Maili Metssalu: „Mina ja meri“ on laul hoolimisest ja igatsusest armastuse järele

Tänavusel noorte laulupeol „Püha on maa“ kõlab neidudekooride esituses näitleja ja muusiku Maili Metssalu lugu „Mina ja meri“. Laul kuulub ansambli RÜÜT repertuaari, mille liige on ka laulu autor ise. Seejuures ansambel RÜÜT osaleb laulu saatmisel orkestris ja on ka üks tantsupeo saateansambleid. Teos, millest on varemgi kooriseadeid tehtud, sai sõprade õhutusel esitatud laulupeo omaloomingu korjetalgutele. Laul pälvis žürii heakskiidu ja valiti laulupeo repertuaari. Intervjuus räägib Maili, milline on selle laulu lugu ning võrdleb oma esimest ja tänast laulupeo kogemust.

Palju õnne, Maili, tänavusel laulupeol kõlab ka Sinu lugu nimega „Mina ja meri“, mille esitasid repertuaari omaloomingu korjetalgutele. Millised tunded valdavad Sind nüüd, kus just hetk tagasi kuulsid ka laulukaare all oma teose esitust saateorkestriga?

Ma arvan, et see on Eesti kontekstis laulu kirjutajale tohutult suur au, et Su laul kõlab laulukaare all. Kui sain uudise, et mu lugu välja valiti, võttis see põlvist nõrgaks. Mida lähemale laulupeole, seda enam tuleb sisse ka elevus ja ärevus. Olen väga oodanud seda pidu. Juba esimest korda, kui kuulsin eelproovis oma lugu Tõnis Kõrvitsa seades neidudekoori Leelo ja hiljem orkestri esituses, juba siis oli tunne nii võimas. Mõtlesin, et mis siis veel saama hakkab, kui see kaare all kõlab. Arvan, et see emotsioon saab olema sõnulkirjeldamatu.

Ma olen tohutult tänulik dirigent Külli Kiivetile, et ta juhatab seda lugu nii tundliku käega. Ta armastab seda laulu sama palju kui mina. Ta on selle lauljatele edasi andnud õrnuse ja soojusega. Mul on olnud väga suur õnn olla just tema kätes, ta on mind kui autorit väga hoidnud ja kaasanud.

Ka ansambel RÜÜT, kellele ma laulu kirjutasin, on tervikuna väga uhke selle võimaluse üle.

Koorijuhtidelt olen saanud tagasisidet, et ka lauljatele see laul väga meeldib, nad on õnnelikud seda lauldes, mitte ei laula kohustusest. Mulle tundub see hästi ilus ja see läheb mulle väga hinge.

Kuidas erineb omaloomingu korjetalgutele esitatud „Mina ja meri“ Tõnis Kõrvitsa kooriseadest? 

Kooriseade on aeglasema sõnalise tunnetusega, selgemalt välja hääldatum ja justkui ümaram kui algne folgilik versioon. Aga samas nii Tõnis kui ka Külli on Rüüdi esitust hästi arvesse võtnud. Meeldiv on, et meie ansambli liikmed saavad ka koori saata orkestri koosseisus. 

Millest see laul on sündinud? 

„Mina ja meri“ on sündinud siinsamas Tallinna lahe ääres mitu aastat tagasi, kui oli Läänemere teema-aasta. Osalesin selle avasündmusel ja sain tohutu inspiratsioonilaine osaliseks. See oli südatalvel. Jalutasin pärast Lennusadamast kesklinna poole ja siis hakkas see laul minusse voolama.  

Laulus on palju kihte. Ühe nurga alt on see jah naise igatsusest kaugel oleva kaasa suunas, aga teisalt on just sügav hoolimine sellesse laulu oma pesa pununud. Hoolimine loodusest ja üksteisest. See laul on ka kodutunde igatsusest. Pärandist ja tuleviku hoidmisest. Viimases salmis on väga konkreetselt suund loodusele: mere silmad on selged kui maailma peegel. See, mida meie inimestena teeme, see peegeldub üks-ühele meie keskkonnas.

Kas laulus peitub ka laiemalt ühiskondlikku tähendust? 

Laulus kordub motiiv „mina ja meri, sina ja taevas ja maa“. See on suures tervikus üksolemine. Arvan, et kui me kõik suudaks ennast üksteisele rohkem avada, sõnastada, märgata ja hoolida, olla rohkem isegi haavatav ja aus, siis selle kaudu me suudaksime muuta väga paljut ja kindlasti toetada sügavamalt ka kedagi teist.

Milline on Sinu esimene laulupeomälestus? 

Meie pere on osalenud vist igal laulupeol. Olin vast 4–5-aastane, mu õde laulis kooris, mindi laulupeole ja mind võeti rongkäiku kaasa. Mul oli kaisukaru, kes pidi minuga igal pool kaasas olema. Mul oli rahvariideseelik seljas ja ema oli ka mõmmile pannud ümber rahvariidevöö, et saaksin karu kaelas kanda. Kõndisin koos selle mõmmikuga siis rongkäigus ja mul oli nii tohutult võimas tunne, et mu suur õde võttis mind kaasa, oli suur sündmus ja meie mõmmikuga olime ka osa sellest.

Kui võrdleksid toonast ja tänast laulupeotunnet, mida esile tooksid? 

Tooksin esile kuuluvustunde. Ma arvan, et meil kõigil on janu kuhugi kuuluda, olla osa millestki ja kellestki. See on nii ilus, et on olemas suur Eesti rahva pere ja kuidas laulupeo hetkel kõik armastavad üksteist nii, et kõik muu kaob. Aarne Saluveer just pärast minu loo proovi tõi välja nii ilusa väljendi „laulupeorahu“. Ma arvan, et see laulupeorahu ja ühtekuuluvustunne ongi olnud läbi aegade kõigi ühine soov ja selleks ühesolemiseks me kokku tulemegi.