Kõnevõistlus „Püha on maa“ tõi lavale noored talendid

Jaanuari lõpus toimus MUBAs Laulu- ja tantsupeo noorte kõnevõistluse lõpugala, kuhu valiti oma kõnet esitama 28 noort. Žüriiliige ja VHK emakeeleõpetaja Tiina Veismann oli üllatunud, kui hästi kõnevõistlus välja kukkus: „Noorte kõned olid nii eriilmelised, puhtad ja värsked. Kõigis oli tõesti väärt mõtteid, mida nad väljendasid ilusas keeles.“

Võistlusele saadeti 112 kõnet üle Eesti, enim oli võistlejaid gümnaasiumi vanusegrupis, kuigi võistlusele olid kutsutud noored vanuses 7 kuni 27. Esitlusele valis žürii 33 kõnet neid siiski paremuse järjekorda panemata. Laulu- ja tantsupeo kunstiline toimkond alles arutab, millisel kujul kõned või nende osad suurema publiku ette pääsevad.

Tiina Veismann kartis, et sellise teema puhul, nagu „Püha on maa“ tekib kirjutajatel kergesti kiusatus klišeedesse ja sõnavahtu uppuda, aga seda ei juhtunud, vastupidi: „Kõned olid oma lähenemisnurga alt hästi tõsiseltvõetavad,“ kinnitab ta.  

Veismann märkis, et kõik noored olid hästi valmistunud, olid oma kõne kallal vaeva näinud: „Oli näha küll neid, kes pabistasid rohkem ja see ongi normaalne. Inimesed ei ole kõik ühe lavanärviga. Aga ma isegi imetlesin neid lapsi rohkem, kelle puhul ma nägin seda eneseületust, et ta ikkagi läks ja käed värisesid ja hääl värises, aga ta pidas lõpuni vastu. Müts maha.“

Ajal, mil kõneõpetus kooli õppekavast puudub, oli see võistlus Veismanni sõnul väärtuslik õpi- ja elukogemus: „Ei ole peaaegu ühtegi eluala, kus sellist avalikku esinemist kunagi vaja ei läheks.“ Ka õpilased tunnistasid, et see ülesanne andis neile väga palju. 

Uurisime, milliseid näpunäiteid õpilased said. Veismann soovitas õpilastel lugeda häid kõnesid ja andis tehnilisi soovitusi, näiteks kasutada lühikesi lauseid, aga üldiselt tahtis oma õpilastele jätta palju loomingulist vabadust, et kõned ei tuleks välja sarnased. Hea kõne saab kirjutada ka teemal, mis esialgu ei kõneta, leiab Veismann: „Siis on vaja otsida selline lähenemisnurk, mille kaudu see teema ikkagi iseendale huvitavaks teha. Ja üldse kehtib soovitus mitte minna kaasa esimese mõttega, mis pähe tuleb, vaid pigem püüdagi „taltsutada see metsik hobune“. Kui teema esialgu sind ei kõneta, siis süvened sellesse nii kaua, kuni leiad selle oma nurga. See võib lihtsalt olla mingi kaarega minek. Laulupeo ja isamaa teemal on tohutult palju tekste ja oht on langeda stampidesse. Aga teesklus või võltspatriotism on kõige hullem, seda küll ei tahaks kasvatada noorte hulgas. Välja valitud kõnede hulgas seda tõesti ka ei olnud.“

Veismann ei taha kedagi eriliselt esile tõsta, sest teeks sellega teistele liiga ja teda võluski eelkõige kõnede eriilmelisus: „Peaaegu igas kõnes oli mingi huvitav seos või leid. Paljud kasutasid Eesti luulet või laulupeo laulude tekste. Oli neid, kes lähenesid hästi poeetiliselt, läbi looduse ja luule, ja oli neid, kes arutlesid ratsionaalselt. Ilusaid mõtteid oli rohkesti ja ma loodan, et nad leiavad peol kasutust.“

Uurisime kirjandusteadlase Rein Veidemanni käest, millised on olnud läbi ajaloo Eesti ja laulupidude olulisemad kõned. Rein Veidemann ütleb, et kõnede pidamine on Eesti kultuuri tulnud Saksamaalt, nii nagu ka laulupeod ise. Ta nimetab toona 30-aastase Jakob Hurda peetud kõnet esimesel laulupeol Tartus 1869 Eesti kultuuriloo esimeseks „tüvikõneks“: „Vihma hakkas sadama ja Hurda tindiga paberile kirjutatud kõne valgus tal lihtsalt käes laiali ja kolmandik jäigi pidamata. Aga see oli kõne, mis muutis hiljem meie saatust, sest Hurt sõnastas selle, mis meie rahvast tulevikus edasi viima pidi – kooliõpetus ja haridus.“ Kuna nii laulud kui kõned pidid enne läbi käima nii riigi kui kiriku määratud tsensori laualt, siis raamistas põhisõnumit mõistagi tsaari tänamine ja ülistamine. Samal ajajärgul pidas Vanemuise seltsis oma kolm isamaakõnet Carl Robert Jakobson. Hilisematest laulupidudest märgib Veidemann hea kõnemehena ära Karl August Hermanni, kelle jaoks samuti haridus põhimotiiv oli. Eestlaste oma riigist ei juletud siis veel rääkidagi. Eesti vabariigi aegsetel laulupidudel olid kõnepidajateks juba võimuinimesed. Nõukogude okupatsiooni ajast, mille eestlased veetsid „nagu kilgid ahju taga“ meenutab Veidemann ühte helget hetke 1969. aasta juubelilaulupeolt: „Arnold Green, tolleaegne ENSV välisminister lõpetas oma kõne kogemata „tohutu eksimusega“. Ta ütles, et „see oli üks tore Eesti pidu“ – saates nii kogemata välja märksõna või parooli kõigile kuulajatele, mis jäi rahvale aastakümneteks meelde.“ Tänasele noorele põlvkonnale tundub see küllap arusaamatu, et selles lauses midagi erilist oli, aga nõukogudeaegsed peokõned piirdusid muidu ikka rahvaste sõpruse, Lenini ja kommunistliku partei ülistamisega.

Kas kõnede tähtsus ongi suurem murrangulistel aegadel? 

1980ndatel Tartu Muusikapäevadel esitatud Alo Mattiiseni isamaalised laulud olid Veidemanni sõnul ka tegelikult kõned. Suuremaks kõnepidamiseks lauluväljakul läks muidugi laulva revolutsiooni ajal. Üks, mis on põlvkondadeks meelde jäänud, oli Heinz Valgu kõne septembris 1988: „Ta lisas selle märgilise lõpulause „Ükskord me võidame niikuinii“ kõnesse viimasel hetkel sealsamas laulukaare kõrval seistes. Ise seda teadvustamata tegi Valk sellega viite Kalevipoja lõpusalmile ja seetõttu resoneeris see tuleviku suuna-andjana kõigi kuulajate jaoks nii võimsalt. „Aga ükskord algab aega…“ on Kalevipoja ennustus, mis meil kõigil koolist hästi meeles ja sedasama rolli täitis Heinz Valgu kõne lõpulause.“