Doris Kareva ja Tõnu Kõrvitsa „Pühapäevasoov“ kõlab kui kaunis keldi palve

Noorte laulupeo kavas on sel korral suisa 20 uudisteost või seadet, nende seas poetess Doris Kareva ja helilooja Tõnu Kõrvitsa ilus koostöö „Pühapäevasoov“, mis kõlab neidudekoori esituses ja on loodud spetsiaalselt tuleva suvise laulupeo jaoks. Loo autorid avavad, kuidas kaunis laul sündis ja millised põnevad seigad selle saamislugu loorivad.

Doris Kareva ja Tõnu Kõrvits, XIII noorte laulupeo kunstiline juht Pärt Uusberg ei tee oma varasemas intervjuus* saladust, et mõned laulupeol kõlavad teosed on saanud talle eriliselt hingelähedaseks. Nende seas nimetas ta ka teie ühiselt loodud kaunist laulu “Pühapäevasoov”. Laulupeo kontsert toimub pühapäevasel päeval. Kas vastab tõele, et saatsite laulu Aarne Saluveeri kirjakasti ka just pühapäevasel päeval? Oli see teadlik valik? 

Tõnu Kõrvits: Pühapäev oli juhuslik, aga see on tore lugu iseenesest. Aarne ei kiirustanud meili lugemisega, päises seisis „Pühapäevasoov“ ja arvas, et see ongi pühapäevasoov, mitte uue loo noot. 

Doris Kareva: Juhtumisi olen minagi seda laulu saatnud veel paarile inimesele just pühapäeval. 

Kuidas laulu sõnad ja viis sündisid, kust saite inspiratsiooni?  

Tõnu Kõrvits:  Aarne Saluveer tegi ettepaneku kirjutada teos laulupeole neidudekoorile, ta helistas ja küsis ettevaatlikult, kas tuleksin selle ideega kaasa. Mulle meeldis ta mõte kohe. Võib olla oli „Pühapäevasoov“ mu sees ja peas juba valmis ning lihtsalt ootas oma aega. 

Seejärel arutasin Dorisega, millest uus laul võiks rääkida. Kuna mul oli unistus kirjutada midagi gospellikku, siis leidsime, et see võiks olla otsekui palve. Midagi keldi palve sarnast, mis on inspireeritud loodusest, aga ka millestki suuremast. Esimene fraas „Olgu rohelust ja olgu rahu” on kuidagi eriti aktuaalne. 

Doris Kareva: Laulupidu pakub võimalust suunata paljude inimeste mõtted ja tunded samale rajale; see on otsekui ühispalvus. Avarea kirjutamise ajal tunduski kõige olulisem keskkonnahoid ja vastastikku toetav kooseksisteerimine. Praeguseks on nii roheluse kui rahu teema paraku veelgi teravamaks tõusnud. Kui minuni jõudis ettepanek kirjutada tekst just neidudekoorile, siis lähtusin ennekõike kujutlusest, mis võiks noori lauljaid kõnetada.

Olete teinud ka varem Doris Karevaga koostööd, sh kirjutanud eelmisele, juubelilaulupeole ühise teosena  „Emakeelelaulu“. Kuidas oma koostööd iseloomustate? 

Tõnu Kõrvits: Oleme tõesti mitu teost koos valmis kirjutanud. Viimane neist, „Tiibade hääl” valmis eelmisel kevadel Filharmoonia Kammerkoorile ja Tallinna Kammerorkestrile. Tunnetame üksteist hästi. Oskame ka kuidagi lugeda teineteist. Kokku saades istume sageli lihtsalt vaikides. 

Doris Kareva: Tõnuga on meil hea vastastikune kuulmine; paljuski langevad meie nägemused kokku. Kui mõni kirjakoht kipub muusikasse jõudmisel takerduma, olen alati valmis teksti muutma. Mõlemad laulupeo teosed sujusid küll takistusteta. 

Milliseid erilisemaid või tähenduslikke hetki loomisest mäletate?  

Tõnu Kõrvits: Kirjutasin selle laulu kevadel oma maakodus. Linnud laulsid ja heinamaal oli võilillemeri. Dorise tekst oli hästi musikaalne ja hakkas kohe kenasti laulma. 

Doris Kareva: Olin üllatunud, kui lummavalt kõlas Tõnu sooloseade sellest laulust Eesti Filharmoonia Kammerkoori juubelikontserdil – nagu mägiallikast vallanduv värskusepuhang. 

Milliseid mälestusi teil on laulupeoga seonduvalt, mida lugejaga jagada?   

Doris Kareva: Mäletan, kuidas eelmisel noorte laulu- ja tantsupeol istusime eelkooliealise tütretütrega tihedas vihmas teineteist soojendades. Ei olnud juttugi kojuminekust! 

Tõnu Kõrvits:  Minu ilus mälestus on laulu „Puudutus” saamislugu ja ettekanne 2014. aasta laulupeol. Selle laulu teksti kirjutas Kristiina Ehin. Saamislugu oli kuidagi plahvatuslik, pikka aega ootasin seda teksti ja kui Kristiina selle saatis, asusin kohe kirjutama. Kui lugu hakkas valmima, helistasin Hirvo Survale ja ta oli 15 minuti pärast juba minu juures! Kui pidu oli juba lõppenud, aga koorid veel laval, hakkasid nad seda laulu aina uuesti laulma. See jääb eluks ajaks meelde! Aga muidugi on ilus mälestus ka see, kuidas olin ise poistekooriga esimest korda laulukaare all. 

Mida (noorte) laulupidu teie jaoks tähendab?  

Doris Kareva: See on rõõmupüha ja kinnitus väärtuste kestmisest. 

Tõnu Kõrvits: Laulupeole muusika kirjutamine on heliloojale auasi. See on nagu mängida oma maa koondises.  

Osalete suvisel laulupeol läbi ühise laulu, kas mingil moel veel? 

Doris Kareva: Loodan kindlasti kuulajana kohal olla! Tütretütar Mara Miralda on seekord lastekooriga laval.

Tõnu Kõrvits: Ka mina olen alati kohal ja minu tütar Paula laulab „Pühapäevasoovi” laulukaare all. Ootan laulupidu väga, see on väga eriline ja emotsionaalne kontsert.

 *Weidebaum, S. (2021). XIII noorte laulupidu – peegelvormis suurteos. Muusika.  https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/xiii-noorte-laulupidu-peegelvormis-suurteos