„LAULUMÄNG’’

Oma esimesed sillad rahvatantsu maailma ehitavad selle suve tantsupeol 1.–2. klasside tantsijad pärimuslikel laulumängudel põhinevas samanimelises tantsus „Laulumäng’’. Kuidas saavad kõige nooremate esitluses kokku Hargla, Suure-Jaani, Muhumaa ja Kihnu pärimuslikud mängud? 

Tantsuseade autori Liina Eero sõnul tantsitakse, või pigem mängitakse „Laulumängu’’ koos pererühmadega. „Kuna tantsijad on nii pisikesed, on neile tantsuplatsil nõu ja jõuga abiks kogenumad tantsijad. Nad on ju harjunud, et nende pere neile kogu aeg olemas on, kasvõi sõidutab tantsutrenni ja hiljem sealt koju,” räägib Eero. „Laulumängu’’ mängivad nad niisamuti oma „vanemate õdede, vendade, emade ja isadega” pererühmadest. „Piltlikult öeldes, näeb väljakul esimese ja kõige olulisema silla loomist – kodu ja perega”.

Tantsu autori sõnul liigutakse isikupäraselt, nii kuidas õigeks arvatakse. „See ongi minu eesmärk: näidata tantsuplatsil üheskoos just tantsijate omanäolisust. Ma olen ka õpetajaid julgustanud, et näidaku laste isikupära. Igas kirjelduse osas pole märgitud seda, kuidas tantsida, vaid see, kuhu liikuda. Millega ja kuidas on juba  tantsija ja õpetaja koostöö vili,’’ toonitab Eero ning lisab: „Veel enam on oluline, et tantsu õppimise protsess oleks lõbus. Tuimalt õppimine, olgu see siis matemaatika või tantsimine, on ju nii igav. Palju lahedam on mängida.” Nii saavadki Liina enda tantsijad trennid mängides mööda saata, olles nii hundid, lambad kui karjased. Üheskoos otsitakse ka murdekeelsetele sõnadele tähendusi. Taolise mängulisuse võlu käib lastega kaasas ka kodus, sest lapsed mõtlesid trenni tulles ise välja uusi liikumisviise ning mäng jätkus ka peale trenni. „See on miski, mis neid kõnetab, ja kui lapsed kodus sellest räägivad, siis järelikult huvitab see teema neid’’.

Seekord saavad 1.–2. klasside seas tantsupeokogemuse eelkõige Tallinna ja Harjumaa lapsed. „Nad on ju nii noored, mistõttu on neile oluline, et õhtul saaks tantsuplatsilt minna turvaliselt oma koju, oma ema ja isa juurde,’’ arvab Eero. Samas saavad nad ägeda kogemuse väljakul, teiste tantsijate ja tantsurühmade keskel. „Eks sellest tekivadki mälestused ja traditsioon, mis aitavad tantsupidusid edasi kanda. Ma ise ei mäleta lapsepõlves tantsumurul tantsitud tantse ega liigijuhte. Aga ma mäletan seda, mis platsil toimus — ikka räägiti juttu ja tegime nalja. Ma ise olen saanud sõbrad kogu eluks nende samade rühmakaaslaste näol kellega me koos alustasime ja kelle lapsed tantsivad nüüd koos,’’ ütleb tantsu autor ja liigijuht Liina Eero lõpetuseks.