XIII noorte tantsupeo pererühmade liigijuht Mall Paulus

Tantsuõpetaja Mall Paulus usub, et tantsutraditsioonide püsimise saladus peitub särasilmsetes tantsuõpetajates, kelle kätes on meie tantsutraditsioonid hoitud ning mõtestatud. Loe, mida tants tema jaoks tähendab ning kuidas sujub tantsuline koostöö pererühmadega, kes sel aastal esmakordselt noorte tantsupeol osalevad. 

LIIGI KUNSTILINE TOIMKOND:

• Mall Paulus (liigijuht)
• Jaan Ulst (assistent)

KAVA:

Liigitantsud: 

Sillad koduväravasse Mall Paulus/ Põhineb pärimuslikel lauludel, laulumängudel ja pillilugudel “Väravamäng” (Hendrek Jantson ja Mari Sutt, Tõstamaa/Audru), Lambamäng (Suure-Jaani), Till-lill-lipu linnassi (Muhu), “Aadu polka” (Jaan Palu, Kihnu), “Mihkli esimene polka” (Mihkel Toom, Tori)/ seade tantsupeole Arno Tamm

Laulumäng seade Liina Eero/ Põhineb pärimuslikel laulumängudel “Miterjonilind” (Hargla), “Lambamäng” (Suure-Jaani) ja “Till-lill-lippu” (Muhu) ja Jaan Palu mängitud “Aadu polkal” (Kihnu)/ seade Karoliina Kreintaal, Arno Tamm ja Mari Kalkun

Ühistantsud:

• Oige ja vasemba Ullo Toomi seade/ rahvaviis 
• Finaal Üle mere Rasmus Puur/ Indrek Koff

Mall Paulus, olete tänavusuvisel laulupeol pererühmade liigijuht. Rääkige palun, kuidas olete jõudnud tantsuni ning mis teid täna teie töös inspireerib? 

Oma esimesed tantsusammud tegin juba päris väiksena Leigarites. Hiljem tantsisin Tantsuagentuuri tantsustuudios ning loogiline jätk sellele tundus minna Tallinna Ülikooli koreograafiat õppima. Kuna olen õpetajate perest, oli minus alati teadmine, et tahan ise ka õpetajaks saada. Tants oli mulle alati südamelähedane ja tundus õige saada just tantsuõpetajaks. Tänaseks olen ringiga tagasi Leigaritesse jõudnud – seekord õpetajana. 

Igapäevaselt inspireerivad mind just tantsijad. Väga äge on näha iga tantsija individuaalset arengut ja selle kõrval ka rühma ühiste pingutuste vilju. Iseäranis seda, kuidas ühel hetkel, mil tantsusammud on selged, hakkavad tantsijad tantsu, selle olemust ja rolli mõtestama. 

Millise mälestuse või kogemuse varasematest laulu- ja tantsupidudest võtate liigijuhina kaasa XIII noorte laulu- ja tantsupeole „Püha on maa”?

Olen alates 1994.aastast igal laulu- ja tantsupeol osalenud, seega mälestusi on kogunenud nii palju, et ühte erilist on raske välja tuua. Minu jaoks on kogu see protsess juba olemuselt väga huvitav – laias laastus on kõik peoks valmistumise ja peo toimumise protsessid ju teada, aga iga kord on miskit teistmoodi. Huvitav on jälgida, et mis sel korral teisiti on ja selle üle olen ma tänulik. Koostöö kolleegidega, millest olen väga palju õppinud, ja tänutunne selle eest on see, mille tänavu peole kaasa võtan. 

Kuidas teie meelest suhestub XIII noorte tantsupeo pererühmade repertuaar peo üldise juhtmõttega „Sillad”? 

Pererühmad on ainus liik, kus platsil on ka täiskasvanud, ning nemad esindavad kodu, kodutunnet ja tuge. Kuna ülejäänud noortepeol osalejad on kõik lapsed, või peaaegu täiskasvanud, sümboliseerivad nemad justkui vanemaid, kelle vahel siis sildu luuakse – nii koos tegemises, tantsimises kui ka mängimises. Samuti julgustavad nad lapsi ja noori looma oma isiklikke sildu, kodust väljapoole ning toetavad neid igatepidi nende maailma avastamises. Eelmisel peol oli pererühmadeliik on esimest korda, see oli tolleaegse pealavastaja Vaike Rajaste mõte, ehk esimest korda loovad pererühmad noortepeol sildu ka tulevaste pidude vahel. 

Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see teie hinnangul osalejatele esitab? 

Eelproovid andsid enesekindluse, et repertuaar, ka ‘’Laulumäng’’ on tantsijatele jõukohane. Selleaastane repertuaar annab lastele võimaluse eakohaselt ja tantsuliselt areneda – see nõuab koordinatsiooni ja sammude meeldejätmist, niisamuti ka ruumi ning teiste tantsijate tunnetamist ja nendega arvestamist. Suurim väljakutse, või pigem põnev avastamine ongi see,  kuidas suur ja väike ühisel tantsuplatsil ühiselt tantsida saavad. 

Kuidas kollektiivid teie hinnangul koroonapandeemia tänaseks on üle elanud?  

Mõningase jälje on see kindlasti  jätnud. Tantsijaid ja kollektiive on vähemaks jäänud, ning nii mõnigi õpetaja ei jätkanud peale pandeemiat enam tantsutrennide andmisega. Need kes olid jõudnud tantsupisikuga nakatuda, need ikka jätkavad ja küll need teisedki tagasi jõuavad. Enne pandeemiat oli tantsuharrastus väga populaarne, olles laineharjal, aga igale tipule järgneb mingi hetk langus. Võibolla on tore mõelda, et langus ei tulnud valdkonna sees, vaid väljastpoolt ja eks me hakkame siis vaikselt jälle ronima. 

Kas sel aastal 61. aastapäeva tähistav noortepeo traditsioon on piisavalt tugev, et ligi 40 aasta pärast oma 100. juubelit tähistada? 

Ma usun küll, et on. Muidugi peab tants ajaga kaasas käima ja arenema, aga kuniks meil on särasilmseid ja motiveeritud õpetajaid, see traditsioon püsib. Ma ise loodan südamest, et maastikule tuleb juurde ka neid tantsulise kõrgharidusega õpetajaid, kes peavad tantsuõpetaja tööd nii ägedaks, et nad teevad seda ka oma igapäevatööna, mitte millegi kõrvalt – nii on see tantsupidude traditsioon hästi hoitud ja mõtestatud. See annab kindlustunde, et hingega asja juures olijad ikkagi hoiavad tantsupeo traditsioonide juuri ning sildu koduväravasse.

– Annabel Parts