Saame tuttavaks: XIII noorte laulu- ja tantsupeo rahvamuusikapeo koondorkestrite liigijuht Krista Sildoja

LIIGI KUNSTILINE TOIMKOND:

• Krista Sildoja (liigijuht)
• Ott Kaasik (assistent)

KAVA:

1. Ruhnu pulmamarss (pärimuslik, mänginud Elias Schönberg viiulil, Ruhnu / seadnud Ott Kaasik)
2. Siil, kost sa silmä’ sai’ (pärimuslik, laulnud Pauline Pehlak, Hargla khk / seadnud Krista Sildoja)
3. Nipet-näpet (autor Ülle (Jantson) Ots / seadnud Ott Kaasik)
4. Vändra metsas, Pärnumaal (pärimuslik, laulnud Robert Kalbek, Kullamaa khk ja Peeter Trumm, Rõuge khk / seadnud Krista Sildoja)
5. Lõbus labajalg (autor Krista Sildoja / seadnud Krista Sildoja)

Tere, Krista Sildoja! Jutusta palun, kuidas oled jõudnud rahvamuusikani ja mis Sind täna Sinu töös inspireerib?

Mina olen juba sündinud rahvamuusikasuguvõssa. Minu vanaisa oli külaviiuldaja, isa külapillimees-akordionist. Seitsmeaastaseks saades pandi mind muusikakooli. Seega on minu jaoks kõrva järgi musitseerimine ja muusikakoolis õppimine olnud paralleelselt kaks väga head sõpra. Kogu oma teadliku elu olen mänginud ka rahvamuusikaansamblites. Tallinna Pedagoogikakoolis muusikakasvatajaks õppides kohtusin Kukerpilli muusikutega, kelle mõjul jõudsin edasi Leegajuse pillirühma ning Õie Sarve juurde. Seejärel läksin Viljandi Kultuuriakadeemiasse rahvamuusikat õppima ning magistritöö kirjutasin Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias juba rahvapärasest viiulimängust. Nüüdseks olen ma valdkonnas töötanud varsti juba kolmkümmend aastat. Kuna ma olen ka etnomusikoloog, inspireerib mind, kuidas, miks ja mis olukorras tehakse muusikat. Viimased kümme aastat olen teinud ka oma rahvamuusikakooli ning on tohutult inspireeriv näha, kuidas rahvapärane musitseerimine läheb veel kellelegi korda. 

Millise mälestuse või kogemuse varasematest laulu- ja tantsupidudest võtad liigijuhina kaasa XIII noorte laulu- ja tantsupeole “Püha on maa”?

Kui ma ise noorena muusikakoolis käisin, tegin kaasa ülevabariiklikes viiuliorkestrites, millega mängisime ka tantsupeol täitsa elavat muusikat tantsijatele saateks. Nüüd olen oma õpilastega teinud kaasa ka paaril-kolmel nii üld- kui noortepeol rahvamuusika liigis ja see on mulle väga meeldinud. Tõenäoliselt see, mida me oma õpilastega rahvamuusika koondorkestris tegime, inspireeris ka peo juhti Juhan Uppinit mind kutsuma liigijuhiks. Kui sa oma õpilastega peol käid, su silmad säravad, asi meeldib ja kaasa teed, siis on võimalus, et sind kutsutakse ka pidu korraldama. 

Kuidas suhestub XIII noorte laulu- ja tantsupeo rahvamuusikapeo koondorkestrite repertuaar rahvamuusikapeo üldise juhtmõttega “Päriselt”?

Päriselt tähendab minu jaoks seda, et pala, mis kõlab peol ka niiviisi seatud vormis, oleks ikkagi päris selles stiilis, nagu ta traditsiooniliselt on olnud. Et kui me mängime pulmamarssi, siis see kõlabki nagu pulmamarss, mille saatel noored tahaksid abielluda. Või siis labajalavalss on nii päriselt labajalavalss, et kontserdi kuulajad ei saa muudmoodi, kui peavad püsti tõusma ja hakkama labajalavalssi keerutama. See on minu jaoks kõige tähtsam. 

Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see Sinu hinnangul osalejatele esitab?

Meie koondorkestri kava on üles ehitatud nii, et kolm lugu viiest on sellised krõbedad, mis panevad rahvamuusiku hirmsasti tööle ja nõuavad pühendumist. Ülejäänud kaks on puhtalt rõõmu lood, mis tulevad lihtsasti kätte. Pillimängutehniliselt on pärimusmuusikas võimalus interpreteerida üht ja sama meloodiat nii lihtsakoelisemalt kui virtuoossemalt. Algaja viiuldaja võib mängida ühehäälset viisi, edasijõudnum võtta aga rahvapäraseid akorde, lahtisi keeli, poogendada. Nii nagu ikka pärimuses. Ehk selle ühe meloodiaga saame pakkuda kõigile väljakutseid, nii sellele väikesele kui edasijõudnule.

Kuidas on kollektiivid Sinu hinnangul koroonapandeemia siiani üle elanud? Kas sel aastal 60. juubelit tähistanud noortepeo traditsioon on piisavalt tugev, et 40 aasta pärast oma 100. juubelit tähistada?

Loomulikult kokkumängu teha ei saanud ning see jättis tohutu tühimiku, kuid võrreldes kooride või tantsurühmadega läks rahvamuusikutel koroonapandeemiaga paremini. Kollektiivi asemel on minu arvates rahvamuusiku põhiliseks eesmärgiks olla ise rahvapillimehena tugev, tore ja hea interpreet ning koroonaajal individuaalsete pillitundide tegemine on päästnud meid väga kenasti ära. 

Kui noored ise tahavad, siis küll. See kõik sõltub sellest, kas noortel ja juhendajatel silm särab, kas nad tahavad seda ühist asja ajada. Meie ei saa liigijuhtidena öelda, et see kõik on maruäge ja teeme edasi. Noored peavad ise leidma pillimängurõõmu üles.