Sanditamine ja pööriaeg

Kes on mardi- ja kadrisandid? 

Eesti folkloristid – Mall Hiiemäe, Ülo Valk, Ülo Tedre, Kristi Salve – on rõhutanud mardi- ja kadrisantide kombe kristluse-eelset usundilist tausta. Paljude rahvaste juures on pühad maskeerimise, karnevalide, puhastus- ja kaitsemaagia ning ennustamisega tähistanud muistset aastavahetust. Aastaringide vahelisel pühal ajal on maailma kord nõrgenenud. Seetõttu muutuvad inimeste sotsiaalsed rollid ja liiguvad ringi teispoolsuse asukad. Eesti sanditamiskombed ja -laulud ning maskeering viitavad just sellisele perioodile, seostudes hingedeaja ja jõuludega ning hilissügisese looduse hääbumisega.

Eesti sanditajad moondavad end sageli loomaks või linnuks, meenutades mõneti (eriti Lääne-Eesti) aastavahetusele omaseid näärisokke, karusid, kurgi. Tulijaid kirjeldatakse kohati loomade moodi, kes jooksevad läbi laane lipa-lapa, läbi vee vipa-vapa… Märjaks saanud kadri käitus aga linnu kombel: sinisiibu siputelle, kuldasulgi soputelle…, kargas kase otsa ning maha ai suvitse sule, maha ai kevätse kesta (ajas maha suvised suled ja kevadise kesta). Rahvausundist on teada, et esivanemate hinged võisid võtta looma või linnu kuju. Eesti mardisantidega on võrreldavad paljude teiste rahvaste sügistalviste pühade külalised, näiteks Skandinaavia ja Soome jõulusokk või Bulgaaria kukeri-sandid – karvaseks maskeeritud olendid puust loomamaskidega ja suurte kelladega. Meie sanditamiskommete seosele surnutekultuse ja hingedeajaga võib osutada ka mardipäeva nimetus, mis meenutab vana läänemeresoome sõna mardus, marras tähendusega ’surnu, surnu vaim’, samuti mardikuu (novembri) teised nimetused: Lõuna-Eesti kooljakuu, Soome marraskuu. Siin- ja sealpoolse rahva kohtumine kinnitas vastastikust seost, mõlemalt poolt anti midagi – santidele käegakatsutavaid ande, pererahvale vastu õnne ja edenemist.

Sanditamislauludes jutustavad mardid ja kadrid oma ebatavalisest teekonnast ja rõhutavad, et nad ei tule maa pealt: alt me tullim’ halli ilma, päältä päeva või punase, kõrvasta kuu kumere; ega mart põle maast tulnud, mart on tulnud kõrge’esta, kõrge’esta taiva’asta. Teekond kulgeb mööda imelisi sildu: mööda kullatud kõrendid, õbedasi õrsi mööda, vaskitud väravid mööda; üle viie vikerkaare, üle kuie koeduotsa; märt tuli punast purret mööda, märt tuli sinist silda mööda. Sageli tuleb raskel teekonnal ületada soiseid ja märgi kohti: mart on uppunud ojasse, mart on kukkunud kajusse, soperdanud saviaugus… Kuldne kõrend võib paljudes usundites tähistada silda, mis ühendas siinpoolset maailma teisega, või koguni ilmasammast; vesi aga piiri eri maailmade vahel. 

Vanemad teated, laulusõnad ja viisid rahvaluule arhiivis

Eesti folkloori kohta pärinevad vanemad kirjalikud teatud enamasti sakslastelt. Ajakiri Inland kajastas näiteks, et 11. novembril 1840 peeti Tartus toredasti mardipäeva, kus rida kaunistatud regesid „kõige seikluslikumate maskidega, enamasti üliõpilased, läbi tänavate sõitis“ ja ülikoolis toimus maskiball. Selle ajel kirjutas Johann H. Rosenplänter artikli „Die Sandi Mardid und Sandi Kadrid“ vastavatest eestlaste kommetest (1841), lisades ka laulukatkeid koos saksakeelse tõlkega ja üksikuid eestikeelseid mõisteid, nagu „Mardiks käima“, „Mardi-lust“, anniks antud „keedus“ ja odra- või nisujahust „Mardi-kakud“.

Vanim sanditamisviisi üleskirjutus on arvatavasti 1885. aastal baltisaksa muusiku Ella von Schultz-Adaievsky poolt Pandiverest, Johann Veissmannilt jäädvustatud mardilaul Eesti Rahvaluule Arhiivis Õpetatud Eesti Seltsi kogus (ÕES, SK 520, 7 (4)).

Enamus Eestis kogutud mardi- ja kadrilauludest asub Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis Tartus. Alates 19. sajandist on arhiivi kogutud ligi 150 000 vanema rahvalaulu teksti, nende seas on kalendripühade laule 4000 ringis ja neist umbes pooled on sanditamislaulud. Üks tekst võib seejuures olla mitme lehekülje pikkune või piirduda ainult mõne värsiga – vastavalt sellele, kuidas koguja kirja pani ja laulik laulis. Kalendrilaulude teised suuremad rühmad on vastla- ja jaanilaulud, samuti kiigelaulud, mida lauldi Lõuna-Eestis lihavõtete ajal ja Põhja-Eestis suvistepühadest jaanipäevani.

Kalendrilaulude viise on teada palju vähem. Lisaks nootidele on arhiivis üle 600 mardi- ja kadrilaulu helisalvestuse. Helisalvestusi on nii palju tänu sellele, et traditsioon elas ja vanu regivärsilisi mardi- ja kadrilaule pärandati põlvkonnalt põlvkonnale ka 20. sajandil.

Viisid ja nende esitamine

Mardi- ja kadrilaulude viisid on sageli samad ja samas piirkonnas võidakse nendega laulda muidki regilaule. Lõuna-Eestis ja mõnel pool Kesk-Eestis eristab sanditamislaule muudest lauludest refrään: märti, märti-santi, katri, kadriko-kadriko jne. On piirkondi, kus mardid ja kadrid võisid ka erinevaid viise kasutada. Vanad viisid tunduvad väga lihtsad, neid lauldakse enamasti ainult kolmel kuni kuuel noodil ja nad on ainult ühe või kahe värsi pikkused. Aga kui hakata hoolikamalt kuulama näiteks seda 1938. aastal salvestatud mardilaulu  ja proovida täpselt samamoodi laulda, siis see ei ole sugugi lihtne. Sama nooti lauldakse kord kõrgemalt, kord madalamalt. Lauljad teevad häälega nagu jõnkse, põnevaid väikseid kaunistusi. Laulurütmis pole tugevamaid ja nõrgemaid lööke – laul voolab ja meenutab natuke kõnelemist. Katkematu voolamise tunde tekitab ka see, kui tehakse liegajust, alustatakse laulmist eelmise laulurea viimasel silbil või silpidel. Mõnda neist vana rahvalaulu tunnustest püüdis Veljo Tormis ka regilaulude kooriesitusse üle tuua.

Mardi tantsulaule võidi laulda omaette viisiga, millel oli labajalalaulu kolme peale rütm. Santide tantsimine ja hüppamine oli tähtis, ükskõik, kas seda tehti laulu või lihtsalt (rütmi)pilli saatel. Laulmine loob rituaalset energiat ja ülespoole hüppamine andis rituaalile veel väge juurde. Laulus on näiteks öeldud, et sinna, kus mart hüppab, saavad head hobused ja kus mart kargab, sinna kasvavad kaerad ja odrad.

Kust alustada, kui tahaks minna mardiks või kadriks? Kust rohkem teada saada?

Teadmisi selle kohta, kuidas sanditamas on käidud ja kuidas minna marti või katri jooksma tänapäeval, leiab kõige lihtsamini „Hakkame santima“ veebilehelt https://hakkamesantima.ee/. Mida laulda, kuidas ennast maskeerida ja mida edasi teha, saab teada siit: https://hakkamesantima.ee/abiks-martidele-ja-kadridele/. Kes tahab oma teadmisi veel täiendada, saab samast kätte lingid interneti- ja paberväljaannetele, raadio- ja telesaadetele: https://hakkamesantima.ee/lisamaterjal/. Aga kindlasti tasub küsida oma pere vanematelt liikmetelt ja sõpradelt, kuidas nemad sanditamas käisid, sest oleks ju tore kanda edasi omaenda lähikogukonna pärimust. Ja jätkem siis jälg ka sandirahvaloendusesse, sest see näitab, kas ja kuidas meie ürgsete juurtega traditsioon edasi elab.

– Janika Oras ja Taive Särg