Laulu- ja tantsupeo kujundus loob sillad traditsiooni ja kaasaja vahele

Seekordse laulu- ja tantsupeo kujundus koosneb selle looja Mart Andersoni sõnul neljast peamisest elemendist – tüpograafia, värvid, ornament ja Eesti graafika. Just viimase kasutamine on kujundaja arvates ainukordne võimalus tuua need teosed, mis muidu kunstisaalide sügavuses või hoopis muuseumi hoidlates peidus on, korraga väga paljude inimeste ette. See on Andersoni tänukummardus oma õpetajatele. 

Rääkige palun üldidentiteedist – millest te lähtusite selle loomisel? Oma värvide ja jõulisuse poolest erineb see tublisti viimastest pidudest. Kuidas see sündis?

Mart Anderson: „See identiteet kujunes neljast erinevast elemendist, mis on omavahel tihedalt põimunud. Esimest korda üle pika aja ei ole meil konkreetset logo. Kuna peo nimetus on nii pikk, siis oli loogiline lahendada see tüpograafiliselt. See kiri ise on minu tehtud, ta ei ole kuskilt võetud. Algimpulss tuli ühelt Eesti-aegsest maiustusesildilt Tartust 1930ndatest. See oli mul tööprojektina tükk aega seisnud ja kui laulu- ja tantsupeo konkurss tuli, mõtlesin, et prooviks seda siin kasutada. Ma lisasin sinna täheseosed – tähed suhtlevad omavahel nii nagu tantsides, üks astub sammu edasi, teine tagasi, tekib dialoog. Lisaks on siin sees peo juhtmõtte „Püha on maa“ motiiv, kus maa on küngas „o“-tähe all ja seal peal vokaal on see kõla, mis laulukaare all tekib. Erinevad tähekombinatsioonid mõjuvad ka nagu peanupud rongkäigus ja laulukaare all.“

Ornament, mida kasutate erinevatel kujunduselementidel on esmapilgul lihtsalt moekamaks stiliseeritud arhailine muster. Mis selle taga on?

Mart Anderson: „Ornament on tegelikult koodiga muster, mis edastab peo järjekorranumbrit. Number 13 on lahti võetud Rooma X ja III kujule ja nendest moodustuvad mustrid.“

Peo värvid on julged ja noortepärased. Kuidas see valik sündis?

Mart Anderson: „Kuivõrd meie rahvariided on kirevad ja kogu lauljate ja tantsijate seltskond on kirju, siis on põhimõtteliselt kaks võimalust, kuidas selle taustal silma paista. Üks tee on see, et sa oled monokroomne, nii tagasihoidlik, et ongi mustal taustal valge kiri või valgel taustal must kiri. Teine tee on see, et keerata veel vinti peale. See tähendab, et oled veel kirjum kui kogu see kamp kokku. Nii saigi valitud veel kirjum maailm, mis paistab välja. Siin on teadlikult võetud tähendusega värvid – öösinine, ehakuma roosa, mereroheline, rukkilillesinine, mururoheline, ploomililla. Et ei oleks toidupoe reklaami primaarvärvid. See on ikkagi noortepidu ja pole vaja halli pusa, millega kartuleid võtma minna. Tegemist on suvise noortepeoga. Samas ma ei tee mingit pioneerilaagrit, et kõik on ühte värvi! Sa saad valida, kas sul on mustriga särk, logoga särk, kollane, lilla või roosa pusa. Kui tõesti ei julge värve kanda, siis võta see tumesinine pusa!“

Kui vaatame, kuidas noored praegu riides käivad, siis need tugevad värvid on ikkagi midagi muud?

Mart Anderson: „Jah, kahvatud ja pastelsed värvid on praegu moes. Aga meil tuleb ikkagi luua mingisugust trendi, mitte sörkida sabas. Meie väljakutse ongi olla natuke julgem.“

Neljas element on Eesti klassikaline graafika, mis on oma olemuselt ja valikult palju konservatiivsem, kui teised kujunduselemendid. Kuidas see pildile sattus?

Mart Anderson: „Tekkis küsimus, et mis siis juhtub nende värvidega, kui meil on tarvis kasutada pilti. Kuna ma olen Günther Reindorfi fänn, siis mul on digitaalselt olemas pilte väga suurest osast tema loomingust. Katsetasin tema töödele värvifiltrite lisamisega. TLP SA poolt tuli idee kasutada ka Kaljo Põllu töid, siis pakkusin juba välja, et miks mitte seda autorite ringi veelgi laiendada ja kasutadagi seda ainukordset võimalust need tööd muuseumide hoidlatest välja  ja korraga väga paljudele inimestele lähedale tuua. Nii saigi valitud kümmekond Eesti graafikut erinevatest ajastutest, kelle teosed illustreerivad nüüd erinevate kooriliikide laulikuid, tantsumustrite ja rahvamuusika kogumikke. Ma ei tahtnud võtta seda graafikat üks-ühele, siis ta mõjuks praegu vanamoodsalt. Tuli leida mingi tänapäevasem lähenemine ja seda tegin siis koloreerimise ja kadreerimise kaudu. Iga raamatu puhul on kasutatud ühe kunstniku koloreeritud teost kaanel ja selle suurendatud detaile lauliku sees. Esindatud graafikud on Maara Vint, Viive Tolli, Kaljo Põllu, Günther Reindorff, Eduard Rüga, Eduard Wiiralt, Kristjan Raud, Ilse Leetaru, Nikolai Triik, Eduard Hoffmann ja Andrus Johani. Teoste valik lähtub peo juhtmõttest „Püha on maa“ – ikkagi veidi paatoslik ja harras.“

Selle suuresti sõjaeelse graafika keel on üsna suures kontrastis moodsa ja noortepärase kirjatüübi ja värvivalikuga.

Mart Anderson: „Ma pean arvestama, et peol on 150-aastased traditsioonid ja need on ka siin noortepeol olemas. Tantsupeo sildade kontseptsioon tähendab ka, et minevik ja tänapäev on seotud, et tuleb arvestada minevikuga ja ei saa lihtsalt mürgeldada. Aga meil pole mõtet ka seda mustjaspruuni maailma kogu aeg korrata, me oleme vahepeal ikkagi sajandit vahetanud. Natuke provotseerisin ülla eesmärgi nimel – piltide kadreerimine, värvimine, ornamendiribade kasutamine nende vahel ja kõrval.“

Mis oli kõige keerulisem selle kontseptsiooni loomise juures?

Mart Anderson: „Keerukus on see, et tegelikult on meil kaks väga erinevat pidu. Pärt Uusberg väitis ise, et tema oli koolis nohik ja tema teebki nüüd niisugust sissepoole vaatavat ja harrast laulupidu. Aga tantsupidu on samal ajal hästi ekspressiivne. Meil on nii-öelda katus „Püha on maa“, aga selle all on kaks täiesti erineva kontseptsiooniga pidu. Kui meil on külluslik värvipalett, siis sellest saab teha nii kirjut asja, kui kasutada seda ka rahulikumalt. See annab võimalusi arendada erinevaid lähenemisi.“