Väliköökide jumalannad

Naistepäevakuul teeme juttu kahe tubli naisega, keda võiks hellitades, samas liialdamata, nimetada väliköökide jumalannadeks: Airi Tooming ja Elle Vinni. Laulu- ja tantsupeost on Eestis raske ette kujutada suuremat sündmust – päevane toiduportsjonite arv küündib üle 50 000 ja seda võrdlemisi kitsa ajaakna sees. Naiskodukaitse on aastaid siin õla alla pannud ja teeb seda ka tänavu. Uurisime, kes need jumalannad on, kes sellise tööga toime tulevad ja mida see kõik nende jaoks tähendab?

Olete mõlemad end pühendanud suuresti kodukaitsesse. Airi, olete Naiskodukaitse esinaine, ja Elle, teie Alutaguse maleva Naiskodukaitse instruktor. Mis inspireeris teid Kaitseliitu astuma ja mis on olnud teie kõige uhkemad ja erilisemad hetked selles valdkonnas?

Airi: Liitusin Naiskodukaitsega juba üle 20 aasta tagasi. Soovisin panustada vabatahtlikuna Eesti riigikaitsesse. Isiklikus plaanis on olnud emotsionaalseimad hetked need, kui on õnnestunud midagi ennastületavat korda saata. Näiteks olen osalenud erinevatel väga rasketel sõjalis-sportlikel võistlustel, nagu Erna retk ja Pitka retk. Kui pingutad mitmeid ööpäevi inimvõimete piiril, siis on hilisem rahulolu ja heaolutunne mõõtmatu.

Organisatsiooni juhina on kõige uhkemad ja meeliülendavamad kogemused olnud viimaste aastate kriisides tegutsemine. See entusiasm, omakasupüüdmatus ja valmisolek, mida olen naiskodukaistjate puhul näinud, on tõeliselt liigutav. On olnud hetki, kus on väga kiiresti tarvis saada appi kümneid või sadu inimesi ja olen näinud, et vaid loetud minutid pärast üleskutset on vajalik abijõud leitud. See annab kindlust, et naiskodukaitsjate näol on Eestil tugev ja kõrges valmisolekus ressurss, mis on heal tasemel välja õpetatud, organiseeritud ning valmis omakasupüüdmatult tegutsema mistahes kriisis.

Elle: Mina astusin Kaitseliitu 1995. aastal koos väga hea tuttavaga. Tema astus seepärast, et pidi tegema isiklikel põhjustel relvaeksami ja ei tahtnud üksi eksamile ega Kaitseliitu minna – koos ikka turvalisem ja parem. Nii me koos organisatsiooniga liitusime ja Kaitseliidu üritustel käima hakkasime. 1997. aastal tegi toonane esinaine ettepaneku taasasutada Naiskodukaitse Alutaguse ringkond. Tollase malevkonnapealiku Aivar Raudsepa õhutusel me siis Milvi Krekkeriga otsustasime, et olgu, teeme ära. Ja tehtud ta saigi!

Millega tegelete, kui riigikaitsega seonduvast aega üle jääb?

Airi: Pean tunnistama, et tegelikult on kogu mu elu tugevasti seotud ja mõjutatud sellest, et olen naiskodukaitsja. Seega aja, mis tööst üle jääb, pühendan üldjuhul ikkagi kodukaitsele. Olen see õnnelik inimene, kelle töö on ta hobi ja vastupidi. Siiski samavõrra oluline on mulle mu perekond – abikaasa ja neli last, kellest noorim on hetkel 3-nädalane.

Elle: Mina püüan olla vanaema ja vahel teen käsitööd.

Mis paneb teid oma abikätt ulatama laulu- ja tantsupeo toitlustuses?

Airi: Pragmaatilisest vaatest oleme ikka öelnud, et laulu- ja tantsupidu pole ainult toitlustamine, vaid ennekõike ulatuslik logistline operatsioon. Selles protsessis on rohkelt detaile, millega tuleb samaaegselt arvestada. Näiteks on vaja spetsiifilist varustust (katlad jms), tuleb tagada, et katlad ja muu tehnika tõrgeteta töötaks, et kõik ajagraafikud jookseksid, et iga inimene teaks täpselt oma töölõiku, et kõik oleks valmis täpselt õigeks ajaks ja samas mitte liiga vara. Seejuures peame arvestama, et meie inimesed on ennekõike vabatahtlikud ning peavad saama sellest kogemusest niivõrd positiivse elamuse, et tahaksid igal järgneval korral taas panustada. Niisiis on laulu- ja tantsupeol toitlustamine naiskodukaitsjate väljaõppe seisukohast praktiline harjutus, kus saame kogemuse tohutu rahvahulga toitlustamisel võrdlemisi keerulistes tingimustes: kitsas ajaraam, samaaegne tegevus erinevates asukohapunktides jne. Sellised kogemused annavad väärtuslikke õppetunde ja kindlustunde, et saame sarnase ülesandega vajadusel hakkama ka eri kriisides.

Teisalt soovime panustada, sest laulu- ja tantsupeo ning selle tegijate väärtusruum kattub suurel määral meie organisatsiooni olemusega. Kuigi oleme riigikaitseorganisatsioon ning valmistume ennekõike selleks, et oleksime väljaõppinud ressurss kriisi- ja sõjaajal, siis sidusus kultuurirahvaga on minu meelest üks osa kaitsetahtest. Laulu- ja tantsupeol valitsev vaimsus ja ühtehoidmise tunne on üks alustala selleks, et rahva tahe oma riiki kaitsta püsiks kõrge.

Isiklikust vaatest olen alati olnud laulu- ja tantsupidude fänn. Minu kolm poega tantsivad tantsuansamblis Sõleke ning osalevad ka tänavusel tantsupeol. Side peo sisulise küljega annab mulle samuti soovi peo õnnestumisele kaasa aidata.

Elle: Minu jaoks on see keeruline küsimus. Kunagi olin fakti ees – juhtus nii, et lihtsalt tuli teha. Töö on töö ja teha tuleb. Mulle tegelikult meeldivad uued väljakutsed, ma ei karda põruda. Näiteks võtsin kunagi üleöö vastu pakkumise vastutada Erna retke toitlustamise eest. Enne mind tegi seda üks kaitseväe naine koos ajateenijatega ja ma olin selles köögis abiks. Imetlesin selle naise oskust alati rahulikuks jääda, olla alati viisakas ja ülisõbralik. Siis aga juhtus, et ta pidi minema inglite juurde. Mina olin piisavalt hull ja julgesin võtta vastutuse ja vedada eest ligikaudu viiesaja inimese toitlustamist pea kaks nädalat toimuval sündmusel keset lagedat välja primitiivsete töövahenditega, abiks vabatahtlikest naised, kes alles õppisid välikokkadeks. Tegin seda tööd kümme aastat igal suvel, kusjuures ükski suvi ei sarnanenud eelmisele. Kui Airi küsis minult, mis ma arvan, kas võiksime enda kanda võtta laulu- ja tantsupeo vastutusrikka toitlustamise, siis ma vist pikalt ei kõhelnud ja vastasin, et eks teeme proovi. 

Mis peoliste menüüs sel korral on ja kas saite menüü ise välja pakkuda või teile öeldakse menüü ette?

Elle: Ise valida ei saa, see öeldakse meile ette. Menüüs on seljanka, borš kanaga, frikadellisupp, lihata boršisupp ja lihata nuudli-köögiviljasupp.

Kuuldavasti jagatakse XIII noorte laulu- ja tantsupeo nädalal välja ligikaudu 160 000 portsjonit suppi. Mida see teie jaoks täpsemalt tähendab?

Elle: Näiteks reedel tuleb meil suppi valmistada 27 500 portsu, mis tähendab, et kokku peame sel päeval keetma peaaegu 10 000 liitrit suppi. Rongkäigu päeval peab keetma aga ligi 56 000 porstu suppi, mis on ligi 19 000 liitrit ja päeva jooksul tuleb ühe katlaga valmistada suppi koguni 42 korda.

Kui palju katlaid on töös ja millega neid köetakse?

Elle: Tegemist on Hollandi kateldega ja neid köetakse lennukikütusega. Ühe katlaga saame valmistada 450 liitrit suppi ja katlaid peaks tööle panema neli-viis. Kahe tunniga saame valmistada enam-vähem 1800 liitrit suppi.

Kas laulu- ja tantsupeo toitlustus on kõige mahukam ja keerulisem sündmus, kus toitlustanud olete? Kuidas ületate takistused?

Elle: On rakse välja mõelda midagi suuremat. Peo ajal tekkinud takistused lihtsalt tuleb ületada – ükskõik, mis hinnaga – nii, et see väljapoole näha ei ole. Enne pidu tuleb mõelda iga pisiasja peale, et välistada võimalikult palju probleeme peo ajal. Ma ei tea teist nii stressirohket tööd oma elus ja ometi olen seda teinud, kuna annab teadmise, et see on võimalik ja suudan sellega hakkama saada.

Millal ettevalmistused algavad ja kui palju on veel järeltööd pärast laulupidu?

Airi: Ettevamistused juba käivad. Üks esimesi tegevusi on endile n-ö suure plaani selgeks tegemine, sest kuigi meil on laulu- ja tantsupidudega juba pikaajaline kogemus, on igal korral võrreldes varasemaga midagi uut. Näiteks sel korral on ühekordsete nõude asemel korduvkasutatavad toidunõu ja supipõhjade pakendid on teistsugused, nende käitlemine on keerukam ja töömahukam. 

Samuti oleme juba avanud registreerimise naiskodukaitsjatele, kes soovivad panustada, et nad teaksid varakult oma puhkuseid planeerida, toitlustamiseks vajaliku tervisetõendi hankida jne. Juba esimese üleskutse peale registreerus 120 naist Tallinnast ja Harjumaalt ning sellega on n-ö toidujagajate vajadus praktiliselt kaetud. Edasi toimub juba spetsiifilisema rolliga meeskondade komplekteerimine, näiteks nagu valdkondade juhid ja katlameeskonnad. Personalitööd jätkub peoni.

Üks suuremaid ettevalmistavaid tegevusi on veel varustuse ja kõikvõimalike vahendite hankimine ning tagamine, et katlad oleksid töökorras. 

Pärast pidu tuleb kogu varustus puhastada, hooldada ning ladudesse tagasi viia. Seegi on mahukas töö, sest juba ainuüksi nn potte, milles suppi enne jagamist hoiustatakse, on sadu.

Elle: Lisaks tuleb välja arvutada, kui palju tuleb päevas suppi keeta. Selleks, et päeva vajadus paika saada, tuleb omakorda arvutada, mitu katelt töös peab olema, on vaja koostada tabelid täpsete kellaaegadega, millal mitu katelt tööle panna, et kõik ikka õigeks ajaks valmis saaks. Kuna päeva jooksul tuleb teha erinevaid suppe, siis peab ka selle ära jagama, kes millist suppi teeb, lihaga või lihata. Tuleb valmistada ette dokumendid Põllumajandus- ja Toiduameti jaoks. Tuleb välja arvutada liinide arv, kust inimesed süüa saavad, et järjekord võimalikult kiirelt liiguks. Samuti tuleb välja arvutada, kui palju on vaja kateldele kütust tellida ja kui palju kõikvõimalikke kuluvahendeid varuda (nt kummikindad, mütsid, desovahendid, kilepõlled jne).

Milline on teie laulu- ja tantsupeo nädal? Kas viibite mõlemad ise ka kohapeal köögis?

Airi: Minu roll on olla vahelüli staabi ja väliköögi vahel. Osalen vajadusel peo staabi koosolekutel ja vahendan välitoitlustusse puutuvat infot, probleeme ja küsimusi. Samas olen viibinud päris palju ka väliköökides kohapeal. See annab võimaluse naiskodukaitsjatega suhelda, neid motiveerida ja ka ise tööle käed külge lüüa. Vajadusel saan aidata lahendada probleeme ning teha täpselt seda, mida vaja on.

Elle: Ühe sõnaga kokku võttes on see nädal kohutav! Olen ise kohapeal ja kuna tunnen end vastutavana kõige eest, mis köökides toimub, siis kuidagi teisiti see tunduda ei saagi. Ükskõik, kui palju ette valmistada, ikka juhtub midagi, mida ette näha oli keeruline ja siis tuleb kiiresti lahendus leida. Kokkuvõttes ei ole vahet, kas kõik sujub või tekib keerulisi olukordi, tunne on nagunii pingeline ja ärev, tahame ju, et kõik laabuks hästi ja ka kõik osapooled rahule jääksid. 

Kas ja kui palju abilisi teil on toitlustuse pakkumisel laulu- ja tantsupeol?

Airi: Varasematel pidudel on olnud kaasatud kokku suurusjärgus 130 inimest. Mõni saab tulla vaid üheks päevaks, mõni on kohal terve nädala. Spetsiifilisemaid oskusi nõudvad rollid on aga sellised, kus tuleb kindlasti kõik päevad kohal olla. Näiteks katlaoperaatorite ja kokkade koormus on ikka väga suur, nad alustavad varahommikul ning lõpetavad hilisõhtul. 

Suurem osa väliköökide personalist on naiskodukaitsjad, ent on ka mehi – kaitseliitlasi. Mehi on väga vaja muu hulgas füüsiliselt raske töö juures, näiteks nagu supipottide vedamine jagamiskohtadesse. Samuti on tehnikud ja katlaoperaatorid peamiselt mehed. 

Kuidas on teie kaitseliidu kogemus mõjutanud teie lähenemist toiduvalmistamisele või toitlustamisele?

Airi: Mina ise olen ikka ennekõike koordinaator ja eestvedaja. Eksperdiks välitoitlustamise osas end ei pea. Kõrvaltvaatajana on minus aastate jooksul kasvanud tõeline austus kõikide välikokkade suhtes. Tihtipeale peetakse ka sõjaajaüksuste kontekstis toitlustust kuidagi marginaalseks ja toetavaks tegevuseks. On justkui pärissõdurid eesliinil ja siis „need teised”. Tegelikkuses on välikoka töö väga raske, pingeline ja vastutusrikas – temast sõltub kogu üksuse võitlusvõime.

Elle: Kui ma organisatsiooni astusin, siis ütlesin kohe, et mina küll süüa tegema ei hakka. Esimesed aastad eriti ei teinud ka, aga elu on veider. Kuidagi märkamatult hakkasin toitlustamisel osalema, alguses maleva üritustel, edasi juba vabariiklikel üritustel. Mida aeg edasi, seda suuremad üritused tulid ja üha enam võtsin vastutust. Nüüd tunnen, et see kõik on väga palju mind inimesena muutnud ja meeletult olen nendest kogemustest saanud ka enesekindlust. Aga iga asi saab kord otsa ja tuleb lahtise pilguga otsida uut vastutajat.

Kui saaksite laulu- ja tantsupeo toitlustuses midagi muuta, mis see oleks?

Elle: Ega siin midagi pakkuda ei oskagi, ilmselt on see laulu- ja tantsupeo supp nii pikk traditsioon, et siin midagi uut pakkuda on keeruline.

Mis teid inimesena õnnelikuks teeb ja millest unistate?

Airi: Minu jaoks on kõige olulisemaks käimalükkavaks jõuks tunne, et minu tegevus on ühiskondlikus plaanis oluline. Et mu pingutus on mõtestatud ning loob lisandväärtust nii väiksemas mastaabis, nagu näiteks perekonnas, kui suuremalt, s-o riiklikus vaates.

Elle: Mind teeb õnnelikuks töö, mis pakub rahuldust. Meeskonnad kellega koos tööd teeme, on sõbralikud ja alati abivalmid, ükskõik kuhu Eestis satud või peaks hätta jääma, nii palgalised kui vabatahtlikud ulatavad sõbrakäe ja aitavad. Olen õnnelik, sest mul on lapsed ja lapselapsed ning meil ei ole sõda. Unistan sellest, et rumalus, õelus ja sõda kaoks ning et kõikides riikides saaksid inimesed rahus elada.

Mida võiks lugejad teile soovida, et laulu- ja tantsupidu õnnestuks teie vaatest?

Elle: Eestlastel on tore ütlemine „kivi kotti“, usun, et seda võib meilegi soovida. „Kivi potti“ ei oleks just kuigi mõistlik. Või „piisavalt supipõhja“, et saaks hea paksu supi keeta.

– Karmen Kaukver