XIII noorte laulupeo Püha on maa laulusõnad

1. AVAÜHENDKOOR

KOIT
Friedrich Kuhlbars / Mihkel Lüdig

Laulud nüüd lähevad kaunimal kõlal,
vägevail vooludel üle me maa,
vägevail vooludel üle me maa.

Ilu see edeneb õuede õlal:
isamaa pind ärkab õitsema.

Mägede harjadel kumamas koit.
Taevasse tõusku me lootuse loit!
Taevasse tõusku me lootuse loit!

MU ISAMAA, MU ÕNN JA RÕÕM

Mu isamaa, mu õnn ja rõõm,
kui kaunis oled sa!
Ei leia mina iial teal
see suure, laia ilma peal,
mis mull’ nii armas oleks ka
kui sa, mu isamaa!

Sa oled mind ju sünnitand
ja üles kasvatand;
sind tänan mina alati
ja jään sull‘ truuiks surmani,
mul kõige armsam oled sa,
mu kallis isamaa!

Su üle Jumal valvaku,
mu armas isamaa!
Ta olgu sinu kaitseja
ja võtku rohkest õnnista’,
mis iial ette võtad sa,

mu kallis isamaa!

VALGUST!

Hando Runnel / Pärt Uusberg

Püha on maa ja ta järved on pühad,
kiitust me tahame laulda neil kaldail,
aga et laulda on vaja ju valgust,
keegi peab laotusse lubama päikse;
päike on meile seesama mis saatus,
kiitust ja saatust all laotuse laulda
kõndides pühade järvede kaldail
tahame maa ja ka päikese pärast,
valgust, jah valgust, siis tõotusi laulda!

ELU ON VOOLAMINE

Ly Seppel-Ehin/ Mariliis Valkonen

Elu on voolamine,

korraks kujuvõtt.

Tõuse üles ja mine,

vaata endaga tõtt.

Elu on hoolimine –

enese läbi muist ja

varju otsimine

lehte läinud puist.

Enesepõletamine

on meie elugi vist.

Kõige kõrgema kõnetamine,

et aidataks hädalist.

Ehmatuski ja imestus

on meie elu, sest

suur on silmade pimestus

elusast päikesest.

Elu on hoolimine –

enese läbi muist ja

varju otsimine

lehte läinud puist.

2. PUHKPILLIORKESTER

…

3. MUDILASKOOR

RÕÕM ON TÄITNUD MAA
Hanna Grete Rebane / Martin J. Sildos

La-la-laa, nii laula sa, kui kuuled muusikat, nii laula sa.
La-la-laa, nüüd kuulata: me rõõm on täitnud maa!
Lauldes kaovad mured meelest, keegi pole pahur,
viisid valla päästame ka siis, kui tuleb sadu.
Meie rõõmsad laulud üle ilma kajavad,
tumedadki vihmapilved ära ajavad.

Lauldes sõpra kallista, kes tundub üksildane,
heliseva lauluga ta naeratama pane!
Kaasa lauldes sinuga tal särama lööb silm.
Kaunimaks saab muusikast siis kogu maa ja ilm!

La-la-laa, nii laula sa, kui kuuled muusikat, nii laula sa.
La-la-laa, nüüd kuulata: me rõõm on täitnud maa!

Lauldes sõpra kallista, kes tundub üksildane,
heliseva lauluga ta naeratama pane!
Kaasa lauldes sinuga tal särama lööb silm.
Kaunimaks saab muusikast siis kogu maa ja ilm!

La-la-laa, nii laula sa, kui kuuled muusikat, nii laula sa.
La-la-laa, nüüd kuulata: me rõõm on täitnud maa!

HÜMN PÄIKESELE
Priit Aimla/ Tõnis Kõrvits

Päikese võim on võrratu, kurjus ei kannata valgust.
Päikese eest on võimatu varjata argust ja vargust.

Päikesetee on pääsetee, päikene õigust toob riius.
Päike teeb suureks väikese, päike on sõprus ja priius.

Vaba on mets ja vaba on maa,
vabad on kodurajad.
Vaba on õde, vaba on vend,
mida sul, mida sul veel on vaja!

Vaja on metsa ja vaja on maad,
vaja on koduradu.
Vaja on päikest, vaja on kuud,
vaja on, vaja on vihmasadu!

Sadu on sõpru südames meil,
sadu meil juurde mahub.
Oleme vennad, oleme õed,
pühana, pühana hoides rahu!

ME LÄHME RUKIST LÕIKAMA
Friedrich Kuhlbars, Leelo Tungal, eesti rahvaluule / Riho Esko Maimets, eesti rahvaviis

1.Kui olid alles lapseeas me vana-vanaemad,
eks rukkilillepärgi peas siis põllul kandsid nemad.

2.Nad linapõllul tegid tööd ja heinal võtsid loogu.
Ja rõõmsalt andsid vastu ööd nad kiikedele hoogu.

3. Koos suurtega sai tehtud tööd, neil käed ei jäänud kängu…
Kuid omad lustid-rõõmud – need said pandud laulumängu.

4. Ka meil on lillepärjad peas, me sööme rukkileiba.
Ja igaüks ka meie seast head sõpra soovib leida.

Me lähme rukist lõikama, kes tahab vihku köita?
Kas, armas sõber, tahad sa ka meie seltsi heita?
Ja mina otsin ja sina otsid ja igaüks otsib oma.
Ja mina leidsin ja sina leidsid, kes hooletu jääb ilma.

Me lähme lina kitkuma, kes hakkab linu köitma?
Kas, armas sõber, tahad sa, ka meie seltsi heita?
Ja mina otsin ja sina otsid ja igaüks otsib oma.
Ja mina leidsin ja sina leidsid, kes hooletu jääb ilma.

Me lähme heina tegema, kes hakkab loogu võtma?
Kas, armas sõber, tahad sa, ka meie seltsi heita?
Ja mina otsin ja sina otsid ja igaüks otsib oma.
Ja mina leidsin ja sina leidsid, kes hooletu jääb ilma.

Me lähme lilli noppima, kes hakkab pärga köitma?
Kas, armas sõber, tahad sa, ka meie seltsi heita?
Ja mina otsin ja sina otsid ja igaüks otsib oma.
Ja mina leidsin ja sina leidsid, kes hooletu jääb ilma.

SOKK JA KUMMIK
Jaanus Vaiksoo / Andres Lemba

Riidekapi riiulitel käib üks mõnus möll ja trall.
Läbisegi kleidid, püksid, särgid, pluusid, siidisall.
Tantsutrall saab aina hoogu, pintsak tantsib kleidiga.
Kleit on tõesti imeilus pitside ja meigiga.

Kindapaarid löövad rütmi, jopelukust saanud viiul.
Sellist pidu, sellist tantsu pole näinud riideriiul.
Hüppab, kargab tantsupaare, üles alla hip ja hop!
Aga kaugel kapinurgas nutab kurvalt üksik sokk.

Tuju paha, meel on mõru, istub kägaras ja kössis,
auk on kannas, niidid väljas,
sokisäär on lontis-lössis.
Kindad käivad ikka paaris,
pluusil varrukaid on kaks,
ainult sokk on ihuüksi ja jääb järjest vanemaks.

Aga äkki, ei tea kust,
ilmub soki juurde kummik.
Kummikul on palju sõpru, sugulasi terve hunnik.
„Mis sa nutad! „hüüab rõõmsalt, tõmbab soki tantsuringi.
Sellest päevast sokk ning kummik käivad kahekesi ringi.
Üks on must ja teine valge kaunis kummaline paar
läheb läbi lompide, kui taevas paistab vikerkaar.

KODULAUL
Ülo Vinter

Kodus on sinine taevas,
kodus on päike nii soe,
taeva all pilved kui laevad,
hellus kuis põue nüüd poeb.

:,: Kui sind on tabanud mure,
või siis, kui sul rõõmus meel,
on kodu see, on kodu see,
küll sinna leiad tee! :,:

Kuhu sind viinud on tuuled,
kuhu küll ise ka läed.
Koduseid hääli sa kuuled,
silme ees nurmi sa näed.

Õhk linnuhäältest kus tulvil
ja järv, mis sind kutsub veel.
On kodu see, on kodu see,
küll sinna leiad tee!

Kui sind on tabanud mure,
või siis, kui sul rõõmus meel,
on kodu see, on kodu see,
küll sinna leiad tee!

4. POISTEKOOR

LOOME ELU ILUSA
Veiko Tubin / Rasmus Puur

Kes küll päikese tõstis taeva?
Kuidas kerkis vikerkaar?
Kes küll nägi nii palju vaeva?
Avastan ma maailma!
Isalt-emalt saadud väega,
tarkuse ja nende toega
Ise teeme oma käega!
Koos vaid loome elu ilusa!

Palju tarkust on kirjas päikses,
lumes, tuules, vihmavees,
rannaliivas ja kodus väikses,
minu oma südames.

Isalt-emalt saadud väega,
tarkuse ja nende toega
Ise teeme oma käega!
Koos vaid loome elu ilusa!

Kes küll helistab hingekeeli?
Kes küll siinsed laulud loob?
Kes küll ravib me nukraid meeli,
helgust päevadesse toob?
Meie tuleme, teeme, toome,
palju lootust on me sees!
Imeilusa elu loome oma ema, oma isa,
oma sõbra – sinuga!

ÜLE MAARJAMAA
Triin Norman

Siinsed vägevad puud,
üle maarjamaa männid,
hoidku sind omade süles,
aidaku kasvada üles.

Kasvada päikese kaissu,
üle pilvede ilu
ükskord sirutad oksad,
veel on aega, veel pole vilu.

Kuu künnab tumedast taevast järvele vao, valguse vao.
Linn saab korraga jume:
hetkega õites on õunapuud,
tulpide tuline rada,
vii mind koju,
vii mind koju.

Siinsed vägevad puud,
üle maarjamaa männid,
hoidku sind omade süles,
aidaku kasvada üles.

Kasvada päikese kaissu,
üle pilvede ilu
ükskord sirutad oksad,
veel on aega, veel pole vilu.

Kastani kuuvalgeid kübaraid helendab teel,
lillede meres upuvad aiad ja kodud.

Tänavad ootavad hommikut,
kaugemal nukuvad nurmed.
Jõuan koju,
jõuan koju.

Siinsed vägevad puud,
üle maarjamaa männid,
hoidku sind omade süles,
aidaku kasvada üles.

Kasvada päikese kaissu,
üle pilvede ilu
ükskord sirutad oksad,
veel on aega, veel pole vilu.

KODUKEEL
Ado Reinvald / Hans Georg Nägeli, seade Veljo Tormis

Kui kuninglikult kõliseb
mu ema kodukeel,
mis väikses saunahurtsikus
ma kuulsin eluteel!

Sel keelel ema kiigutas
mind õhtul magama,
sel keelel rääk’sin eluaeg
ma armsa isaga!

Nüüd iga kord, kui kevadel
mull’ laulab linnusuu,
siis nagu eesti keelega
tall’ kostaks iga puu.

Kui jõuab kätte talvekuu
ja sume sügise,
siis nagu eesti keelega
mind hüüaks eideke.

Ja nagu manitseks ta mind
sealt haua põhjast veel:
„Laps, pea ehteks surmani
su ema kodukeel!“

KÕIK ON ALLES EES
Jaanus Vaiksoo /Kadri Voorand

Nonoh, mhmh, ahah
kõik on alles ee(h)-ees.
Nonoh, mhmh, ahah
kõik on alles ee(h)-ees.

Kui ma olin kuuene, sain lugemise selgeks.
Seitsmeselt mul oli juba esimene pruut(h).
Sellest peale muutus maailm ikka päris helgeks.
Esimeseks oma majaks oli koerakuut(h).

Kaheksaselt vaatasin ma laias ilmas ringi –
läbi netiavaruste avanes maailm.
Kulutasin mõtetes läbi kümme paari kingi,
õhtuks suurest väsimusest kinni vajus silm,
kinni vajus.

Nonoh, mhmh, ahah
kõik on alles ee(h)-ees.
Nonoh, mhmh, ahah
kõik on alles ee(h)-ees.

Üheksaselt olin äkki ootamatult kuulus –
jalkat mängides löön vahel seitse väravat(h).
Kümneselt ei olnud enam millestki mul puudus.
Elu näis nii muretult kui päike säravat(h).

Aastaid läinud linnutiivul, kuhu aeg küll kadus?
nüüd on minust lõpuks saanud elukogend mees!
Ehkki elu kohustusi õlgadele ladus,
kuid ütlen teile, noored sõbrad: „kõik on alles ees,
kõik on alles ees!“

Nonoh, mhmh, ahah, tohoo,
hohoh, mhmh, ahah, tohoo, ho,
tohoh, hahah, tohoh, hahah.

Kõik on alles.
Nonoh, mhmh, ahah

Kõik on alles ee(h)-ees.
Nonoh, mhmh, ahah

Kõik on alles ee(h)-ees.

LAS JÄÄDA ÜKSKI METS
Leelo Tungal / Andres Valkonen, seade Tõnis Kõrvits

Kuhu mõtled põgeneda hallist linnast?
Kuhu mõtled pühapuid veel tooma minna?
Kus veel muutub suhkruks vahtramahl sinu suus?

Kes veel teab, mis ojast käivad joomas hirved?
Kes veel kuulab linde, kui on laulmas kirved?
Kuuled, langeb laaste sinu endagi puust!

Laas seisku ikka kui lapsepõlv sul meeles.
Seal, kus kord hiiepuud saatsid sinu teele,
seal ei või kõnelda karmis kirvekeeles.
See on meie põline laas!

Kuuseladvaristidel on lund ja vaikust.
Õhk on tulvil karget vahtramahla maiku…
Äkki lõikub vaikusesse kiljudes saag.

Hoia nagu kodumaja metsavõlve,
hoia puutumatult nagu lapsepõlve.
Hoia alles metsad, millest toetust saab maa!

Laas seisku ikka kui lapsepõlv sul meeles.
Seal, kus kord hiiepuud saatsid sinu teele,
seal ei või kõnelda karmis kirvekeeles.
See on meie põline laas!

Las jääda ükski mets lindude jaoks alles,
las jääda ükski nurk nukruste jaoks alles,
las jääda ükski laas leidmiste jaoks alles.
See on meie põline laas, me laas!

5. NOORMEESTEKOOR

SU PÕHJAMAA PÄIKESE KULLAST
Markus Univer / Tuudur Vettik

Su Põhjamaa päikese kullast,
su õhust, su veest ja su mullast
ma sündisin, kodumaa!
Su metsad, su taevas ja meri
on soonte sees kõnelev veri,
mis tänab sind lõpmata,
mis tänab sind lõpmata!

Sa oskasid, tundsid ja teadsid,
mu südame tuksuma seadsid,
nüüd sulle tuksub ta.
Nii rõõmus ja õnnes, mis hurmav,
kui mures ja valus, mis surmav,
sa Eesti, mu kodumaa,
sa Eesti, mu kodumaa!

Mu Looja sind kaitsku ja kandku,
sul rahu ja õnnistust andku,
Ta arm olgu sinuga!
Jää õitsema aegade meres,
riik Põhjamaa riikide peres,
mu Eesti, mu kodumaa,
mu Eesti, mu kodumaa!

VÄINÄMÖISE TARKUSSÕNAD
Kanteletar 1:90, soome keelest tõlkinud August Annist ja Ruth Mirov / Veljo Tormis

Ütles vana Väinämöinen, nooremaile nii kõneles:
hoia paatida hüvada,
hoia paadi raiujada!
Paha on olla palgatuna,
paha palju palga saaja,
elab mees oma kululla,
koer elab kululla teise.

Ütles vana Väinämöinen, nooremaile nii juhatas:
anna vilja vaese’lle,
anna vara viletsalle!
Hull see saadavat sajatab,
sellest saab ka ilmajääja,
viha võtab viljamaasta,
kadedus kalad meresta.

Ütles vana Väinämöinen, nooremaile nii juhatas:
alati Jumal avitab,
kord teeb lõpu kõigellegi,
viibides palad paremad,
kaua tulles kauni’mad.
Harvast satub harva võrku,
siis aga suurija kaluja.

Ütles vana Väinämöinen, nooremaile nii kõneles:
seda kuuske kuulatele,
mille juurella majake!
Kiida muile muida maida,
endale omada maada,
omad maad on magusamad,
omad metsad meelusamad.

Saagu Soome mul hüvaksi,
Karjala mul kauni’ksi,
hästi sääl elatavaksi
ja ka auga surdavaksi!

RAHU
Urmas Alender / Rein Rannap

Vaikusse, valgusse,
puhtusse minna suudan,
kui ületan enda.

Sinusse usun kui kindlasse linna,
ära siis minema lenda.
Kõik, mida tunnen pean vaikima maha.
Sina, sina vaid vaikuses kajad.

Tahan ja tahan nüüd taevaste taha,
Küllap siis seda on vaja.
Tahan ja tahan nüüd taevaste taha,
selleks mul sindki on,
selleks mul sindki on vaja!

Mul on su ilu vaja,
mul on su elu vaja,
mul on su hinge vaja,
sinu ilu vaja,
sinu rahu vaja, mul on.

Mul on su ilu vaja,
mul on su elu vaja,
mul on su hinge vaja,
sinu ilu vaja,
sinu rahu vaja, mul on.

6. NEIDUDEKOOR

SIND MA TAHAN ARMASTADA
Leelo Tungal / Sirje Kaasik

Sind, sind, sind ma tahan armastada –
mitte nii nagu haavatu haavatut,
mitte nii nagu saamatu saamatut,
mitte nii nagu võtja andjat,
mitte nii nagu hädine kandjat.

Sind, sind, sind ma tahan armastada,
nagu merepiisk armastab merd,
nagu verepiisk tervet verd,
nagu hangesid armastab räitse,
nagu õunapuud uibuhäitse.

Sind ma tahan, sind ma tahan armastada.

Sind ma tahan, sind ma tahan armastada.
Sind ma tahan, sind ma tahan armastada,
naerdes läbi pisara,
naerdes läbi pisara:
sa mu valge, sa mu valge,
sa mu malbe, sa mu malbe
talveräänne isamaa!

KIIGELAULUD sarjast „Eesti kalendrilaulud“
rahvaluule / Veljo Tormis

1. Kitsas kiik (Muhu)
Lähme seda kiike katsumaie,
kas see kiik ka kannab meida!
Kui ei kanna, siis kadugu,
kui ei laula, siis lagugu!

Oh teie ullud kiigassepad,
teind selle kiige kitsukese:
alt ep mahu ani ujuma,
pealta pääsuke pugema,
vahelt rootsi varvelane,
keskelt kirju linnukene.

2. Meri kiige all (Rõngu)
Käi, älli, korgele, kiigäle. Kiigäle.
Üle tamme talasta, kiigäle. Kiigäle.

Mes siin me älli all? Kiigäle, kiigäle.
Meri me älli all. Kiigäle, kiigäle.

Mes sääl keskella? Kiigäle, kiigäle.
Sõlg sääl mere keskella, kiigäle, kiigäle,

Mes sääl sõle telle otsan? kiigäle, kiigäle.
Sõrmus sõle telle otsan, kiigäle, kiigäle.

Kellel tuu sõlg saab? Kiigäle, kiigäle
Kes meist kõige vaesemb neiu,
tollel tuu sõlg saab. Kiigäle, kiigäle.

Kellel tuu sõrmus saab? Kiigäle, kiigäle.
Kes meist kõge vaesemb peiu,
tollel tuu sõrmus saab. Kiigäle, kiigäle.

Kelle tuu meri saab? Kiigäle, kiigäle.
Meri jääb kaladele. Kiigäle, kiigäle.

Meil om ää ällikõne, kiigäle, kiigäle.
Meil om kirriv kiigekõne, kiigäle, kiigäle.

6. Õunapuu (Koeru)
Mis seal mäella paistab? Õunapuu mäella paistab.
Mitu oksa õunapuula? Kolm oli oksa õunapuula.
Mitu õita oksalagi? Kolm oli õita oksalagi.
Mitu õuna õielagi? Kolm oli õuna õielagi.

Üks oli metitud meella,
teine vaksitud vahala,
kolmas kullal kirjutatud.

Mis oli metitud me’ella,
see oli mu enese õuna;
mis oli vaksitud vahalla,
see oli noorte meeste õuna:
mis oli kullal kirjutatud,
sellega petan peiusida,
nopin noorida mehida,
Nopin noorida mehida!
Nopin noorida mehida!

PÜHAPÄEVASOOV
Doris Kareva / Tõnu Kõrvits

Olgu rohelust ja olgu rahu.

Olgu linnulaulu, karget puhast vett.

Olgu vaikust, lõhnu läbi õhu,

kujutlust ja omaetteolekut.

R: Sina, sina, sina

oled minu pühapäev.

Meresina, taevasina –

püha ümbritseb meid üha.

Iga päev on pühapäev.

Olgu hiiepuid ja laiu laasi.

Selgeid allikaid oja vulinat.

Olgu haljad aasad tulvil õisi,

mesilaste kullakarva suminat.

R: Sina, sina, sina

oled minu pühapäev.

Meresina, taevasina –

püha ümbritseb meid üha.

Iga päev on pühapäev.

Olgu mõte virge, meeled puhanud,

silmad lahti keset kõike elavat.

Puhas õnn, kui süda tunneb südant.

Puhas rõõm, kui käsi hoiab kallist kätt.

R: Sina, sina, sina…

MINA JA MERI
Maili Metssalu /seade Tõnis Kõrvits

Vaatame kaugusest üksteise poole,

mina ja meri, taevas ja maa.

Ootame kohtumist maailma äärel,

mina ja meri, taevas ja maa.

Igatsus leegina hingeleel põleb,

mina ja meri, taevas ja maa.

Kui puutume kokku, kas sulame üheks,

mina ja meri, sina ja taevas ja maa.

Suundume ootuses üksteise poole,

mina ja meri, taevas ja maa.

Jätame kõrvale kõik argimured,

mina ja meri, taevas ja maa.

Unenäo varjudest päriseks saame,

mina ja meri, taevas ja maa.

Kui puutume kokku, siis sulame üheks,

mina ja meri, sina ja taevas ja maa.

On aega, et vaadata üksteise poole,

mina ja meri, taevas ja maa.

Tormidest räsit’, kuid soojemast soojem,

mina ja meri, taevas ja maa.

Kui õied end keerame valguse poole,

mina ja meri, taevas ja maa.

Oma südamelaulu annan su hoolde,

mina ja meri, nagu taevas ja maa.

Lenneldes nii ainult üksteise poole,

mina ja meri, taevas ja maa.

Vabana tunda end laotuses suures,

mina ja meri, taevas ja maa.

Silmapiir peitub kesk udude loore,

mina ja meri, taevas ja maa.

Vaatame ainiti üksteise poole,

mina ja meri, nagu taevas ja maa.

Mere silmad on selged kui maailma peegel,

mina ja meri, taevas ja maa.

millel loojuva päikese pisaraid veerleb

mina ja meri, taevas ja maa.

Eha loob lõpu päeva veeremisloole,

mina ja meri, taevas ja maa.

Nüüd vaatame ainiti üksteise poole,

mina ja sina, nagu taevas ja maa.

8. LASTEKOOR

TÕELINE JÕUD
Juhan Viiding / Olav Ehala

Kus on sinu tõeline jõud? Kas on ta kätes või jalus?
Kus on sinu tõeline jõud? Su elu ainuke alus?
Kus on sinu tõeline jõud? Kas südames või peas?
Kas on sinu tõeline jõud ununend tunnete seas?
Ei ole su tõeline jõud eraldi ega ka lahus.
Sa otsi ja leia, leias see jõud. Sa otsi mehises rahus.

KODU
Ernst Enno / Karin Kuulpak

La-la la-la …
1. Ava aken põhja poole, lase tuppa tulla öö.
Sügav, valgemeelne, vaikne, kodu imelisem töö.
2. Vaata, vari, koduvari, mustav kulla põhja pääl,
kaevurakk ja metsaladvad, põuapilved siin ja sääl.
3. Vaata, sügavuse siidis kõige üle kesköö paar –
see on kodu, see on kodu, soode taga oma saar.
4. Soode taga – sammal pehme, sõnajalad kitsas tee –
sine tegi hingesilla, muinasjutt jõi ära vee.
5. Ava aken põhja poole, lase tuppa tulla öö –
sääl on kuskil teiste keskel vanemate kaunim töö.
La-la la-la …

SATA-SATA!
Mari Kalkun /seade Rasmus Puur

Sata, sata, sata, sata, sata, sata, vihmakõnõ, sa!
Ma ei pelgä sinno, a illo ma sust saa.
Tulõ, tulõ, tulõ, tulõ, tulõ, tulõ, tuulõkõnõ, sa!
Sukka rinda pista ja su pääl purjeta.

Tuulõ, tuulõlaiva hindäl ehitä.
Tuu pääl hää om sõita ja ilma kullõlda.
Korgõlt-korgõlt alla kaia hää, hinda helü ala mõtsu pääle hõigada.

Tulõ, tulõ, tuulõkõnõ,
sata, sata, saokõnõ,
puhu puhtas palõkõnõ,
sata selges silmäkene!

Ilman seeni rända, kooni targõmbas ma saa,
kooni käe kerges ja silmä selges saa.
Hindä – hindä elotähti opi lugõma.
Opi ilma tundma ja arvoma taast saa.

Tulõ…

Tulõ, tulõ, tuulõkõnõ,
sata, sata, saokõnõ,
puhu puhtas palõkõnõ,
sata selges silmäkene!

Näio – näio, näio – näio, näio suurõs sai,
targõmbas, lugõjas tä sai.

Tulõ…

NÜÜD HINGVAD INIMESED
vaimulik rahvaviis / seade Cyrillus Kreek

1. Nüüd hingvad inimesed, mets, veised, linnukesed, kõik ilm on magamas.
Oh tõuse, meel ja mõte, nüüd üles, võta ette, mis Looja meele pärast on.

2. Mind tiiva alla võta, oh Jeesus, hästi kata Su kanapojukest.
Kui kuri tahab neelda, siis lase inglid keelda: mu laps sa jäta rahule!

3. Ka teil, mu armsad, olgu hea öö ja ärgu tulgu teil’ häda vaevajaks!
Head und teil’ Jumal andku ja voodi ümber pangu teil inglivägi kaitsejaks.

9. SEGAKOOR

KÜLA KUULEB
rahvaluulest seadnud Ülo Tedre / Veljo Tormis

Küla kuuleb, et ma lõpen, küla kuuleb, et ma lõpen …

Ise mina arvan, et vast hakkan:
koju jättin kotitäie, koju jättin kotitäie,

maha mina mattin matitäie, maha mina mattin matitäie,
kaasa võttin karbitäie, kaasa võttin karbitäie,
põue peitin põlletäie, põue peitin põlletäie.

Regi jäi takka tulemaie, regi jäi takka tulemaie,
regi on sõnuda täisi, regi on sõnuda täisi,
reelauad laulusida, reelauad laulusida.

Regi laulab Riia keeli, Riia keeli,
ree tallad Tartu keeli, Tartu keeli,
ree pakud Paide keeli, Paide keeli,
reekaustad Kurakeeli, Kurakeeli,
sebavitsad Soome keeli, Soome keeli,

Regi ise Hiiu keeli, Hiiu keeli …
Küla kuuleb, et ma lõpen, küla kuuleb, et ma lõpen …

Ise mina arvan, et vast hakkan.

KODULAUL

Juhan Viiding / Olav Ehala

:,: Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?
Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht? :,:

Kodu, see ei ole koda, millel aken, uks.
Ilma kodutundeta me jääme kodutuks!
Ilma kodutundeta me jääme kodutuks!

:,: Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?
Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht? :,:

Kodu lõhn on eriline ̶ kodu värv ja maik.
Kodu on nii imeline tavaline paik!

Kodu on nii imeline tavaline paik!

:,: Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?
Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht? :,:

Kodus mõni väike asi korraga on suur.
Kodu oleme me ise: väikene ja suur!
Kodu oleme me ise: väikene ja suur!

Kodu, see on rohkem veel, kui sõnas selgeks teeb.
Kodu, see on headus, mis meid paremateks teeb.

:,: Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?
Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht? :,:

VAIKNE LAULUKE
Kalle Muuli / Ester Mägi

:,: Mõni asi on ilmas püha,

mõni puu, mõni metsa müha.
Mõni laul, mis mõlgub meeles,

sinu ilusas emakeeles. :,:

Mõni sompus sajune õhtu,

hilissügise hiline õhtu,
kauged tummad männid,

tuules tuikavad mustad männid.

Mõni vaikselt lausutud sõna,

millest mäletad ainult kõla,

mõni asi on ilmas püha,

mõni asi, mis meenub üha.

Mõni asi on ilmas püha,
mõni asi, mis meenub üha.

Mõni laul, mis mõlgub sul meeles,

sinu ilusas emakeeles,

sinu ilusas emakeeles.

VÄIKE EESTIMAINE LAUL
Leelo Tungal / Erkki-Sven Tüür, seade Valter Soosalu

Maakeral tilluke laik,
paljudest naabritest vähem, südames suur, ilus paik,

Hingele kõikidest lähem.

Kaugele rännates ma tean,
mind jääb ootama tema,

Eesti, mu isade maa,

Eesti, kus elab mu ema.

Kaugele rännates ma alati teda pean meeles,

mõndagi öelda ei saa muidu,

kui selle maa keeles.

Meri, mis hall, tuul,

mis on vali,
pilvede all leivaks saab vili.

Maanteede looklevad keed,
metsatee hämarad käänud,

Siniste järvede veed

südame külge on jäänud.

Maakeral tilluke laik,
paljudest naabritest vähem, südames suur, ilus paik,

Hingele kõikidest lähem.

10. LÕPUÜHENDKOOR

ILUS OLED, ISAMAA!
Mihkel Veske / Karl August Hermann

Minge üles mägedelle,
tuule õrnal’ õhule!
Vaat’ke alla oru põhja
üle lille hiilgvuse!
Vaat’ke, kuda oja keerleb,
läbi luha läikiva!
Ja siis hüüdke alla orgu:
:,: „Ilus oled, isamaa!” :,:

Vaat’ke rohke rukis hällib,
uhke nurme nõlvadel!
Tõu vili tõotab anda
rohket saaki sügisel.
Viljapuude okste otsas
hiilg’vad anded iluga!
Ja siis hüüdke üle nurme:
:,: „Ilus oled, isamaa!” :,:

Vaat’ke karja lustipidu
leherikkas lepikus!
Kuulge karjalaste laulu
vastu helkjas võsikus!
Vaat’ke, kuda kõrgel võlvil
taevas helgib sinaga!
Ja siis hüüdke taeva poole:
:,: „Ilus oled, isamaa!” :,:

LEGENDAARNE

Heiti Talvik / Peeter Konovalov, seade Tõnu Kõrvits

Üle heliseva luiteliiva
keerleb kajakate legendaarne lend.
Üle virvendava, valge liiva
matkan ma, käekõrval väike vend.

Vahupärleid ritta lükib meri,
hiilgab, hõbetab neist kogu kaldaviir.
Lainte rütmi kajastab mu veri,
igas libles tuikav päiksekiir.

Tunnid helepalgsed pikka kaovad,
pikka läände lookleb raugust õhkuv rand.
Vennakesel silmad kinni vaovad,
käies väsinuks jääb väike kand.

Aga kõrgelt nägematu käsi
hoiab hellana meid kangastuval teel.
Astu, vennakene, ära väsi,
rõõmsad ended ootavad meid eel.

Näed neid sinirünkaid mere taga,
sinna manitses meid ükskord isa hääl.
Pilved vestlevad sääl jumalaga,
kuldne valgus luilab nende pääl.

Tule, tule! Üle valge neeme,
läbi helge päeva virvendab me rand.
Sinna kaome, rinnas kuldne seeme,
igavese päikse võrsuv and.

Üle heliseva luiteliiva …

KÕIGE ALL

Hando Runnel / Pärt Uusberg

Armastus on kõige all.

Tema kannab isamaja,

raskusi, mis eluks vaja.

Armastus on kõige all.

Ime et kõik ära kannab,

Isegi veel võrseid annab.

Armastus on kõige all.

TA LENDAB MESIPUU POOLE
Juhan Liiv / Peep Sarapik

Ta lendab lillest lillesse,
ja lendab mesipuu poole;
ja tõuseb kõuepilv ülesse,
ta lendab mesipuu poole.

Ja langevad teele tuhanded –
veel koju jõuavad tuhanded
ja viivad vaeva ja hoole
ja lendavad mesipuu poole.

Hing, oh hing, sa raskel a’al –
kuis õhkad isamaa poole;
kas kodu sa, kas võõral maal –
kuis ihkad isamaa poole!

Ja puhugu vastu sull’ surmatuul
ja lennaku vastu sull’ surmakuul:
sa unustad surma ja hoole
ning tõttad isamaa poole!

Hing, oh hing, sa raskel a’al –
kuis õhkad isamaa poole;
kas kodu sa, kas võõral maal –
:,: kuis ihkad isamaa poole! :,:

MU ISAMAA ON MINU ARM
sõnad Lydia Koidula / Gustav Ernesaks

Mu isamaa on minu arm, kell’ südant annud ma,
sull’ laulan ma, mu ülem õnn, mu õitsev Eestimaa!

Su valu südames mul keeb,
su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,
su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,
mu isamaa, mu isamaa!

Mu isamaa on minu arm,
ei teda jäta ma,
ja peaksin sada surma ma
seepärast surema!

Kas laimab võõra kadedus,
sa siiski elad südames,
sa siiski elad südames,
mu isamaa, mu isamaa!

Mu isamaa on minu arm,
ja tahan puhata,
su rüppe heidan unele,
mu püha Eestimaa!

Su linnud und mull’ laulavad,
mu põrmust lilled õitsetad,
mu põrmust lilled õitsetad,
mu isamaa, mu isamaa!

MU RÕÕM ON LÕPUTU
Silver Sepp

1. Mu rõõm on lõputu, mu rõõm on lõputu,

kuid siit me peame lahkuma, kuid siit me peame lahkuma.

2. Me hääl, kui tõusnuks tuul, me hääl kui tõusnuks tuul,

on taeva pilvituma toond, on taeva pilvituma toond.

3. :,: On õhtust saanud öö, :,:

:,: ja hommik juba koitemas. :,:

4. :,: Sai ühte meie hääl, :,:

:,: ei paremat tea tahtagi. :,:

5. :,: Me koos kui parvepuud, :,:

:,: ei iial või sind unusta. :,:

6. :,: Siit lähme oma teed, :,:

:,: kas ükski kord veel kohtume. :,:

7. :,: Et elumerevees

veel võiks me kokku sattuda. :,:

8. :,: Siit peame lahkuma, :,:

:,: on tähevalgus koduteeks. :,:

9. :,: Jah, päev on saanud ööks:,:

:,: ja öö on peagi lõppemas. :,: