„OMALOOMINGU KORJETALGUD 2020“: Milline on üks hea laulupeo laul?

2020. aasta alguses, kui teekond XIII noorte laulu- ja tantsupeo poole oli äsja alanud, kutsusid XIII noorte laulu- ja tantsupeo kunstilised toimkonnad ning Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA kõiki autoreid osalema omaloomingu korjetalgutel. Soovisime üheskoos leida 2022. aastal toimuva XIII noorte laulupeo kavasse uut repertuaari ning otsida muusikalist inspiratsiooni koreograafidele XIII tantsupeo kavasse tantsude loomiseks.

Talgukorvi laekus kokku ligi 500 kaastööd – suur aitäh veelkord kõigile autoritele!

Omaloomingu korjetalgute kaudu oli soov sillutada teed laekast lavale nii tuntud kui ka veel tundmatute autorite teostele, mis laulu- ja tantsupeole omaselt annaksid edasi neid ideaale ja väärtusi, mis meid ja meie kaasaega ilmestavad ja seovad. Talgukorvist lavale jõudsid lõpuks kokku 8 kaastööd – nii laulu- kui ka tantsupeole kummalegi neli teost.

Et autoreid inspireerida küsisime tol korral erinevatelt inimestelt ühe esmapilgul lihtsa küsimuse: „Milline on üks hea laulupeo laul?“

Vastused olid sügavad ja sisukad ning selleks, et igaüks teist nüüd saaks kaasa mõelda, kas sellel korral laulupeo kavas olevad laulud vastavad toona mõtetes mõlkunud mõtetele, siis toome järgnevates uudiskirjades mõned vastused teieni.

Ene Üleoja on armastatud koorijuht ja muusikapedagoog.

Alates 1972. aastast on Ene Üleoja juhatanud koore mitmetel noorte laulupidudel ning üldlaulupidudel. Ta on olnud üldjuht ka üliõpilaslaulupeol Gaudeamus, Põhja- ja Baltimaade laulupeol ning Soome-Eesti laulupeol. Oma kooridega on ta saanud rohkelt tunnustust nii Eesti kui rahvusvahelistel konkurssidelt. Lisaks on olnud Heino Kaljuste nim sihtfondi nõukogu esimees ning Eesti Kooriühingu muusikanõukogu esimees ja pälvinud III klassi Valgetähe teenetemärgi.

Ene Üleoja mõtestas üht head laulupeo laulu selliselt: 

Vestluse mõtte sain ma 27. aprilli saatest Plekktrumm, kus lugupeetud teadlane ja luuletaja Jüri Talvet vestles kirjandusest, kirjanduse väärtustest ja kust läks läbi üks sõnapaar –  „puudutab hinge”. Siis meenus mulle, et XXVI laulupidu kandis ju deviisi „Aja puudutus ja puudutuse aeg”. Ja just sealt ma lähtusin oma mõttekäikude reastamisel.

Laulupidu – ainulaadne emotsionaalne atmosfäär, mida me kõik oleme kogenud, mis puudutab mingisugusel seletamatul kombel meie hinge salakihte, meie ühismälu, meie ühisolemist. Selles atmosfääris on alati soov kogeda juba kogetut ja samal ajal oodata ootamatut. Ja sõnumitoojaks on laul. Laulu inspireerijaks on sõna – väärtuslik sõna. Ja sellel sõnal on võime mõjutada helilooja loomingut, nii et muusikaline kujund saab peegeldada, kaunistada, jõustada seda mõtet ja muusikateos muutub meeldejäävaks, karakteerseks. Kui me räägime laulupeost ja laulupeo repertuaarist, siis selle rikastamise puhul tuleb alati mõelda ka laulupeo mastaapidele ja massiivsusele nii füüsilises kui ka vaimses mõttes.

Seda tunnetust peaks ka heliloojad endas kandma või sinnapoole pürgima. Üks on laul, mis kõlab väikeses ruumis ja teine, mis haarab meid väljakul. Gustav Ernesaks on öelnud väga kujundlikult, et laulupidu on nagu suur laev, mis pöörab aeglaselt. Ja kui ma tohin juurde lisada oma mõtte, ta vajab sügavat vett ja ta ei karda kõrgeid laineid.

Siit mõttekäik nüüd edasi praktika poole. Esimene mõte, mis selle laevapööramisega minul tekib, on tempo. Õigesti valitud tempo on üks garantii, et ettekanne õnnestub, aga me ei tohi unustada ühte niisugust mõistet, mis nüüd muusikas võib kõlada kummaliselt – massiinerts. Kui mass hakkab inertselt liikuma mingi oma tunnetusega, siis on teda väga raske kinni püüda. Eriti armastavad ära joosta mudilased ja sageli ka poisid. Massiinerts ohustab tavaliselt just vale tempo valiku puhul, kas tempo on liiga aeglane või on ta liiga kiire, millele siis mass intuitiivselt reageerib. 

Teine sõna, mida ma kasutan on turbulents. Me nimetame seda oma dirigentide argoos „hakkab loksuma”. See tähendab, et lauljad ei saa omavahel kokku rütmiliselt ja tempoliselt ning siin on jällegi ohuallikaks, kas tempo valik, mis ei ole päris õnnestunud või ka faktuur. Üldiselt polümfooniline faktuur on kapriisne nähtus lauluväljakul. 

Nüüd, mis on positiivset sellel suurel laeval, mida me peame kindlasti oskama kasutada on dünaamika. Võimalus dünaamiliselt arendada teoseid on tohutult ahvatlev. See detsibellide hulk, mis võib tulla, on ju põrutav ja isegi erakordne. Väga toredasti on ka selle suure koori võimalusi jällegi Gustav Ernesaks kirjeldanud, et kõik see, mis on noodikirjas vasakult paremale on meloodia ja sellele saab anda suuri kaari. Nii et niisugune mastaapsus, uhke ja võimas võimalus on olemas laulupeol erakordselt hästi. 

Kui me räägime noorte peost, siis me ei tohi unustada ühte väga olulist komponenti ja see on rütm. Noore inimese arengus on keharütmidel erakordne tähendus. See pulsatsioon, mis noores inimeses on, see on kordumatu aeg. Ja sellepärast on vaja leida ka niisuguseid teoseid, kus rütm saab ennast välja elada, aga muidugi maitsekalt.

Kindlasti tuleks kasutada ühte niisugust mõtet, mida tegelikult kasutatakse vist näitlejate puhul – kujuta ennast nii seitsmeaastase kui 70 aastasena. Ka helilooja peaks vahetevahel püüdma sellesse nahka pugeda, et missugused on vokaalsed võimalused, millised on muusikalised võimekused nendel perioodidel. Väga sagedasti ongi nii, et seitsme ja 70 aastane kohtuvad ühendkooris.

Heliloojad muidugi kindlasti arvestavad ka oma sihtgrupiga ehk kooriliigiga, kellele nad kirjutavad. Nüüd kui me rääkisime sellest suurest laevast, mis pöörab aeglaselt, siis väiksemate gruppide ja kooriliikide puhul on võimalused peeneks või peenemaks pulsatsiooniks ja aktiivsemaks pulsatsiooniks märgatavalt suuremad. Kahtlemata hea helilooja oskab ka seda ära kasutada. 

Kasutaksin veel ühte niisugust mõistet nagu tähendusväli. Meie rahvas on nüüd viimase rohkem kui poole sajandi jooksul kogenud erinevaid ajapuudutusi ja tähendusvälju. Me oleme olnud okupeeritud. Me oleme läbi elanud ühe lummava, müstilise, kütkestava ärkamisaja. Ja me oleme taasiseseisvunud. 

Ma olen hakanud mõtlema sellele, kui huvitavalt muutuvad rakursid eri lauludel eri aegadel. Nad nagu vahetavad malemängus oma positsioone. Okupatsiooniaja laulupidudel me ootasime kannatamatult või ka kannatlikult Gustav Ernesaksa laulu „Mu isamaa on minu arm”. See oli, ma nüüd kasutan härra Talveti väga ilusat väljendit, „Sisemine võpatus”, kui me selle lauluni jõudsime. Ja me kõik, kes me seda omal ajal laulsime mäletame seda krampi kurgus, pisaraid silmas ja see oli ainus, mida me saime öelda tol ajal oma hingest, kui me mõtleme niisugust rahvuspatriootilist tunnetust.

Nüüd oleme vabad. Ma mäletan, kuidas esimest korda meie laulupeole jõudis Toronto Estonia segakoor, oli aasta 1990. Korraga hakkas kujunema üks teine hingeminev laul ja see oli Peep Sarapiku „Ta lendab mesipuu poole” ning see töötab siiamaani. Eks need meie töömesilased on nüüd ju läinud ka mett otsima mujale. See teema puudutab meid kuidagi magusvalusalt. 

Mul on väga eredalt meeles 1993. aasta noorte laulupidu, kunstiliseks juhiks oli René Eespere. Nagu me kõik teame, meie suurte laulupidude üheks hümniks on Mihkel Lüdigi seitsmehäälne uhke  „Koit”. Aga sellel laulupeol kõlasid Tõnis Mäe „Koit” ja  „Palve”. laul lõppes René Eespere “Ärkamise ajaga”. 

Mul on siiamaani sellest laulupeost mingi eriline võnge hinges. Ja siin ma tajusin tähendusvälja olemasolu, mis tõstab aeg-ajalt mõne teose teisest kõrgemale. Nii see on ja ma ei oska öelda, mis on laulupeo parim laul või kuidas seda peab kirjutama. Siin on mitmeid tegureid, mis seda kõike mõjutavad. Ma olen sügavalt veendunud, et ka see aeg, kus me praegu oleme on huvitav, valuline, kummaline ja kindlasti jätab jälje – missuguse seda veel ei tea. Aga igal juhul. Ma soovin kõikidele laulupeo tegijatele rõõmu, rõõmu elust, rõõmu ilust ja rõõmu valust. Jõudu ja tervist!

Sesame Feenstra on tubli koorilaulja Püha Miikaeli kooli mudilaskoorist

Sesame Feenstra vastas küsimusele nii:

See, mida ma ootan ühelt laulupeo laulult on see, et see oleks soe ja lõbus. Tuletab sulle meelde, et me oleme kõik koos ja ükskõik kui raske on, siis me ikkagi hoolime üksteistest ja hoiame kokku.

Ma väga loodan, et see võiks olla ka selline, et see tuletaks meelde, kust me pärit oleme. Ja, et see oleks suvega seotud, suvevaheajaga, sõprade ja sõprusega ning perega loomulikult ja millegi väga tähtsa sündmusega. Nagu näiteks sul tuleb sünnipäev. 

Laulu autoritele tahaks ma öelda seda, et ma tahaks lasta ka lastel teha omaloomingulisi laule, mida nad saaksid, siis laulupeole panna. See oleks väga lõbus. Mitte ainult täiskasvanud ei peaks siis laule välja mõtlema laulupidudele, vaid ka algklassilapsed ja kui keegi tahab, siis ülikoolilastest keegi. 

Ja ma väga loodan, et see laulupidu tuleb ikka väga hea ja et rohkem ei paluta vihma nagu eelmine kord. Ma loodan, et kõik läheb paremini pärast seda aega, millal me oleme karantiinis olnud.

Mõlemad intervjuud on salvestatud 2020. aasta kevadel. Intervjuusid on võimalik järele kuulata siit: https://www.youtube.com/watch?v=NSMhoYi4hAc&t=353s ja https://www.youtube.com/watch?v=IkjCV4HV4S0