XIII noorte laulu- ja tantsupeo „Püha on maa” kõnevõistluse lõpugala pakkus südantsoojendavaid hetki ja meeliülendavaid tundeid

29. jaanuaril toimus Tallinna Muusika- ja Balletikoolis XIII noorte laulu- ja tantsupeo „Püha on maa” kõnevõistluse lõpugala, kuhu kutsuti kõik võistlusel osalenud noored koos oma juhendajatega.

Möödunud aasta lõpus toimunud kõnevõistlus algatati soovist teada saada, mida tähendab lastele ja noortele Hando Runneli sõnastatud XIII noorte laulu- ja tantsupeo väärtussõnumit kandev juhtmõte „Püha on maa“. Lõpugalal kõlasid laste ja noorte loodud kõned, mida žürii ja kunstilised toimkonnad on tunnustanud ja esile tõstnud?

Noorte siiras hoolimine Eestimaast

Laulupeo kunstilise juhi Pärt Uusbergi sõnul peegeldus kõnedest noorte siiras hoolimine Eestimaast ja selle iseseisvusest ning mõistmine, et viimases pole midagi iseenesestmõistetavat. „Noored on hästi kursis Eesti ajalooga, oskavad väärtustada esivanemate tegusid ja näevad laulupidude traditsioonis võimalust olla seotud üle inimpõlvede ulatuvate juurtega. Rõõmu tegid nii kõnedest kumama jäänud siiras hoolimine Eestimaast kui ka laste ja noorte kordumatud isiklikud vaatenurgad ja põnevad teemaga seonduvad mõtted. Eriti nauditavad olid hetked, mil avastasin noorte kõnedest selliseid ideid, millele polnud ise osanud varem mõeldagi,“ tõdes Uusberg.

Tantsupeo „Sillad“ pealavastaja Agne Kurrikoff-Hermani sõnul oli kogu kõnevõistlus väga positiivne ja meeliülendav ettevõtmine, mis võiks saada laulu- ja tantsupeo traditsiooniks. Tema sõnul oli väga südantsoojendav näha, kuidas erinevas vanuses noored haakusid kaasa mõtlema. Samuti väga hinge avav oli tema jaoks lugeda noorte siiraid mõttelendusid ja julgust rääkida valupunktidest ning välja tuua ka teravamaid kohti, mida võib-olla täiskasvanud muidu mõtlevad enda jaoks ilusamaks..

„Püha on maa”

Pärnu Sütevaka eesti keele õpetaja ja kõnevõistluse žürii liige Kalle Viigi avaldas kartust, et kõnevõistluse teema „Püha on maa” oli omajagu abstraktne õpilase jaoks, kuna ilmselt pole suurem osa ka täiskasvanutest pühaduse üle juurelnud, rääkimata noorest inimesest. Samuti arvab ta, et maa otseses tähenduses jääb tänapäeva noortele üha kaugemaks, kuna pigem on tuttav linn või linnalähedane keskkond, ent see ei seostu enamasti pühaga.

 „Nii võib kergesti kõne kujuneda klišeedest ja pateetikast küllastunud tekstiks. Oli nii klišeesid kui ka pateetikat, ent õnneks ka siirust ja omanäolisi mõtteid ning kujundeid,” rääkis laekunud kõnedest Viik.  

Ta märkas ka, et Eestit ja siinset elu hindavad rohkem need noored, kes on elanud välismaal ning lisas, et meenutused laulu- ja tantsupeol käimistest panevad noortel silmad särama ja on tunda ehedat vaimustust.

Julgus tulla kõnelema

Pealavastaja Agne Kurrikoff-Herman hindas noorte julgust tulla kõigi ette kõnelema. „Eriti siirast tunnet tekitas see, kui esinema tuli selline noor, kes ilmselt tavaliselt ei ole aktiivne kõneleja aga, et ta siiski võttis julguse ning tuli ja rääkis rahva ees,” rääkis Kurrikoff-Herman. 

Samuti kiitis ta tublisid juhendajad, kes võtsid lapsed kokku ning rääkisid ja julgustasid neid oma mõtteid avaldama. 

Kõne tantsupeol

Kurrikoff-Herman selgitas, et kuna tantsupeo etendusel ei kasutada niivõrd kõne formaati, vaid pigem dialoogi, siis nemad jälgisid kõnevõistlust sellisest vaatepunktist, et välja noppida ilusaid mõtteterasid või sõna kasutusi, mida kasutada tantsupeo etendusel. Lisaks kinnitas pealavastaja, et noorte mõtted saavad kindlasti tantsupeol kõlama!

Kõnesid hinnati neljas vanuseastmes: 1.-4. klass, 5.-9. klass, 10.-12. klass ja noored vanuses 20-27 eluaastat. Kõnevõistluse korraldajaks oli Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus. Töid hindava žürii liikmeteks olid kutsutud emakeeleõpetajad, asjatundjad Eesti Keele Instituudist, ajalehest Postimees, ajakirjast Hea Laps ning XIII noorte laulu- ja tantsupeo loominguliste toimkondade esindajad. Korraldajad tänavad kõiki võistlusel osalenuid, nende juhendajaid ning samuti žüriid.