Võrumaa metsade vahel said üheks eelmiste laulupidude traditsioone kandev leek ja tänavusuvist pühadust kandev tuli

Igal laulu- ja tantsupeoaastal, mil suvi oma täies hiilguses kätte on jõudnud, leiab aset laulu- ja tantsupeo tule süütamine. See on eriline hetk, mil ühinetakse muusika, kultuuri ja ühtsuse tähistamiseks. Nagu ka eelnevatel kordadel, süüdati ka kolmapäeva varahommikul Võrumaa metsade vahel, Viitina järvesaarel laulu- ja tantsupeo tuli. Sealsamas, kus kord hakkas kasvama seekordse laulupeo juhtmõte „Püha on maa,’’ said kokku eelmise laulu- ja tantsupeo igipõlev leek, ning tänavusuvise laulu- ja tantsupeo kunstilise toimkonna eredalt põlev austus meie maa ja traditsioonide vastu. 

Päikesetõusul kogunes XIII laulu- ja tantsupeo kunstiline toimkond, eesotsas üldjuhtide Pärt Uusbergi, Agne Kurrikoff- Hermani ja Juhan Uppiniga Viitina järvesaarel, kus tuletseremoonia aset leidis. Kõlas maagiline muusika ning linnulaul, taevast kaunistas peagi tõusva päikese kuldroosa kuma. Varahommikust järve kattis veel õrn udu, läbi mille tulid paadiga vaikselt üle vee eelmise juubelilaulu ja -tantsupeo üldjuhid Vaike Rajaste ja Peeter Perens, kaasas eelmise peo sümboolset leeki kandev latern. Laternas põlenud leegi ja pirru abil süütas Margus Toomla kohaliku kogukonna poolt laotud lõkke, millesse olid asetatud ka kunstilise toimkonna soovidega kaunistatud puulaastud –  selleaastane tuli koosnebki eelmise aasta tulest ja soovilasaastude lõkkest, mis pandi kokku ühiseks laulu- ja tantsupeo tuleks.

Käte hoides kõlas Pärt Uusbergi ja Hando Runneli ühendkooriteos „Valgust!”, mida koos Võru Noortekoori ja Rõuge Põhikooli lastekooriga esitati. Sellele järgnes rahvatantsuansambel Tantsutaldade esituses Alfred ja Niina Raadiku „Soovide valss”. Ühiselt liiguti mäenõlvale, kuhu üldjuhid istutasid pärimust kandva pärnapuu. Järvesaarel toimunud tuletseremoonia lõpetuseks lauldi ühes Võrumaa juurtega pärimusmuusiku Mari Kalkuniga tema laulu- ja tantsupeol kõlavat võrukeelset lugu „Sata-Sata’’.

Läbi tuletseremoonia kandus edasi sümbol minevikust, andes elu uuele algusele. Tõrvikus põlev tuli on rohkemat kui lihtsalt valgus – see on ühtsuse, armastuse ja ühise eesmärgi sümbol, mida rahvas vaatab südamest uhkuse ja rõõmuga, teades, et see ühendab neid minevikuga ning kannab tulevikuski endas laulupeo traditsioone ja väärtusi ühes kunstilise toimkonna heade soovidega. 

Tuletseremooniale järgnes retk Ööbikuorgu, selleaastase laulupeo inspiratsiooni hälli, kus ühel suvisel hilisõhtul, kell 22.30, tekkis tänavuse laulupeo kunstilisel juhil Pärt Uusbergil tunne, et maa, millel kõnnib, ei ole vaid ilus, vaid on ka püha. Linnulaul ja veevulin tuletasid Pärdile oma vanatädi Koidu Võrus asuvas korteris luulekogust välja kirjutatud luuleridasid Hando Runneli luuletusest „Valgust!’,’ mis selles hetkes tänavusuvise peo juhtmõtteks kasvamist alustasid.  Võrumaa oli sümboolne nii mõneski mõttes, mistap leidis tule süütamine sel aastal aset just seal, laulupeo „Püha on maa’’ sünnipaigas, ‘’seitsme järve maal’’ Rõuges, kust peotuli pühadust kandes pealinna toodi, ning Tallinna Tehnikaülikooli meeskoori kätte valvata jäi.

Annabel Parts