Piletid nüüd müügil
Otsime vabatahtlikke
XIII Noorte laulu- ja tantsupidu
Laulu- ja tantsupeo alguseni
0
Päeva
0
Tundi
0
Minutit
0
Sekundit

Otsime vabatahtlikke

Rahvamuusikapeo näppepillide liigijuht Tanel Sakrits

Näppepillide liigijuhi Tanel Sakritsaga rääkisime näppepillide repertaarist ja sellest, kuidas repertuaar rahvamuusikapeo üldmõttega suhestub. Muuhulgas jutustab Sakrits põneva loo sellest, kuidas ta mandoliinini jõudis.

LIIGI KUNSTILINE TOIMKOND:

  • Tanel Sakrits (liigijuht)

KAVA:

  • Hakkame mehed minema, (tekst pärimuslik / muusika autor Lauri Õunapuu / seadnud Kristjan Kuusmik, Tanel Sakrits, Peeter Priks)
  • Viimane vihm, (autor Kristjan Kuusmik / seadnud Joosep Sang)
  • Kirumani polka, (pärimuslik, mänginud August Ehasalu lõõtsal, Ambla khk / seadnud Martin Müller)
  • Rumalad isandad, (pärimuslik, mänginud Villem Ilumäe parmupillil, Lääne-Nigula khk, Jüri Tiits viiulil, Vigala khk / seadnud Tanel Sakrits)
  • Kristjani reinlender, (autor Kristjan Priks / seadnud Villu Talsi)

Jutustage palun, kuidas olete jõudnud rahvamuusikani ning mis teid täna teie töös inspireerib?

Mulle meeldib öelda, et minu teekond rahvamuusikani jaguneb mitmeks peatükiks. Esimene kokkupuude rahvamuusikaga oli mul väga noorelt. Minu vanaisa oli hobi akordionist ja mäletan väga eredalt, kuidas ta ühel jaanipäeval seda omaette natuke eemal mängis. Minus tekitas väga tugevat emotsiooni see, kui nägin teda, akordion käes, üle heinamaa jalutamas, samal ajal viisijuppi mängides. Vanaisa inspireeris mind akordionit mängima ja esimesed seitse aastat ma seda õppisingi. Muusikakoolis sain innustust juurde ja tänu minu akordioniõpetajale Eha Niglasele on mul endiselt see suur rahvamuusikapisik sees. 

Näppepillini, täpsemalt mandoliinini, jõudsin ma aga väga pika ringiga. Kui ma esimest korda seda pilli nägin, siis tekkis suur huvi. Soovisin ka endale saada päris oma mandoliini, kuid seda oli võrdlemisi keeruline leida.  Lõpuks leidsin pilli koos Eha Niglasega südaöösel Jõgeva muusikakooli mahakantud pillide ruumist. Selliste keerdkäikudega minu elus ongi armastus rahvamuusika vastu järk-järgult kasvanud ning minu õpetajad ja erinevad üritused on hoogu järjest juurde andnud. 

Tänases töös inspireerivad mind aga enim noored rahvamuusikud, keda õpetan. Kui nende silmad säravad, siis säravad ka minu omad. See on tõeliselt südantsoojendav tunne!

Millise mälestuse või kogemuse varasematest pidudest võtate näppepillide liigijuhina kaasa XIII noorte laulu- ja tantsupeo rahvamuusikapeole „Päriselt”?

XIII noorte laulu- ja tantsupeo rahvamuusikapeo liigijuhi roll on minu jaoks täiesti uus ja põnev – olen selles positsioonis esimest korda. Küll aga olen olnud kollektiivide juht ja juhendanud ka mitmeid etnolaagreid. Kogemus, mille sealt olen saanud on väga positiivne ja õpetav. Olen juhendamiste käigus õppinud mitmeid trikke ja nippe ning usun, et see toetab tugevalt minu tegevust liigijuhina. Minu jaoks on oluline ühtekuuluvustunne ja proovin ka sellel aastal liigijuhina seda mängijates tekitada. 

Kuidas suhtestub rahvamuusikapeo näppepillide repertuaar peo üldise juhtmõttega „Päriselt”?

Minu arvates on pealkiri „Päriselt” ülimalt vahva. Mina mõtestan selle enda jaoks lahti nii, et näppepillide liiki iseloomustab vanade ja uute näppe- ja sõpruspillide, ühisorkestri ja solistide traditsioonilisuse ja modernsuse põimumine.  Repertuaar ühendab pärimusmuusika pühalikkuse ja pidulikkuse päriselt üheks ilusaks ja vahvaks hetkeks. Pidu on püha! „Päriselt” suhestubki sellega, et kui oled juba laval, siis see olukord toimubki päriselt.  Päris ühtne tervik minu arvates see, kui saame kokku sulatada vanema loomingu kaasaegsega. 

Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see teie hinnangul osalejatele esitab?

Meie näppepillide repertuaar on väga mitmekesine nii pillide osas kui muusikalises mõttes. Meie peamine soov repertuaari kokku pannes oli see, et kõikidel oleks lõbus ja tore erinevaid lugusid mängida.  Valisime palad, mida oleks kõikidel pillidel mugav mängida, sest muster, mis mängides tekib on igal pillil erisugune. Seega see kokkupuute punkti, ühisosa leidmine ongi see, mis osalejat arendab. Mingis mõttes on näiteks ühise tempo leidmine suur väljakutse, kuid olen kindel, et keerulisest olukordadest edukalt välja tulemine annab muusikule tohutult palju oskuseid juurde. Kindlasti arendab mängijat ka see, et mõned lood on kaasaegsemad, mõned vanemad – muusikaline vaheldusrikkus.  

Kuidas kollektiivid teie hinnangul koroonapandeemia siiani üle on elanud? Kas eelmisel aastal 60. juubelit tähistanud noortepeo traditsioon on piisavalt tugev, et 40 aasta pärast oma 100. juubelit tähistada?

Eks pandeemia on ikka oma jälje jätnud. Eriti tugeva löögi sai aga koos mängimine. Just sellest koos kuulamisest,  tunnetamisest ja toimetamisest jäi puudu. Meie repertuaari puhul on need märksõnad aga väga olulise tähtsusega. Samas oleme jõudnud nüüd juba pandeemiast taastuda ja uuesti üheskoos musitseerida. Eelproovid läksid meil tegelikult väga hästi ja on siit saame vaid kindlamalt edasi minna.

Kui mõelda sellele, kas noortepidu ka 100. juubelit tähistab, siis olen täiesti veendunud, et kindlasti. 40 aastat on küll päris pikk aeg ja nii mõndagi võib selle aja jooksul muutuda. Samas tean, kui tublid on noored pillimängijad ja muusikud ning kui tugev on Eesti rahvuskultuur. Ehkki võib-olla on 100. juubelit tähistav noortepidu täiesti uue kuues, tuleb see omamoodi vahva. Eks me siis 40 aasta pärast näeme. 

– Maria-Johanna Vompa

Osta pilet