Laulu- ja tantsupeo alguseni
  • 0
    0
    Päeva
  • 0
    0
    Tundi
  • 0
    0
    Minutit
  • 0
    0
    Sekundit

Rahvamuusikapeo viiulite liigijuht Kristi Alas

Rahvamuusikapeo viiulite liigijuht Kristi Alas räägib lähemal oma rahvamuusikapisikust, mis teda töös inspireerib ning milliseid erinevaid tehnikaid saavad viiulimängijad tänu rahavamuusikapeo repertuuarile õppida.  

LIIGI KUNSTILINE TOIMKOND:

  • Kristi Alas (liigijuht)

VABATAHTLIKUD ASSISTENDID:

  • Maarja Post
  • Eskarina Jaanus
  • Carolin Alas

KAVA:

  • Tibuleik (pärimuslik, mänginud Jaan Palu viiulil, Kihnu/autor Johanna-Adele Jüssi/seadnud Johanna-Adele Jüssi)
  • Aadu polka (pärimuslik, Kihnu, mänginud autor Jaan Palu viiulil/seadnud Kristi Alas
  • Ratas (pärimuslik, mänginud Mihkel Mäes viiulil, Kihnu/seadnud Ott Kaasik)
  • Uus… (autor Kristi Alas/seadnud Kristi Alas)
  • Näiukese noorekese (pärimuslik, laulnud Mari Sarv, Karksi khk/seadnud Kristi Alas)

Tere, Kristi Alas! Jutustage palun, kuidas olete jõudnud rahvamuusikani ning mis teid täna töös inspireerib?

 Rahvamuusikapisikuga nakatas mind vanaema juba varajases nooruses. Ta laulis kodus mitmeid erinevaid rahvalikke laule, mis olid mulle väga suureks eeskujuks. Tõrvas tegutses tol ajal selline vanade laulude ansambel “Mõnu”, kus vanaema osales, juhendajaks oli Hilda Pikkur. Ansambli ja kirikukoori harjutustel olin vanaemaga ikka alati kaasas ning laulud jäid mulle meelde ja eks sellest ajast on mulle sügav helge mälestus hinge jäänud, mis on omakorda mind motiveerinud tegutsema.

Oma osa minu rahvamuusikuks kujunemisel on olnud ka tantsuansambli “Sõleke” saateansamblil, mis innustas mind pillimänguga tegelema. Teadlikum rahvamuusiku tee sai alguse siiski Viljandi Kultuuriakadeemiast, kui asusin õppima pärimusviiulit. 

Minu suurimaks inspiratsiooniallikaks on praegu minu õpilased, loodus ja elu üldiselt. 

Millise mälestuse või kogemuse varasematest laulu- ja tantsupidudest võtate liigijuhina kaasa XIII noorte laulu- ja tantsupeole „Püha on maa“?’

Rõõm muusikast, mis ühendab ühel ajahetkel nii paljusid inimesi laval, publikus ja ka kodudes telekate ees. Koosmusitseerimisest tekib imeline kooskõla, mis pakub kõigile mängijatele ja kuulajatele puhast naudingut. 

Kuidas suhestub XIII noorte laulu- ja tantsupeo rahvamuusikapeo viiulite repertuaar rahvamuusikapeo üldise juhtmõttega „Päriselt“?

Arvan, et viiulite repertuaar suhestub juhtmõttega “Päriselt” väga hästi. Peo viiulite liigi lood on pühendatud sel korral enamasti Kihnu pärimusele, viiulimuusikale, vanadele pilliviisidele. Repertuaaris on Kihnu viiuldajate lood – kaks Jaan Palu lugu ja üks Mihkel Mäese lugu. Mitmekülgne kava sisaldab endas veel regilaulu ja autorilugu. Lugude seaded on põnevad, kaasaegse helikeelega aga samas pärimust arvestav. 

Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see teie hinnangul osalejale esitab?

Viiulite liigi repertuaari kokku pannes arvestasin, et peole tuleb erineva tasemega mängijaid. Mulle on oluline, et ka nooremad viiulimängijad, kes on näiteks vaid kaks aastat pilli õppinud, saaksid peost osa ja suudaksid lihtsad partiid ära õppida. Peol osalemine annab õpilasele pilliõpingutes uue hingamise ning motiveerib ka rohkem harjutama. Repertuaar on sel korral vaheldusrikas – koosneb kahest labajalast, polkast, regilaulu seadest ja autoriloost. Mulle endale meeldib seadetes kasutada erinevaid rütme, mis võib olla mõnikord lastele väljakutse. Näiteks ühes loos saavad lapsed ära õppida chop’imise ehk rütmi tekitamine poognaga, lüües poognaga keelte pihta. Peo viiulilugudes esineb mitmeid poognatehnilisi võtteid, legatos mängimist, kaunistusi, topelnoote, vasaku käe mänguosavuse treenimist, üle keelte mängimist jne. 

Kuidas kollektiivid teie hinnangul koroonapandeemia siiani on üle elanud? Kas sel aastal 60. juubelit täistanud noortepeo traditsioon on piisavalt tugev, et 40 aasta pärast oma 100. juubelit tähistada?

Koroonapandeemiast tingitud paus oli kindlasti kõigile kollektiividele negatiivse alatooniga aeg. Pilli individuaaltunde sai ikka läbi interneti teha, kuid koosmäng ja sotsiaalne suhtlus kindlasti kannatas. Praegu on aga taas kõik hästi, kollektiivid valmistuvad peoks ja loodame parimat! 

Neljakümne aasta pärast on elu kindlasti väga palju muutunud. Loodan, et pidude traditsioon jätkub. Selleks aga peab pingutama, et oleks juhendajaid ja ka peost osavõtjaid. Peame mõtlema, kuidas hoida au sees traditsioone, aga samas ajaga kaasas käima, nii et noortel jätkuks huvi.