Õpetajad tantsisid uuele aastale hoo sisse
19.09.2022
Augusti keskel, veel enne, kui uus tantsuhooaeg päriselt pihta hakkas, kogunesid üle kogu Eesti 250 rahvatantsu- ja võimlemisõpetajat Viimsisse suveseminarile. Üheskoos õpiti XIII noorte tantsupeo tantse ning lisaks vahetati teiste õpetajatega nippe ja teadmisi, et töö rühmadega veel edukamalt saaks kulgeda. Seminaril osales ka tantsuõpetaja Triinu Sikk, kes meile oma kogetut vahendab.
15.–17. augustini toimunud suveseminariga katsetati esmakordselt uut formaati. Kui iga-aastased rahvatantsujuhtide suvekursused on õpetajatele olnud traditsiooniliseks kohtumiskohaks, siis tantsupeo seminar toimus sellises vormis esimest korda. Aga juba kursust alustades ja tantsupeo kunstilise toimkonna tervitussõnu kuulates noogutasid õpetajad rahulolevalt, et selline kogunemine on väärt algatus.
Seminari fookuses olid suvise tantsupeo „Sillad” tantsud, mida liigijuhid ja nende assistendid õpetasid, ent lisaks sai kolmepäevase kogunemise käigus osa ka „Õpetajalt õpetajale” koolitusest, kus jagati uue hooaja eel erinevaid nippe treeningtundide rikastamiseks. Muuhulgas sai näiteks soovitusi, kuidas õpetada mudilasi või teha algkoolilastele selgeks erinevad tantsuvõtted, kuidas suurendada tantsurühma meeskonnatunnet ja kuidas erinevaid tantsustiile kasutades arendada tantsija kehatunnetust.
Ise tantsuõpetajana koolitusseminaril osaledes tundus mulle, et sellises töises, ent mõnusas õhkkonnas liigijuhtidelt ja assistentidelt tantsude õppimine, kuid ka treeningtundideks ideede kogumine võttis eesootava tantsupeo-hooaja pinget veidi vähemaks.
Kui varasemalt on tantsupidude seminarid toimunud nädalavahetustel ning iga õpetaja läinud kindlaks kellaajaks vaid omale vajalikke tantse õppima, siis praegune, nö laagriformaat, suurendas ühtsustunnet ja tõi teadvusesse ka teised tantsud, mida ise parasjagu ei õppinudki. Samuti on hindamatu väärtusega võimalus lõunalauas või erinevate tundide vahel teiste õpetajatega mõtteid vahetada, muresid ja rõõme kurta, sest muidu toimetab ju igaüks erinevates Eesti otstes omaette.
Ei saa salata – teiste õpetajatega rääkides jäi kõlama see, et tantsupeo tantsud on keerulised ning pakuvad lastele ja noortele tantsutehnilist väljakutset. Konkreetse repertuaari taustal lisaks pea kohal juba harjumuseks saanud mure, kas üldse rühmatäie tantsijaid kokku saab. Samas tõid kaasahaaravalt noortepärased muusikapalad juba õpetajatel naeratuse näole, mis siis veel lastest rääkida.
Kui pealavastaja Agne Kurrikoff-Herman lõpetas suure suveseminari ja saatis õpetajad teele vastvalminud tantsupeo finaalilugu tutvustades, ununesid küllap paljudel muremõtted ja kodutee oli kantud positiivsusest, kergusest ja helgusest, millega pealavastaja õpetajad uuele hooajale vastu saatis.
Lisaks meeldivatele kohtumistele ja ühisolemisele on selline mitmepäevane seminar ja kunstilise toimkonnaga kõrvuti toimetamine oluline panus selles, et õpetajatel oleks oma üksikuid tantse õpetades silme ees ka terviklikum nägemus peost – nii repertuaarist ja sõnumist, kuid ka rühmade valikuprintsiibist. Sest iga teadmine selles suunas, mida ja miks, toob tantsupidu õpetajatele ja ühtlasi ka nende tantsijatele lähemale ja aitab ehk ettevaatavalt vältida pettumust ja solvumisi.