Täna, 2. juulil kell 14.00 algas Tallinna Lauluväljakul XIII noorte laulupeo kontsert „Püha on maa“. Kaare all astub  üles 778 kollektiivi ja 23 139 koorilauljat ning orkestranti. Koore ja orkestreid juhendas teekonnal laulupeole 657 dirigenti. 

Avaühendkooris laulavad koos 362 koori ning 11 900 lauljat ning lõpuühendkooris 326 koori ja 10 700 lauljat.

XIII noorte laulupeo kunstiline juht on Pärt Uusberg. Peo juhtmõte on „Püha on maa“ ning Uusberg lähtus juhtmõtte ideekavandi loomisel Hando Runneli luuletusest „Valgust!“.

Uusberg ise on juhtmõtet kirjeldanud järgmiselt: „Arvan, et noori on võimalik näha mitut moodi; mina tahaksin neid näha – vähemasti laulupeo kontekstis – kui puhtaid, rikkumata, tundlikke hingi, kes peegeldavad oma hinge kui ka meie maa põhjamaiselt karget ilu läbi muusika. Minu ideekavandi nimeks oli „Püha on maa“ ning see lähtus Hando Runneli luuletusest „Valgust!“, mis minu jaoks võtab kuidagi kõige paremini kokku minu taju ja nägemuse tulevasest noorte laulupeost,“ kirjeldas Uusberg.

Lisaks peo kunstilisele juhile Uusbergile kuuluvad XIII noorte laulupeo kunstilisse toimkonda kaheksa liigijuhti:

Mudilaskoorid – liigijuht Maret Poll

Lastekoorid – liigijuht Ave Sopp

Poistekoorid – liigijuht Kuldar Schüts

Neidudekoorid – liigijuht Aarne Saluveer

Noormeestekoorid – liigijuht Kuno Kerge

Segakoorid – liigijuht Valter Soosalu

Puhkpilliorkestrid – liigijuht Riivo Jõgi

Sümfooniaorkestrid – liigijuht Jüri-Ruut Kangur

XIII noorte laulupeo muusikatoimetaja on Kersti Seitam ning lavastaja Uku Uusberg. Laulupeo kontsert lõpeb orienteeruvalt kell 21.00.

Mille järgi saab öelda, et laulu- ja tantsupeo rongkäik läks korda? Selle järgi, kas peotuli jõuab lauluväljaku tuletorni õigeks ajaks ja laulupidu algab hilinemiseta, teab rongkäigu üks korraldusjuhtidest Eero Kiipli.

Just Eero Kiipli ol see mees, kes igale rongkäigus osalenud piirkonnale andis loa: “Läks!” – just nagu  jooksuvõistluse stardis. “Kui Harjumaa lõpetas, tõmbasime liikuma Hiiumaa,” tõi ta näite. Eero ise seisis rongkäigu alguses –  Pärnu maantee ja Kaarli puiestee ristumiskohas –  ning kui kõik maakonnad olid sealt teele saadetud, tuli ta koos Tallinna kolonniga lauluväljaku poole. Tõsi – veidi kiiremas tempos.

Kui rongkäigu alguses oli oluline peolised õigel ajal teele saata, siis teekonna teises otsas tuli tagada, et väljakule jõudev mass ei koguneks troppi, vaid saaks laiali hajutatud. “Mingi osa suunasime sööma, teised jälle kõrvale. Rongkäigu lõpuosa on koht, kus kipub kõige rohkem liikumistakistusi tekkima,” jagas Eero oma ametitarkusi. “Kui näiteks orkester teeb oma teekonnal korraks peatuse, et koos mingi pala üles võtta, siis see rongkäigu sujumist ei mõjuta. Aga lõpuosas hakkab juba rohkem inimesi risti liikuma, lapsevanemad püüavad oma võsukesi leida, ka varasemad platsile jõudnud tahavad minna saabujaid tervitama. Hea meel on, et meil sujus kõik kenasti ja laulupidu sai alata ettenähtud ajal kell 14,” rääkis Eero Kiipli.

Selleaastane rongkäik kulges läbi vihmase Tallinna. Meeleolu oli see-eest aga päikeseline, ning naeratavate nägudega reipal sammul lauluväljaku poole ruttavad lapsed tõid omamoodi päikese välja. Nii mõnegi jaoks oli XIII noorte laulu- ja tantsupeo rongkäik esimene. Kuidas kulges noortel teekond laulupeole ja millised on nende muljed? 

Lauluväljakule on lõpuks jõudnud mitukümmend tuhat noort, kes ühiselt laulukaare all laulavad. Läbipaistvate vihmakeepide kolonn alustas teekonda Vabaduse väljakult. Maakond-maakond haaval jõudsid noored lauluväljakule. Koore, tantsurühme ja teisi peolisi saabus peole hordides, ning Laine Randjärve toredad tervitused tekitasid kõigis oodatud tunde. Kohale jõudnud, söödi kõht täis head ja veel paremat suppi, peale mida vihmakeepide sahisedes ringi joosti.

Kui uurisime noortelt, kuidas esimene rongkäik möödus, hüüdsid kõik rõõmsalt „Tore!“. Ikkagi esimene rongkäik ja puha. Muidugi olid mitmed lapsed teekonnast, proovidest ja sisemisest närvist veidike väsinud ja nende „tore“ ei olnud nii rõõmus, kuigi toredust kandis see eneses siiski. Üle teiste häälte kostusid eriti valjusti rõõmuhõiskeid nende suust, kel õnnestus presidendile plaksu lüüa. „See oli nii äge,“ hüüdsid noored, kel see hetk rongkäigust on tõenäoliselt meeles kogu eluks ja tulevasteks laulupidudekski.

Muidugi lisas elevust ka kaamerate kohalolu. Kõik, mis niigi uus ja huvitav, oli nüüd lausa „megalahe“, sest tuttavad näod telekast tekitavad erilise ja olulise tunde. „Eriti lahe oli kaameratesse lehvitada,“ õhkas pisike tantsija ning lisas: „Ma tahan juba näha, kas ma sain telekasse ka!“ Tõepoolest, ERRi otseülekandes rongkäigult tegid noored laulu- ja tantsupeolised tõenäoliselt rekordarvu lehvitusi – mõelda vaid, veidi enam kui 30 000 lehvitust!

Niimoodi rõõmsalt rutates juhtus mõnel ka pisike õnnetus. Üks neiu, väga entusiastlikult muide, rääkis kuidas tema komistas. Tõestuseks näitas ta ette ka põlvedelt määrdunud valged sukad. Rõõmsal meelel jooksid lapsed siiski edasi, sõprade juurde. Ka kukkumise kiuste oli tüdrukul meel hea, noori ei murra vist miski. Seda tõestas ka vihmasadu, mis meid kõiki kätte sai, kui peo ajal avanes järsku taevas – ilmataat valas vett lausa pangedest, vähemalt kahest, ning lõi veel kõuetrumme. Sellest olenemata marssisid noored vapralt laulukaare alla ning laulsid. Ja mitte niisama, vaid vapralt oma pisikestest südametest. 
Omamoodi kogemus oli lastel aga nii suurt hulka inimesi näha. Rongkäigus seda küll ei hoomatud, kuid lauluväljakule jõudes oli järsku kogu maailm pahupidi. Mõni eksinud nägu jalutas ikka inimmassi vahel ringi, kuid vabatahtlike abiga jõudsid kõik tagasi oma tantsurühma juurde. Lõpuks jõudsid kõik rõõmsalt laulukaare alla, kus ühiselt XIII laulupidu „Püha on maa“ alustati.

Täna õhtul jõudis Kalevi Keskstaadionil publiku ette III ja viimane noorte tantsupeo etendus „Sillad”. Sellega sai punkti XIII noorte tantsupidu.

Kõik kolm tantsuetendust pälvisid staadionitäie pealtvaatajate sooja vastuvõtu. Noorte tantsupidu andis selge märgi sellest, et rahvatants ja sellega seotud traditsioonid püsivad elujõus ning leidub noori ja ka juhendajaid, kes selle eest hea seisavad.

Tänavuse tantsupeo pealavastaja Agne Kurrikoff-Herman meenutas pärast viimase etenduse lõppu aastat 1987, mil ta veel väikese tüdrukutirtsuna ise oma esimesel tantsupeol osales. „Mäletan ühte hetke, mil istusin siinsamas Kalevi staadionil müüri peal ja korraga maailm nagu kadus minu ümbert ning ma tundsin nagu hõljuksin õhus. Täna, pärast tantsupeo lõppu, oli mul sarnane kogemus,” kirjeldas Kurrikoff-Herman lisades, et viimastele päevadele tagasi mõeldes valdab teda sõnatukstegev tänutunne. Kindlasti usub pealavastaja, et toimunud tantsupidu oli ülioluline selleks, et tuua rahvatants lõplikult välja koroonast tingitud vaikusest.

Viimasel tänasel etendusel oli kohal ka peaminister Kaja Kallas, kes oma kooliajal tegi kaasa rahvatantsuansamblis Sõleke. Peaminister ütles oma tervituskõnes tantsijatele, et on nende peale kade. „See tunne, et sa saad siin suurel väljakul tantsida, on midagi täiesti erilist,” tunnistas Kallas. Peaminister rääkis veel, et tantsupidu on nagu ühiskond, kus kõigil on oma oluline roll. „Nii nagu ühiskonnas sõltub suur pilt sellest, et kõik teeksid oma osa, nii ka tantsupeol – kui sina õigel ajal oma märgile ei jõua, siis suur pilt kokku ei tule.”

Ehkki prognoos näitas tänaseks vihmahoogusid, soosis ilmataat tantsijaid, nii et kell 15.00 alanud II etendus kui ka viimane etendus möödusid sajuta. Viimasel etendusel toimus traditsiooniline pärgamistseremoonia. Kunstilisele toimkonnale pani pärjad kaela kultuuriminister Heidy Purga.

Väsinud, kuid emotsioonidest tulvil tantsulapsed ja -noored pääsesid jalga puhkama, kuid juba homme hommikul liituvad nad suure laulu- ja tantsupeo rongkäiguga. Kalevi keskstaadionil kustunud tatsupeotule asemel põleb homme juba laulupeotuli, mis on samuti osake Võrumaal süüdatud noortepeo tulest. Koos rongkäiguga jõuab laulupeotuli Tallinna Lauluväljakule ja traditsiooniliselt süttib see tuletornis, pärast ühendkooride avalaulu „Koit”.

Eile õhtul jõudis Kalevi keskstaadionil publiku ette III ja viimane noorte tantsupeo etendus „Sillad“. Sellega sai punkti XIII noorte tantsupidu. Sellest, millised olid osalejate ja pealavastaja muljed, saad pikemalt lugeda selles loos.

Kõik kolm tantsuetendust pälvisid staadionitäie pealtvaatajate sooja vastuvõtu. Noorte tantsupidu andis selge märgi sellest, et rahvatants ja sellega seotud traditsioonid püsivad elujõus ning leidub noori ja ka juhendajaid, kes selle eest hea seisavad.

Tänavuse tantsupeo pealavastaja Agne Kurrikoff-Herman meenutas pärast viimase etenduse lõppu aastat 1987, mil ta veel väikese tüdrukutirtsuna ise oma esimesel tantsupeol osales. „Mäletan ühte hetke, mil istusin siinsamas Kalevi staadionil müüri peal ja korraga maailm nagu kadus minu ümbert ning ma tundsin nagu hõljuksin õhus. Eile, pärast tantsupeo lõppu, oli mul sarnane kogemus,“ kirjeldas Kurrikoff-Herman, lisades, et viimastele päevadele tagasi mõeldes valdab teda sõnatukstegev tänutunne. Kindlasti usub pealavastaja, et toimunud tantsupidu oli ülioluline selleks, et tuua rahvatants lõplikult välja koroonast tingitud vaikusest.

12-aastane Elisabeth rääkis, et sellel aastal sai ta oma esimese tantsupeo kogemuse. „Väga uhke tunne oli kõikide inimeste ees ja kõikide noortega koos tantsida,“ lisas ta. Elisabeth ütles, et ka tema hoidis lõpumarsi ajal pisaraid kinni. „Lahinal hakkasin nutma siis, kui juhendaja ütles meile, kui tublid me oleme olnud. Ta kiitis meid nii palju,“ rääkis ta. Elisabeth soovis tänada enda tantsuõpetajat, tänu kellele saadi tantsud kiiresti selgeks ning oldi tantsupeoks täiesti valmis. „Kindlasti jätkan ma rahvatantsu tantsimist, sest soovin ka järgmistel tantsupidudel osaleda. Võib-olla saab minustki tulevikus sama tubli tantsuõpetaja nagu minu juhendaja,“ lisas ta.

14-aastane Markus ütles, et tantsupidu „Sillad“ oli tema teine tantsupidu ning tema arvates sai selleaastane tantsupidu liiga kiiresti läbi. „Ma ei osale kahjuks laulupeol, aga vähemalt saan rongkäigus osaleda,“ ütles ta. Markus rääkis, et tantsupeo lõpp oli väga emotsionaalne. „Esimest tantsupidu ma enam eriti ei mäletagi, kuid usun, et tantsupidu „Sillad“ jääb mulle terveks eluks meelde,“ ütles ta. Ta lisas: „Terve tantsupeo muljeid on raske sõnadesse panna. Eks see lõpp, kui nii väikesed kui suured oma mütse rõõmust õhku viskasid ja tüdrukutel pisarad silma tulid – see hetk jääb alatiseks meelde.“
Tallinna Kesklinna Põhikooli rahvatantsuõpetaja Maiju Kerme sõnul on tantsijad olnud äraütlemata tublid. „Mina rahvatantsuõpetajana olen väga uhke kõikide tantsijate, eelkõige enda rühmade üle. Noored on juba järgmisteks aastateks plaane teinud – nemad tahavad kindlasti veel tantsida,“ räägib Kerme. Rahvatantsuõpetaja soovitab nüüd kõikidel tantsijatel puhata, meenutada tantsupidu ja nautida suve, kuid ta tõdeb, et neid soovitusi pole lihtne täita. „Kel tantsupisik juba sees, sel see pisik niisama lihtsalt ära ei lähe,“ ütleb Maiju Kerme.

Eile toimus Tallinnas Vabaduse väljakul XIII noorte laulu- ja tantsupeo raames rahvamuusikapidu „Päriselt“. Suurkontsert tõi kuulajateni meie rahvamuusika pärandi läbi tänapäeva noorte. Peol sai kuulda kandleid, torupille, viiuleid, lõõtspille, akordioneid ja näppepille ning 330-st mängijast koosnevat koondorkestrit, millest kujunes teadaolevalt aegade suurim rahvapärase koosmängu koosseis Eestis.

„Rahvamuusikapidu on põhimõtteliselt nagu rahvapillimängijate laulupidu,“ sõnas rahvamuusikapeo juht Juhan Uppin. „Rahvamuusikal pole oma hümni välja kujunenud, pigem püütakse igaks kontserdiks leida uusi palasid arhiividest, aga mulle tundub, et varasemalt eri kohtades toimunud pidu on endale väärilise kodu leidnud siinsamas Vabaduse väljakul. Mulle siin väga meeldib.“

Alguses ähvardas ilmaprognoos vihma sadada ja veidi sadaski, kuid peatselt taevas selgines. Uppin jäi peoga väga rahule: „Mida siin öelda, ma olen väga rõõmus,“ ütles ta, heites pilgu selginenud taevale, peoks hästi valmistunud muusikutele laval ja väljakule, mis oli kaasaelavat publikut täis.

Rahvamuusikat oli kuulama tulnud ka Eesti Vabariigi president Alar Karis, kes väljendas samuti siirast rõõmu selle üle, et rahvamuusikapidu on kasvamas, toimub laulu- ja tantsupeo osana ning temagi usub, et Vabaduse väljak on oma asukoha ja suuruse poolest õnnestunud valik toimumispaigana.

Peol esinenud muusikud olid samuti rõõmsad. Üle kõige olid nad õnnelikud selle üle, et esitus läks väga hästi ja ilm pidas. Noor andekas kandlemängija Aia Rikka ütles, et üldjuhul esineb tema ja teised rahvamuusikud üksi või väikese ansamblina, aga seekord said nad võimaluse mängida orkestris.

Peol astus üles 830 pillimängijat ja 83 kollektiivi üle Eesti. Mängijad jagunesid seitsmesse pilliliiki: kandled, torupillid, viiulid, lõõtspillid, akordionid, näppepillid ja eelnevate „piirangute“ vaba koondorkester. Kui enamjaolt oli liikide koosseisus 20–150 pillimängijat, siis kontserdi lõpus astus lavale unikaalne, umbes 330-st rahvamuusikust koosnev segaansamblite koondorkester. „See on Eesti kontekstis ebatavaline, selliseid masse rahvamuusikuid koos mängimas mujal Eestis ei näe,“ ütles Uppin ja selgitas, et eesti rahvamuusikas on keskne koht olnud üksikul muusikul, hilisemal ajal ka ansamblil.

Rahvamuusikapeol kõlas kokku 35 just selleks peoks seatud või loodud pala, mis andis hea ülevaate eesti rahvamuusikast.

Lisaks üldjuhile Uppinile aitasid rahvamuusikapeo toimumisele kaasa rahvamuusikapeo korraldaja Martin Medar ja liigijuhid.

Peatselt XIII noorte laulupeo dirigendipulti astuval tunnustatud ja armastatud dirigendil Hirvo Surval on täna 60. sünnipäev. Aastakümneid koorimuusika ja laulupidudega seotud Surva jaoks on laulupidu juubelipäevaks ideaalne keskkond, kus ta on läbini ümbritsetud Eesti koorimuusika ja -muusikutega.

Täna toimuval XIII noorte laulupeol „Püha on maa“ astub peatselt dirigendipulti palavalt armastatud dirigent Hirvo Surva, kel täna on 60. sünnipäev. Ta juhatab sel laulupeol kahte teost: poistekoori esituses kõlavat Andres Valkoneni laulu „Las jääda ükski mets“ ja ühendkoori esituses kõlavat Peeter Konovalovi laulu „Legendaarne“, mõlemad Tõnu Kõrvitsa seades.

Dirigendikarjääri alustas Surva 15-aastaselt. Noorte ja üldlaulupidude korraldusliku poolega on  Surva seotud alates 1993. aastast olles olnud nii laulupeodirigent kui ka kunstiline juht ja poistekooride liigijuht. Seega möödus tal tänavu 30 aastat ka laulupeodirigendi debüüdist.

Hirvo Surva on aastatega saanud koorimuusika sünonüümiks ja laulupidu on talle juubelipäevaks parim sünnipäevapaik, kus juubilari ümbritseb eesti koorimuusika. Eesti Kooriühingu esimehena ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professorina on ta aastaid edendanud Eesti koorimuusikaliikumist, pühendanud oma jõu laulupeoliikumisse, koorijuhi ameti edasikestvusesse ning samuti poiste- ja meeskooride arendamisse.

Surva peab enda seni suurimaks tunnustuseks seda, kui 2014. aastal andis Eri Klas üldlaulupeo lõppedes talle üle oma õpetaja Gustav Ernesaksa taktikepi.

Hirvo Surva tähistas oma sünnipäeva 6. juunil suurejoonelise kontserdiga Estonia kontserdisaalis, kus kõlas eesti muusika. Teosed pühendas Surva oma õpetajatele, perele ja lapsepõlvekodule.

Hetkel on Hirvo Surva Revalia Kammermeeskoori dirigent ja alates 2001. aastast Rahvusooperi Estonia poistekoori peadirigent.

Noorte laulupeol, 2. juulil anti esimest korda välja noorte puhkpilliorkestri dirigendi preemia, mille laureaat on dirigent ja muusikaelu edendaja Ilmar Tõnisson. „Eesti Puhkpillimuusika Ühing annab preemia üle ühekordselt, järgmine kord märgitakse preemiaga ilmselt kellegi teise sünniaastapäeva,“ selgitas ühingu vastutav sekretär Valdo Rüütelmaa.

„Valituks osutus Tõnisson oma pikaaegsete teenete, Eesti Noorte Puhkpilliorkestri kokkukutsumise, väga pika pedagoogikarjääri ning orkestrijuhi ja organisaatori töö eest,“ selgitas Rüütelmaa.

Pärnumaal sündinud Ilmar Tõnisson on dirigent, muusikaõpetaja, muusika- ja hariduselu korraldaja ning klarnetist. 2020. aastal tähistas mees oma 85. eluaasta juubelit. Tõnisson asutas 1972. aastal Eesti Noorte Puhkpilliorkestri, mida ta juhatas peadirigendina 21 aastat.

Lisaks on ta üks Pärnu Humanitaargümnaasiumi muusikaosakonna asutajaid ja eestvedajaid ning Pärnu muusikafestivali rajaja. Instrumendiõpetajana on Tõnisson erinevates muusikakoolides õpetanud flööti, klarnetit, saksofoni, plokkflööti ja orkestri dirigeerimist. Noorte puhkpilliorkestri dirigendi preemia laureaat on olnud seotud ka laulupidudega – ta oli 1993. aastal toimunud VII koolinoorte laulupeo puhkpilliorkestrite dirigent.

Auhinna andis laulupeol üle ühingu esindaja Kaido Kivi pärast puhkpilliorkestri esitust „Majakene mere ääres“.

Kokku esitati preemiale kaheksa nominenti.

Tallinna Lauluväljakul kuulutati täna välja Veljo Tormise Fondi selleaastane laureaat. Stipendiumi ning aukirja pälvis helilooja Mariliis Valkonen, kelle teos “Elu on voolamine” kõlab noorte laulupeol avaosas ühendkooride esituses.

Eesti Rahvuskultuuri Fondi juures asuva Veljo Tormise Fondi haldusnõukogu esimees Aarne Saluveer ütles, et stipendiumi algatasid 2000. aastal Veljo Tormis ja Eesti Kooriühing eesmärgiga väärtustada rahvusliku suunitlusega kooriloomingut. “Tänavune laureaat Mariliis Valkonen on silmapaistev looja, kelle eriliseks armastuseks on koorimuusika ja kes kirjutas ühendkooridele mõeldud “Elu on voolamine” spetsiaalselt tänavuse noortepeo jaoks,” rääkis Saluveer.

Veljo Tormise Fondist eraldatakse stipendium tavakohaselt noorte laulu- ja tantsupeo aastal. Stipendiumide üleandmine juubelisünnipäeva aastatel toimub Veljo Tormise sünnipäeval 7. augustil ning noorte laulu- ja tantsupeo aastatel. “See, et laureaat kuulutatakse välja läbimängu ajal mitte laulupeo kontserdil, oli Veljo Tormise enda soov, kes tagasihoidliku inimesena seda kunagi ei taotlenud. Kuna just harjutades saavutab koorilaul lõpuks oma täiuse, siis on peaproovis stipendiumi üleandmisel ka ilus tähendus,” lisas Saluveer. Koos temaga andis tunnustuse laureaadile üle Eesti Rahvuskultuuri Fondi nõukogu esimees Olav Ehala.

Varem on Veljo Tormise stipendiumid pälvinud isikupärase stiili ja kaasaegse rahvusliku helikeele kasutamise eest heliloojad Ester Mägi (2004), Urmas Sisask (2006), Piret Rips-Laul (2009), XIII noorte laulupeo kunstiline juht Pärt Uusberg (2011) ja Tauno Aints (2017) ja Rasmus Puur (2020).

Stipendiumikonkursi korraldab ja stipendiaadi valib Veljo Tormise fondi halduskogu koosseisus: Taavi Esko, Tõnu Kõrvits, Aarne Saluveer, Ants Soots, Lea Tormis, Leelo Tungal.

XIII noorte laulu- ja tantsupeo „Püha on maa“ finaal – laulupidu – on täies ilus ja kõlas. Ilmaprognoos lubas sooja ja vihma ning hülgehall taevas poetas alustuseks janunevale maale esialgu pisut värskendust, kuid see oli alles algus – nii peo kava kui ka vihma suhtes.

Tänasel noorte laulupeol kõlab neli teost Leelo Tungla sõnadele. Laulupidude tulihingelise austajana viibis armastatud luuletaja ja kirjanik ka ise suurpeol kohal, koos hulga lähedastega mitmest põlvkonnast. Esimesi muljeid peost, mis veel oli algusjärgus, ütles Tungal: „Pidu on maitsekas ja ilus! Kava on imeline,“ ja lisas, et kõige tähtsamad on aga laste muljed, kellele see pidu ju tegelikult ongi. „Me muidugi kõik naudime, aga tegelikult see on laste pidu ja laste kaasa tõmbamiseks. Lastele on väga oluline üksteisega kokku saamine, sest neid võimalusi on vähe, käiakse perega lõunamaal ja mujal,“ ütles Tungal selgitades, et üksteisega kohtumine on väga oluline sõprade leidmiseks. Leelo Tungal on ise sündinud laulupeo rongkäigu ajal ja ta ema suure laulupidude fanaatikuna võttis ka teda ennast kaasa. „Nüüd aga olen mina siin oma lastelastega.“

Tungal lisas veel: „Seda kõike siin võib nimetada täiesti eesti kultuuri sündmuseks. Eriti praegu, pärast pikki pandeemiaaegu ja mil lähedalt tulevad sõjauudised. Kõik see ühtehoidmine ja harmoonia on oluline, sest muusikat ilma harmooniata ei ole. Juba maast madalast olla harmoonia sees on suur asi. Ega probleemid ju kuhugi kao, seetõttu ongi nii oluline, et eestlased oleks iga mõne aasta takka ühe mütsi all.“

Laulupeoaegse vihma kohta arvab Leelo Tungal, et on hullemaidki vihmu olnud ja kui kõik on liiga ilus, siis läheb juba läägeks. Kärgatanud äikesemürina kohta ütles ta: „See näitab, et kõik on naturaalne. Isegi ilutulestik ja heliefektid!“

Tänasel, XIII noorte laulupeol „Püha on maa“ kõlab Leelo Tungla sõnadele neli laulu: poistekoori repertuaaris Andres Valkoneni pala „Las jääda ükski mets“, segakooride esituses Erkki-Sven Tüüri „Väike eestimaine laul“, neidudekoori esituses Sirje Kaasiku „Sind ma tahan armastada“ ja mudilaskooride esituses Riho Esko Maimetsa ja rahvaviisiga „Me lähme rukist lõikama“, mille teine osa on paljudel peas juba eelkoolieast, aga esimene osa kõlas uudisteosena. 

Septembris kuulutas XIII noorte laulu- ja tantsupeo kunstiline toimkond välja kõnevõistluse, kuhu oodati osalema lapsi ja noori vanuses 7–27 eluaastat. Täna said Mark Metsa, Rasmus Kristofer Randla, Marta Liise Demjanov, Henri Kirschenberg, Brenda Regina Reinaru, Anna-Magdalena Peterson, Nora Tamra, Annabel Soode ja Sundari Lüllman enda kõned laulukaare all ette kanda.

Noorte kõned tulid esitlusele läbi terve kava, tuues palade vahele tükikese erinevatest Eestimaa nurkadest, ning täitsid lauluväljakul olijate südamed killukese pühadustundega. „Kõnevõistlus kinnitas, et pühaduse tunnetus on noortes olemas – neis sisaldus siiras mõte ja armastus Eesti vastu,“ sõnas žüriiliige Tiina Veismann.

Ka laulupeo kunstilise juhi Pärt Uusbergi sõnul peegeldus kõnedest noorte siiras hoolimine Eestimaast ja selle iseseisvusest ning mõistmine, et viimases pole midagi iseenesestmõistetavat. Tantsupeo „Sillad“ pealavastaja Agne Kurrikoff-Hermani sõnul oli kogu kõnevõistlus väga positiivne ja meeliülendav ettevõtmine, mis võiks saada laulu- ja tantsupeo traditsiooniks.

Üheks kõnepidajaks oli Mark Metsa. Noormees, kes oma kõnes üritas sõnastada tasakaalu ja anda edasi mõttekäiku, mis aitaks inimestel olla tänulikud. Saada sellest ise osa ja seda edasi anda. „Eestis on hea tasakaal ürgse ja kaasaegse vahel. Paljudel on maakodud, kuhu saab põgeneda linnakära eest, aga samas saab linnas olla. Ka keelest saab neid näiteid tuua. Näiteks IT poolest oleme maailma tipus, aga siiski on meil palju väljendeid, mis tulevad näiteks linnuhäälitsustest.“

„Et miski saaks olla püha, peab sellesse uskuma,“ alustas Anna-Magdalena Peterson oma kõne, mis kandis eneses nii paljut. Kui kõlas mõte „hoolida ja hoolitseda, see on lihtsaim tee leida viis meie kodumaad armastada,“ meelitas see isegi välja päikese, mis vihmased mured neidudekoori „Sind tahan armastada,“ saatel minema peletas.

Noorte mõtted tuletasid meile kõigile meelde, kuidas pühadus on meis endis, sügaval sisimas, kandumas edasi põlvest-põlve. Kõned pühadusest võiks ehk kokku võtta Pärt Uusbergi „Mis on inimene“ laulust sõnadega „Hoia, küll siis hoitakse sind!“ ja seda, et hoitakse, näitas meile taevapäike peale äikesevihma.

Kõnekirjutamise võistluse idee sündis peo korraldustoimkonna soovist teada saada, kuidas väljendaksid oma mõtteid, tundeid ja vaateid peo tähtsaimad osalised – lapsed ja noored. Mida tähendab neile Hando Runneli sõnastatud XIII noorte laulu- ja tantsupeo väärtussõnumit kandev juhtmõte „Püha on maa“ ning millise kõne nemad peaksid, seistes terve Eestimaa ees.

Ootamatult alanud äike ja äge vihmavaling pani peolised lauluväljakul eri suundadesse laiali jooksma. Lauluväljakul Oru värava juurde püstitatud politseitelgist sai koht, kust lapsevanem või juhendaja eksinud laulja jälle üles leidis.

Politsei- ja Piirivalveameti kommunikatsiooniekspert Britta Sepp tõdes, et ootamatult kärgatanud kõu ehmatas paljusid väikeseid laulupeolisi. „Kuivõrd vihmaga hakkasid paljud inimesed korraga liikuma, kadusid mitmetel lastel oma vanemad, juhendajad või rühmakaaslased silmist. Õnneks leidsid nad kas ise, mõne täiskasvanu või korrakaitsjate abiga tee politseitelki, kus sõbralikud politseinikud asusid kohe eksinud laste vanematega ühendust otsima, pakkusid neile kommi ja laenasid sooja saamiseks enda jopesid.“

Koostöös korraldajatega oli politsei käsutuses ka linnatranspordilt saadud liinibuss juhuks, kui eksinud lapsed peavad märgades riietes kaua enda vanemaid või juhendajaid ootama. „Õnneks leidsime laste eest vastutavad täiskasvanud piisavalt kiiresti ja lapsed ei pidanudki pikalt ootama.“

Laste rahustamiseks olid politseitöötajatel varuks erinevad nipid. „Jagasime komme, puhusime juttu ja lasime neil kaisutada politsei kallikaru, mis on mõeldudki laste rahustamiseks ja lohutamiseks,“ loetles Britta Sepp. „Selleks et lapsed ei alajahtuks, mässisime nad termotekkidesse, andsime selga enda joped ja samuti tõi korraldaja meile tekke juurde.“

Britta Sepp lisas, et täna on politseipunktidest abi saanud ligi 70 last. Kõige noorem, kes ära kadus ja abi vajas, oli kõigest kaheaastane. „Rõõm oli näha, et mitmed vanemad olid selliseks olukorraks valmistunud, sest lastel oli vanema number kirjutatud kas käepaelale, nokamütsi või jope sisse või oli number lastel lausa tublisti pähe õpitud,“ sõnas ta tunnustavalt.