XIII noorte laulupeo neidudekooride liigijuht Aarne Saluveer

„Valituks osutunud teosed aitavad noorel lauljal kujundada vaimsust ja inimlikke väärtusi – elurõõmu ja hoolt nii oma kodu, oma maa, kaaslaste ja ka järglaste eest,“ mõtiskleb neidudekooride liigijuht Aarne Saluveer. Rääkisime Saluveeriga lähemalt, kuidas ta tee muusikani leidis, milline on tema nägemus neidudekooride repertuaarist ning missuguseid mõtteid tekitab eesootav noorte laulu- ja tantsupidu.

LIIGI KUNSTILINE TOIMKOND:

• Aarne Saluveer (liigijuht)
• Ingrid Kõrvits
• Külli Kiivet
• Maarja Soone 

KAVA:

• Sirje Kaasik / Leelo Tungal, Sind ma tahan armastada
• Veljo Tormis / rahvaluule, Kiigelaulud sarjast „Eesti kalendrilaulud“
  – Kitsas kiik (Muhu) 
  – Meri kiige all (Rõngu) 
  – Õunapuu (Koeru)

• Tõnu Kõrvits / Doris Kareva, Pühapäevasoov
• Maili Metssalu, seade Tõnis Kõrvits, Mina ja meri
  

Rääkige palun, kuidas olete jõudnud muusikani ning mis teid teie töös täna inspireerib?

Eks väga oluline roll laste arengul on ikka vanematel ja kaasamisel. Mind võeti üsna väikesena koorikontsertidele kaasa. 1969. aastal toimunud juubelilaulupeol ei saanud Tallinnast kaugemal elavad minuvanused veel kaasa lüüa, aga kuna mu isa ja ema osalesid mõlemad rongkäigus, siis mäletan, et nad võtsid mind kaasa ja tegin selle üsna vapralt ka lõpuni.

Esimese muusikahariduse sain Viljandi muusikakoolist. Juba 1970. aastatel oli see muusikakool väga uuendusmeelne ja kuna tegime kultuurimajas ansamblit ka, siis kokkuvõttes saime sealt korraliku rütmimuusikahariduse. 

Kuigi ma õppisin matemaatika-füüsika eriklassis, siis kutsumus muusika vastu oli mul nii tugev, et sõprade eeskujul ja heade õpetajate poolt toetatuna sain tehtud eksamid ka Tallinna Riiklikusse Konservatooriumisse, nüüdsesse Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse.

Minu töös inspireerib mind kõigis ühistegevustes vaimsuse ja teadmiste kasv ning muusika mõju inimese hingele – seda on raske sõnadesse panna. Tuleva laulu- ja tantsupeo „Püha on maa“ valguses inspireerib mind peo loominguline protsess ja mõju kõigile osalejatele ning kuulajatele.

Millise mälestuse või kogemuse varasematest laulu- ja tantsupidudest võtate  neidudekooride liigijuhina kaasa XIII noorte laulu- ja tantsupeole „Püha on maa”?

Enamasti jääb meelde just esimene kord, kui hiigelsuurel areenil suure kooriga esined. 1993. aastal, mil toimus esimene noorte laulu- ja tantsupidu taasiseseisvunud Eestis, valis toonase peo kunstiline juht René Eespere ühe minu lastelaulu „Lähme, lapsed“ mudilaste repertuaari. See oli üsna rokilik ja energiline lugu. Tundus, et lastele lugu meeldis ja kui nad täiel häälel seda hõiskasid, siis oli kohe tunda, et igaüks neist tegi seda suure energiaga.

Kes on laulupidudest osa võtnud, teavad, et see on väga eriline tunne, kui me oma hääled ja meeled kõik koos kõlama saame. Sellisel hetkel saavad lauludes kõlavad eestikeelsed sõnad iga laulja poolt hingestatud. 

Kuidas suhestub XIII noorte laulupeo neidudekoori repertuaar peo üldise juhtmõttega „Püha on maa”?

Neidudekooride repertuaari kokku pannes tegime valiku just nende lugude kasuks, mis moodustavad ilusa muusikalise terviku ja sobituvad peo juhtmõttega „Püha on maa“. Valituks osutunud teosed aitavad noorel lauljal kujundada vaimsust ja inimlikke väärtusi – elurõõmu ja hoolt nii oma kodu, oma maa, kaaslaste ja ka järglaste eest.

Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see teie hinnangul osalejatele esitab?

Laulupidu on imetabane sotsiaalne vaimsuse avaldus ja ilming. Saame öelda, et vähemasti kahel korral ajaloos on laulupeol olnud oluline kaal meie vabaduse ja iseolemise teel. See ei juhtunud iseenesest, vaid suure kollektiivse eesmärgistatud ja põlvkondadeülese püüdluse käigus.

Kõige suurem väljakutse ongi nende eriliste ja pühalike tekstide omaksvõtmine. On oluline, et neis olevad väärtused kinnistuks millekski, mida järgida oma elus ja anda edasi oma järeltulijatele.  

Kuidas kollektiivid teie hinnangul koroonapandeemia tänaseks on üle elanud? 

Ega see hästi ei mõjunud. Laulmine on vägagi füüsiline tegevus ja nii nagu ka spordis – kui trenni ei tee, siis ei ole tulemuseks mitte paigalseis, vaid hoopis taandareng. Aga mõistlik inimene võtab juhtunu teadmiseks ja hakkab taas tegutsema – ja nii saab varasema taseme taastada ning arengut jätkata.  

Kas sel aastal 60. juubelit tähistanud noortepeo traditsioon on piisavalt tugev, et 40 aasta pärast oma 100. juubelit tähistada?

See oleneb sellest, milline on ja saab olema meie vaimsus, meie tahe hoida oma rahva kultuuri ja olla eriline. Meie eelkäijad on läbi raskete aegade selle nimel palju pingutanud.

Eelproovide põhjal saab öelda, et kasvamas on erakordselt tore ja tark põlvkond, kes usutavasti leiab läbi kõigi raskuste moodused, kuidas hoida ja jätkuvalt luua uusi peatükke eestikeelses ja -meelses kultuuriruumis.