Esimest korda õpetajana tantsupeol osalev Kaisa Hallop: „Soovin, et tants jääks neid noori kandma”

Seda, et Tallinna Ülikoolis ja Viljandi Kultuuriakadeemias saab õppida koreograafiat ja tantsukunsti, on küllap laiemalt teada, kuid vaevalt teavad paljud, et eraldi on olemas ka rahvatantsujuhtide kool. Lisaks on 2016. aastal loodud ka Ilma Adamsoni tantsukool.  Rahvatantsujuhtide koolis õppiv Kaisa Hallop on üks nendest, kes viib sel suvel esimest korda õpetajana oma rühma tantsupeole. 

Rahvatantsujuhtide kooli koolitusjuht Mall Paulus räägib, et kool pakub kaheaastast täiendõpet, kus kohtutakse kord kuus kolmel päeval. Õppekavas on erinevad praktilised ja teoreetilised ained, mis toetavad ühte algajat tantsuõpetajat. Praegusel kursusel õpib 20 tantsuõpetajat, kellest umbes pooled viivad oma rühmad seekordsele noorte tantsupeole. 

Rõuge põhikooli 3. klassi tantsurühma õpetaja Kaisa Hallop on üks nendest, kes osales sel korral esimest korda õpetajana tantsupeoprotsessis. Tantsuõpetajaks saamist kirjeldab ta kui loogilist ja sujuvat protsessi. „Mu abikaasa ütles, et sa oled ju rahvatantsuvöö ümber piha sündinud,” räägib Hallop, kes on lapsest peale rahvatantsuga tegelenud. Täiskasvanuna noore juhendaja käe all tantsides tekkis tal soov ka ise õpetamist proovida. Pärast 2019. aasta tantsupidu „Minu arm” sai ta oma esimese tantsurühma ning kui poeg alustas kooliteed ja klassis oli võrdne arv poisse ja tüdrukuid, tundus patt jätta võimalus kasutamata. Nii sündis lasterühm, kes nüüd peol 2.–3. klassi segarühmade liigis. 

Kaisa Hallop tunnistab, et tänapäeva laste õpetamine on paras väljakutse ja sobivad meetodid tuleb igaühel ise katsetamise teel leida. „Mõni õpetaja ütleb, et ei mingit mängimist, muidu läheb mokalaadaks ja mängust on väga raske õppimise juurde tagasi tulla. Teised ütlevad, et ainult läbi mängu tulebki õpetada ja sinna sisse põimida tantsude liikumised,” räägib Hallop. Lisaks sobib igale lapsele erinev lähenemine. 

Ta tunnistab, et tantsuõpetaja töö on väljakutsete rohke ja juhtub sedagi, et õpetaja läheb tunnist koju ja nutab peatäie. „Aga teinekord tuled ära ja mõtled, küll oli hea tund.” Hallop peab oluliseks hetki, kui näeb, et lastele on õpitu korda läinud. Ta kirjeldab, kuidas hiljutisel vallapeol käis üks tantsurühma tüdruk simmanil muudkui pillimeestelt soovilugusid küsimas – selleks, et tantsida pärimuslikke tantse, mida tunnis on õpitud. Just sellised hetked teevad õpetaja südame soojaks. 

Kaisa Hallopi sõnul on suur tugisammas tema tantsuõpetaja-teel just rahvatantsujuhtide kool. „Ükskõik, mis murega saab alati minna ja küsida, ilma, et peaks piinlikkust või hukkamõistu tundma,” kirjeldab ta. Rahvatantsujuhtide kooli koolitusjuht Mall Paulus räägib, et õppijate profiil on väga erinev – on noori algajaid tantsuõpetajaid, aga ka neid, kes leidnud soovi end täiendada või kogenud rahvatantsijatena nüüd tantsuõpetajatööd proovida. 

Hallopi sõnul on väljastpoolt rahvatantsu endale tugivõrgustikku leida keeruline, sest sageli ei taju lapsevanemad, mida see töö endast kujutab. Aga rahvatantsuinimeste ringis on seltskond väga toetav. „Näiteks see tantsupeoprotsess – võiks ju arvata, et konkureerime kõik omavahel, aga ei ole seal mingist konkurentsist juttu! Kõik püüavad nii hästi, kui saavad ja elavad üksteise õnnestumistele ja ebaõnnestumistele ühtmoodi kaasa,” räägib Hallop eelproovide ajal kogetust.

Mida ootab esimest korda õpetajana peole minev Hallop enim? „Minu suur soov on, et lapsed tuleksid platsilt naerulsui tagasi. Et see tants jääks neid kandma,” räägib ta. Tema jaoks on tantsupidu kui õnne- ja rõõmujoovastuse kehastus – keerulisest ja pikast protsessist on läbi tuldud ja peo kulminatsiooni-emotsioon kannabki järgmise peoni. 

Triinu Sikk