Saame tuttavaks: sümfooniaorkestrite liigijuht Jüri-Ruut Kangur

XIII noorte laulupeo sümfooniaorkestrite liigijuht Jüri-Ruut Kangur jagab oma mõtteid eesootava peoga seotud ootustest ja repertuaarist ning mälestusi varasematest laulupidudest.

LIIGI KUNSTILINE TOIMKOND

• Jüri-Ruut Kangur (liigijuht)
• Ingrid Roose
• Kaspar Mänd
• Imre Rohuväli

KAVA:

• Heino Eller, Sümfooniline poeem „Koit“ 
• Harri Otsa, Eesti tants
• Rasmus Puur, Tuuline eleegia
• Tõnis Kaumann, Rondo

Tere, Jüri-Ruut Kangur! Jutusta palun, kuidas oled jõudnud muusikani? Mis Sind Sinu töös täna inspireerib?

Huvi muusika vastu tekkis minus ilmselt seetõttu, et laulsin lapsena Revalia poistekooris. Kuid minu teekond muusikani algas tegelikult päris hilja. Klaverit hakkasin õppima alles kolmeteistaastaselt, kui tavaliselt alustatakse umbes seitsmeaastaselt.

Teismeeas läksin Otsa kooli koorijuhtimist õppima. Õpingutega paralleelselt hakkasin ka orkestrit dirigeerima. Nimelt otsiti Haapsalus muusikakooli dirigenti, kes juhiks muusikateatri orkestrit. Otsa koolist soovitati sinna mind ja nii ma 1994. aastal Haapsallu tööle läksin, kuigi ma ei olnud enne orkestri dirigeerimisega üldse kokku puutunud. Aga eks ma siis asja käigus õppisin. Kuidagi sobis see ala mulle hästi, hakkas meeldima ning nii see on jäänudki. Hiljem muusikaakadeemias õppisin nii koori-, kui orkestridirigeerimist.

Kõige rohkem inspireerib mind minu töö juures areng, mida noortes näen. Laulupeo protsessis on alguses paljudel raske uut repertuaari õppida, harjutamine võtab palju aega. Pillimängija peab üksinda harjutama, siis teistega koos orkestris ja seejärel harjutavad kõik orkestrid koos. See protsess on pikk ja teinekord päris vaevaline, aga kui kõigil mängimine lõpuks välja tuleb, siis see pakub rõõmu ja ma näen, kui palju paremateks mängijateks noored on saanud.

Millise mälestuse või kogemuse varasematest laulu- ja tantsupidudest võtad liigijuhina kaasa XIII noorte laulu- ja tantsupeole “Püha on maa”?

Mulle meenub laulupeoga väga palju mälestusi, sest olen sellega pikalt seotud olnud. Enne, kui ma ise laulupeo dirigendiks sain, osalesin ka koorilauljana seal juba 1985ndal. Aga kõige värskemad mälestused meenuvad mulle kahest viimasest laulupeost.

Me pidime ilma tõttu mängima laululaval üsna keerulises asetuses, kuna oli vihmaoht. Vihm on orkestrile vaenlane, sest pillid, mis on sageli väga kallid, ei tohi märjaks saada. Kontrabassid olid meil eelmisel laulupeol näiteks kilekottidesse mässitud. Teinekord olid aga väga suured tuuleiilid. Noodid lendasid, keegi pidi aitama neid kokku korjata ja mängijad pidid noodipulte kinni hoidma. See oli mängijatele raske, sest nad ei mängi lugu peast, vaid vaatavad noodipuldist nooti ja peavad samal ajal suutma ka dirigenti jälgida.

Õnneks on aga läinud nii, et vaid proovides on sadanud ja tuul möllanud. Kuid igaks juhuks tegime ka kontserdi ajaks mängijate asetuse ümber nii, et kõik oleksid laulukaare all, tagumiste astmete juures, mitte lava keskel nagu tavaliselt. See oli minule ja orkestrile katsumus, sest mul puudus selgem kontakt mängijatega ja orkester ei näinud mind hästi. Aga kui hakkasin juhatama, mängisid nad kõik kenasti koos. See oli täiesti fenomenaalne!

Loodan, et järgmisel laulupeol on ilm hea ja me ei pea sellises keerulises asetuses enam mängima. Kuid vähemalt oleme selle läbi proovinud ja teame, et ka rasketes situatsioonides saame hästi hakkama.

Kuidas suhtestub XIII noorte laulupeo sümfooniaorkestrite repertuaar peo üldise juhtmõttega “Püha on maa”?

Kindlasti kõige iseloomulikum on Heino Elleri sümfooniline poeem “Koit”. See on just kõige ehedam põhjamaine ja eestilik lugu, mis loob silme ette meie looduse. Heino Eller, kes kirjutas looduslüürilist muusikat, kirjeldab selle teosega päiksetõusu, kuid seal on tunnetatavad ka meie metsad ja meri.

Aga ka teised sümfooniaorkestrite repertuaari kuuluvad lood on eestilikud. Harri Otsa “Eesti tants” on vahva Eesti lugu, Rasmus Puuri “Tuuline eleegia” on loodud spetsiaalselt laulupeoks keelpilliorkestritele ja see oleks kirjutatud justkui mere ääres. Seekord on repertuaaris ka täiesti teistmoodi uudisteos – Tõnis Kaumanni “Rondo”. Tegu on väga põneva ja omapärase helikeelega looga. Ma isegi ütleks, et see on natuke müstiline, muinasjutuline või isegi filmimuusikalik teos.

Kaumanni “Rondot” juhatab laulupeol Kaspar Mänd, kellega meenub mulle üks vahva lugu. Mänd laulis kunagi Rahvusooper Estonia poistekooris, mille dirigendiks mina olin. 2001. aastal tõime kooripoistega Estonia teatri lavale lasteooperi “Pomm”, mille muusika kirjutas Tõnis Kaumann. Lapsed mängisid ooperit – oli olemas lavastaja roll, lauljad, kunstik jne. Juhuse tahtel sattus noor Kaspar Mänd mängima dirigendi rolli. Muusikaline orkestri osa oli Estonia orkestri poolt salvestatud ja tuli lindilt, poisid laulsid aga elavas esituses. Ütlesin Kasparile, et kuigi pillimuusika tuleb lindilt, võiks ju oma rolli rohkem sisse elada ja natuke uurida, kuidas dirigeerimine käib. Poisil oli huvi ja nii ta 12-aastatelt minu juures orkestridirigeerimist õppima hakkaski. Nüüd eesseisval laulupeol saavad 22 aastat hiljem Tõnis Kaumanni muusika ja Kaspar Mänd taas kokku.

Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see Sinu hinnangul osalejatele esitab?

Sümfooniaorkestrite repertuaar ja harjutusprotsess ei ole kindlasti kerge. Repertuaari eesmärk on alati olnud pakkuda lugusid, mis arendavad noorte pillimänguoskusi. Suuri sümfooniaorkestri lugusid võib olla väiksematel koosseisudel keeruline esitada, sest näiteks mõnel 12-liikmelisel ainult keelpillidega orkestril ei ole kõiki pille, mida lugu ette näeb. Kuid klaverile kirjutatud puudulike pillide osa saatel on võimalik harjutada.

Laulupeol puutuvad pillimängijad kokku erinevate karakterite ja stiilidega, helistike ja taktimõõtudega. Repertuaaris on tantsulist ja meloodilist osa, uusi võtteid ja štrihhe, millega nad pole võib-olla oma eriala pillitunnis või kohalikus orkestris varem kokku puutunud. Lisaks õpivad noored koosmänguoskuste kohta – kuidas mängida viiekümnekesi või tuhandekesi ning kuidas jälgida dirigenti, teisi mängijaid ja oma pillirühma. Kui nad hakkavad pärast laulupidu mängima oma repertuaarist järgmisi lugusid, siis on olnud näha, et nad loevad noodist paremini ja mängivad kiiremini käigud ära.

Kuidas kollektiivid Sinu hinnangul koroonapandeemia tänaseks on üle elanud?

2014. ja  2017. aasta noortepeod olid minu arvates hiilgeaeg, mängijate tase oli väga hea. Nüüd pärast neid sulgemisi täis aastaid on keeruline aimata, kuidas pillimängijate tase tegelikkuses on. Tegime kevadel nii Tartus kui Tallinnas esimese proovi, et vaadata, kuidas olukord on. Ausalt öeldes ei olnud seis väga hea, oli märgata, et mängutase on alla läinud. Aga eks see on ka loomulik võttes arvesse seda, et kolm hooaega ei ole saadud normaalselt tööd teha. 

Ma tean, et mõned kollektiivid on jäänud virelema ja mõnede orkestrite arvud on päris palju vähenenud. Lisaks näen, et ka juhendajad on väsinud. Aga eks me peame teineteist hoidma ja motiveerima, kuigi lihtne see kindlasti ei ole. Kindlasti võtab aega, et saavutada see tase, mis meil kahel viimasel peol oli.

Kas sel aastal 60. juubelit tähistanud noortepeo traditsioon on piisavalt tugev, et 40 aasta pärast oma 100. juubelit tähistada?

Seda on keeruline öelda, sest ohtusid on tegelikult päris palju. Probleem on selles, et orkestrite tegevus koondub Tallinnasse või Tartusse ja väiksemates kohtades, isegi mitte enam valla tasemel, vaid juba ka maakonnakeskuse tasemel on väga raske orkestreid koos hoida. Oma osa selles on riigigümnaasiumitel. Varem olid eraldi gümnaasiumid ja igaühel oma segakoor. Nüüd, kui on üks ühine gümnaasium, siis ei tähenda see, et seal oleks viis segakoori või 200-liikmeline segakoor. Seal tegutseb ikkagi seesama 40-liikmeline koor ehk protsentuaalselt laulab väga palju vähem noori.

Traditsiooni jätkumise jaoks on oluline, et muusikat hinnataks rohkem. Mulle näib, et üldharidus on alati olnud olulisem, kui saavutused muusikas, spordis või kunstis. Kuid ka need on hariduse osad. Ma olen oma orkestriga reisidel käies mõnikord kokku puutunud sellega, kus öeldakse, et matemaatika kontrolltöö pärast saa ei noor kontsertreisile tulla. Minus tekitab see tunde, justkui arvataks, et lähme lõbureisile, kuid tegelikult on see väga hariv, mängime maailma suurtes saalides arvukale publikule.

Lisaks on muidugi aktuaalne õpetajate ja juhendajate palgateema. Peame kuidagi tagama selle, et meil oleks tulevikus eestvedajaid ja pilliõpetajaid, kes on ka finantsiliselt motiveeritud ja kellel oleks abilisi. Eestis on näiteks mitmeid dirigente, kes juhatavad nelja orkestrit, kuid see koormus on liiga suur.

Kui sellised tendentsid jätkuvad, siis on raske loota, et noortepeo traditsioon jääb püsima. Aga me ise ei ole liiga ettevaatlikud, vaid ka nõuame ja oleme julged, siis see kindlasti jätkub. Meie jõud ja entusiasm on niivõrd tugev, et kuidagi saame ikkagi hakkama. Hoiame lippu kõrgel!