Jaanus Vaiksoo: „Eesti keele tunnid tuleb võrdsustada võõrkeelte õppega“
15.03.2023
Märts on kauni ja kõlava emakeele kuu. Seetõttu on paslik teha juttu korduvalt auhinnatud lastekirjaniku Jaanus Vaiksooga, kelle sulest on seekordse laulupeo repertuaaris kahe teose sõnad. Üks neist lustakas ja südamlik laul „Sokk ja kummik“, teine „Kõik on alles ees“. Rääkisime tema loomingust, eesti keelest ja loodusest ning muidugi ka noortest.
„Sokk ja kummik“ on Andres Lemba viisistatud teos, mis on kirjutatud XIII noorte laulupeole. Kuidas oli aga teise teosega „Kõik on alles ees“, mille viis on Kadri Voorandilt, kas see on ka uudisteos ning valminud just seekordsele noorte laulupeole?
Selle lauluga on minu jaoks tore lugu. „Kõik on alles ees“ algne pealkiri oli „Poiste laul“ ja sellele tegi viisi samuti Andres Lemba, mida laulis „Estonia“ poistekoor. Luuletus ilmus hiljem mu lasteluulekogus „Kolm sügist“, kust Kadri Voorand selle leidis ja nüüd omakorda uue viisi lõi, pealkirjaks „Kõik on alles ees“. Olen uut tõlgendust korra poistekooride esituses kuulnud ja see oli väga äge ja hoogne! Igal juhul on mul hea meel, sest Andres Lemba ja Kadri Voorand on mõlemad suurepärased ja väga andekad heliloojad.
Iga kuulaja ja laulja saab leida oma seosed ja tõlgendused kuuldud paladele, aga palun tutvustage uudiskirja lugejale, millest need lood kõnelevad ja mis on nende laulu-/luuleridade sõnum teie kui autori poolt?
„Sokk ja kummik“ on laul sõprusest ja märkamisest. Panna tähele, kui sul endal on kõik hästi, aga kellelgi teisel mitte. Kummik tõmbab üksinda nukrutseva soki sügavast masendusest välja ja elu saab siitpeale hulga rõõmsamad toonid. „Kõik on alles ees“ ongi poiste lugu, sellised nad on oma meeletu energia ja optimismiga. Võib öelda, et see luuletus on minu tagasivaade poisipõlvele.
Millest selline huvitav paar – sokk ja kummik? Kuidas sellise idee peale tulite?
Tegelikult ongi sokk ja kummik ju lahutamatud, sest kevadel ja sügisel on kummikutega ainult siis mõnus käia, kui jalas on villased sokid. Mul on see motiiv veel ühes luuletuses – „Onu Heino kummikud“.
Eelmise küsimuse jätkuks, kas kohe kirjutasite read teadmisega, et need viisistatakse?
„Sokk ja kummik“ ilmus kümmekond aastat tagasi lasteluulekogus „Supipotikarneval“. „Kõik on alles ees ehk siis „Poiste laulu“ kirjutasin teadmisega, et Lemba teeb sellele viisi.
Olite te heliloojatega juba varasemalt tuttavad? Varem koostööd teinud?
Mõne aasta eest kirjutasin tekstid „Estonia“ poistekoori etendusele „Kastanid tulest“, millele tegi muusika Andres Lemba. Nii sündis meil terve hulk ühiseid laule. See oli üks lõbus ja hoogne etendus, mille lavastas Uku Uusberg, ja mida poistekoor kammersaalis mängis. Kadri Voorandiga on see esmakordne ühislaul ja olen selle üle rõõmus.
„Sokk ja kummik“ kõlab mudilaskooride, „Kõik on alles ees“ aga noormeeste- ja poistekooride esituses. Milline suhe on teil endal laulmisega, kas olete kunagi kooris ja laulupeol laulnud?
Jah, ma olen laulnud oma kooli – Tallinna 32. keskkooli – poistekooris ja RAMi ettevalmistuskooris. Poistekoori häält oma kordumatuses on alati rõõm kuulata ja see läheb hinge. Vahel ikka kripeldab, et võiks üle aastakümnete jälle mõnes meeskooris laulda, aga ajapuudusel pole selleni kuidagi jõudnud. Olen käinud kahel koolinoorte laulupeol: 1977 poistekooriga ja 1982 akordionistide ansambliga.
Eelmise aasta sügisel toimus laulu- ja tantsupeo kõnevõistlus „Püha on maa“, selle žüriis olite ka teie. Millised muljed teil sealt on?
Selliste võistluste puhul saab kinnitust, et me ei pea tuleviku pärast üleliia muretsema. Noortel on väga tugev sotsiaalne närv, nad on rohkem maailmale avatud ja liberaalsemad, kuid samal ajal armastavad väga oma kodu, kodumaad ja eest keelt. Noor põlvkond on ühtaegu avatud ja salliv, kuid hindavad ka traditsioonilisi väärtusi ja tunnevad oma riigi üle uhkust. Ühesõnaga, mul on tunne, et noored lähtuvad rohkem põhimõttest: ela ise ja lase teistel elada. Kõnevõistluse töödest ma kirjutasin mõned mõtted endale välja. Näiteks väga ilusti ja julgelt kõlas Pärtel Miksoni üleskutse kõigile peolistele: “Armastage enda kodumaad nii, kuidas saate, sest igavene pole elu ja riik.“
Lastekirjanikuna kohtute sageli laste ja noortega üle Eesti. Kas lapsed ja noored eri paigus on ka erinevad?
Lapsed ja noored on ikka igas paigas lapsed ja noored. Käies aga Eestis väiksemates kohtades, siis on märgata, kuidas väikekoolides on pühendumist rohkem, seal on alati kodune tunne ja igale õpilasele jagub tähelepanu.
Tulles tagasi emakeelepäeva juurde, milline on teie kogemusel noorte eesti keel ja eneseväljendus?
Eneseväljendus on jah paraku muutunud eesti keeles märksa vaesemaks ja isikupäratumaks. Mul on ammu üks ettepanek, kuidas parandada eesti keele õpetamise kvaliteeti ja pöörata rohkem tähelepanu õpilaste eneseväljendusele. Eesti keele tunnid tuleb võrdsustada võõrkeelte õppega, st terve suure klassi asemel peavad olema ka eesti keele ja kirjanduse õpetamiseks rühmatunnid. Kõik emakeeleõpetajad töötavad koolides ülekoormusega ja pole lootustki, et suures klassis tundi andes saaks arendada kõigi õpilaste eneseväljendusoskust nii kõnes kui ka kirjas.
Teil on mitu ametit, muu hulgas olete ajakirja Eesti Jahimees peatoimetaja ja ka ise jahimees. Mis teid jahil käimise juures kütkestab või mida see pakub?
Jahimeeste ajakirja tegemine viib mind kokku väga paljude loodusinimestega ja see on ütlemata rikastav kogemus. Jahimehed on üldse üks loodust põhjalikult tundev ja hoidev seltskond, kes mõistavad, kui oluline on säilitada looduses tasakaalu ning liigirikkust. Mu isa on olnud eluaeg jahimees ja tema kõrval kasvades olen võtnud jahipidamist kui üht elu loomulikku osa. Mina ise käin siiski väga harva jahil, aga elan maal ja loodus kuulub mu igapäevase elu juurde.
Laulu- ja tantsupeo „Püha on maa“ üheks oluliseks väärtussõnumiks on looduse ja keskkonna hoidmine. Milline vaatepilt teile metsas käies Eesti looduse olukorrast avaneb?
Kahtlemata on Eesti loodus väga ilus ja mitmekesine, ükskõik, kus paigas me parasjagu oleme. Me peame tõesti püüdma seda rikkust iga hinna eest hoida ja kõik oma tegevused mitu korda läbi mõtlema, enne kui looduses toimetama hakkame. Inimene on metsas aastasadu enda tarbeks puid teinud ja teeb seda ka edaspidi, kuid tänane tööstuslik metsaraie riivab sageli silma just oma räpakusega, nagu oleks sügavad haavad metsa sisse lõigatud, ja metsaveomasinad jätavad endast maha sügavad mudakraavid. Kuid rohepöörde vaimustuses peame jälgima sedagi, et meie põlde ja metsi ja merd ei ehitataks täis kahe-kolmesaja meetriseid telemasti kõrgusi tuulikumonstrumeid.
Millega te veel tegelete, milliseid ameteid ja hobisid teil on?
Armastan väga enda lõbuks suusatada ja käia teatris, Eestis tehakse palju huvitavat etenduskunsti ja püüan sellel pilgu hoida.
Kas laulu- ja tantsupidu on sattunud ka teie raamatutesse või kui ei ole, kas „King nr 42“ viib äkki tegelased laulu- ja tantsupeole?
Veel ei ole. Aga „King nr 42“ on igal juhul plaanis.
Kui saate avaldada, millal teie järgmine raamat ilmub ja millest see räägib?
Mul sai äsja valmis „Lendoravaraamat“, pole jõudnud veel trükkigi. See ei ole lasteraamat, vaid raamat lendoravast lugemiseks kõigile, kel selle haruldase looma vastu huvi. Kirjutasin selle meie lendoravate uurijate Uudo Timmi, Liisa Renneli jt eestvõttel ja ärgitusel. Üks tõesti huvitav ja põnev töö.
– Karmen Kaukver