Omaloomingu korjetalgud 2020: milline on üks hea laulupeo laul?

2020. aasta alguses, kui teekond XIII noorte laulu- ja tantsupeo poole oli äsja alanud, kutsusid XIII noorte laulu- ja tantsupeo kunstilised toimkonnad ning Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA kõiki autoreid osalema omaloomingu korjetalgutel. Soovisime üheskoos leida 2022. aastal toimuva XIII noorte laulupeo kavasse uut repertuaari ning otsida muusikalist inspiratsiooni koreograafidele XIII tantsupeo kavasse tantsude loomiseks. Et autoreid inspireerida küsisime erinevatelt inimestelt esmapilgul lihtsa küsimuse: „Milline on üks hea laulupeo laul?“

Ants Üleoja on tunnustatud Eesti muusik, koorijuht ning muusikaõpetaja.

Üleoja on juhatanud mitmeid koorimuusika kollektiive, sealhulgas Eesti Televisiooni ja Raadio Segakoori ja Tallinna Kammerkoori. Lisaks sellele oli ta Eesti Rahvusmeeskoori peadirigent.

Tema juhtimisel on toimunud mitmeid üldlaulupidusid ja koolinoorte laulupidusid ning ta oli üldjuhiks XIX ja XX üldlaulupeol. Lisaks on Üleoja olnud aastaid Gaudeamuse üliõpilaslaulupidudel Eesti kooride üldjuht, tuues esile noorte lauljate talenti ja kaasates neid suurtesse muusikaprojektidesse.

Üleoja on koostanud mitmeid koorilaulu kogumikke, mis on aidanud kaasa Eesti koorimuusika arengule ja levikule. 

Ants Üleoja mõtestas üht head laulupeo laulu selliselt: 

Mina ausalt öeldes ei tea siiamaani, milline see kõige parem laulupeo laul võiks olla. Ma olen laulupeo liikumisega olnud seotud 70ndate keskpaigast alates ja seesama küsimus on kummitanud iga laulupeo eel kõiki üldjuhte, kõiki kooride dirigente ja nii edasi. See on tõesti miljoni dollari küsimus, et milline see laul siis lõppude lõpuks olema peab.

No tõsi, laulupeo olukord on ju selline, et suur kontsert toimub vabas õhus, ruumis, kus ei ole seinu ümber ega ei ole lage peal. See suur koor, olgu ta siis suurem või väiksem, väga sageli sõltub loodusjõududest. Kas tuul puhub otse lauljatele suhu või puhub ta külje pealt, sellel on kahtlemata oma mõju laulu kvaliteedile, sest tuul viib endaga kaasa just neid väikseid detaile, mida võib-olla asjahuvilistel oleks huvitav kuulda ja mida sageli ei kuule. Tänu sellele, et loodus on mänginud niisugust pilti, mis segab kuulamist. Seetõttu vabas õhus sellise suure kontserdi tegemine on kõikidele nendele, kes selle kava eest vastutavad ja sellega tegelevad, üks väga suur lotomäng. 

Selge on see, et ei saa laulupeo kava teha ainult aeglastest ja rahulikest lauludest. Seal peab olema liikumist, seal peab olema palju erinevaid karaktereid, on palju erinevaid kooriüksusi ja õnneks on ka palju dirigente. See kõik aitab seda laulupeo üritust mitmekesistada ja sisustada. 

Nagu ma juba ütlesin, siis ei saa tervet pikka mitmetunnist kava teha ühesuguse tempoga lugudest. Seetõttu peab olema siin väga palju vaheldust ka vanema hea ja selle uuema ning värskema vahel. 

Ma võin tuua ühe niisuguse näite. Ma olen juhatanud kümnel laulupeol „Tuljakut” ja iga kord on ta praktiliselt kusagilt natukene rebenenud. Mõnikord hakkab tempo loksuma, mõnikord jookseb mõni häälerühm eest ära. Ma olen palju selle peale mõelnud, et mida siis dirigent seal teha saab, et seda kõike koos hoida, seda tuhandetest koosnevat pere. Viimasel juubelilaulupeol tegin ma endale selgeks, et ma võtan lihtsalt natukene rahulikuma tempo ja püüan seda säilitada algusest lõpuni ning mul see õnnestus. Ma arvan, et minu kümme korda juhatatud „Tuljak” oli viimane kord kõige parem, olgugi, et ta ei olnud ideaalne, aga kõikidest eelnevatest tunduvalt parem. Seal päästis õige tempo valik selle meie jaoks väga olulise muusikapala ettekande.

Kõikidele heliloojatele, kes hakkavad laulupeole nüüd laule kirjutama, on ainus palve see, ja ma arvan, et seda toetavad kõik need, kes laulupeo dirigendipulti lähevad, et noored heliloojad ei hakkaks laulupeo lauludega väga eksperimenteerima. Et nad ei kasutaks kõiki võimalikke nippe, mida nad oskavad ühe laulu sisse kirjutada ja siis tulemus on see, et partituur muutub nii läbipaistmatuks ja nii kirevaks, et suurt edu niisugustele lauludele laulupeo kavas ei julge ennustada. Selle kohta on ka päris mitmeid näiteid olemas ja mitte väga kaugest minevikust. Laulupeo laulu kirjutamine ei ole eksperimenteerimine mingisuguste nippidega. 

Olen tähele pannud viimastel laulupidudel, et meie heliloojad on suutnud kasutada väga palju toredaid tekste, mis on neid inspireerinud kirjutama head muusikat laulupeo jaoks. See suund on ilmselt alati niisugune olnud, et laulu tekst on see, mis paneb helilooja siiski kirjutama. Sageli on see väga õnnestunud. 

Ma tahaksin siin tuua ühe toreda näite ja neid on tegelikult väga palju, aga ma räägin siiski ühest laulust ja ühest mehest. See on Rasmus Puur, tema eelmisele noorte laulupeole kirjutatud laul „Meie” Anna Haava tekstile ja tema enda dirigeerimisel. See ei olnud väga lihtne lugu, seal oli palju päris keerulisi üleminekuid, aga see muusika oli täis nii meeletult energiat. Kõik koorid olid suutnud selle väga korralikult ära õppida ja see, kuidas Rasmus Puur seda juhatas. See oli väga vaimustav! 

Ma arvan, et selle lauluga juhatas Rasmus Puur ennast väga pikkadeks aegadeks laulupeo üldjuhi pulti. Suur tänu Rasmusele, suur tänu kõikidele nendele noortele, kes noorte laulupeol nii-öelda katsejänestena olid ning väga paljud elasid selle jänese elu väga hästi üle.

Ma loodan, et meie järgnev noorte laulupidu toob veel sinna dirigendipulti mõne uue inimese, keda me siiamaani näinud ei ole ja sellest on ainult kasu meie tulevastele laulupidudele. Mina tänan veelkord kõiki neid, kellega olen koos töötanud ja arvan, et toredad laulud kestavad veel aastaid ja aastaid edasi. 

Susanna Saluste on laulja ETV tütarlastekoorist.

Küsisime, millised on XIII noortepeoks valmistuvate noorte ootused ühele laulupeo laulule ja millist nõu nad autoritele annavad. 

Susanna Saluste vastas küsimustele nii:

Mina ootan laulupeo laulust seda, et see ühendaks inimesi. Et laulukaare all ei oleks lihtsalt palju inimesi, vaid üks suur ühine koor. Et inimesed, kes on tulnud kuulama ja need, kes laulma, tunneksid, et nad pole üksi. Et nad saavad isegi kõige raskematest ja keerulisematest aegadest üheskoos üle. Ma usun, et laulupeo laul ei peaks olema väga keeruline, aga samas ka mitte kõige lihtsam. Seda peaks olema huvitav laulda ja kuulata. Ma usun, et suur osa laulupeo laulust on ka selle tekst. Eesti keel on väga ilus ja meil on väga palju ilusaid luuletusi, tsitaate ja tekste mida kasutada. Loodan, et järgmine laulupidu tuleb sama erakordne kui eelmised. Et kõik lauljad, kuulajad, need, kes teleka taga vaatavad saavad võtta sellest kaasa ühe tükikese, mida tulevikus meenutada ja teistega jagada.

Mõlemad intervjuud on salvestatud 2020. aasta kevadel. Intervjuusid on võimalik järele kuulata siit: https://www.youtube.com/watch?v=uOwgm_sbM7o ja https://www.youtube.com/watch?v=bW4Q4xLazFQ

– Liisa Kaseorg