Rahvamuusikapeo üldjuht Juhan Uppin: rahvamuusika on justkui ajas karastunud muusika
14.06.2023
„Eestlased on alati otsinud rahvamuusikalt justkui tuge, näiteks rahvuslikul ärkamisel vaatasid kõik rahvamuusika poole,“ räägib rahvamuusikapeo üldjuht Juhan Uppin rahvamuusika pärandist. Vestlesime Uppiniga pikemalt, millist rolli rahvamuusika eestlaste elus mängib ja kuidas rahvamuusikapärandit hoolimata ühiskonna muutumisest hoida.
Mis on selleaastase rahvamuusikapeo idee?
Lähteidee on sõna „päriselt“. Pärimusmuusika seob mineviku ja tänapäeva. On justkui päriselt ja oleviku-, mitte minevikumuusika.
Samas tahame ka näidata Eesti rahvamuusika ilu, mitmekesisust ja ajaloolist kihistust. Läbi ajaloo on ju rahvamuusikat kandnud erinevat tüüpi muusika, eri vanused inimesed, aga ka erisugused pillid ja mängutraditsioonid.
Missugust rolli rahvamuusika Eesti inimeste elus mängib?
Iga muusikastiil mängib inimese elus mingit rolli. Kui nüüd minna rohujuuretasandile, siis rahvamuusika on ju tegelikult stiil, mida saab viljeleda ka olenemata sellest, kas oled muusikat õppinud või ei. Rahvamuusika on heas mõttes lihtsakoelisem ja sellesse on kergem siseneda. Ja rahvamuusika pluss on see, et see on rahvamuusika – olenemata generatsioonidest kellelegi see ikka peale läheb. Alati on keegi, kes naudib ja kuulab.
Enne mainisite, et rahvamuusikat ju kannavad erinevad tüüpi pillid, aga ka eri tüüpi vanusega inimesed. Rahvamuusikapeol astuvad üles valdavalt ju noored pillimängijad. Kuidas üldse tänapäeva noored rahvamuusikasse suhtuvad?
Eestil on võrreldes naabritega tõesti hästi – noorte teadlikkus rahvamuusikast on põhjalik, on näha, et tehtud on suurt tööd. Ma arvan, et tänu sellele, et on olnud nii-öelda popfolgi puhang. Tänapäevast näiteks Trad.Attack!, aga ka natuke vanem bänd Kukerpillid on andnud eeskuju, kuidas ja mida rahvamuusikas mängida. Sealt on kindlasti tulnud rohkem noori rahvamuusika juurde, sest nad on aru saanud saab mängida ükstapuha mis pilli, aga rahvamuusikat.
Missugust pärandit rahvamuusika edasi kannab?
Muusika on ju kultuur. Mulle tundub, et eestlased on alati otsinud rahvamuusikalt justkui tuge, näiteks rahvuslikul ärkamisel vaatasid kõik rahvamuusika poole. Ma julgen isegi öelda, et rahvamuusika on justkui eesti muusika emakeel, selles seisneb meie eripära, eesti muusika eripära.
Samas saab ka öelda, et rahvamuusika on justkui ajas karastunud muusika. See on ajaproovile vastu pidanud. Ühiskond on muutunud, aga inimene oli ikka inimene, eestlane on ikka eestlane ja rahvamuusikat ta ju mingil määral hindab. Edaspidi tuleb lihtsalt tegutseda selle nimel, et rahvamuusika pärand ei katkeks.
Vajaks rahvamuusika pärandina rohkem kõlapinda ja esitlust?
Kindlasti. Rahvapärast musitseerimist võiks rohkem propageerida. Õnneks saab öelda, et olukord pole lootusetu – rahvamuusikat ikka tähtsustatakse. Toimuvad meil ka ju muud üritused, erinevad folgi- ja pärimusmuusikafestivalid. Peab lihtsalt jätkuma noori, kes rahvamuusikast rõõmu tunnevad. Ja tegelikult on kõik kinni ka selles, kas leidub või satub mõni õpetaja, kes on rahvamuusikas ja ka uuemat sorti pärimusmuusika kontseptsioonis sees, kes noorte seas rahvamuusikat propageeriks.
– Karmen Kikas