Kõnevõistluse lõpugalal helisesid parimad kõned autorite endi esituses

On eesti kirjanduse päeva eelne pühapäev, 29. jaanuar. Sügisel uksed avanud uus koolimaja Tallinna kesklinnas, mis tavaliselt tervitab muusika- ja belletiõpilasi, võõrustab laulu- ja tantsupeo kõnevõistlusel osalenuid ja nende juhendajaid. Muusika- ja Balletikoolis (MUBA) algab lõpugala, kus 33 žürii ja kunstilise toimkonna tunnustuse pälvinud kõne autorit saavad võimaluse panna kohaletulnute jaoks kõne helisema omaenda hääle ja esinemisoskusega ning vastu võtta korraldajate tänu ja kingitus. Tunnustuse pälvinud kõnesid paremusjärjekorda ei seatud. Neid on kavas kasutada suvise laulu- ja tantsupeo vahetekstides. Üleriigilisel kõnevõistlusel osales kokku 112 noort.

Käes on keskpäev, sündmust juhtiv Uku Uusberg tervitab kohaletulnuid ja kuulutab sõbralikul toonil gala alanuks ja tunnustab humoorikal, aga soojal toonil neid, kes 33 hulgast välja jäid, mõistulooga sellest, kuidas hea kõne on suhteline mõiste ja iga kõne on omamoodi hea.

XIII noorte laulu- ja tantsupeo kõnevõistluse lõpugala. Uku Uusberg tutvumas noorte kõnemeistritega. Foto: Rene Mitt

Uku Uusberg kutsub kõne esitama asuvad noored lavale ja selmet teatada, millises järjekorras kõned esitamisele tulevad, laseb kõnemeistritel ükshaaval öelda nende lemmikkoha Eestis. Kui igaüks on avaldanud saladuse oma lemmikpaigast, tuleb noortel end rivistada lemmikkoha tähestikulises järjekorras. Lõpuks saab lahendatud ka müsteerium – mänguliselt on paika saanud kõnede esitamise järjekord. Kelle lemmikpaiga nimi algab a-tähega, on esimene. 

Nüüd aga võtab sündmus väärikalt aupakliku tooni. Järgnevad kõned ja MUBA õpilaste muusikalised vahepalad.

Noored teavad vabaduse hinda

Kõned on lihtsalt jälgitavad, pidulikud ja kaunid ning meenutavad esivanemate unistusi vabadusest, teavad selle nimel valatud verd ja ennastsalgavat tööd. Noortele on tuttav looduse võlu, üksteisest hoolimise ja armastuse kõikvõimsus. Kuuldust jääb selgelt kõlama, kui hästi noored tajuvad, et esivanemate kätte võidetud vabadus pole iseenesestmõistetav.

Kõneldi laulukaare all kogetud erilisest täidetud vaikusest ning viidati ka valusa argipäeva ükskõiksusele. Näiteks Eke Madis Habakuk (Vanalinna Hariduskolleegium, 12K): „Me ei lase päikest laotusse, sest me usume, et valgust pole inimestele vaja.“ Autor kommenteeris oma kõne öeldes, et sünge toon on elu osa ja väga vajalik, nagu seda võib näha Viivi Luige loomingus; aeg-ajalt tuleb kogeda negatiivset, et saavutada helgus ja õndsus, sarnane asi on pühadusega.

Pilt, millel on kujutatud isikKirjeldus on genereeritud automaatselt

Eke Madis Habakuk. Foto: Rene Mitt

Vabaduseiha on eestlases jäädav

Mida noorte arvates saame tänapäeval üheskoos teha, et vaevaga kätte võidetud vabadus kestaks. „Iga väiksem tegu, mis toob sind lähemale teisele inimesele on see, mis on oluline,“ ütleb Eke Madis Habakuk. Marta Liise Demjanov (Püha Johannese Kool, 10K kl) lisab, et vabaduse ja pühaduse püüdlus on inimeste teadvuses justkui salajalne info, mida iga inimene tunnetab ja mis kandub esivanemate suhtumise ja kodus kuuldu kaudu põlvest põlve.

 Pilt, millel on kujutatud isik, tumeKirjeldus on genereeritud automaatselt

Marta Liise Demjanov. Foto: Rene Mitt

Hea ettevalmistus kindlustab õnnestumise

Pabin oli ikka sees, käed värisesid ja mõned sõnad läksid sassi, tunnistavad mitmed noored pärast esinemist, lisades, et lõpuks läks ikkagi hästi, oli meeles vaadata publikusse, kõneleda just nendega ja olla esituses veenev. Rasmus Kristofer Randla (Vanalinna Hariduskolleegium, 12H kl) ütleb, et teda aitas kuulajaga isikliku kontakti saavutamisel teatrikassis esinemise kohta õpitu. Anna-Magdalena Peterson (Vanalinna Hariduskolleegium, 12H kl) lisas, et pidas ettevalmistuses oluliseks, et laused oleksid lühikesed ja mõte võimalikult lihtsalt kokku võetud: „Peol on peomeeleolu ja inimestel arusaadavalt raskem keskenduda,“ põhjendab ta.

Kõnevõistluse teekonnal saadi esimene hoog õpetajalt

Kõnevõistlusele toonud lugu on igaühel pisut erinev, kuid üldjuhul konkursile jõudmise ahela käivitas õpetaja (peamiselt eesti keele ja kirjanduse õpetaja), kes andis konkurssist teada või palus tunnis kirjutada kõnevõistluse teemal kõne. Galal osalenud õpilased ütlevad kui ühest suust, et neil tekkis teemaga side ja äratundmine, et neil oleks midagi öelda küll. Õpetaja abiga sai kõne lihvitud ja teele pandud. Rõõmustavast lõpugalal esinemise uudisest kuuldes lihviti õpetaja abil ka kõne esitamise oskust, millest oli abi täna ja on kasulik oskus ka tulevikus.

Pärt Uusbergi üllatas noorte lavaline julgus ja karisma

Laulupeo kunstiline juht Pärt Uusberg ütles pärast kõnevõistluse lõpugalat, et tema jaoks täitis kõnevõistlus igati oma eesmärki. „Väga huvitav oli lugeda laste ja noorte kõnesid ning veelgi huvitavam oli neid kuulata. Lõpugalal sai selgeks, et lapsed ja noored on väga isiklikult oma mõtete taga ning paljud noorte mõtted kumisevad peas veel tänaseni.“ Pärt Uusberg ütleb, et teda üllatas heas mõttes paljude noorte lavaline julgus ja karisma oma kõnede esitamisel. Uusberg tunnistab, et alguses ta natukene kõhkles, kas kõik lõpugalale valitud kõned ikka mõjuvad terviklikuna ka kuulates, aga nüüd, kus kõned kuulatud, kinnitab, et mõjusid küll. „Oli meeldiv, et tõesti iga kõne oli igati jälgitav nii lugedes kui ka hiljem kuulates. Au ja kiitus terase vaimuga lastele ja noortele, kes kõnevõistlusel osalemisega rikastasid meie teekonda noorte laulu- ja tantsupeo poole!“


Oma mõtteid ja kogemust kõnevõistluselt jagasid meiega ka kõnevõistluse osalejad Mark Metsa ja Laura Potter

Mis noored kõnevõistluse juurde üldse tõi? Marki paelus eelkõige just kõne formaat. „Koolis puututakse üldiselt sellega palju vähem kokku, kui näiteks kirjandi ja esseega, mistõttu tundus see hea võimalus luua midagi uut ja anda edasi oma sõnum laiemale publikule,’’ ütles ta, ning lisas: „keel on justkui tuumik, mis võimaldab luua kirjandust, ja üheskoos peegeldavad nad kultuuriruumi, rahvast ja inimest.’’ Niisamuti arvab ta, et hariduselus on oluline pöörata tähelepanu erinevate eneseväljendusoskuste arendamisele ja seda võiks teha rohkem. „Inimene on loomult sotsiaalne olend ja tihti sõltubki just eneseväljendusoskusest meie heaolu. Arvan, et kõige olulisem on omada häid eneseväljendusoskusi argiolukordades suhtlemiseks ja selle poole saab tüürida just hariduselus mitmekülgsete kirjutamisülesannete ja arutelude kaudu,’’ lisas ta.

Kuigi Mark kõnedega koolis nii palju kokku ei puutu, siis Laura kõne just kirjandustunnis sündiski, kui noored klassijuhataja entusiastlikul algatusel oma mõtted meie maa pühaduse kohta kirja said panna. „Varem olen ikka kirjutanud kirjandeid ja päris palju luuletusi. Kirjutamisülesanded on minu jaoks alati päris kerged olnud ja pole olnud probleemi, et mõttelõng kinni jookseks,’’ ütles Laura. Enne kirjutamist luges õpetaja klassile ette Lennart Meri imeilusa kõne, millest inspireerituna sündiski Laura paarilauseline, kuid hingestatud mõttelend, mis end Meri ja teiste noorte kõnede kõrval laulu- ja tantsupeo südameasjana tulevaste põlvede tarvis sisse seab.

MUBAs toimunud lõpuürituse kohta oli mõlemal noorel vaid positiivseid muljeid jagada. Laurat paelus kõnevõistluse gala juures ikka kõige rohkem teiste enda eakaaslaste kõned, mõtted ja arusaamad teemast „Püha on maa.” „Minu arvates oli MUBA väga hea koht selle ürituse korraldamiseks. Enne gala algust oli ka väike maja tutvustus, mis andis minule kindlasti palju rohkem motivatsiooni muusikakoolis hästi õppimiseks,’’ sõnas Laura. Teiste kõned mõjusid positiivselt ka Markile. „Üldiselt olin väga liigutatud kõigi kõnedest ja MUBAs toimunud lõpuüritus oli suurejoonelisem, kui oskasin oodata. Igati positiivne kogemus,’’

Inspireerituna teiste mõtetest ja enese loomistahtest, plaanivad mõlemad noored ka tulevikus loominguga jätkata. „Kindlasti tahaksin ise kunagi midagi suuremat luua, kuid kui see mõte teoks ei saa, siis tean, et vähemalt minu kirjutatud kõned ja luuletused on juba 13-aastaselt mitmeid tunnustusi saanud,’’ lausus tulevane kirjanik Laura. Sarnaselt on Markilgi plaanid tulevikus midagi mõjukat luua. „Ma tunnen, et just loomingu kaudu jõuan ma kõige lähemale põhitõdedele, mis puudutavad inimnatuuri ja põhiväärtusi. Looming on minu jaoks inimese sisemaailma ja mittemateriaalset osa elust puudutav eneseväljenduse vorm. Jan Kausi sõnadele toetudes võiks öelda, et looming on justkui must auk ja suur pauk – midagi, millel on tugev vaimne gravitatsioon ja mis võib esile kutsuda elumuutva plahvatuse,’’ ütles ta lõpetuseks.
Hoidke oma silmad ja kõrvad lahti, sest meie noored kavatsevad eesti keelt ja meelt hoida, ning lisaks ühislaulmistele ja tantsimistele talletada meie kultuuri ka kirjanduses ja luules, suurkujude kõrvale vaikselt oma radu ja sildu luues.