„Minu ilus Eesti” kui igatsus ühise Eesti järele

Seekordsel rahvamuusikapeol mängivad akordionid lugu „Minu ilus Eesti”. Loo autor Tiit Kalluste räägib, kuidas ja miks sündis sellise pealkirjaga pala mida kõike võib ühe loo seest tegelikult leida. 

Tiit Kalluste akordionitele kirjutatud „Minu ilus Eesti” sündis tegelikult juba aastal 2021, kui riik oli tavapärasest enam lukus ning kõige selle keskel läksid mõtted Eestimaale. „Kui laste mänguväljakutele tõmmati lindid ette ja kohvikusse inimesi ei lastud, ammugi mitte siis kinno, tekkis minus kerge nostalgiatunne või igatsus selle ilusa Eesti järele, kus me elame,” rääkis loo autor. 

„Eestlastena on meil paljud filmi- või raamatutsitaadid peas ja me kasutame neid igapäevaselt. Nii ma mõtlesingi, et teen samamoodi muusikaliselt – kui põimin loosse sisse 3–4 takti „Kaera-Jaani”, siis selle tunnevad kõik ära,” meenutab Kalluste loo sündi. Nii koosnebki „Minu ilus Eesti” lüürilisest peameloodiast, millele on muusikaliste tsitaatidena vahele põimitud äratuntavad eesti meloodiad, näiteks filmidest „Kevade” või „Viimne reliikvia”, üles saab leida Ülo Vinteri „Laulu Põhjamaast” ja mõned tuntud rahvaviisid – need kõik on peameloodia vahel justkui meenutused. 

Kalluste räägib, et loo valmimise ajal hakkas ta mõtlema sellele, mis moodustab selle meie ilusa Eesti. „See on keel, rahvas ja muusika. Ja needsamad igipõlised filmi-, teatri- ja rahvamuusika meloodiad, mis jäävad ilmselt üle põlvede kestma. Sellest ka pealkiri „Minu ilus Eesti”.”

Kalluste ise kirjeldab lugu kui lüürilist popp-ballaadi, mida soovitab vaadata kui tervikut, kus inimesed, maa ja rahvas on ühe asja eest väljas, mitte ei võistle esikoha pärast nagu spordivõistlustel või valimistel. „Ühelt poolt on see lugu loodud protestiks jama vastu, mis meie ühiskonda on paari-kolme aasta jooksul tabanud. Ja teisalt on seal ka suurem filosoofia, et meie püsiväärtused säiliks ja läbi muusikaliste tsitaatide jääks mälupilt, mis kanduks põlvest põlve edasi.”

– Triinu Sikk