Teekond laulupeole – kuidas kulges noorte esimene rongkäik? 

Selleaastane rongkäik kulges läbi vihmase Tallinna. Meeleolu oli see-eest aga päikeseline, ning naeratavate nägudega reipal sammul lauluväljaku poole ruttavad lapsed tõid omamoodi päikese välja. Nii mõnegi jaoks oli XIII noorte laulu- ja tantsupeo rongkäik esimene. Kuidas kulges noortel teekond laulupeole ja millised on nende muljed? 

Lauluväljakule on lõpuks jõudnud mitukümmend tuhat noort, kes ühiselt laulukaare all laulavad. Läbipaistvate vihmakeepide kolonn alustas teekonda Vabaduse väljakult. Maakond-maakond haaval jõudsid noored lauluväljakule. Koore, tantsurühme ja teisi peolisi saabus peole hordides, ning Laine Randjärve toredad tervitused tekitasid kõigis oodatud tunde. Kohale jõudnud, söödi kõht täis head ja veel paremat suppi, peale mida vihmakeepide sahisedes ringi joosti.

Kui uurisime noortelt, kuidas esimene rongkäik möödus, hüüdsid kõik rõõmsalt „Tore!“. Ikkagi esimene rongkäik ja puha. Muidugi olid mitmed lapsed teekonnast, proovidest ja sisemisest närvist veidike väsinud ja nende „tore“ ei olnud nii rõõmus, kuigi toredust kandis see eneses siiski. Üle teiste häälte kostusid eriti valjusti rõõmuhõiskeid nende suust, kel õnnestus presidendile plaksu lüüa. „See oli nii äge,“ hüüdsid noored, kel see hetk rongkäigust on tõenäoliselt meeles kogu eluks ja tulevasteks laulupidudekski.

Muidugi lisas elevust ka kaamerate kohalolu. Kõik, mis niigi uus ja huvitav, oli nüüd lausa „megalahe“, sest tuttavad näod telekast tekitavad erilise ja olulise tunde. „Eriti lahe oli kaameratesse lehvitada,“ õhkas pisike tantsija ning lisas: „Ma tahan juba näha, kas ma sain telekasse ka!“ Tõepoolest, ERRi otseülekandes rongkäigult tegid noored laulu- ja tantsupeolised tõenäoliselt rekordarvu lehvitusi – mõelda vaid, veidi enam kui 30 000 lehvitust!

Niimoodi rõõmsalt rutates juhtus mõnel ka pisike õnnetus. Üks neiu, väga entusiastlikult muide, rääkis kuidas tema komistas. Tõestuseks näitas ta ette ka põlvedelt määrdunud valged sukad. Rõõmsal meelel jooksid lapsed siiski edasi, sõprade juurde. Ka kukkumise kiuste oli tüdrukul meel hea, noori ei murra vist miski. Seda tõestas ka vihmasadu, mis meid kõiki kätte sai, kui peo ajal avanes järsku taevas – ilmataat valas vett lausa pangedest, vähemalt kahest, ning lõi veel kõuetrumme. Sellest olenemata marssisid noored vapralt laulukaare alla ning laulsid. Ja mitte niisama, vaid vapralt oma pisikestest südametest. 
Omamoodi kogemus oli lastel aga nii suurt hulka inimesi näha. Rongkäigus seda küll ei hoomatud, kuid lauluväljakule jõudes oli järsku kogu maailm pahupidi. Mõni eksinud nägu jalutas ikka inimmassi vahel ringi, kuid vabatahtlike abiga jõudsid kõik tagasi oma tantsurühma juurde. Lõpuks jõudsid kõik rõõmsalt laulukaare alla, kus ühiselt XIII laulupidu „Püha on maa“ alustati.