Omaloomingu korjetalgud 2020: Milline on üks hea laulupeo laul?

2020. aasta alguses, kui teekond XIII noorte laulu- ja tantsupeo poole oli äsja alanud, kutsusid XIII noorte laulu- ja tantsupeo kunstilised toimkonnad ning Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA kõiki autoreid osalema omaloomingu korjetalgutel. Soovisime üheskoos leida 2022. aastal toimuva XIII noorte laulupeo kavasse uut repertuaari ning otsida muusikalist inspiratsiooni koreograafidele XIII tantsupeo kavasse tantsude loomiseks.

Olev Oja on Eesti väljapaistvamaid koori- ja orkestrijuhte ning muusikapedagoog.

Olev Oja on andnud olulise panuse Eesti laulupidude arengusse, olles pikka aega üldlaulupidude peakomisjoni liige ning 1980. aastast laulupidude üldjuht. Oja oli pikka aega Vabariikliku Koorijuhtide Segakoori president ja peadirigent, aidates nii oluliselt kaasa eesti koorijuhtide enesetäiendusele. Olev Oja lõpetas konservatooriumi 1963. aastal, Gustav Ernesaksa õpilasena. Nii tutvustati Olev Oja saates „Kukul külas“ 11. oktoobril 2020. aastal.

Olev Oja mõtestas üht head laulupeo laulu selliselt: 

Kõigepealt peame endale selgeks tegema, kas laulupidu on lauljate pidu, laulmise pidu või kontsert, mis kõlaks kontsertsaalis. Minu arvates on see lauljate laulmise pidu. Pidu, millest lahkumisel jätkad laulmist. Südantsoojendav oli see, kui hulk noori lauljaid lahkusid eelmiselt laulupeolt Kõrvitsa “Puudutust” lauldes. Sellel laulul oli südamesse minev väljendusrikas meloodia. Samas ka sisuliselt hingelähedane. 

Laulupeol kõlav laul ei peaks olema valjuhäälne, sest mida rohkem hääli, seda väiksem kõlajõud. Harmoonia peaks olema mitmekesine, ilma suurte kaldumiste ja modulatsioonideta. Iga peen harmoonia, kooskõla, kontserdisaalis huvitav halajalt üle liikumine ei kandu laululavalt kuulajateni. Meloodia peaks olema vaheldusrikas, nooruslik, energiline ja mitmekülgne. Laulu ülesehituses ei tohi olla kunstlikust – ühesõnaga ei tohi olla tunda pliiatsi närimise jälgi. Laulu kandvust aitavad rohkete vokaalide kasutamine ja kiirete rütmide vältimine. Samas kogu laulupeo kava terviklikult peaks olema väga mitmepalgeline. 

Millised on seni laulupeol hästi kõlanud laulud? Loomulikult need laulud, mis on kõlanud väga paljudel laulupidudel. Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm”, Sarapiku „Ta lendab mesipuu poole”, Eespere „Ärkamise aeg”, Vinter „Põhjamaa” ja nii edasi.

Siin on lauljale meeldinud ühelt poolt hästi lauldav meloodia ja loomulikult südamesse minev isamaa-armastuse teema. Eks see ole ka üks laulupeo peamiseid eesmärke. Laulupidudel on hästi kõlanud ka Eugen Kapi “Lenini partei”, mis loomulikult tänapäeval ei sobi laulda või Aleksandrovi “Laul Leninist”, mis kõlas 1950. aastal. 

Soovin kõikidele laulupeole kirjutavatele heliloojatele inspiratsiooni ja fantaasiat. Ning pidage meeles, et laululava ei ole laulmise raskuste maailmarekordite püstitamise paik, vaid laulu rõõmu maailmarekordi püstitamise paik.  

Maria Seidla on tubli laulja Miina Härma Gümnaasiumi lastekoorist.

Maria Seidla vastas küsimusele nii:

Laulupeol lauldes peab olema selline tunne, et sa saad aru, miks sa siin oled ja kui uhke sa selle üle oled, et sa oled eestlane. Sel hetkel unustad sa kõik oma probleemid ära ja tunned ennast lihtsalt rõõmsana. 

Midagi sellist võimsat, isamaalist võiks kõlada, kus on vägev orkester taga, nii et võib hääle lausa käredaks lauda, sest sellel hetkel tahad saada anda endast absoluutselt kõik. Kui laul lõpeb, siis kerkivad kõikjal sinimustvalged ja rahvas rõkatab. Ning loomulikult peavad lained olema, sest sellel hetkel, kui laine läheb kaare alt publikusse, on eesti rahvas aru saanud, et nad on ühtsed.

Lauludel võiks olla ka sellised sõnad, mida saaks oma mõtetega seostada. Näiteks, kui ilus on meie Eestimaa, millest kõigest raskest me oleme ühtse rahvana läbi tulnud ning ka sellest, kui ilus on meie enda Eesti loodus. 

Kindlasti võiks olla ka tore ja hoogne viis, mille pärast sa oled juba aasta otsa pingutanud, et seda pähe saada. Ma tean omast kogemusest, et vahepeal võib olla väga raske, motivatsioon kaob ära ning kurk võib päris valusaks ka jääda – teise hääle perspektiivist rääkides. Aga kui sa oled seal laulukaare all ja neid tuhandeid inimesi näed tantsimas, siis sa saad aru, et see kõik oli seda pingutust väärt. Ning kui juba hakatakse hüüdma „Korrata! Korrata!”, siis nagu ei tahakski sealt ära minna. 

Eriti tore on ka laulda laule, millel on tantsuliigutused. Näiteks eelmise aasta poistekoori „Spordimeeste laulul” oli väga tore koreograafia ning mina ja minu sõbrad alati tantsisime ja laulsime sellele kaasa, kui me kuulsime seda. Ning lõpp ei tohiks lõppeda liiga kurvalt, sellepärast, et see on ikkagi noorte laulupidu. Võiks kõlada rõõmsalt ja pidulikult ning seda laulu lauldes sul läheb ikka süda soojaks nagu näiteks „Isamaa ilu hoieldes”. Alati, kui ma seda laulu laulan, siis tunnen end tõsise eestlasena. 

Mõlemad intervjuud on salvestatud 2020. aasta kevadel. Intervjuusid on võimalik järele kuulata siit: https://www.youtube.com/watch?v=FX7s34O4FM8 ja https://www.youtube.com/watch?v=uehGNM21Gx4. 

– Liisa Kaseorg