Laulu- ja tantsupeo sihtasutuse sekretär Aive Aus-Hagag

Aive Aus-Hagag kirjeldab end kui sihtasutuse tugiisikut või kardinatagust jõudu, kes teeb seda, mida vaja, ja aitab seal, kus võimalik. Nii on tema hoidev käsi mängus väga paljus, millega teel laulu- ja tantsupeo poole kokku puutume.

Palun tutvustage end kõigepealt veidi meie lugejatele!

Mina olen Aive, laulu- ja tantsupeo sihtasutuse sekretär kohe-kohe 17 aastat. Ma seda eriala pole küll õppinud, aga olen laulu- ja tantsupidude sees olnud eluaeg – esimene oli 1987. aasta tantsupidu, hiljem olen laulnud koorides.

Mida teie töö tähendab, mida te siin teete?

Ma vaatan, et igapäevaelu sujuks – et kõigil oleksid töövahendid, et koosolekuteks oleks vajalik olemas, aitan tehniliselt. Kui telefon heliseb, siis see tuleb mulle, samamoodi on sissetulnud kirjadega. Ma tean, kellele mis küsimused edasi suunata.

Lisaks muidugi laulu- ja tantsupeo registriga toimetamine, kollektiivide ja nende liikmete andmete korrigeerimine, õppematerjalide saatmine, laulu- ja tantsupeo kollektiivide toetusprogrammiga tegelemine. Olen sihtasutuses natuke nagu tugiisik.

Kui palju on 17 aastaga siin teie töö ja tegemised muutunud?

Ma mäletan, et kui ma 2006 jaanuaris esimest korda siia tulin, olid aknalaudade peal suured köitjad täis maakondade kaupa kollektiivide ankeete, mida pidi valdade järgi tähestiku järjekorda panema. Nüüd on meil digitaalne register, mida me pärast 2009. aasta pidu ehitama hakkasime. Ja suurtes kogustes Exceli tabeleid. Aastast 2011 pole paberkandjal enam suurt midagi. Kõik on läinud süsteemsemaks ja ülesanded selgemaks.

Samas on kõik muutumises, et igavaks või üksluiseks ei lähe?

Iga päev on uus. Arvad küll, et tead, mida teed, aga jälle tuleb mõni uus knihv sisse ja on vaja leida lahendusi, kuidas seda või teist asja teha. Lisaks laulu- ja tantsupeole tuleb aeg-ajalt ka muid, pidudega seotud üritusi, millega on vaja kõrvalt toimetada, näiteks mõni konverents või konkurss. 

Toetame üksteist pidevalt – kui keegi langeb tervise või millegi muu pärast ootamatult ära, saab teine appi või asemele tulla, et asjad ei jääks ära. Meil on siin nagu teine pere. Enne pidu veedame koos rohkem aega kui kodus oma perega.

Teie töö nimetus on sekretär, aga ma kujutan ette, et sellises loomingulises kollektiivis tähendab sekretär kindlasti palju muud kui lihtsalt juhiabi.

Kindlasti. Meil on nii, et suure laua ääres mõeldakse suured mõtted valmis ja mina saan hakata seda infona edasi jagama või täitma konkreetseid ülesandeid. 

Sageli palutakse mul midagi üle lugeda, enne kui info saadetakse laiali üle Eesti. Siis ma aitan teksti toimetada, et mõte kõlaks selgemalt – olen selline värske pilk seal vahel. Teksti koostajate jaoks on sõnastus hästi selge ja loogiline, aga võib juhtuda, et mina saan asjast hoopis teisiti aru.

Laulu- ja tantsupeod tulevad fookusesse peoaastatel, aga sihtasutuses toimub ju töö igapäevaselt.

Jah, seda küsitakse iga kord, et kas tuledki iga päev tööle? Loomulikult. Ühe peo ettevalmistus kestab kolm aastat. Ja praegu on eriti tihe, sest praegu on korraga ettevalmistuses kaks pidu – 2023. aasta noorte laulu- ja tantsupidu ja 2025. aasta üldlaulu- ja tantsupidu. Inimesed, kes laua taga istuvad, võivad olla samad, aga nende rollid vahetuvad. 

Kogu aeg on midagi teha. Ettevalmistused, arendusteemad või teeme oma kontoris muudatusi, vaatame, kuidas töökeskkonda parandada, näiteks leida mugavamaid tehnilisi lahendusi.

Kui jõuab kätte peonädal – mida see teie jaoks tähendab?

See tähendab, et minu pere mind ei näe ja ma olen nädal aega ära – varahommikust hilisõhtuni. Ma olen infostaabis, kuhu tulevad näiteks infotelefoni kõned. Mul on oma inimesed ümber, kes esimestel päevadel kuulavad, kuidas mina vastan ja siis hakkavad ise vastama. Ja mina siis omakorda aitan tantsuväljakut või laulukaare alust, kui neil on midagi vaja. Paljundame, teeme dokumente ja silte, toome ja viime, mida vaja. Toestame niimoodi taustalt.

See nädal on küll nii, et alustad hommikul kell 7 ja lõpetad öösel kell 2. Mul on staabis alati abiks noored, kellest osadega saame juba igal peoaastal kokku. Nad teavad, mida tuleb teha, mida kuulata ja tähele panna ja kuidas rasketel hetkedel toeks olla. Kui peonädalal on tekkinud mõni eriti pingeline hetk, on meeskond mu kõrval olnud, toetanud. Kui oled mitu aastat ühe peo sees olnud, siis võib vahel olla raske väljast tulnud kurjustamist mitte isiklikult võtta.

Peonädala alguses on ärevus, aga pühapäevaks on emotsioonid juba nii laes, et iga asi toob heldimuspisara. See on positiivne stress, mis seal taga on. Oma 20 000 sammu päevas pole asigi.

Kas sihtasutuses töötamisega on teie jaoks laulu- ja tantsupeolt mingi maagia või müstilisus ka kadunud? See on ju argitöö.

Tegelikult üldse mitte. Pidu vaatame me üldiselt ekraanilt oma staabis, aga lõpus ühendkooride ajal läheme me kõik välja ja saame sellest osa. Sa kasvad sellega koos, oled nende rõõmude ja valudega koos ja näed, kuidas see lõpuks välja tuleb – kuidas need inimesed on nii õnnelikud. See on nii suur asi.

Maagia ei kao, lihtsalt ise ei jõua enam osa võtta ja kooris laulmas käia. Sellest ma tunnen puudust, aga eks siis tuleb ise laulud selgeks õppida ja kaasa laulda – laulikud on meil ju olemas. (Naerab).

Mida see seekordne pea juhtmõte „Püha on maa” teie jaoks tähendab?

Eesti on mulle püha, kodu on püha. Seepärast ma ei ole siit läinud, kuigi oleks võinud. Olen hoopis oma pere siia jätnud ja võtnud. Ma ei suudaks kuskil mujal elada. See on mu kodu.

Kas on ka mõtteid, kuhu need peod võiksid liikuda? Kogu aeg on ju mingi muutus.

Väikesed muutused ikka – kaasas peab olema, et olla atraktiivne kõigi jaoks, aga muutustega ei tohi üle võlli minna. Meie ülesanne on hoida väärtusi, mis on läbi aastate Eesti laulu- ja tantsupidudega kaasas käinud. Neid, mille peale välismaalased jäävad uskumatult vaatama. 

Mäletan, kui aastal 2004 olid meie kooril külas sakslased. Nemad rääkisid, et „oh, meil on neid suurüritusi olnud küll.” Aga kui nad jõudsid lauluväljakule ja nägid koori, kus 25 000 inimest laulab ühte ja sama laulu… Üks asi on olla rokkfestivalil suure massi sees, aga midagi sellist nagu meil, ei osanud nad isegi ette kujutada. Ja sellepärast ongi meil tekkinud fännkoorid, kes käivad igal suurel laulupeol ja kelle dirigente me juba tunneme. 

Eks ikka on tantsu- ja laulupidudel neid välismaa gruppe, kes kirjutavad, et on tegijad ja tahaksid tulla meie festivali rikastama. Aga siis me seletame, et tantsupeol on Eesti tantsud, kohalikes rahvarõivastes. Laulupidudel lauldakse eestikeelseid koorilaule. See ei ole lihtsalt üks festival, inglise keeles nimetame seda „celebration”. Varem pidi seda hästi palju selgitama. 

Just traditsioonid on olulised ja lihtsuses peitub võlu.