Helilooja Tõnis Kaumann: Ootan põnevusega, kuidas uus lugu orkestri esituses kõlab!

Laulupeol kõlab noorte sümfooniaorkestri esituses Heino Elleri  „Koit“, mis on Eesti sümfoonilise muusika tüviteksti staatuses. Samas ootame väga uudisteost  „Rondo“ , mille autorile on koostöö laulupeo orkestriga esmakordne. Intervjuus räägib helilooja, kuidas lugu sündis, mis seda iseloomustab ja millised on tema ootused esitusele.

Tuleval laulupeol esitavad noored orkestrandid Elleri  „Koidu“ kui Eesti sümfoonilise muusika ühe tüviteose kõrval ka teie loodud uudisteost  „Rondo“. Mis mõtted tekkisid, kui saite pakkumise kirjutada lugu noorte laulupeo sümfooniaorkestrile?

Ikka head ja ilusad mõtted. Kõik senised pakkumised ja koostööd on olnud head, aga laulupidu on eriti võimas ja selline pakkumine on mulle suur au.

Laiem avalikkus pole veel seda lugu kuulata saanud, aga tegu pidavat olema väga omapärase ja põneva looga. Kuidas ise „Rondot“ iseloomustaksite?

„Rondo“ on rõõmsatooniline ja mänguline. Rondo tähendab väikest ringi ja muusikaliselt viitab korduvale refräänile, mille vahel on teistsugused osad, andes võimaluse luua ühe loo piires erinevaid karaktereid ja lisada kontrastidega põnevust. Siin loos ongi refrään hästi reibas, isegi marsilik, aga vaheosad on hoopis teist laadi ja nõnda panebki see loo mööda karaktereid liikuma. See töötab ka inimlikus mõttes väga hästi, sest inimestele on tähtis, et oleks midagi, mis tuleks tuttav ette ja „Rondos“ on see väga hästi lahendatud juba vormiga. Aga programmiliselt, nii et iga osa midagi ütleks ja kirjeldaks, seda ma siin loos ei taotle ehk et spetsiifilise elutarkusega ei vibuta, endalgi seda napib [muigab].

Milliseid juhtnööre saite laulupeo toimkonnalt loo kirjutamiseks?

Loominguliselt olin vaba, aga tehniliselt oli ka juhtnööre ja koostööd. Esmalt loo pikkus, mis on suurusjärgus viis minutit. Mis aga eriti oluline, laulupeo orkester on niivõrd spetsiifiline nähtus, see ei ole n-ö tavaline professionaalne orkester, kellega mul on rohkem kogemust. Näiteks kasvõi oma koosseisult võib laulupeo orkestris olla osasid pille topelt, osasid aga vähe, näiteks kui õpilasorkestrites on puudus oboedest, pole mõtet kirjutada kahte oboepartiid. Teine, millega helilooja peab arvestama, on raskusaste, nii et kui helilooja ise ei tea, tulebki lugu anda vahepeal vaadata neile, kes teavad ja märkavad. Seega tuli olla kontaktis oma ala professionaalidega, kes juhtisid tähelepanu, kui lugu kippus tulema liiga keeruline. Kuigi eks lõpuks jäi ikkagi ka see lugu pigem krõbe, kindlasti mitte lihtne. 

Kes need professionaalid Eestis on, kellega saite konsulteerida?

Suhtlesin Jüri-Ruut Kanguriga, kes omakorda saatis loo laiemale ringkonnale, dirigentidele ja teistele, kes proovidega tegelevad. Ma päris täpselt ei teagi, kes kõik lugu üle vaatasid, aga olen õnnelik, et nad vaatasid, see oli vajalik.

Kuidas lugu sündis, millest saite inspiratsiooni ja mille järgi sai lugu justnimelt rõõmsatooniline?

Kuna laulupidu lükati edasi, hakkab loo sünnist saama juba viis aastat, nii et ega päris täpselt kogu loo sündi enam ei mäletagi. Aga rõõmsatoonilisus tulenes tellimusest, soovitigi, et see võiks olla midagi reipamat nagu mu karakter ongi, ja mitte liiga sisevaatluslik. Inspiratsioon aga tuleb minu puhul tegelikult paljuski töö käigus. Kui osa inimesi mõtlevad täpselt ette, mida nad hakkavad tegema ja kuidas lugu lõpeb, siis minul tuleb see töö käigus ja nii oli ka „Rondo“ puhul.

Laulupeo noorteorkesti proovid alles algavad. Millal te ise saate „Rondo“ esitust esimest korda kuulda ja millised on ootused?

Arvatavasti saan kuulda esimest korda mõnes proovis. Seda lugu juhatab noor dirigent Kaspar Mänd, kellega mul on hea side ja läbisaamine, tema tõi välja ka minu kirjutatud ooperi „Naksitrallid“. See ootus helilooja sees, kuidas lugu kõlab tegelikkuses, orkestri esituses, on alati suur! Õpime palju raamatutest, aga kuulda loo lõpptulemust, see on hindamatu väärtusega, sest see ongi see tagasiside, millest tuleb teha järeldused, mis töötas ja mis mitte. See on rõõmustav õppetund ja igati ootamist väärt!