5.–6. klasside segarühma tants „Tormaline” väljendab noore teismelise peas toimuvat virvarri

„Ühtpidi tahad olla veel laps ja mängida, teisalt on soov olla ka juba suur ja iseseisev,” kirjeldab 5.–6. klasside segarühma liigijuht Ingrid Jasmin enda ja assistent Karel Vähi koostöös loodud tantsu „Tormaline” seost noorte tantsijatega. Rääkisime Jasminiga pikemalt, kuidas sündis tantsu koreograafia, mis osutus kahe autori koostöös loominguliseks proovikiviks ja kuidas seostub tants just nõnda konkreetse vanuserühmaga nagu 5. ja 6. klassi tantsijad. 

„Tormaline” Ingrid Jasmin, Karel Vähi / Otto Hiiop ja Kristjan Joakit „Tormaline kalup” (Urvaste)/ seade tantsupeole Matis Leima

Kuidas sündis tants „Tormaline”?

Tantsu „Tormaline” sünd oli tõeliselt pikk protsess. Mina ei olnud algselt sugugi kindel, et koostöös kellegagi on üldse võimalik tantsu luua. Kuni „Tormaliseni” olin loonud tantse üksi ja mul puudus kogemus kellegagi koreograafia loomist jagada. 

Alguses toimetasimegi Karel Vähiga kumbki oma saalis ja lõime esmase koreograafia mõlemad täiesti oma versiooni ja nägemusega. Vaadates valminud tantse, ei jäänud kumbki täielikult rahule. Saime meeskonnalt tagasisidet ja näpunäiteid ning otsustasime liikuda edasi koos. Ühel ilusal päeval kohtusime tantsusaalis ja loomeprotsess sai alata. See oli üllatavalt tore. Loomulikult pidime tegema palju kompromisse, kuid eesmärk oli ju jõuda tulemuseni, mis meid mõlemaid rahuldaks. Lähteülesanne oli meile teada ja neis raamides me siis toimetasimegi. Peab tõdema, et eksisin oma algse arvamuse vastu – tantse on ikka võimalik küll kellegagi koos luua!

Mis tähendus on tantsu pealkirjal?

Tants „Tormaline” väljendab noore teismelise peas toimuvat virvarri. Ühtpidi tahad olla veel laps ja mängida, teisalt on soov olla ka juba suur ja iseseisev. Tundub, et maailm keerleb ja pöörleb nii kiiresti, et ei jõua isegi korralikult hinge tõmmata. 

Tantsu pealkiri lähtub muusikapala pealkirjast „Tormaline kalup”, sest see sobitus meie tantsu temaatikaga ideaalselt. Kaalusime ka tantsule teistsuguseid pealkirju, kuid miks ajada asja keeruliseks, kui kõik oli juba iseenesest paika loksunud.

Kuidas sai tants endale taustamuusika?

Tants sai enda taustamuusika lähtudes minu ja Kareli mõtetest ning soovidest. Tundus, et vajaksime enda liigi repertuaari juurde miskit rahvalikku. Ja kindlasti pidi see väljendama meie liigi teismeeale omast „tean-ise-paremini” temaatikat. Ja kui need mõtted olime üksteisele välja hääldanud, jõudis “Tormaline kalup” meieni kuidagi väga kiiresti, ilma igasuguse suurema pingutuseta.

Millega tuleb arvestada, kui loote tantsu just nii konkreetsele rühmale nagu seda on 5.-6. klasside segarühmad? Kas on mingid kindlad elemendid, millega peab arvestama?

Tantsu luues tuleb kindlasti mõelda sellele, kas tantsu taustamuusika on sõnavaraliselt sobiv antud vanusele. Samuti kas noored tulevad koreograafiaga toime ja kas see pakub neile teatavat katsumust. Tants peab olema piisavalt tuttav, et mitte olla hirmutav, kuid samas ka võõras, et olla arendav ja pakkuda veidike väljakutset. 

Lähtun tantsu loomisel ka varasemast kogemusest – kui noortel on liiga lihtne, siis neil hakkab igav ja nad otsivad tantsimise asemel igasugu muid tegevusi. Samas kui materjal käib ka liialt üle jõu, kaob isu ja nad loobuvad. Tantsu kokku pannes tuleb luua täpselt paras raskusaste. See on intrigeeriv väljakutse ja ei pruugi meil kui tantsuloojatel alati õnnestuda, aga õnneks looming ei saa kunagi valmis. Ja kui vaja, saab teha muudatusi. Seetõttu ongi koreograafi amet nii põnev!

Ennist mainisite, et te polnud algselt kindel, et koostöös mõne teise autoriga on üldse võimalik tantsu luua. Ja kui ühel hetkel olite tantsusaalis ja alustasite koos Karel Vähiga koreograafia väljamõtlemist, siis kulges koostöö üllatavalt hästi. Millised kogemused te sellest loominguprotsessist kaasa võtate, arvestades et see oli teie esimene kord kellegagi koos tantsu luua?

Koostöös sündinud tantsu loomine on pidev kompromisside leidmine ning suuresti partneri usaldamine ja austamine. Julgus kõik ideed lauda tuua ja neist loobuda, et edasi liikuda. Mis ühel hetkel tundub õige ja parim, ei pruugi enam hiljem nii olla. Ja siis tulebki taas mängu loomisega kaasaskäiv julgus – visata materjal prügikasti ja alustada algusest.