Tantsupeo eelproovide vaheline aeg tõi noortele sära silmisse

Vaevalt leidub kedagi teist, kellel oleks praegusel hetkel nii head ülevaadet kogu Eesti rahvatantsust ning laste- ja noorterühmade olukorrast kui XIII noorte tantsupeo meeskonnal ja pealavastaja Agne Kurrikoff-Hermanil, kes tunnistab, et suure ja olulise etapi lõpus on tunda pingelangust, ent peoteekonnal on tegu vaheetapiga.

Jaanuarist märtsini väldanud eelproovides, millega tehti sõna otseses mõttes tiir Eestile peale, said peo tegijad vaadata otsa nii noortele kui nende õpetajatele. „Nüüd me jääme paikseks ja keskendume selle sabaotsa kokkupanemisele – tegeleme väljakujooniste ja kõige sellega, mis peonädalal toimuma hakkab,” räägib Kurrikoff-Herman.

Ehkki eelproovide lõpp tekitab tahtmise uurida konkurentsi ja peolepääsenute kohta, toob pealavastaja välja, et seekord ei konkureerinud rühmad, tantsijad ja juhendajad omavahel, vaid konkursil oli kõige olulisema tegelasena hoopis covid. „Kui tavaliselt toimetame me teekonnal lõppu jõudmiseks sellega, et saada tantsusammud selgeks, seljad sirgu ja jalad ühte rütmi astuma, siis seekord tuli juhendajatel lisaks kõigele tegeleda esmalt sellega, et tuua noored üldse tagasi rahvatantsu juurde,” rääkis Kurrkoff-Herman. „Müts maha kõikide õpetajate pühendumise ja töökuse eest, kes on tänaseks oma rühmad peole toonud.”

Sellesuvist noorte tantsupidu nimetab Agne Kurrikoff-Herman päästjaks. „Kui oluline, et see pidu potsatab meile just selle hooaja lõppu,” tõdeb Kurrikoff-Herman, nimetades noorte tantsupidu suureks ja üllaks väljundiks, mille poole pürgida. „Ma mõtlen, milline oleks meie valdkonna seis tänaseks, kui pidu poleks tulnud,” mõtiskleb pealavastaja.

Aga kas noortes, kellest paljud pole kunagi varem tantsupeol käinudki, on üldse näha tahet peole pääseda? Kurrikoff-Herman leiab, et küsimuse vastus on kahe ettetantsimise vahele jäänud ajas ja teisel kohtumisel avanenud pildis, mis soojendas südant. „Teisele ringile tuli see laps ja noor juba teistsuguse õhinaga, sest ta oli esimesel kohtumisel näinud, et peale tema on veel hulk rühmi ja lapsi, kes on sedasama õppinud. Tekkis kontakt peoga, ja tunne, et oled üks paljudest.” Mainimata ei saa jätta ka seda, et just need lapsed ja noored, kes suvel Kalevi staadionil kohtuvad, saavadki tulevikus tantsupidude traditsiooni ja järjepidevuse edasikandjateks.

Agne Kurrikoff-Herman tõdeb, et kuna tal on olnud õnn olla ka varasemalt mitmel korral tantsupeo meeskonnas, siis võib ta öelda, et mitte ükski etapp teel seekordse peosuve poole pole olnud selline, nagu tavaliselt. „Kogu aeg on tulnud millegagi rinda pista, ümber mõelda ja sõnastada või otsida paremat lahendust. Otsida seda, et kui miski on maha kukkumas, siis kuidas teha nii, et ta ei kukuks. See on päris vastutusrikas ajastu, kus ma olen sattunud oma tööd tegema,” räägib XIII noorte tantsupeo „Sillad” pealavastaja Agne Kurrikoff-Herman.

– Triinu Sikk