Leelo Tungal laulumängust „Me lähme rukist lõikama“: Sõbra leidmine on tähtis ka praegustele arvutipõlvkonna lastele

Tuleval noorte laulupeol kõlab mudilaskooride esituses laulumäng „Me lähme rukist lõikama” pisut uudsel moel – kaheosalise lauluna. Kui teine osa on paljudel peas juba eelkoolieast, siis esimene osa kõlab uudisteosena – valminud kahasse Riho Esko Maimetsa ja Leelo Tungla sulest. Uudisteose sõnad põimivad üheks tänapäeva laste ja vanavanemate lapsepõlve leides neis ka ühisosa.

Leelo Tungal, kuidas sündis see uus tore seade vana tuntud laulumängu „Me lähme rukist lõikama” juurde?

Riho Esko Maimetsa laulust oli pool – nimelt see vana ringmängulaulu tekstiga osa – juba valmis, kuid Pärt Uusbergile ja mudilaskooride üldjuhile Maret Alangole tundus, et laulumängu tuleks kuidagi kaasajaga siduda. Võib tunduda kummaline, aga kohe, kui leidsin selle laulu oma e-postkastist, tundsin, et olen valmis kampa lööma. „Me lähme rukist lõikama“ oli üks esimesi ringmängulaule, mille ma mudilasena ära õppisin.

Kas teil on selle laulumänguga endalgi isiklikke mälestusi? Kui jah, siis milliseid?

Minu lapsepõlves olid ringmängud väga populaarsed, neid mängiti suurematel rahvapidustustel ja ka koolipidudel peotantsude vahele. Sageli lõid kaasa ka täiskasvanud. Minu isa, kes oli küll võimlemis-  ja joonistamisõpetaja, mängis paljusid pille ja õpetas pillimängu koolilastelegi. Ja kui oli tema kord olla korrapidaja-õpetaja, siis istus ta vahetundide ajal saalis klaveri taha ning mängis igasuguseid ringmängumeloodiaid. Enamjagu lastest lõi lustiga kaasa, sest kellelegi ei meeldinud vahetundide ajal koolisaalis kahekaupa ringiratast kõndida, nagu tollal kombeks oli. Õppisime suuremate laste järgi ära terve rea ringmängulaule, millest mõned olid üsna keerulised ja mitmeosalised: „Üks peremees võttis naise“, „Need kosjad tulid saarest“, „Üks jahimees läks metsa“, „Üks ühte“… Ja üks popimatest oli seesama „Me lähme rukist lõikama“. 

Tegelikult ei lõigatud juba minu lapsepõlve ajal rukist sirbiga ja linapõlde nägin ma esimest korda alles tudengina Ahja sovhoosis olles – seal, muide, töötasime linaropsimismasina juures koos kursusevenna Ivo Linnaga, keda tollal veel TV ja raadio polnud ülikoolist ära meelitanud. Nii et kõiki neid töid, mida selles laulumängus mainitakse, oskasid teha ainult väga vana aja lapsed, kuid sõbra leidmine on tähtis ka praegustele arvutipõlvkonna lastele: 

Ka meil on lillepärjad peas,
me sööme rukkileiba.
Ja igaüks ka meie seast
head sõpra soovib leida.

Ootan põnevusega, kuidas see vana ringmängulaul suvisel laulupeol kõlab! 

Tuleval laulupeol kõlavad teie kirjutatud sõnadele ka poistekoori repertuaaris Andres Valkoneni pala Las jääda ükski mets” ja Erkki-Sven Tüüri Väike eestimaine laul”. Need tekstid on kantud tugevatest Eestiga seotud tunnetest. Milline on nende tekstide lugu? 

„Las jääda ükski mets“ sündis veidi hiljem kui mu vanim tütar. Olin parajasti lapseootuspuhkusel, kui Andres Valkonen tõi mulle noodipaberil meloodia, millele ta soovis teksti, et osaleda aastalõpu lauluvõistlusel. Andres jättis teema valimise minu hooleks, ja see teema tuli minu juurde hilissügiseses metsas – täpsemalt öeldes vanas mõisapargis – ringi kõndides. Külarahvas kõneles murega sellest, et mitšuurinlikud looduse ümberkujundajad kavatsevad meie maalilise jõesopi kraaviks süvendada ja pargist teha kolhoosilehmade karjamaa. Karjamaadest polnud küll niigi puudust, kuid kohaliku rahva arvamusega tollal ei arvestatud, nii et vaatasin murelikult põlispärni, vahtraid ja kõrgeid kaski, mille külge mu isa varakevaditi mahlatila kinnitas. Laulusõnad, mis olid kantud murest oma kodukandi pargi ja metsa pärast, tulid südamest ja võistluskontserdil laulis Tõnis Mägi selle laulu ka kuulajate südametesse. Ilmselt kuulsid seda ka metshaldjad – igatahes jäid põlispuud minu lapsepõlvemaale alles, kuigi jõgi muudeti kraaviks… 

„Väike eestimaine laul“ sai kirjutatud 2009. aasta laulupeo jaoks, kuid vahepeal on seda laulnud näiteks Hele Kõre ja ansambel Põhja Konn. Erkki-Sveniga oleme vanad sõbrad, mõnda aega isegi sugulased. Nimelt kutsus Erkki-Sven kogu meie peret endale Hiiumaale külla, kuid nõukogude ajal oli Hiiumaa piiritsoon ning sinna oli mandri-inimestel raske pääseda – selleks tuli taotleda piirivalveametilt eraldi luba, mida anti tavaliselt ainult sugulastele. Nii et kindluse mõttes teatas Tüüri pere, et Kangro-Tungla pere kuulub tema sugulaste sekka. Eks me omal viisil olemegi Erkki-Sveni ja ta perega hingesugulased, nii et ka seda laulu luues olime ühel meelel. 2023. aasta laulupeo tarbeks tegi Valter Soosalu laulule uue seade, mida on meil, autoritel, põnev kuulata. Loodetavasti on seda ka tore laulda!

Neidudekooride esituses kõlab teie sõnadele kirjutatud Sirje Kaasiku laul Sind ma tahan armastada”, mis võib-olla just neidudekooride esituses viib alguses mõtte kahe inimese vahelisele kirglikule suhtele, kuni kuuleme-loeme viimast rida „talveräänne isamaa“… Kumb oli enne, kas soov kirjutada üks pühendus isamaale või leitmotiiv „talveräänne“, mis meile kõigile mõistetava talvemotiiviga väga kaunilt ja kargelt vastandub sõnaga suveräänne, millel aastaajaga ju mingit pistmist ei ole. 

See luuletus on üks nendest värssidest, mis kirjutasid ennast ise – nimelt valutas enamjagu eestlastest nn üleminekuajal südant Eestimaa saatuse pärast. 80ndate aastate lõpul oli lootus nõukogude ikkest vabaneda paisunud juba üpris suureks ja tuliseks, kuid siiski polnud kadunud oht, et kõik meie priiusepüüdlused võidakse julmalt maha suruda. Tundsime end siin Maarjamaal küll ühise perena – merepiiskadena meres, verepiiskadena veres, räitsmetena lumesajus – , kuid aeg-ajalt tundusid meeleolud talviselt jahedatena. Kui laulupidudel laulsime: „Mu isamaa on minu arm“, siis pühkisime silmanurgast pisaraid, nii et suveräänsusest mõeldes kippuski keelele isevärki sõna „talveräänne“…  Sirje Kaasiku meloodia andis sellele 1988. aastal kirjutatud luuletusele uue elu. Ja kui järele mõelda, siis on praegusel ajal kõik maad ja rahvad mingil kombel üksteisest sõltuvad, lahkhelide ja murede kajad ulatuvad kõikjale ning kõigil tuleb õppida elama talveräänsuses.

Samast laulust leiame ka põneva sõna „uibuhäitse“ – mida see tähendab? 

Uibuhäitse on ilus nähtus – nimelt õunapuuõis!

Kuidas teie looming sünnib? Mis teid inspireerib? Kumb on enne, pealkiri või pala? 

Pealkiri on minu jaoks tavaliselt ikka kõige viimane osa luuletusest, nii mõnigi kord leian, et pealkiri polegi vajalik ja panen luuletuse algusse lihtsalt kolm punkti. Luuletusi kirjutama panevad ikka elamused – nii head kui ka sellised, mis teevad haiget. Mõnikord käivitab kirjutamistahtmise mõni ootamatult kuuldud lause või kujund. Juhtub ka seda, et suure tuhinaga kirja pandud tekst tundub päev hiljem kohmakana, kuigi selles olev mõte pole justkui aegunud või vananenud. Siis aitab vahel see, kui jätta kirjutatu seisma ja settima. Oma triloogiat „Seltsimees laps“ alustasin ma kolm korda, enne kui enda meelest õige võtme leidsin. Ka lõpetamata jäänud luuletusi on mul päris palju – vahel jäävadki nad sinnasamma, vahel tuleb teine pool aasta pärast ja mõnikord hiljemgi. 

Mis on see, mis paneb teksti elama, kõlama või n-ö helisema? 

Seda ei oska ma öelda – igatahes ei kuulu ma nende kirjanike hulka, kes algul panevad mõtte lihtlausena kirja ja hiljem hakkavad neid lauseid täiendades tekstile „iluravi“ tegema.  Minu jaoks algab luuletuse kirjutamine tundest – kui see on õige ja ehtne, siis hakkab ta ka kõlama. 

Teil on tulnud palju kordi tõusta laulupeol dirigendipulti, et autorina lauljate ja publiku tänu vastu võtta. Kuidas seda tunnet kirjeldaksite?

Mäletan, et väikesest peast ei saanud ma aru, miks laululavalt hüütakse: „Auto! Auto!“ – ju ma siis veel ei teadnud sellist sõna nagu „autor“. Ja muidugi ei osanud ma mudilasena aimatagi, millise erilise tunde see koorilauljate hüüd tekitab. Kõige rohkem närveerisin siis, kui pidin 2007. aasta noorte laulupeo „Ilmapuu lävel“ alguses esinema tervitusega: sain sellest ülesandest küll kava kokkupanijalt Margus Kasterpalult teada tervelt kuu aega varem ja tervitus ei pidanud olema pikk – ainult paar-kolm lauset, kuid igaks juhuks panin oma teksti siiski paberile kirja, sest ka paari lausega võib ju omadega rappa minna. Olime sellel laulupeol neljakesi kõneisikuteks: Gerli Padar, Marko Matvere, Tõnis Mägi ja mina. Tõnis laulis oma suursugust „Koitu“ ja Gerli ning Marko olid teadustajateks. Peo alguses kiikasin korraks üle Gerli õla teadustaja teksti – ja leidsin oma jahmatuseks, et minu nime juurde oli kirjutatud „Tervituskõne – 5 minutit“. Plaanides oli mõneminutiline muudatus, millest ma kahjuks varem teada ei saanud… Paberile pandud kolme  lausega poleks ma kuidagi osanud viit minutit täita, aga põgeneda polnud võimalik, nii et võtsin pastapliiatsi ja panin kiiresti kirja poole lehekülje jagu uut teksti. Kõnepulti minnes oli pabin nii suur, et kartsin, et ei saa sõnagi suust, aga õnneks läks kõik korda – mu tütred, kes olid publiku seas, väitsid, et pabistamist polnud märgatagi. Aga kui aus olla, siis võtab ka ainult kummardama minnes dirigendipulti tõusmine jalad veidi värisema küll! Kuid samas pole võimalik sõnadega kirjeldada seda ülevat tunnet, mis tekib sealt puldist alla vaadates – ühel pool on imekaunites rahvarõivastes lauljate meri, teisel pool lauljatele aplodeeriv rahvaookean! Sellel hetkel tunned, kui hea on olla osake sellest ilusast ja ühtehoidvast rahvast. Küll oleks tore, kui sedasama tunnet jätkuks ka meie argipäevadesse laulupidude vahelisel ajal! 

Mida sooviksite noortele lauluõppijaile või nende juhendajaile laulupeo ja peatselt saabuvate jõulupühade eel? 

Ikka vaprust ja meelekindlust ning üksteise ja oma dirigentide usaldamist! Uskuge, iga laulupidu jätab jälje nii teie kui ka teie lähedaste südametesse! Muusika on see, mis ühendab!

Aga peatselt saabuvate pühade ajal oleks tore korraldada ka väikesi koduseid laulupidusid – ükskõik kui rikas plaadivara meil kodus ka poleks, tõeline jõulutunne tekib ikka siis, kui me ise mõnele vanale heale jõululaulule oma hääle anname. Rõõmsalt helisevaid pühi!