Laulu- ja tantsupeo alguseni
  • 0
    0
    Päeva
  • 0
    0
    Tundi
  • 0
    0
    Minutit
  • 0
    0
    Sekundit

„Lutusarvelugu” pala pakub tehniliste pisiasjade ja nüanside tõttu torupillimängijatele palju väljakutseid

Autor Tarmo Kivisilla räägib lähemalt pala saamisloost ning sellest,  millised väljakutsed ja loo eripärad torupillimängijaid ootavad ees lugu esitades. Lugu on torupillide repertuaari loodud muusikapala, mis koosneb neljast sikusarve viisist, mis on kogutud meie rahvaluule varamusse Eesti eri paigust. 

Kuidas lugu sündis ja mis inspireeris loo kirjutamisel?

Torupillide pala „Lutusarvelugu” sai alguse koostööst liigijuhi Katariin Raskaga. Oleme pikalt juba tuttavad ja vestlesime ükskord rahvamuusika suurtest varasalvedest ning mõtlesime, milliseid muusikapalu võiks uuesti ellu kutsuda. Kuna eesti torupilli traditsiooni kuuluvaid salvestatud palasid ei ole väga palju ja need on laialdaselt teada, siis on teiste pillide repertuaarist uute lugude otsimine levinud nähtus. Nii ongi valminud seade aluseks neli sikusarve pala.

Sikusarve pill on üks väga põnev kultuuriline nähtus. Käesoleval ajal on see pill traditsioonilises mõttes välja surnud. Võib kahte mängijat nimetada, kelle käes seda pilli kuuleb, aga nemadki on selle mängu omandanud eesti folklooriliikumise käigus, mitte elavatelt pillimeestelt. Kogu karjaseinstrumentaarium kadus külaühiskonnast okupatsiooniajal. 

Alateadlikult on „Lutusarvelood” kummarduseks kadunud sikusarvemängijatele, kes pidid pillivaldamises päris osavad olema. 

Pala kirjutamisel üheks mõjutajaks olen ise arvanud olevat akordilise väikekandle mängimise viisi. Nüüd kui lugu jälle üle kuulan leian sarnasust ka legendaarse soomeugri ansambli „Toorama” akordide kasutuses. 

„Lutusarvelugude” puhul püstitasin endale eesmärgi leida teistmoodi lähenemine seade tegemisel. Torupill on oma lihtsuses „valmis orkester”, sest olemas on nii saatebass kui ka meloodia. Suur hulk reegleid, kuidas pilli kasutada on paigas, kuid teatud nippidega üritasin just mõnda sellist reeglit murda ning see oli väga inspireeriv tegevus ja muusikaline otsing.

Üldiselt on torupilli puhul kasutuses meloodia – mitmekesi mängides siis kahe- või isegi kolmehäälne ja sinna juurde üks pidev burdoon, mõnel juhul ka mitmehäälne. Oma loos kasutasin ära asjaolu, et lugu tuleb esitamisele mitmekümne mängijaga. Seega on teadlikult otsitud variante, et tekiks erinevaid akorde. Kuivõrd kogu pillipargi peale on olemas vähemalt viis eri bassinoodikõrgust, siis on ka see võimalus ära kasutatud, luues mitmeid eri funktsionaalharmooniaid. 

Kuidas lugu mängijaid arendab ja millised on loo iseärasused?

Kindlasti pakuvad seades toodud viisijupid muusikalist loomingulist materjali kõigile pillimängu huvilistele ja on ehk põnev avastada uusi kihte meie muusikalises pärandis. Üksi sikusarve viise mängides on variantide ja variatsioonide loomine kindlasti äärmiselt teretulnud ja kõigile pilli huvilistele üleskutse – laske mõte lippama ja täiendage oma repertuaari ka teiste pilliliikide viisidega!

Olen väga põnevil saabuvast protsessist, kus lugu harjutamisele võetakse. Iseäralik on see, et viisijupid tuleb kõigil selgeks teha ja mängima õppida, aga loo esitamisel on mitmetel mängijatel erinevad ülesanded, millega nad pole varem kokku puutunud. Näiteks on vaja kohati, et burdoonid kõlaks vaid väga lühiajaliselt (viisitoru tuleb osata vaiki hoida) ja hästi hääles, seega peab aru andma, kui palju pillikotis õhku võib või peab olema. 

Erinevad tehnilised pisiasjad ja nüansid loovad toreda väljakutse, mille lahendamine pole kindlasti kõige lihtsam ülesanne.  Harjutamisel on vaja tavalisest enam kaasamõtlemist, sest üksi oma partiid harjutades võib lihtsalt järje kaotada.

Palas on rohkem kui 6 erinevat partiid või ülesannet. Loost saab aru ikkagi alles siis, kui kõik viisid ja bassinoodid saavad õigel ajal täpselt mängitud ja seega saab lugu plaanitult kõlada ikkagi suvel toimuval peol. 

Samal ajal jääb mängijatele alati võimalus individuaalselt neid loos kasutatud põhiviise mängida eraldi. Arvestades sikusarve ehituslikku eripära võrreldes torupilliga, on need viisid ka eraldi võttes toredaks täienduseks pillimänguhuvilistele. Samuti saab antud seadet ümber kohandada ükskõik, mis rahvapilli koosseisule näiteks torupill, väikekannelde ansambel, akordion. 

Millised on teie ootused loo Lutusarvelugu” esitusele?

Olen juba ette väga tänulik kõigile nendele torupillimängijatele, kes selle palaga jõudu katsuvad ja loodan meeldivale ning inspireerivale koostööle, kui seda lugu hakatakse suurema hulga mängijatega koos harjutama. Kuna olen kõiki hääli ise läbi mänginud, siis tean, et kõik loodu on esitamise mõttes võimalik. Pigem ajanappus ja kokkumänguproovide vähesus on ajast aega olnud see, mis selliste asjade puhul kõiki pitsitab. Küllap saadakse seegi kord väljakutsega hakkama!