„Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” – rahva südamest hümniks

„Mulle tundub, et hümni puhul on kõige olulisemad need esimesed sõnad. Lauldakse: „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” ja see ütlebki lühidalt kogu laulu sisu ära. Kogu laulu võiks laulda lähtudes just nendest sõnadest,” mõtiskleb Eesti hümni üle dirigent Peeter Perens, kel on au hümni XIII noorte laulupeol juhatada.

Teekond esimesele üldlaulupeole

Kui Tartus hakati Jannsenite perekonnas ette valmistama esimest üldlaulupidu, kerkis päevakorda repertuaari teema. Helilooja ja muusikateadlane Alo Põldmäe räägib, et tol ajal Eesti repertuaari praktiliselt ei olnud. Aleksander Kunileiult telliti näiteks kolm laulu. Kuna Jannsenil oli soomlastega tihe läbisaamine, saadi naabritelt saksa päritolu Soome helilooja Fredrik Paciuse „Maamme” noot. Riina Roose rõhutab, et Johan Ludvig Runebergi tekstile kirjutatud Fredrik Paciuse laul “Vart land”  oli Soomes esmakordselt kõlanud juba 13. mail 1848 Helsingis üliõpilaspidustustel. 

Hiljem tõlgiti see rootsi keelest soome keelde pealkirjaga “Maamme”. 

Ehkki levinud on teadmine, et tulevane Eesti hümn jõudis esmaettekandele esimesel üldlaulupeol Tartus, teab Põldmäe rääkida, et tegelikult esitati samale meloodiale loodud laulu juba kaks aastat varem Hiiumaal. Paciuse viis jõudis ühe Hiiumaa pastori kaudu saarele ja too tegi kohe ka Hiiumaale kohase teksti, nimetadeski selle „Hiiomaa lauluks”. Laul ilmus 1867. aastal.

Johann Voldemar Jannseni sõnadele loodud „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” kõlas esmakordselt tõesti 1869. aasta suvel. „Tollal oli ju muusikaharidus alles lapsekingades, aga sellegi poolest võtsid talumehed ja kooliõpetajad, kes peamiselt laulupeol osalesid, laulu väga hästi vastu. See viis jäi neile meelde,” räägib Põldmäe.

Rahva südames ja Veebruarirevolutsioonil

Ehkki ametlikult kinnitati „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” hümniks alles 1922. aastal, jäi vahepealsesse aega hulganisti momente, kus laul rahvale olulistel hetkedel esitusele tuli – nii kõlas see 1879. aastal teisel üldlaulupeol ja Otepääl sinimustvalge lipu õnnistamisel aastal 1884. „Kõik tähtsamad üritused hakkasid selle lauluga koos,” räägib Põldmäe.

Üks ajalooliselt uskumatu lugu juhtus Veebruarirevolutsiooni ajal Venemaal. „1917. aastal toimus Petrogradis 40 000 eestlase osavõtul suur rongkäik ja manifestatsioon, kus muuhulgas lauldi ka laulu „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”. See on uskumatu lugu – 40 000 Eesti inimest laulab Venemaa impeeriumi pealinnas Eesti-Soome ühist laulu,” räägib Põldmäe.

„Mulle meeldib väga ajalooliste ütlus, et sageli ei ole vaja asju kinnitada, inimeste südamest tulevad asjad kinnituvad ajaloos iseenesest. Täpselt samamoodi oli ka selle lauluga.”

„Võiksime hümni lauldes tunda, mida tundsid meie vanavanemad”

Dirgent Peeter Perens tõdeb, et „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” on laul, kus on koos väga palju tundeid. „Kui mõelda, et me laulame sedasama laulu, mida lauldi üle 150 aasta tagasi esimesel laulupeol, siis see on, nagu puudutaksime mingit eset, mis pärineb tollest ajast. Ta toob selle aja meile praegu kätte,” mõtiskleb Perens.

„Kõlab uskumatuna, aga see, et me saame laulda neid laule, mida me tahame, ongi üks suur õnn ja rõõm. Et meid ei mõisteta ühe või teise laulu laulmise pärast vangi, ei viida kuhugi ära. Meie eelmised põlved on meie vabaduse nimel palju tööd teinud ja väga palju ohverdanud,” räägib Perens. „Lauldes „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”, võiksime iseendas püüda tunda tunnet, mida võisid tunda meie vanemad ja vanavanemad – nemad, kes seda laulda ei tohtinud. Kui me suudaksime ennast nende kehasse mõelda, siis saaksime tõeliselt aru, kui suur rõõm see on.”

Ka Alo Põldmäe leiab, et see, mis on ajalooliselt teinud läbi karastuse läbi inimeste emotsioonide, südamete ja hinge, mängib oma rolli jätkuvalt.

Ajast aega on üles kerkinud ka hümni muutmise teema, olgu põhjuseks siis Soomega ühine viis või mõne muu laulu suurem südamelähedus. Nii juhtus ka 1991. aastal, kui Eesti taasiseseisvus. Üheks kandidaadiks oli Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm”, mille sõnad on kirjutanud Jannseni tütar Lydia Koidula. „Tekst on meie hümniga küllalt sarnane, aga võib-olla rohkemgi Eestimaa küljes kinni, ” mõtiskleb Põldmäe. Aga kandidaate oli teisigi – Enn Võrgu „Eesti lipp”, mis oli nõukogude ajal keelatud, samuti Juhan Aaviku „Hoia, Jumal, Eestit” või Ülo Vinteri „Laul Põhjamaast”.

Põldmäe leiab, et südamesse läinud laule on meil veel ja veel, aga midagi kunstlikult vahetama hakata pole mõtet. „Iga asi kasvab oma pinnasest välja ja jõuab pjedestaalile.” Ka Peeter Perens ütleb, et kõik head, ilusad, pühad ja armsad laulud ei saa olla hümnid. „Hümnil on oma tähendus ja tseremoniaalne roll, aga see ei tähenda, et iga armsat ja tähendusrikast laulu peaks riigi hümniks ümber tegema,” sõnab ta. „Nende oluliste laulude rohkus on ainult meie suur rikkus.”