Õpperaamat „Rahvamuusikapeo lood“  tutvustab lähemalt peol esitusele tulevat pärimust

Rahvamuusikute seas palju tähelepanu pälvinud õpperaamat „Rahvamuusikapeo lood“  pakub võimalust teha lähemat tutvust peol esitusele tuleva pärimusega ning tänaste rahvamuusikutega. Uurisime trükise koostajalt Krista Sildojalt, kuidas raamat sündis, mida sealt leida võib ning miks oli selle väljaandmine oluline.

Et peoprotsess pikenes aasta võrra, avanes rahvamuusikapeo korraldustiimil võimalus avaldada laulupeost suurema ja pikaajalisema mõjuga trükis, mis tutvustaks lähemalt pärimusmuusikat. Nii saigi tänase koondorkestrite liigijuhi Krista Sildoja pikaaegne töö arhiivimaterjalidega vormistatud peo tarbeks raamatuks. Kui esmalt said õpperaamatu endale tellida üksnes juhendajad, siis nüüdseks on see jõudnud ka teiste harrastajate ja üksikpillimeesteni. Kuna huvi teose vastu on suur, avaldas Sildoja lootust, et ehk võiks pärast pidu teha veel ühe kordustrüki, et raamat jõuaks kõigi huvilisteni. 

Mida võib leida raamatust?

Raamatu autori sõnul ei ole pärimus kunagi lihtsalt muusika. Sellega käib alati kaasas kontekst. Seega võib õpperaamatust lisaks kõigi 35 peol esitusele tuleva pala originaalnootidele leida ka pilte ja mälestusi vanadest laulikutest ning pillimeestest. Nootide kõrval olevad QR-koodid avavad aga kirjandusmuuseumi arhiivikeldrite väravad ning pakuvad võimalust kuulata just selle pala originaalesitust. Esmakordselt Eesti kultuuriloos avaldatakse trükises Juhan Uppini kirjutatud põhjalik käsitlus August Teppost ja Teppo lõõtsast. Lisaks võib üllatada rahvamuusikuid ikoonilise Kuusalu pulmamarsi pisut teistsugune viis. „Kui ma kuulasin 1913. aasta Eduard Aamani viiuliesitust, selgus, et ühes taktis on hoopis teine meloodianoot, kui oleme siiamaani teadnud Herbert Tampere raamatust,“ rääkis Sildoja. 

Vana ja uus käsikäes

Kunagiste pillimeeste ja laulikute kõrval saavad raamatus tähelepanu ka tänased rahvamuusikamaailma kujundajad: liigijuhid, assistendid, autorid, seadjad. Sildoja sõnas, et meie tänased tegijad on täpselt sama olulised: „Saja aasta pärast räägitakse meist, nagu mina täna räägin saja-aastatagustest inimestest.“ Lisaks vanale pärimusele on raamatus ka spetsiaalselt peoks kirjutatud uudisloomingulist repertuaari. Nii võib trükisest leida näiteks Margo Kõlari kolmele torupillihäälele kirjutatud teose „Torupillikuninganna kroonimine“ hoopis ühehäälse variandi. „Minu jaoks on põnev eksperiment, kas kaasaegsest teosest võib saada pärimus,“ ütles Sildoja ning lisas, et kui meil on olemas teose algvariant, on tõenäolisem, et see läheb rahva sekka. 

Kuid miks ikkagi oli trükise väljaandmine oluline?

Sildoja sõnul võib õpperaamatut pidada ajalooliseks dokumendiks, mis aitab luua elava sideme teostega. „Et need ei ole mingid muusikapalad kuskilt vanast ajast, vaid nende palade taga on laulik, pillimees, materjali koguja, arhiveerija, talletaja,“ ütles Sildoja. Kui pillimees või kollektiiv tunneb maailma, kus lugu on sündinud, annab see tema sõnul esitusele hoopis teise värvingu. „See on meie ajalooline mälu. Me peame seda tundma!“ rääkis Krista Sildoja. „Kes siis veel tunneb oma ajalugu, kui mitte meie.“