Omaloomingu korjetalgud 2020: Milline on üks hea laulupeo laul?

2020. aasta alguses, kui teekond XIII noorte laulu- ja tantsupeo poole oli äsja alanud, kutsusid XIII noorte laulu- ja tantsupeo kunstilised toimkonnad ning Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA kõiki autoreid osalema omaloomingu korjetalgutel. Soovisime üheskoos leida 2022. aastal toimuva XIII noorte laulupeo kavasse uut repertuaari ning otsida muusikalist inspiratsiooni koreograafidele XIII tantsupeo kavasse tantsude loomiseks. Et autoreid inspireerida küsisime tol korral erinevatelt inimestelt ühe esmapilgul lihtsa küsimuse: „Milline on üks hea laulupeo laul?“

Alo Ritsing on legendaarne laulupidude dirigent, koorijuht, helilooja ja pedagoog. 

Alo Ritsing on üks Eesti viljakaim koorimuusika loojaid ning Tartu muusikaelu aktiivne organisaator. 2004. aastal pälvis Ritsing Kultuurkapitali Rahvakultuuri sihtkapitali preemia meestelaulu arendamise eest Tartus ja mujal Lõuna-Eestis. Ta on pälvinud Valgetähe III klassi teenetemärgi ja 2012. aasta dirigendi tiitli.

Alo Ritsing omandas muusikalise hariduse Tartu Muusikakoolis ja Tallinna Konservatooriumis üliõpilasena professor Gustav Ernesaksa kooridirigeerimise klassis. Nii tutvustatakse Alo Ritsingut Eesti Kooriühingu koduleheküljel.

Alo Ritsing mõtestas üht head laulupeo laulu selliselt: 

Küsimusele, milline võiks või peaks olema laulupeo laul, ei ole seni vist keegi ammendavat vastust andnud ja ega minagi seda ei suuda, aga ma võin ju oma arvamust avaldada. 

Üks korralik helilooja, kes tahab kirjutada laulupeole laulu, lähtub ennekõike tekstist. Tekst peaks olema selline, millest kuulajad esmakordselt laulu kuulates kohe aru saavad, millest on jutt. See tähendab seda, et see mõte ei oleks peidetud, ei oleks allegooriline, vaid kohe arusaadav. Ei maksa peljata laulu loomisel unisooni. Unisoon kõlab väga uhkelt suure koori esituses, nii nagu näiteks „Ta lendab mesipuu poole” või Villem Kapi „Põhjarannik” või Edvard Griegi „Uus isamaa”. Need lõigud on väga teretulnud laulupeol. 

Ei maksa toppida igale poole harmooniat – kõik oleneb muidugi sellest, et see oleks sisuliselt põhjendatud. Harmoonilised peensused, mis kontserdisaalis mõjuvad väga uhkelt, laulupeol eriti mõjule ei pääse. Selline harmooniline komplitseeritus ei lähe kõlama, võiksime öelda laulupeol. 

Rütm on väga tähtis muusikaline väljendusvahend. Teatavasti Eesti koorilaulus rütm ei ole rohkelt tarvitatav. Tähendab selline rütm, mis on ere, ergas ja väljendusrikas. Rütm on muidugi siis ka, kui kõik on veerandnoodid. Rütmile kahtlemata tuleks tähelepanu pöörata, et ta oleks huvitav, aga samal ajal ei tohi olla väga erinev erinevates häältes. Eriti siis kui tempo kipub kiirem olema, siis hakkab see muusika erinevate häälte vahel loksuma ja logisema ning dirigendil on väga suuri raskusi seda laulu koos hoida. 

Meloodia on võib-olla viimasel ajal jäänud vaateväljalt välja, kas siis ei ole leidlikku lahendust leitud heliloojate poolt, kuid meloodia on siiski võib-olla üks peamisi muusika väljendusvahendeid. See peaks olema meeldejääv, meeldiv ja loogiline. Kui lauljad esmakordselt kohtuvad lauluga, siis proovist lahkudes peaks meloodia neid saatma jääma, heas mõttes kummitama.

Üks tähtsamaid asju on muidugi kõlavus. Selle teose või laulu kõlavus, mis laulupeol kõlab. Tähendab see puudutab siis akordikat, tessituuri tingimusi ja registreid. Tuleks vältida nö mudaseid tihedaid akorde madalas registris. Need kahtlemata ei pääse laulupeol mõjule ja kõlavad seal veel hullemini, kui nad kõlavad ühe koori ettekandes.

Peaks õppima tundma erinevate kooriliikide erinevaid väljendusvahendeid, et mis on iseloomulik naiskoorile, mis segakoorile, meeskoorile, laste-, poistekoorile. Millised väljendusvahendid neid koore ennekõike iseloomustavad. 

Kirjutades siis vastavale kooriliigile peaks loodava laulu raskusaste vastama laulupeo keskmiste kooride tasemele. Tähendab, et koorid, kes on oma võimekuselt keskmisel tasemel. Ei tohiks kirjutada ja siis ka mitte kavva võtta selliseid laule, mida võib-olla ainult antud kooriliigi neli-viis parimat koori laulda suudavad. Teised näevad siis kurja vaeva või ei saavuta üldse mingit tulemust sellel laulu õppimisel. 

Intonatsiooniprobleemid on kahtlemata igas laulus olemas, aga kui võtta seda arvesse, et laulupeol on väga erineva tasemega koore, siis ei tohiks need intonatsiooniprobleemid olla sellised, mida ei suuda ületada. 

On ka nii, et tuleks vältida ülikiireid temposid. Kui te teate näiteks Glinka „Matkalaulu” – neid sõnu on võimatu välja rääkida, seega see laul ei kuulu laulupeol laulmiseks. 

Mida veel noorele heliloojale soovitada? Mina ei ole nüüd see õige inimene, kes jagab soovitusi, aga väga kasulik on mõni aasta laulda ise kooris. Veel parem on kui saab kätt proovida koorile ise laule õpetades. Väga paljud tuntud heliloojad, kes on koorile hästi ja tulemuslikult kirjutanud, on ka eelnevalt või samal ajal koorides laulnud. Nad saavad sealt sellise kogemuse, mida ei ole võimalik raamatust õppida. Isegi mitte õpetajalt õppida.  

Võib-olla võiks veel soovitada seda, et analüüsida neid laule, mis on laulupidude kavades püsivalt või mitmeid kordi olnud, et mis on siis nendes lauludes erilist, et neid on nii mitmel korral laulupidude kavadesse valitud. Nii imelik kui see ka on, nende hulgas on ka väga palju neid laule, mille vastu ma praegu rääkisin, et tempod, intonatsioonid jne. Aga siiski, need on niivõrd head ja meeldivad laulud, et neid on laulupidudele valitud ja võiks öelda, et laulupeole tulebki valida hea laul. Hea laul, mis on hea laul enne laulupidu kooridel laulda, see on ka hea laul laulupeole. 

Viimase aja laulupeo lauludest ma siiski nimetaks, mis on mulle meelde jäänud näiteks Tõnu Kõrvitsa „Puudutus”. Sellega nägime vaeva, aga vaeva tasub näha lauluga, mis on tõeliselt hea. Samuti Pärt Uusbergi „Igaviku tuules”. Tema laul, muusika, lihtsus ja headus – kui need on koos, siis see on geniaalsuse tunnus. Raskete, kuid heade laulude nimel on lauljad ja koorijuhid nõus pingutama. 

Villem Velmet on tubli koorilaulja poistekoorist Kalev

Villem Velmet vastas küsimusele nii:

Hea laulupeo laul võiks olla vaheldusrikas, vahepeal kiire ja vahepeal aeglane nagu Queeni „Bohemian Rhapsody”.

Minu lemmiklaul laulupeol oli Pärt Uusbergi „Igaviku tuules”, sest selles oli rahvaluulet ja  tavalist luulet. See mulle väga meeldis, see oli mõnes kohas ka kiire ja palju aeglast ning ilusat muusikat. 

Ja mulle meeldib ka väga laul, mida ma poistekooris laulan ja mille nimi on „Sääl igatsedes hilju”. Seal on soprani jaoks mõnusalt madal ja seal läheb ka mõni kord kiireks ja mõnikord aeglaseks. 

Laul peaks eelkõige olema huvitav lauljale, et ta tahaks seda õppida, sest muidu ei tule mitte midagi välja ja siis ei ole ka kuulajal ilmselgelt huvitav. Aga võiks olla ka kuulajale huvitav, sest ma ei taha laulda tühjale väljakule. 

Mõlemad intervjuud on salvestatud 2020. aasta kevadel. Intervjuusid on võimalik järele kuulata siit: https://www.youtube.com/watch?v=KS_YyTivEE0 ja https://www.youtube.com/watch?v=6199P6_Rbs8. 

– Liisa Kaseorg