Lääne-Virumaa laulu- ja tantsupeo kuraator Ingrid Pärnamäe

Lääne-Virumaa laulu- ja tantsupeo kuraator Ingrid Pärnamäe tutvustab, mille kõigega tuleb kuraatoril peoeelsel aastal tegutseda, mida tähendab temale võimalus olla maakonna kuraator ning millise tunde võiksid kohalikud noored oma kodukandist võtta kaasa Tallinnasse suurele peole.

Palun tutvusta end meie lugejatele – milline on Sinu igapäevatöö Lääne-Virumaal ja kuidas Sinust laulu- ja tantsupeo kuraator sai?

Minu kuraatoriks saamine on meie maakonnas seotud sellega, et Lääne-Viru Omavalitsuste Liit on tantsu- ja laulupeo koostööpartner. Ja kui ma 2018. aastal asusin omavalitsuste liitu tööle haridus- ja kultuurispetsialistiks, oli see töötingimustes kaasas, et olla ka maakonna kuraator. 

Ütleme, et kuraatoritöö on etapiline. Ma ei saa öelda, et ma iga päev 100% ainult sellega tegelen. Ta algab ikka tihedamalt enne pidu, näiteks käesoleval sügisel.

Põhilised tööülesanded on registri korrashoidmine ja paranduste tegemine. Kollektiivijuhtidega suhtlemine ja info vahendamine, samuti info jagamine valdade ja linnade kultuurikorraldajatele. Eelproovide korraldamine. See tähendab – igasugune info vahetamine. 

Kui pidu jõuab Tallinna, siis enne seda koolimajade ööbimiseks ettevalmistamine. Käin need läbi, lepin kokku, mis tingimustel saame maju kasutada. Sealt edasi koolimajades olevate tiimide moodustamine – arstid, turvatöötajad, teised kultuurikorraldajad, kes aitavad seal eluolu korraldada.

Kui on suure peo aasta, siis on tule teekonna ettevalmistus, laste- ja noortepeoga seda ei ole. Küll aga on rongkäigu ette valmistamine, kuhu saab kaasata kõikide valdade kultuurispetsialistid või kultuurikorraldajad. 

Mida laulu- ja tantsupeo kuraatori roll Sinu jaoks tähendab?

See on minu jaoks hästi konkreetne töö. Kuraatoritöö juures mulle meeldib, et praktiliselt saan ma kõikide kollektiivijuhtidega rohkem või vähem isikliku kontakti. Ma saan töö käigus maakonna kultuurikorraldajad koondada kokku ja nendega rohkem suhelda. 

Ma kohtun dirigentide, tantsujuhtidega, peo lavastustiimide, orkestrijuhtidega – see on huvitav. Kuna ma ise olen ka tantsuõpetaja ja pillimängija, siis mul on huvitav ka nende tööd laiemas mastaabis jälgida. 

Kuidas ettevalmistused XIII noorte laulu- ja tantsupeoks Lääne-Virumaal on kulgenud? Millised on suurimad väljakutsed järgmise aasta noortepeoks valmistumisel?

Ettevalmistused on hoo küll sisse saanud. Minu kurvastuseks on ikka päris mitmed kollektiivid välja langenud, eriti tantsukollektiivid. Laste- ja mudilaskooride osas ei ole väga suuri kaotusi. Ma arvan, et neid kollektiive on ka lihtsam koondada. Aga tantsukollektiivide osas on eritingimusi rohkem, täpne inimeste arv jne. Selles mõttes tekitab olukord natuke kurba meelt. 

Samas on hea, et ma näengi olukorda ja võib-olla annab mul ka midagi selle osas teha, et toetada tegevust, aidata otsida uusi juhte. Noorenduskuuri oleks meil nii tantsuõpetajate kui ka koorijuhtide osas peagi vaja. Tantsu- ja laulupidu ei ole ju ainult ühekordsed ettevõtmised, vaid hästi pika perioodiga ja just tulevikku vaatavad. 

Kui palju kollektiive on Lääne-Virumaalt XIII noorte laulu- ja tantsupeo poole teel?

76. Nendest 26 on tantsukollektiivid, ülejäänud on muusika- ja laulukollektiivid.

Maakond näitab end terviklikus ilus laulu- ja tantsupeo rongkäigus – millega Lääne-Virumaa meid sel korral rongkäigus üllatab?

Ma ei ole ausalt öeldes selle peale veel mõelnud. Eks ressursid ole piiratud ja turvalisus seab ka mõningaid piire. Ja kas ongi mõistlik alati üle trumbata. Pigem ma loodan, et meil on nii palju muusikat, et jätkub kõikidele seda rütmi, mille järgi marssida ja kõndida. Võib-olla lasta kollektiividel ka juba ette mõelda, kuidas nad end tutvustavad. Kas neil on mingid hõisked, loosungid, liikumised. 

XIII noorte laulu- ja tantsupeo juhtmõte on „Püha on maa“. Mis on need kõige erilisemad paigad või lood või väärtused, mida Lääne-Virumaa lapsed võiksid oma kodust pühana oma ellu kaasa võtta?

Nad võiksid hoida endaga kaasas seda, kust nad on pärit. Tükikese oma kodukohast viivad nad ju kaasa Tallinna ja vastupidi. 

Ja et nad hiljem suurde maailma ja koolidesse minnes jätaksid meelde ja tunneksid end toetatuna just sealt, kust nad tulevad. Et nad märkaksid võrrelda oma kodukohta teiste paikadega. Võib-olla see, kui nad näevad teisi, annab neile mingit värskust või indu ka taas oma kodukohas tegutsemiseks. Ma loodan, et ka nende oma õpetajad oskavad seda suunata või sellele tähelepanu pöörata. Loodetavasti aitavad ka tulevad maakonnapeod seda ühistunnet tekitada.