Eelproovide korraldamine kui logistika maailmameistrivõistlus

Jaanuarist täie hooga alanud laulu- ja tantsupeo eelproovide maraton tähendab maakondade kuraatoritele tõelist logistilist väljakutset. Kui kõrvaltvaatajale võib tunduda, et koorid ja tantsurühmad tulevad kokku, näitavad õpitu ette ja lähevad koju, siis korraldajad teavad, milline detailiderohke toimetamine see on.

Läänemaa kuraator Marju Viitmaa on kuraatoriametit pidanud juba 29 aastat. Tema sõnul hakkab kõik peale sügisel, kui koostöös Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutusega pannakse paika ajagraafik. Seejärel tuleb kohalikel kuraatoritel leida sobivad ruumid. „Haapsalus on meil praegu päris keeruline leida lauljatele ja tantsijatele nii suurt saali, kus nad saaksid kõik proovi teha,” räägib Viitmaa ja lisab, et kuraatorina ei saa ta teha oma kollektiividele liiga ja saata neid näiteks olematu akustikaga spordisaali laulma.

Tartumaa kuraator Kati Grauberg-Longhurst toob välja, et Tartu ja Tartumaa vajavad eelproovideks paralleelselt kolme saali, kuid ühest koolist ei pruugi neid leida – seda enam, kui tegu on koolipäevadega. „Leidsime kaks kõrvuti olevat maja – võib ju juhtuda, et õpetajatel on näiteks erinevates liikides tantsurühmad ja töö käib paralleelselt mitme rühmaga, siis peavad nad kiirelt ühest majast teise liikuma,” seletab Grauberg-Longhurst.

Kuraatori paika panna on ka ettelaulmise või -tantsimise järjekord. Näiteks teab Marju Viitmaa, et Läänemaale ülevaatustele sõitvad hiidlased peavad sageli praamile tõttama, et õhtuks koju jõuda, seega ei saa neid viimaseks jätta. Ühe dirigendi mitut koori ei ole samuti mõistlik järjest laulma panna.

Detaile, mis tunduvad justkui pisikesed, kuid millel tegelikult väga oluline roll, on kümneid. Tartumaa kuraator Kati Grauberg-Longhurst toob välja näiteks toolid. „Kooride ettelaulmistele on vaja sadu toole. Aga kuidas need sinna saavad? Sellele tuleb ette mõelda, et ei juhtuks olukord, kui peab ise minema hommikul kolm tundi varem kohale, et toolid paika panna,” räägib ta.

Viitmaa nimetab eelproovide organiseerimist sudokuks, Grauberg-Longhursti sõnul tuleb olla logistika maailmameister. Tuleb võtta osaleja vaade ja näha ette kõikvõimalikke küsimusi ja muresid. „Eks kuraatoritöö juurde käib ka see, et vahel tuleb mõnda koorijuhti maha rahustada, enne kui ta ette laulma läheb,” toob Viitmaa välja ka kuraatori olulise toetava rolli.

Kas kogu selle detailse organiseerimise kõrvalt on kuraatoritel ka mahti saada osa eelproovide elevusest? Ikka, kinnitavad nad. Kati Grauberg-Longhurst räägib, et kui eelproovis hakatakse üheskoos laulma, läheb tehtud töö meelest ja peotunne tekib vaikselt asemele. Marju Viitmaa räägib, et näiteks lastekooride eelproovi tuleb tal korraga 200 lauljat ja see annab juba laulupeo tunde kätte küll.

„Minu jaos on ju kõik makonna koorid võrdsed ja ma soovin, et nad kõik saaksid peole. Ettelaulmise aeg ei ole pingeline ainult lauljatele ja koorijuhile, vaid ka mulle,” räägib Läänemaa kuraator. „Proovi lõpus tunnen suurt helget tunnet ja unustan ära, kui palju peab sehkendama ja ringi jooksma. See on minu jaoks see positiivne tagasiside.”