XIII noorte laulu- ja tantsupeo rahvamuusikapeo kannelde liigijuht Kadri Lepasson

Uurisime rahvamuusikapeo kannelde liigijuhilt Kadri Lepassonilt, kuidas jõudis tema rahvamuusikani, mida peab ta olulisimaks instrumentaalse rahvamuusika juures ning miks on kannelde liik väljakutseks nii liigijuhile, seadjatele kui mängijatele. 

LIIGI KUNSTILINE TOIMKOND

• Kadri Lepasson (liigijuht)
• Pille Karras (assistent)

KAVA:

• Pilli Villemi valss (pärimuslik, Põltsamaa/seadnud Ott Kaasik)
• Antslamehe reilendrid (pärimuslik, mänginud Valter Antsov külakandlel, Urvaste khk/seadnud Kadri Lepasson)
• Ranna ja Hiiopi polkad (pärimuslik, mänginud Jaan Rand kandlel, Kirbla khk, Otto Hiiop viiulil, Urvaste khk/ seadnud Kadri Lepasson)
• Koiküla polka (pärimuslik, Hargla khk/seadnud Kadri Lepasson)
• Kuusalu pulmamarsid (pärimuslik, Kuusalu khk/seadnud Pille Karras)

Tere, Kadri Lepasson! Jutusta palun, kuidas oled jõudnud rahvamuusikani ning mis Sind täna Sinu töös inspireerib?

Rahvamuusika tuli minu ellu 2002. aastal, kui astusin Viljandi Kultuurikolledžisse. Pärast lastemuusikakooli lõpetamist tahtsin mingil moel muusikaga jätkata, kuid ei leidnud endale tollal sobivat väljundit. Keskastmes klassikalise akordioni õppimine polnud minu jaoks ja nii jäi pillimäng mõneks ajaks soiku. Esimesel kursusel ülikoolis loodusteaduste õpetajaks õppides kohtusin aga muusikakooliaegsetest akordionilaagritest tuttava Kulno Malvaga, kes õppis parasjagu Viljandis. Tema innustav jutt oma koolist ja õpingutest mõjus niivõrd inspireerivalt, et otsustasin talle Viljandisse külla sõita ja kultuurikolledžiga tutvust teha. Sealt läks kõik edasi juba väga loomulikku rada pidi. Rahvamuusikaõpingud Viljandis on avardanud tohutult mu maailma ning avanud ukse ääretult mitmekesisesse ja huvitavasse valdkonda, millest on saanud minu armastatud elukutse.

Millise mälestuse või kogemuse varasematest laulu- ja tantsupidudest võtad liigijuhina kaasa XIII noorte laulu- ja tantsupeole „Püha on maa“?

Lapsena olen käinud ühel noorte laulupeol ja sellest on igati toredad mälestused. Nüüd täiskasvanuna olen osalenud oma õpilastega kahel rahvamuusikapeol ning praegu pean olulisimaks, et lastel silmad säraksid. Kui neile meeldib ja nad teevad kaasa rõõmuga, siis ajame õiget asja. 

Kuidas suhestub XIII noorte laulu- ja tantsupeo rahvamuusikapeo kannelde repertuaar rahvamuusikapeo üldise juhtmõttega „Päriselt“?

Instrumentaalse rahvamuusika juures on ilmselt olulisim, et ta kannaks oma peamist funktsiooni – kutsuks tantsima, oleks tantsitav. Ka siis kui traditsioonilise üksikpillimehe asemel mängib terve suur orkester. Kannelde liigi repertuaar ja seaded püüavad seda joont hoida. Erandiks on ainult „Pilli Villemi valss“, kus algselt ilmselt labajalana kõlanud valsiloost on saanud aeglane ja väljapeetud lugu. 

Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see Sinu hinnangul osalejale esitab?

Kannelde liik on eripärane selle poolest, et siin on koos kõik erinevad Eestis mängitavad kandled: nii kromaatilised kandled kui rahvapärastest kanneldest väike-, küla-, rahva- ja päkarauakandled. See seab esimese väljakutse tegelikult liigijuhile ja seadjatele: kuidas panna need erineva ulatusega ja erinevates helistikes pillid koos mängima nii, et kõigil oleks huvitav mängida ja tulemus kõlaks hästi. 

Repertuaari valides pidasin silmas, et oleks kindlasti esindatud nii meie vanem kui uuem kandlemängutraditsioon ning nii väikekandle- kui külakandlelood, mida on minimaalselt seatud ja kus saavad just need kandleliigid esile tõusta. Väga oluline on tunda meie kandlemängulätteid ja neid edasi kanda. Repertuaaris on ka paar krõbedamat ja mitmehäälseks seatud lugu, mille selgeks õppimine on ilmselt veidi rohkem pingutust nõudev. Tulemus see-eest aga pingutust igati väärt. 

Kuidas kollektiivid Sinu hinnangul koroonapandeemia siiani on üle elanud? Kas sel aastal 60. juubelit täistanud noortepeo traditsioon on piisavalt tugev, et 40 aasta pärast oma 100. juubelit tähistada?

Koroona oli muidugi üks väga suur pidur meie tegevuses. Pilliõpingud said siiski ilmselt kõige vähem pihta, kuna individuaaltundidega saime jätkata ka veebis, kuigi ega seegi polnud alati kerge. Koosmängutunnid jäid muidugi kõik ära ja see andis kõvasti tunda. Oli näha, et lapsed igatsesid oma pillimängukaaslasi. 

Pidu püsib siis, kui meil jätkub särasilmseid juhendajaid, kelle eestvedamisel lapsed isukalt rahvamuusika, rahvatantsu ja koorilauluga tegeleda tahavad. Eks see ole veidi kultuuri- ja regionaalpoliitiline küsimus ka.