Laulu- ja tantsupeo alguseni
  • 0
    0
    Päeva
  • 0
    0
    Tundi
  • 0
    0
    Minutit
  • 0
    0
    Sekundit

​​XIII noorte laulupeo poistekooride liigijuht Kuldar Schüts

Poistekooride liigijuht Kuldar Schüts on laulupidudest läbi imbunud, nii kaua kui ennast mäletab. Poistekooris kasvanud dirigent teab hästi, et peo pühaduse sekka vajavad poisid ka krutskeid.

LIIGI KUNSTILINE TOIMKOND:

  • Kuldar Schüts (liigijuht)
  • Hirvo Surva
  • Indrek Vijard
  • Janne Fridolin
  • Mariliis Kreintaal

KAVA:

  • Loome elu ilusa, Rasmus Puur / Veiko Tubin
  • Üle Maarjamaa, Triin Norman
  • Kodukeel, Hans Georg Nägeli, seade Veljo Tormis / Ado Reinvald
  • Kõik on alles ees, Kadri Voorand / Jaanus Vaiksoo
  • Las jääda ükski mets, Andres Valkonen, seade Tõnis Kõrvits / Leelo Tungal

Saame tuttavaks, Kuldar Schüts! Palun rääkige, kuidas olete jõudnud muusikani ning mis teid töös täna inspireerib? 

Muusikani jõudsin tänu oma vanematele – minu isa on viiuliõpetaja ja ema muusikaõpetaja Türil. Käisin emaga kooriproovides kaasas ja sealt sai see pisik külge. Koorilauljad käisid meil kodus külas, olid peod ja ühislaulmised ja seda on olnud nii kaua, kui ma mäletan. Edasised sammud muusikaga tegin poistekooris ja samal ajal õppisin Türi muusikakoolis klarnetit. Türi poistekoorist läksin Järvamaa poistekoori, sealt edasi juba üleriigilisse kollektiivi – Eesti Meestelaulu Seltsi poistekoori Kalev. Peale häälemurret hakkasin käima Tallinnas Revalia meeskooris Hirvo Surva juures. Kui gümnaasium läbi sai, siis ma olin juba koorimuusikast nii läbi imbunud, et mul tegelikult ei olnud küsimustki, millega tegeleda. Astusin otse gümnaasiumist Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse, koorijuhtimise erialale Ants Üleoja juurde, kes on mind väga palju mõjutanud.

Mis mind täna selle töö juures võlub on ikkagi need inimesed, kellega ma koostööd teen igapäevaselt. Mul on kolm koori – Eesti Meestelaulu Seltsi poistekoor Kalev, kus ma ise kasvasin, Inseneride meeskoor ja Kalamaja segakoor. Nad on kõik väga erinevad kollektiivid erineva võimekusega. Need lauljad on minu oma inimesed, selline väike pere.

Millise mälestuse või kogemuse varasematest laulu- ja tantsupidudest võtate liigijuhina kaasa XIII noorte laulu- ja tantsupeole Püha on maa”?

Ma olin siis üsna väike ja mäletan rongisõitu Türilt Tallinnasse ja tagasi ja ööbimist kusagil Lasnamäe kooli põrandal. Mu mälestustes ei ole seda esimest korda, sest laulupidu oligi lihtsalt loomulik osa minu elust algusest peale.

Kuidas suhestub XIII noorte laulupeo poistekooride repertuaar peo üldise juhtmõttega Püha on maa”?

Osa repertuaarist haakub otseselt Pärt Uusbergi visiooniga, et väärtused, mis nendest laulutekstidest läbi kumavad kajastuks meie ettekantavas muusikas. Pealkirjaga „Püha on maa“ suhestuvad väga hästi „Üle Maarjamaa“ ja „Las jääda ükski mets“, mis on nagu naelapea pihta. Me jälgime, et see väärtuste kogum puudutaks erinevaid olulisi asju meie kõigi jaoks. „Loome elu ilusa“ juures tekivad märksõnad nagu loomine ja vanemate tarkus. „Üle Maarjamaa“ räägib loodusest, meie kodus kasvamisest. „Kodukeel“ räägib kodust ja meie oma keele väärtustamisest. „Las jääda ükski mets“ teemaks on meie looduse hoidmine ja keskkonna säilitamine, mis ei tule iseenesest. Kadri Voorandi teos „Kõik on alles ees“ sai aga tellitud sellise eesmärgiga, et kuna laulupidu on väga sügava sisuga, siis poistele on vaja ühte krutskit sinna vahele. Ta on eraldiseisev laul ülejäänud kontseptsioonist. Seal on lihtsat lapsemeelsust ja hoogsust ja mängu. 

Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see teie hinnangul osalejatele esitab?

Näiteks „Kodukeel“ on väga arendav teos. Esiteks on ta a cappella, ta mõjub küll salmi lauluna, aga kuna ta on väga laia ulatusega, siis tegelikult on ta üsna väljakutsuv just poistekooridele. Ta on põhimõtteliselt nagu hümn – lai, hästi rahulik ja poistekooril võib-olla ei ole vokaalselt võimekust seda lugu iseseisvalt ette kanda. Laulupeol suure kooriga on see aga teostatav. Teine on minu enda dirigeeritav laul „Kõik on alles ees“ – seal on väga keerulised rütmid, väga kiire tempo. Seal on keerulisi kohti, mis kindlasti arendavad ja panevad kaasa mõtlema, aga ma usun, et kuna see on selline hoogsa minekuga laul, siis neil pole probleemi seda õppida.

Kuidas kollektiivid teie hinnangul koroonapandeemia üle elasid? Kas sel aastal 60. juubelit tähistanud noortepeo traditsioon on piisavalt tugev, et 40 aasta pärast oma 100. juubelit tähistada?

Me ilmselt alles hakkame kogema seda, mis pilt maastikul tegelikult on. Kindlasti on see aeg jätnud arenguprotsessis augu sisse. Ma võin näiteks tuua enda poistekoori – kuna meil on üleriigiline kollektiiv, me tuleme kord kuus kokku, siis terve aasta vahele jäämine tähendas, et need poisid, kes istusid aldirühmas ja olid häälemurdele lähedal, murdsid selle ajaga taha ritta. Saime kokku ja selgus, et meil pole ühtegi alti. Me alustasime uue hooga praktiliselt nullist peale.

Ma tean, et koore on vähemaks jäänud, et koosseisud on väiksemad. Kunstiline toimkond on selles mõttes avatud, et kui mõnes väikses maakohas võib-olla seitse-kaheksa lauljat, siis me lihtsalt vaatame koori suuruse reeglitest natuke mööda, sest iga laulev poiss on nii olulise tähtsusega. Kui vähegi on pädev inimene seal ees, kes suudab laulma panna kasvõi seitse poissi, siis on neile kõik uksed lahti.

Ma olen üdini optimistlik inimene, aga viimastel aastatel on küll see mure kasvanud, et inimestel on nii palju muid tegevusi ja eneseväljenduse võimalusi, et koorimuusika huvi selle all kannatab. Ma julgen öelda, et laulupidu ei kao kuskile, aga mis puudutab meeslauljaid, siis selles ma nii kindel ei ole. Sellest, kuidas me täna suudame neid poisse motiveerida ja laulmise juures hoida, sõltub, kas 20 aasta pärast on meeslauljaid.