Saame tuttavaks: XIII noorte tantsupeo 3.-4. klasside segarühmade liigijuht Kristiina Siig

„Mind inspireerib tantsijate individuaalne areng ja kui näen, et nad mõtlevad kaasa,” räägib 3.-4. klasside segarühmade liigijuht Kristiina Siig oma tööst. Vestlesime liigijuhiga, et rohkem teada saada temast, 3.-4. klassi segarühmadest ja repertuaarist ning uurisime, kui tugevana Siig noortepeo traditsiooni jätkumist näeb.

LIIGI KUNSTILINE TOIMKOND:

• Kristiina Siig (liigijuht)
• Helen Reimand (assistent)

KAVA:

• Liigitantsud: Ruttame koos Ene Jakobson/ Piret Laikre „Sportlik kõnd 4 ja 3“/ seade tantsupeole Arno Tamm
• Tantsime pulkadega Kristiina Siig/ Mihail Vaga “Polka” (Muhu), Villem Ilumäe “Leikade Liiso” (Lääne-Nigula)/ seade Arno Tamm
• Pulgatants Elo Unt/ Peeter Piilpärk “Lubja talu omaniku noorema tütre kosjalugu” (Jõelähtme) / seade Matis Leima
• Ühistantsud: Oige ja vasemba Ullo Toomi seade/ rahvaviis; Finaal Üle mere Rasmus Puur/ Indrek Koff

Saame tuttavaks, Kristiina Siig! Jutustage palun, kuidas olete jõudnud tantsuni ning mis teid teie töös täna inspireerib?

Tants on mind terve elu saatnud. Kui sündisin, õppis ema ülikoolis tantsujuhtimise erialal. Suure osa oma lapsepõlvest käisin temaga trennides kaasas. Hiljem hakkasin ise tantsima ja trennides käima ning läksin ka Eesti Tantsuagentuuri tantsukooli, mille esimese lennu vilistlane ma olen. Ülikooli läksin õppima koreograafiat.

Tantsuõpetaja ei ole alati kerge olla. Mõni päev on pingeline, motivatsiooni on vähem ja tundub, justkui kõik käiks üle pea. Kuid kui istun korraks maha ja võtan hetke mõtlemiseks, jõuan iga kord järelduseni, et olen õiges kohas ja see, mida tantsuõpetajana teen, on väärtuslik. Enim inspireerib mind, kui näen, et tantsijad arenevad individuaalselt ja mõtlevad kaasa. Just hiljuti parandasin trennis üht poissi, kelle põlv oli harjutust tehes kõver. Pärast nägin, kui süvenenult ta sama harjutust tegi ja ise oma viga korrigeeris.

Millise mälestuse või kogemuse varasematest laulu- ja tantsupidudest võtate liigijuhina kaasa XIII noorte laulu- ja tantsupeole „Püha on maa”?

Kui olla piisavalt kaua tantsupidudel tantsija või õpetaja, hakkavad mälestused ühte sulama. Keeruline on tuua välja üht mälestust, sest eredaid hetki on olnud palju. Eesootavale noortepeole võtan endaga kaasa mälestused ja kogemused eelmisest noortepeost „Mina jään”, sest just siis oli mul au olla esimest korda 3.-4. klasside segarühmade liigijuht. Vahva on võrrelda sama protsessi erinevatel aastatel ja märgata, mis töötas tookord paremini, mis toimib võib olla see aasta.

Kuidas asetub XIII noorte tantsupeo 3.-4. klasside segarühmade repertuaar tantsupeo etendusse nimega „Sillad”? 

Repertuaari iseloomustab meie liigi tantsijate olemus – julgus, pealehakkamine, mängulisus ja võistlushimulisus. Kuna noorte tantsupeo kontserdi pealkiri on „Sillad”, jutustab iga liik lugu erinevatest sildadest, mida elu jooksul ehitame. Meie liik räägib sildadest õdede-vendade vahel. Kolmandate ja neljandate klasside lapsed ei ole enam väikesed mudilased, kuid samas pole nad ka veel iseseisvad noorukid. Kui täiskasvanutega võib olla sellises vanuses veel veidi keeruline suhestuda, siis vanemad õed-vennad on nende jaoks ehk olulised eeskujud, keda proovitakse jäljendada.

Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see teie hinnangul osalejatele esitab?

Repertuaari valides ja luues pidasin silmas, et see toetaks pedagoogiliselt noorte tantsijate arengut. Koordinatsiooni, täpsust ja üldist osavust aitab eriti hästi arendada tants, milles kasutame rekvisiitidena pulkasid. Samas tantsus esineb paaris pöörlemisega polka, mis arendab üldtantsulisi oskusi. 3.-4. klasside jaoks on polka päris paras pähkel. See vajab harjutamist, kuid ei ole üle jõu käiv. Teises tantsus pakub väljakutset vahelduv taktimõõt – lapsed peavad tantsides ära tajuma rühtmivahetuse ja muusikas püsima.

Kuidas kollektiivid teie hinnangul koroonapandeemia siiani üle on elanud? Kas sel aastal 60. juubelit tähistanud noortepeo traditsioon on piisavalt tugev, et 40 aasta pärast oma 100. juubelit tähistada?

Tallinnas töötades ei ole ma enda ümber näinud, et pandeemia oleks väga tugevalt kollektiive mõjutanud. Küll aga saab öelda, et üle Eesti on rahvatantsu harrastajate arv siiski vähenenud, eriti väikestes linnades-külades. Aga loodan, et see paraneb aegamööda ja inimesed leiavad taas tee rahvatantsuni.

Kui õpetajad ja valdkonna eestvedajad ei kaota oma senist jõudu ning jätkavad samas vaimus, ei kao noortepeo traditsioon. Muidugi on vaja kogu aeg ajaga kaasas käia ning vajadusel luua või parandada erinevaid toetavaid süsteeme. Õpetajate puudust mina hetkel ei taju. Kuid murekohana näen seda, et rahvatantsuõpetaja potentsiaaliga inimesed ei lähe ülikooli tantsu õppima. Arvan, et ei osata ega juleta tantsu, ammugi rahvatantsu pidada tõsiselt võetavaks tööks. Seetõttu ei tule valdkonda piisavalt juurde tantsualase kõrgharidusega õpetajaid. Kõik õpetajad ei pea kindlasti olema lõpetanud koreograafia eriala ja vajame ka väga neid, kes õpetavad rahvatantsu muu elukutse kõrvalt. Aga usun, et valdkond areneks tervikuna veelgi paremini, kui õpetajate hulgas oleks ka just tantsule spetsialiseerunud ja selles valdkonnas elukutselistena töötavaid inimesi.