Noorte laulupeo kunstiline juht Pärt Uusberg: „Laulupeo päevad on heal juhul mõneti nagu võimalus elada maapealses paradiisis”

XIII noorte laulupeo kunstiline juht Pärt Uusberg jagab mõtteid, mis valdasid enne peo teekonnale asumist, teekonnal olles ja hetkel kui pidu on jõudnud käeulatusse.

Mõtle palun veelkord tagasi sellesse hetke, kui saatsid ära kandideerimistaotluse kunstilise juhi konkursile. Kindlasti mõtlesid eelolevale teekonnale. Kas suudaksid reflekteerida neid mõtteid tänases hetkes, mil oleme jõudmas finišisse?

Peab tõdema, et ma tegelikult ju üleliia palju ei teadnudki, mis ametikohale ma täpsemalt kandideerin. Olen tänulik usalduse eest juhtida seda pidu. Ise olen sammhaaval liikunud koostöös Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutusega, kel on väga palju hindamatut kogemust laulupidude korraldamisel. Minu nii-öelda paremaks käeks sel teekonnal on olnud sihtasutuse muusikatoimetaja Kersti Seitam. Paljuski tema kogemusele toetudes oleme seda atra koos seadnud. Tõsi, kunstiline visioon on tulnud siiski minult ja ses osas on olnud hästi huvitav näha, kuidas tõepoolest ühest küllaltki kompaktsest luuletusest võib sirguda ja kasvada suur laulupidu ise. Hando Runneli „Valgust!“ on olnud selle peo nii-öelda vaimne seeme, millest kõik idanema hakkas. Seda kasvamise protsessi on olnud põnev kogeda. 

Mul olid ka mõned mõtted enne teekonda, mis olin endale kirjutanud. Sealhulgas oli näiteks soov, et juhendajad ja lapsed ning noored oleksid siiralt inspireeritud, sest protsessist ja kogeksid kirkaid muljeid. Loomulikult ei ole see tegelikult nii-öelda minu kontrolli all, mida keegi tunneb, aga ma siiski väga loodan, et see teekond on pakkunud lisaks raskustele ka rõõmu ja et suurim rõõm on alles veel ees, ehk siis peopäevad ise! Ühtlasi oli mul soov võimendada enda koolinoorena kogetud ilu. Mulle oli väga hingelähedane laulda oma ema poolt loodud Rapla Riinimanda kooris, samuti meeldisid mulle väga Saaremaa miniteatrite päevad kui ka Jõgeval toimunud Betti Alveri luulepäevad ning Alo Mattiiseni muusikapäevad. Mõtlesin enne teekonna algust, et kui midagigi taolisest väikelinnade vaimsusest selle peo läbi võimenduks, oleksin rahul. 

Aga mis on kokkuvõttes hästi põnev, on see, et ega ma seda teekonda kuidagiviisi üleliia ette ei näinud ja vahel on olnud ilus tunne, kuidas see pidu justkui loob ennast ise. On olnud hetki, kus mõned pusletükid on paika loksunud justkui iseenesest.

Millised on eredamad hetked, mis sulle meenuvad sellelt teekonnalt aastast 2020 aastasse 2023?

Oi, neid hetki on olnud palju. Meenub näiteks kohe Tõnu Kõrvitsa telefonikõne, kes pea ilma sissejuhatuseta hakkas mulle laulma Peeter Konovalovi laulu „Legendaarne“. Või Ly Seppel-Ehini kõne, kes sarnaselt kirgastunult jagas oma luuletust „Elu on voolamine“. Tahaksin kohe kindlasti ära märkida väga meeldivat koostööd Eesti Filharmoonia Kammerkooriga, kellega salvestasime laulupeo tarvis häälepartiisid. Oli au ja rõõm maailmatasemel kooriga kokku puutuda. Samuti loen igati õnnestunuks meie kõnekonkurssi, kus väga paljude laste ja noorte kõned panid mind sügavalt kaasamõtlema. Ilus päev oli kõnekonkursi gala MUBAs, kus noored ise lugesid oma kõnesid ja muusikaliste vahepaladega esinesid MUBA õpilased. Sel päeval tundsin õhus olevat seda vaimset ruumi, mille eest olen üritanud seda pidu juhtides seista. Ehk siis olen algusest peale uskunud laste ja noorte vaimsusesse! Väga hea mälestus on mul ka möödunud aastal toimunud pidulikust kontsert-seminarist Estonia kontserdisaalis, kus lauldi ette kogu laulupeo kava ning autorid said sõna avamaks teoste tagamaid. Nägime selle päeva nimel väga palju vaeva ja mulle tundub, et see tasus end ära. Ja viimaks, meil on olnud laulupeo meeskonna siseselt ilusaid hetki sel teekonnal. Meenub üks väga sügavale läinud mõtlik metsaretk, kus iga dirigent sai korraks ruumi avada oma hinge. Mõeldes sellele meenub mulle eelmine sihtasutuse juhataja Aet Maatee, kes taolised „mängud“ laulupeo meeskonna sidusamaks muutmiseks on toonud. Aeti algatusel kasvasime me läbi küllaltki lihtsa ent mõjuva psühholoogilise harjutuse kiiresti kokku ka liigijuhtide meeskonnaga. Ühtlasi jõudis läbi tema meieni Hando Runneli luuletus „Kõige all“, mille leidsime ühe Kaljo Põllu graafilise lehe tagant. Selle peo teekonna sisse jääb ka Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse juhi sujuv vahetus. Mulle tundub, et ELT SA on heades kätes, juhitud südamega inimese, Margus Toomla, poolt.

Pühendunud koorilauljana, kes on laulupidudel üles kasvanud – on sul äkki häid soovitusi jagada noortele kolleegidele, kes võib-olla esimest või teist korda laulukaare alla tulevad? Mida tähele panna? Või hoopis, millest hoiduda?

Ega mul palju öelda ei ole, kui et nautige neid päevi täiel rinnal. Laulupeo päevad on heal juhul mõneti nagu võimalus elada maapealses paradiisis. Argipäevad nii kirkad ja helged ei pruugi alati olla, aga laulupeo päevadel on tõesti võimalik tunda siirast rõõmu üksteisest ja muusikast. Olgem tänulikud, et meil see võimalus kokku tulla üldsegi on!

Ütlesid teekonna alguses, et tunned endas missiooni astuda välja koorinohikute kaitseks (või kuidagi nii oli see sõnastatud toona). Kas sul on kunstilise juhina mingi sõnum või soov, mille tahaksid kõigile koorinohikutele soovida, kes oma teekonda Tallinnasse alustavad? 

Tõsi, pool naljaga sai seda öeldud, olles ka ise aus koorinohik. Ega ei oskagi öelda muud, kui et kallid koorinohikud, olen üritanud teie eest seista, teie eest kosta, loodan, et see pidu läheb teile sügavalt korda. Aga ühtlasi ma kokkuvõttes ei eristaks inimesi omavahel. Loodan, et meil kõigil on rõõm omavahel kohtuda ja üheskoos vägevalt laulda. Oma koorile ütlen tavaliselt enne kontserti, et nüüd on töö tehtud ja aeg on nautida tehtud töö vilju. Ütleksin sama kõikidele kallitele lauljatele, pillimängijatele. Olete teinud aasta aega tublit tööd harjutamisega, nüüd on aeg nautida üheskoos tehtud töö vilju! Kohtumiseni juba peagi!