„Kui muusika väga meeldib ning on soov ennast sellega siduda, siis tasub kindlasti muusikat õppima minna,” meenutas puhkpilliorkestrite liigijuht Riivo Jõgi nõuannet, mis ta sai enne dirigeerimise õpingute alustamist. Loe lähemalt puhkpilliorkestrite liigist ja liigijuht Riivo Jõgist. 

LIIGI KUNSTILINE TOIMKOND:

• Riivo Jõgi (liigijuht)
• Tarmo Kivisilla 
• Bert Langeler
• Mart Kivi

KAVA:

• Teodor Hirvoja, Löögi kaja
• Pärt Uusberg, Lootuse laul
• Tonio Tamra, Kui mina hakkan…                                                                                                              
• Ülo Vinter, seade Martin Pajumaa, Majakene mere ääres
• Riivo Jõgi, Laskem elada!

Palun tutvustage ennast meie lugejatele – kuidas olete jõudnud muusikani ning mis teid täna teie töös inspireerib?

Muusika on mind saatnud juba lapsepõlvest saati ning mulle on alati meeldinud muusikat kuulata ja nautida. Kooli minnes läksin ma hoopis võistlustantsu trenni ja kuivõrd ka seal on muusikal oluline roll, siis see on mind mõjutanud päris palju. Päriselt muusika juurde jõudsin tegelikult alles 12-aastasena. See on üsna hilja võrreldes paljude teistega, kes alustavad juba 7-aastaselt või isegi varem. Muusikakooli soovitas mul astuda muusikaõpetaja, kes märkas tunnis, et ma väga elavalt laulan ja kaasa teen.

Peale Põlva Muusikakooli lõpetamist suundusin edasi õppima Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse koori- ja hiljem orkestridirigeerimise erialadele. Esialgu oli mul keeruline eriala valikut teha ja nõu sai peetud üsna palju. Aga ikka soovitati, et kui muusika väga meeldib ning on soov ennast sellega siduda, siis tasub kindlasti muusikat õppima minna. Seda räägin ma ka oma õpilastele ning võiks isegi öelda, et umbes 70-80% minu vokaalansamblite lauljatest on oma elutee muusikaga sidunud. Seega tundub, et olen ka neid inspireerinud.

Kuivõrd ma juhatan mitmeid erinevaid kollektiive, siis mind inspireerib just koostegemise rõõm ja lisaks muidugi see, et neist tegevustest sünnib alati midagi põnevat ja vahvat.

Millise mälestuse või kogemuse varasematest laulu- ja tantsupidudest võtate liigijuhina kaasa XIII noorte laulu- ja tantsupeole „Püha on maa”?

Tooksin väja oma esimese laulupeo 2002. aastal, kui mängisin puhkpilliorkestrite ridades klarnetit. Mul on sellest siiani meeles palju detaile, loomulikult repertuaar, aga ka ilm ning pikk bussisõit pärast pidu Põlvasse. Võib öelda, et selle peo head mälestused on minuga kaasas ka praeguse peo protsessis.

Kuidas teie meelest suhestub XIII noorte laulupeo puhkpilliorkestri repertuaar peo üldise juhtmõttega „Püha on maa”?

Mul on hea öelda, et laulupeo kunstiline juht Pärt Uusberg on puhkpilliorkestrite liigi üks heliloojatest ja tema lugu „Lootuse laul” on just selleks peoks kirjutatud. Meil on kavas veel „Majakene mere ääres”, mida ilmselt iga eestlane teab ja laulda oskab ning mis tekitab alati soojad tunded kodumaa vastu. Ma arvan, et selles loos tuleb samuti „Püha on maa” mõte igati hästi esile.

Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see teie hinnangul osalejatele esitab?

Kuivõrd hakkasime pidu ette valmistama just koroonakriisi alguses, siis saime kohe aru, et peame lähenema teisiti kui varem. Just seetõttu oleme astunud repertuaari raskusastmes sammu või isegi poolteist tagasi. Siiski ei saa öelda, et kõik lood oleksid lihtsad, vaid oleme repertuaari pigem just pedagoogiliselt läbi mõelnud arvestades, et vahepeal ei olnud võimalust koos harjutada. Nüüd, peale eelproove saame öelda, et suur osa orkestreid valdab lugusid kenasti, seega toona tehtud valikud olid õiged.

Meil on eraldi lugu löökpillimängijatele, mis on üles ehitatud rütmile. Sellega püüdsime tuua repertuaari midagi uuenduslikku. See on veidi teistsugune väljakutse ka löökpillimängijatele endile. 

Kuidas kollektiivid teie hinnangul koroonapandeemia siiani üle on elanud?

Paraku tuleb öelda, et paljud noored on leidnud endale uued huvid ning see on muusikakoolidesse õppima toonud vähem lapsi, mistõttu ka koorid ja orkestrid on kokku kuivanud. Minu isiklikud kollektiivid küll ei ole, aga kui ringi käia ja teistega suhelda, siis tuleb mõju ikkagi välja. 

Ma usun, et tulevikus läheb olukord ikka paremaks. Inimesed tulid siiski peale koroonapandeemiat uue hoo ja värskusega tagasi. Nüüd aga tuleks tegeleda koorilaulu ning puhkpillimängu suurema propageerimisega ja seda eriti koolides.

Kas eelmisel aastal 60. juubelit tähistanud noortepeo traditsioon on piisavalt tugev, et 40 aasta pärast oma 100. juubelit tähistada?

Kindlasti, kuigi on tendents, et väiksemates kohtades noorte arv järjest väheneb, siis peod muutuvad üsna Tallinna-Tartu keskseks. Lisaks on ka paljud juhendajad küpses eas, mistõttu on ilmselt 10 või 15 aasta pärast juhendajate põud päris suur. Paljudes maakondades on juba praegu nii, et kõiki liike ei ole. Näiteks on Eestis väga vähestes kohtades noormeestekoore. 

Väikseid samme on probleemi lahendamise suunas astutud, näiteks dirigentide palgatoetuse meede, loodetavasti on sellest kõigest ka abi.

Lisaks võiksid minu meelest juhendajad anda noortele võimaluse proovida mõnda lugu juhatada, et anda neile maitse suhu, kuidas on orkestri või koori ees seista. Muidu noored ei teagi, mida dirigeerimine tähendab, aga just selline kogemus võib neis tekitada suuremat huvi kollektiivi juhtimise vastu.

– Liisa Kaseorg

„Löögi kaja“ autor, noor muusik ja helilooja Teodor Hirvoja on lõpetamas magistriõpinguid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias orkestridirigeerimise erialal ning töötab muusiku ja õpetajana. Lugusid hakkas ta kirjutama II–III klassis, aga enda sõnul päris teosteni hakkasid need jõudma paar aastat tagasi. Kõnelesime Teodoriga, kuidas ülevat õhustikku toetav pala sündis ja mida tundis, kui esimest korda seda orkestri esituses kuulis.

Kuidas kirjeldaksite teost „Löögi kaja“ ja milline on selle stiil?

„Löögi Kaja“ on laulupeo lugu löökpillimängijatele. Puhkpilliorkestritega jõuab sel peol kaare alla üle 80 löökpillimängija – löökpillimängijatele teist sellist koosmängimise võimalust Eestis pole.

Mis ajendas ja inspireeris selle teose loomist?

Liigijuht Riivo Jõgi soovil telliti teos, mis tooks löökpillid esiplaanile. Minu meelest on puhkpillidel ja eriti löökpillidel alati juures mingi pidulik aura. On ju aastatuhandeid olnud need pillid kohal nii Jumala kiituseks – nt Taaveti laulus kõlab: „Kiitke Jumalat trummidega ja ridastikku“ – kui aadlike suursugususe näitamiseks. Ka kaitseväe juures või kasvõi laulupeo rongkäigul on löökpillid olemas toetamaks marssimist. Võib öelda, et otsisingi seda ülevat, pidulikku vaimsust ja olekut, kui seda marsitaktis lugu kirjutasin.

Milliseid väljakutseid ja takistusi kogesite teose kirjutamisel ning kuidas neid ületasite?

Laulupidu on esinejate ja eriti orkestrite jaoks väga pikk protsess ning kollektiivide valmistumine võib kesta rohkem kui aasta. Eri koosseisud on väga erineva võimekusega ning kirjutades lugu löökpillidele peab arvestama, et paljudes kohtades võib olla löökpillimängijaid üks-kaks, kui sedagi. Kuna kahel viimasel laulupeol lõin kaasa sümfooniaorkestrite liigis löökpillide jaotamisel ja abistamisel (uhke nimega võib mind nimetada ka nende pidude löökpillide kontsertmeistriks), siis omasin väga head ülevaadet orkestrimängijate ja eriti löökpillimängijate seisust. See oli peamine põhjus, miks Riivo teose sooviga just minu poole pöördus. Võtsin oma südameasjaks, et teos oleks ka väikese koosseisuga sidus ja esitamiseks kõlbulik. Nii piisabki selle loo mängimiseks kolmest löökpillist: väike trumm, suur trumm ja taldrikud. Seejuures suure trummi ja taldrikute partii on tehtud sellise raskusastmega, et lihtne on õpetada selle loo jaoks neid pille mängima mõne teise pilli mängija ning sisuliselt on võimalik seda lugu esitada vaid ühe löökpillimängijaga.

Löökpillidele lisandub orkestrilt ka käteplaksude partii. Laulupeol lisandub sinna muidugi värviks veel kümme erinevat löökpilli ning väga tähtis rivitrummide partii. Loo kirjutamise teeb see muidugi raskeks, kui obligato-partiisid on nõnda vähe, mistõttu loomisel püüdsingi leida parimaid lahendusi kirjutamaks võrdlemisi lihtsat, aga köitvat rütmilist lugu.

Kas olete juba kuulnud seda lugu mõne orkestri esituses? Kui jah, siis mis tunne valdas?

Jah, olen seda teost kuulnud Eesti Noorte Puhkpilliorkestri esituses ning laulupeo eelproovides. Raske seletada, aga need korrad on mulle väga sügavalt mõjunud. Eks see ole alati vahva, kui enda loodud teost mängitakse, aga just selle loo puhul oli midagi erilist. Need rütmifiguurid, mida kasutasin, ja kuidas kõik kohalolijad püüdsid neid pühendunult mängida… See on väga eriline tunne.

Kas see on teie debüüt laulupeol heliloojana? Kas saate autorina laulupeol ka kohal olla?

Jaa, heliloojana on see minu laulupeo debüüt. Olen kindlasti kohal ka.

„Löögi kaja“ autor Teodor Hirvoja on lõpetamas magistriõpinguid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias orkestridirigeerimise erialal prof Paul Mägi klassis. Ta on muusikaõpetaja Püha Johannese Koolis, õpetab ja juhendab Nõmme Muusikakooli orkestrite löökpillimängijaid ja on nooremate õpilaste puhkpilliorkestri dirigent. Samuti on ta Tallinna Politseiorkestris löökpillimängija ja abidirigent ning mängib Estonia teatri orkestris löökpille. Ta on kirjutanud koorilaule, palasid rütmikakoorile, löökpillidele ja klaverile.

– Karmen Kaukver

Loe lähemalt, kuidas sündis puhkpilliorkestri repertuaari loo „Majakene mere ääres” seade ning kes on selle seade autor Martin Pajumaa. 

Palun tutvustage ennast meie lugejatele – kuidas olete jõudnud muusikani ning millega te täna tegelete?

Mina olen Martin, olen 18-aastane ja hetkel õpin trompeti eriala Tallinna Muusika- ja Balletikoolis. Samal ajal töötan ka Rahvusooper Estonia orkestri trompetirühmas. 

Trompetit olen mänginud nüüdseks umbes 12 aastat. Muusikani jõudsin ma juba lasteaias, kus käisin muusikaringis, mida juhendas viimastel aastatel Riina Rüütelmaa. Peale lasteaia lõpetamist suunas ta mind edasi enda abikaasa Valdo Rüütelmaa juurde, kes õpetab Tabasalu Muusikakoolis vaskpille, kaasa arvatud trompetit. Tol ajal olin ma nii väike, et ega ma täpselt aru ei saanud, millesse end segan muusikamaailma sisenedes, aga Valdo arvas, et trompet võiks mulle sobida ja nõnda ma siis muusikakooli astusin. Siiamaani olen erialavalikuga rahul ja ei kujutaks ette enda käes ühtegi muud instrumenti!

Tabasalu Muusikakooli õhkkond oli väga soe. Kõik õpetajad, kellega ma sain seal töötada ning kellelt õppida olid samuti väga sümpaatsed ja südamlikud inimesed. Sealt ilmselt mu armastus muusika vastu ka tuli. Niikaua kui ma mäletan olen ma alati tahtnud oma elu muusikaga siduda. 

Arranžeerimisega alustasin umbes 5-6 aastat tagasi, kui kirjutasin oma esimesed seaded vaskpilliansamblile Tabasalu Brass, kus sel ajal ka ise mängisin. Edasi olen püüdnud üsna järjepidevalt seadmisega tegeleda, esialgu ainult ansamblitele, kuid viimastel aastatel ka erinevatele orkestritele. See on igal juhul väga mitmekülgne viis, kuidas lisaks interpreediks olemisele muusikaga tegeleda. Üks toetab teist, pakub vaheldust ja teistsugust lähenemist muusikale.

Te lõpetate hetkel 12. klassi – kuidas tulete toime gümnaasiumi lõpetamisega ja Rahvusooper Estonia orkestris töötamisega?

Koormus on päris tihe, kuid positiivne on see, et 12. klassis lõpeb eksamiperioodi tõttu õppetöö varem, mistõttu on aasta lõpus veidi rohkem vaba aega. Eks see on olnud päris stressirohke, kuid kui igapäevaselt tegeleda millegagi, mis väga meeldib, siis läheb aeg vahel isegi liiga ruttu ning tegemise rõõm trumpab üle teel tekkivad raskused. Orkestris töötan ka poole kohaga – ma arvan, et gümnaasiumi kõrvalt rohkem ei jõuakski. 

Lisaks on mu kolleegid nii trompetirühmast kui ka väljastpoolt väga toetavad. Me oleme väga lähedased ja püüame alati üksteist nõu ja kogemusega aidata. Suurelt tänu nendele olen ma selle aja jooksul suuremate takistusteta hakkama saanud. 

Mis on teie edasised plaanid peale kooli lõpetamist?

Septembrist jätkan oma trompetiõpinguid ning asun õppima Lutserni muusikakõrgkooli Šveitsis.

Ma usun ja loodan, et see saab olema üks põnev aeg mu elus. Olen pikalt mõelnud selle peale, kuidas oma ülikooliaega planeerida ning nüüd olengi otsustanud Šveitsi kasuks. Sealsed õpetajad ja õpilased on mulle väga hea mulje jätnud. Kindlasti saab olema katsumusi, aga ma usun, et see on ennekõike lõbus ja tore. 

Puhkpilliorkestrite esituses kõlab sel peol ka teie loodud orkestratsioon teosest „Majakene mere ääres” – Mis tundeid see tekitab?

Kõiki suurepäraseid tundeid! Mul on tohutu rõõm ja au sellises rollis seekord olla. Laulupeo traditsioon on mul alati väga südames olnud. Lapsest saati olen laulupeol, kas kaare all või publikus, olnud ning korduvalt kontserte järgi vaadanud ja nautinud. See on tõesti tore, et seekord saan ma ka ise midagi vastu pakkuda.

Kuidas sündis seade palast „Majakene mere ääres” ?

See on veidi pikem lugu. 2020. aasta augustis, kui vaskpillikvintetiga Tuulisbrass suvetuuril olime, kirjutasime selle tarbeks koos metsarvemängija Kairi Sosiga, kes sel tuuril meiega kaasas mängis, vaskpillikvintetiseade loost „Majakene mere ääres”. Minu arust õnnestus see seade väga hästi, nii mängijatele kui ka publikule meeldis.

Sama aasta septembris kirjutas mulle Riivo Jõgi, tänavuse laulupeo puhkpilliorkestrite liigijuht, kellega ma olin ka juba varem tuttav, kuna mängisin mitmes tema kollektiivis. Ta rääkis, et oli meie seadet kuulnud ning see oli talle väga sümpatiseerinud ja pakkus välja, et kas me oleksime huvitatud ka proovima seda seada puhkpilliorkestrile.

Otsustasin selle teekonna ette võtta teades, et lisaks arendavale ja põnevale võimalusele saab  sellest arvatavasti ka üsna konarlik protsess, kuna olin vaid 16-aastane ja varem kirjutanud seadeid ainult ansamblitele – see oli minu esimene orkestratsioon.

Eks ta siis nii läks, et hakkasin proovima, esialgu sellesama vaskpillikvintetiseade põhjal, aga üsna ruttu kujunes sellest välja ikkagi täiesti omaette lugu. Eelmisest seadest jäid alles ainult mõned üksikud motiivid.

Kuna see oli minu esimene puhkpilliorkestriseade, siis kogu tee vältel oli Riivo Jõgi väga suureks abiks nii nõu kui ka oma kogemusega, kuidas üks puhkpilliorkestriseade võiks toimida, eriti noortepeo kontekstis. Lugu sai päris pikalt tehtud ja korralikult lihvitud, seda võimaldas ka muidugi see, et pidu lükati aasta võrra edasi. 

Pala ise on minu meelest täielik eesti klassika, filmist “Siin me oleme”, mida ilmselt iga eestlane tunneb. See on väga suur pluss sellise loo puhul ja ma olen püüdnud ka võimalikult palju originaalelemente filmist säilitada. Oleme puhkpilliorkestrite liigi meeskonnaga püüdnud seade väga läbi mõelda nii, et igal pillimängijal oleks midagi, mis tooks rõõmu, näiteks mõni meloodia või huvitav saatefaktuur, aga samas oleks ka väljakutset pakkuv. Lisaks, et oleks ka lihtsalt aega, et nautida.

– Liisa Kaseorg

Tantsuõpetaja Mall Paulus usub, et tantsutraditsioonide püsimise saladus peitub särasilmsetes tantsuõpetajates, kelle kätes on meie tantsutraditsioonid hoitud ning mõtestatud. Loe, mida tants tema jaoks tähendab ning kuidas sujub tantsuline koostöö pererühmadega, kes sel aastal esmakordselt noorte tantsupeol osalevad. 

LIIGI KUNSTILINE TOIMKOND:

• Mall Paulus (liigijuht)
• Jaan Ulst (assistent)

KAVA:

Liigitantsud: 

Sillad koduväravasse Mall Paulus/ Põhineb pärimuslikel lauludel, laulumängudel ja pillilugudel “Väravamäng” (Hendrek Jantson ja Mari Sutt, Tõstamaa/Audru), Lambamäng (Suure-Jaani), Till-lill-lipu linnassi (Muhu), “Aadu polka” (Jaan Palu, Kihnu), “Mihkli esimene polka” (Mihkel Toom, Tori)/ seade tantsupeole Arno Tamm

Laulumäng seade Liina Eero/ Põhineb pärimuslikel laulumängudel “Miterjonilind” (Hargla), “Lambamäng” (Suure-Jaani) ja “Till-lill-lippu” (Muhu) ja Jaan Palu mängitud “Aadu polkal” (Kihnu)/ seade Karoliina Kreintaal, Arno Tamm ja Mari Kalkun

Ühistantsud:

• Oige ja vasemba Ullo Toomi seade/ rahvaviis 
• Finaal Üle mere Rasmus Puur/ Indrek Koff

Mall Paulus, olete tänavusuvisel laulupeol pererühmade liigijuht. Rääkige palun, kuidas olete jõudnud tantsuni ning mis teid täna teie töös inspireerib? 

Oma esimesed tantsusammud tegin juba päris väiksena Leigarites. Hiljem tantsisin Tantsuagentuuri tantsustuudios ning loogiline jätk sellele tundus minna Tallinna Ülikooli koreograafiat õppima. Kuna olen õpetajate perest, oli minus alati teadmine, et tahan ise ka õpetajaks saada. Tants oli mulle alati südamelähedane ja tundus õige saada just tantsuõpetajaks. Tänaseks olen ringiga tagasi Leigaritesse jõudnud – seekord õpetajana. 

Igapäevaselt inspireerivad mind just tantsijad. Väga äge on näha iga tantsija individuaalset arengut ja selle kõrval ka rühma ühiste pingutuste vilju. Iseäranis seda, kuidas ühel hetkel, mil tantsusammud on selged, hakkavad tantsijad tantsu, selle olemust ja rolli mõtestama. 

Millise mälestuse või kogemuse varasematest laulu- ja tantsupidudest võtate liigijuhina kaasa XIII noorte laulu- ja tantsupeole „Püha on maa”?

Olen alates 1994.aastast igal laulu- ja tantsupeol osalenud, seega mälestusi on kogunenud nii palju, et ühte erilist on raske välja tuua. Minu jaoks on kogu see protsess juba olemuselt väga huvitav – laias laastus on kõik peoks valmistumise ja peo toimumise protsessid ju teada, aga iga kord on miskit teistmoodi. Huvitav on jälgida, et mis sel korral teisiti on ja selle üle olen ma tänulik. Koostöö kolleegidega, millest olen väga palju õppinud, ja tänutunne selle eest on see, mille tänavu peole kaasa võtan. 

Kuidas teie meelest suhestub XIII noorte tantsupeo pererühmade repertuaar peo üldise juhtmõttega „Sillad”? 

Pererühmad on ainus liik, kus platsil on ka täiskasvanud, ning nemad esindavad kodu, kodutunnet ja tuge. Kuna ülejäänud noortepeol osalejad on kõik lapsed, või peaaegu täiskasvanud, sümboliseerivad nemad justkui vanemaid, kelle vahel siis sildu luuakse – nii koos tegemises, tantsimises kui ka mängimises. Samuti julgustavad nad lapsi ja noori looma oma isiklikke sildu, kodust väljapoole ning toetavad neid igatepidi nende maailma avastamises. Eelmisel peol oli pererühmadeliik on esimest korda, see oli tolleaegse pealavastaja Vaike Rajaste mõte, ehk esimest korda loovad pererühmad noortepeol sildu ka tulevaste pidude vahel. 

Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see teie hinnangul osalejatele esitab? 

Eelproovid andsid enesekindluse, et repertuaar, ka ‘’Laulumäng’’ on tantsijatele jõukohane. Selleaastane repertuaar annab lastele võimaluse eakohaselt ja tantsuliselt areneda – see nõuab koordinatsiooni ja sammude meeldejätmist, niisamuti ka ruumi ning teiste tantsijate tunnetamist ja nendega arvestamist. Suurim väljakutse, või pigem põnev avastamine ongi see,  kuidas suur ja väike ühisel tantsuplatsil ühiselt tantsida saavad. 

Kuidas kollektiivid teie hinnangul koroonapandeemia tänaseks on üle elanud?  

Mõningase jälje on see kindlasti  jätnud. Tantsijaid ja kollektiive on vähemaks jäänud, ning nii mõnigi õpetaja ei jätkanud peale pandeemiat enam tantsutrennide andmisega. Need kes olid jõudnud tantsupisikuga nakatuda, need ikka jätkavad ja küll need teisedki tagasi jõuavad. Enne pandeemiat oli tantsuharrastus väga populaarne, olles laineharjal, aga igale tipule järgneb mingi hetk langus. Võibolla on tore mõelda, et langus ei tulnud valdkonna sees, vaid väljastpoolt ja eks me hakkame siis vaikselt jälle ronima. 

Kas sel aastal 61. aastapäeva tähistav noortepeo traditsioon on piisavalt tugev, et ligi 40 aasta pärast oma 100. juubelit tähistada? 

Ma usun küll, et on. Muidugi peab tants ajaga kaasas käima ja arenema, aga kuniks meil on särasilmseid ja motiveeritud õpetajaid, see traditsioon püsib. Ma ise loodan südamest, et maastikule tuleb juurde ka neid tantsulise kõrgharidusega õpetajaid, kes peavad tantsuõpetaja tööd nii ägedaks, et nad teevad seda ka oma igapäevatööna, mitte millegi kõrvalt – nii on see tantsupidude traditsioon hästi hoitud ja mõtestatud. See annab kindlustunde, et hingega asja juures olijad ikkagi hoiavad tantsupeo traditsioonide juuri ning sildu koduväravasse.

– Annabel Parts

„Sillad koduväravasse” on spetsiaalselt XIII noorte tantsupeo jaoks loodud tants, milles saavad kokku suur ja väike, vanem ja laps, et läbi ühise koostegemise, mängimise ja lõbutsemise omavahelisi sildu luua ja hoida. Sellest, mis lugu tants eneses kannab, rääkisime tantsu autori Mall Paulusega.

Kuidas sündis tants „Sillad koduväravasse”?

Kuna pererühmad on nii uus nähtus, siis repertuaari neile väga palju pole. „Sillad koduväravasse’’ sai loodud spetsiaalselt selle peo tarvis. Tantsuloome protsess oli üsna pikk,  käisime seda teed ühes Arno Tamme ning Agne Kurrikoff-Hermaniga, ning mõtlesime, milline võiks olla muusika ja millist ideed ja sõnumit võiks tants kanda. Nii ta seal vormus – muusikale ja ideele lõin koreograafia ja ühise koostöö viljana sündiski „Sillad koduväravasse’’. 

Millest tants räägib?

Tantsus luuakse ja väärtustatakse sildu, mis on vanemate ja laste vahel. Tuntakse rõõmu koostegemisest, mängimisest ja tantsimisest, kuid samas julgustatakse lapsi iseseisvuma ja nii-öelda elurattasse astuma, kuhu neile antakse kaasa vanemate tingimusteta toetus ja julgustus.

Milliseid väljakutseid see tants tantsijatele esitab?

Eelproovid andsid meile enesekindluse, et repertuaar, ka teine pererühmade tants „Laulumäng’’ on tantsijatele jõukohane, samas andes neile ka võimaluse tantsuliselt areneda. Kõige suurem väljakutse ongi suure ja väikese kooseksisteerimine ja teineteisega arvestamine. 

Pererühmades on lapsed 1.-4.klassini, ning kui siiamaani on peoprotsessile omaseks kujunenud, et Polkat tantsitakse 3.-4. klasside vanuserühmas, siis on rõõm näha, et kuigi me seda kõige pisematelt ei oota, on ka nemad tublisti paarilisega polkat tantsima õppinud!

Mis tähendus on tantsu pealkirjal?

Pealkirja panime tantsule kõige viimasena. Teadsin, milline peaks olema loo olemus, ning tantsu „lugu,’’ aga samas ei tahtnud me, et pealkiri oleks liiga klišee. Lõpuks kujunes selleks  „Sillad koduvärvasse’’ – kõik sillad mille etenduse jooksul lood, ning ka päriselus, on kodust alguse saanud. Seal on meie juured ja ükskõik kui kaugele kodust lähed, siis tead, et sul on alati sild koduväravasse ja koju olemas. 

Millega tuleb arvestada, kui loote tantsu just konkreetsele rühmale?

Kõige suurem inspiratsioon tantsu loomisel on tantsijad. Eelkõige tuleb mõelda sellele, kes sul seal saalis või platsil on, ning seda tantsima hakkab. Oma rühmale tantsu luues on see hästi oma tantsijate nägu, ning nende isikupära ja võimeid arvestav.

– Annabel Parts 

Hiiumaa kogenud tantsuõpetaja Helgi Taelma viib seekord tantsupeole kolm rühma, nende seas ka oktoobris Käinas kokkutulnud pererühma „Käinalust“, kus tantsivad koos lausa ühe pere kolm põlvkonda. Ka teistest peredest on rühmas nii lapsed kui vanemad.

2019. aasta tantsupeo eel tekkis pealavastaja Vaike Rajastel mõte luua uus rühmaliik – pererühmad, et väikestes maakohtades, kus on raske tervet ühes vanuses laste rühma kokku saada, saaks lapsed siiski tantsida.

Mall Paulus oli 2019 pererühmade liigi assistent, seekordsel tantsupeol aga juba liigijuht. Ta meenutab, et tookord oli väike teadmatus, kui palju neid rühmi ikkagi kokku tuleb, aga see osutus vägagi populaarseks rühmaliigiks, kus said koos tantsida lapsed ja vanemad. Mall Paulus selgitab kuidas pererühm kokku tuleb: “Pererühm koosneb 16 lapsest, kes käivad 1. kuni 4. klassis ja 8 täiskasvanust. Need on lahendatud erinevat moodi, vahel on lihtsalt täiskasvanute rühmast võetud need neli täiskasvanute paari ja pandud lasterühmaga kokku. Aga väga palju on ka seda, et on lasterühm, kuhu on kutsutud nende vanemad nendega koos tantsima.“

Helgi Taelma on oma rühmadega tantsupeol käinud juba vähemalt üheksa korda ja vahel on juhtunud, et korraga osalevad lausa kuus tema juhendatud tantsurühma. Ta töötab Käina huvi- ja kultuurikeskuses tantsuõpetajana ja pererühm sai kokku nii, et tantsulaste vanemate käest uuriti, kas nad oleks ka nõus kaasa lööma. Taelma on rõõmus, et tema tantsulastel on hästi toredad ja mõistvad vanemad: „Et nad olid nõus ja ka isad olid nõus tantsima oma lastega ja nii oma aega panustama. See on ikkagi loominguline kvaliteetaeg.“ Ka vanemad on enamasti tantsuinimesed – kas siis varem või ka praegu Taelma käe all tantsimas. 

Tantsijate oskused teevad õpetajale ainult rõõmu: „Meil on üsna lõbus seltskond. Tantsus „Sillad koduväravasse“ võtavad lapsed ja suured diagonaali kõige lühemast tantsijast kõige pikemani ja kogemata sattus nii, et kõige lühem ongi minu kuueaastane lapselaps ja kõige pikem on minu abikaasa, nii et lapselaps jookseb vanaisa sülle. See on tõesti meeliülendav.“ Taelma on uhke, et kõik väiksed ja natuke suuremad tantsijad omandasid väga kergesti ka polkasammu, nii et said liigijuhi käest lausa kiita. 

„Meil on hästi mõistev ja sõbralik kooslus, nii et kohe pisar tuleb silma neid vaadates,“ tunnistab Taelma. Peole tuleku praktiline külg on omaette väljakutse: „Juba arutame, kuidas me „käsitsi“ praamiga üle tuleme, sest teisel pool ootab meid buss. Et ikkagi nelja inimese jaoks nädalaks tantsupeo asjade pakkimine on midagi muud, kui üksi minek – kõik need madratsid, magamiskotid ja rahvariided.“ 

Pererühmade kaudu satuvad seekord ka täiskasvanud noorte tantsupeole. Mall Pauluse jaoks siin vastuolu ei ole, vastupidi: „Selle peo teema „Sillad“ räägib just kodust ja peretundest, kuidas see on kõige tähtsam. Pererühm toetab selle peo idee ja sõnumi väljatoomist.“ 

Pererühmad, mida on seekord peole tulemas 47, on suures osas tantsupeol osalemiseks kokku tulnud projektirühmad, kuid nende seas on ka selliseid, kes eelmisest tantsupeost saadik jäidki koos tantsima. Pererühmade eripära on Pauluse sõnul ka see, et kuna nad loodi väikeste kohtade jaoks, siis pererühmasid ei ole Tallinnast, Tartust ja Pärnust. Ainult Pauluse oma Tallinna tantsurühm on erand, sest nemad on aidanud ka tantse ja jooniseid kavandada ja katsetada. Kõige rohkem pererühmi on tulemas Järvamaalt, aga päris ilma ei ole ükski Eesti piirkond. Üks pererühm tuleb tantsupeole lausa Brüsselist. Küsimusele, kas peoks kokku tulnud eri vanuses tantsijad on samaväärsed profid nagu pikkade traditsioonidega tantsurühmad, vastab Paulus, et kõik rühmad on teinud väga head tööd ja tantsivad hästi. Kõik pererühmad, kes peole saada soovisid, sinna ka pääsevad. Ta kirjeldab, et pererühmade tantsud on mängulised ja põhinevad loomulikul liikumisel: „Nende rühmade suurim trump on rõõm, mis omakorda väljakul võimendub. Seda ei oskagi sõnadega kirjeldada.“

– Maris Hellrand

Rahvamuusikapeo eelproovid on lõppenud, üle 800 noore rahvamuusiku läbinud ettemängusõela, et üles astuda suvisel kolmetunnisel suurkontserdil Tallinnas Vabaduse Väljakul, kus rahvamuusika kõlab kaasahaaravas ja tänapäevases võtmes. Rahvamuusikapeo üldjuht Juhan Uppin, kes on ühtlasi ka lõõtspillide liigijuht, tuntud muusik, pedagoog, Vabariigi Pillimees ning esimene doktorikraadiga eesti rahvapillimängija ja -uurija, räägib suvisest rahvamuusikapeost ja sellest, millisena tema rahvamuusikat näeb ja milline on olnud tema tee muusiku elukutse juurde. 

Millised muljed valdavad pärast rahvamuusikute eelproovide lõppu? 

Eelproovid täitsid kõiki lootusi: õpilased on suurepäraselt harjutanud, lood on selged ja kõlasid hästi kokku. Liigijuhtide eelnev põhjalik töö repertuaari ja õppematerjalidega tasus end igati ära. Ühtlasi toimus ka ettemäng. Päris kõik soovijad peole ei mahu, nii et oli ka neid, kes seekord kahjuks välja jäid. Kokku osaleb rahvamuusikapeol üle 830 pillimängija ja üle 80 kollektiivi.

Kas mõnes proovis on olnud midagi eriti meeldejäävat?

Kõige nauditavam ja meeldejäävam oli proovides tunnetada suuri koosseise ühiselt musitseerimas ning ettemängude puhul see, kuidas osad kollektiivid olid väga leidlikult need lood osanud n-ö enda omaks teha. 

Kuidas sõnastaksite, mida rahvamuusikapidu endast kujutab ja mida pakub?

Rahvamuusikapidu on põhimõtteliselt nagu rahvapillimängijate laulupidu. Kontserdil astub üles seitse erinevat pillikoori, milleks on kandled, torupillid, viiulid, lõõtspillid, akordionid, näppepillid ning segaansamblite koondorkester. Mitmed üksikmängijad ja ansamblid teevad kaasa mitmes liigis. Kuulaja saab ülevaate nii vanemast kui ka uuemast rahvamuusikast ja sellest, kuidas tänapäeva loojatele rahvamuusikat seada meeldib või kuidas nende omalooming võib samuti stiili poolest rahvamuusikana kõlada. Muidugi tasub vaatama tulla sedagi, kui vingelt noored pilli mängivad! 

Kui palju muusikuid korraga laval näha-kuulda saab?

Kõige rohkem on korraga laval üle 300 pillimängija, koondorkestrina. See on unikaalne ja selliseid rahvamuusikute koosmängimisi mujal Eestis ei näe. Ajalooliselt on keskne koht olnud pigem üksikul muusikul, aga hiljem ja ka nüüd väiksemal ansamblil. Ühe pilli kesksetes liikides on mängijaid natuke parajamalt, nii 20–150.

Kuidas teil õnnestub nii palju rahvamuusikuid kokku tuua ja need koos hästi kõlama panna?

Tegelikult ma ei tea, muusikud ise soovivad tulla. Tuleb leida soovijate ette ka õiged ja inspireerivad inimesed. Peab olema mõnus mängida. Tuleb osata kuulata ja tunnetada. Koosmäng võib toimuda rahvamuusikas erineval põhimõttel. Kõige loomulikum on lihtsalt vaba jämmimine. Meil on aga tegu piduliku kontserdiga ja kõlavad ikkagi komponeeritud seaded, iluideaalist kantud teosed. Me lepime küll kokku, aga siis mängime ikka sama mõnusalt kui jämmides, nii kui päriselt! Äkki on selles küsimus.

Olete rahvamuusikapeo juht neljandat laulu- ja tantsupidu järjest, eelmised olid 2019., 2017. ja 2014. aastal. See tähendab valdkonna vedamist ligikaudu kümnendi jagu. Mida sellest ajast kaasa võtate?

Esimene pidu oli 2014. aastal ja juba 2011, kui asusin tööle Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi, hakkasin tegelema töö ja kohustusena ka rahvamuusikapidudega. Kaasa võtan kogemused ja mälestused kogu eluks. Hea tunne on sellest, et alustades olin veel päris noor, aga ujusin välja. Olen püüdnud suhtuda rahvamuusikapidude traditsiooni lugupidavalt ja järjepidevust arvestades, hoida selle juures ka eelmise põlvkonna rahvamuusikapidude mängijad, samas teades, et ajakriitilisem oli uue põlvkonna kasvatamine. Olengi seda põlvkondade vahetust nüüd näinud.

Millised on teie edasised plaanid?

Edasi on plaanis nauditavalt teatepulk edasi anda ja seda sujuvat põlvkondade vahetumist pealt vaatama jääda. 2025. aasta laulu- ja tantsupeo rahvamuusikapeo loominguline juht on Helin Pihlap. Ise plaanin senisest rohkem muusikuna toimetada.

Olete muusik, aga pole jätnud kätt proovimata ka muudes valdkondades. Näiteks olete õppinud geograafiat. Mis teid geograafias köitis? 

Mõtlesin gümnaasiumi lõpetades, et muusika ei peaks olema põhielukutse. Mulle meeldib loodus ja kartograafia, mistõttu asusingi Tartu Ülikooli geograafiat õppima ning samal ajal õppisin lühikest aega ka Viljandi Kultuuriakadeemias pärimusmuusikat. Neist kummastki asja ei saanud ja läksin hoopis Tallinna Tehnikaülikooli Tallinna Kolledžisse rahvusvahelise majanduse ja ärikorralduse eriala õppima. Selle ma ka lõpetasin. Enne ülikooli lõpetamist läksin tööle Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi, selle kaudu sattusingi rahvamuusikapidude korraldustiimi. Näed, eks see siis aitas ka karjäärivalikus selgusele saada.

Olete pälvinud väärikaid tunnustusi ja auhindu. Milline neist teile endale tähendusrikkaim on?

[Mõtleb pikalt]. Olen pälvinud tõesti mitmeid auhindu ja tunnustusi, aga ei oska öelda, milline on tähendusrikkaim. Kõik on olnud tähendusrikas, selles suhtes on hästi läinud. Lõpuks on muusikule kõige suuremaks tunnustuseks ikkagi siiras ja vahetu tänu kuulajalt.

Rahvamuusikapidu „Päriselt“ toimub 1. juulil algusega kell 12 Tallinnas Vabaduse väljakul, kus iga pilliliik esitab viis pala. Kaasahaarav kontsert kestab ligikaudu kolm tundi ja on tasuta.

– Karmen Kaukver

Tartu linn mängib laulupeo ajaloos olulist rolli – nimelt toimus seal 1869. aastal esimene üldlaulupidu. Tartu linna kuraator Riho Leppoja, kes on koorimuusika ja laulupidudega seotud juba 1976. aastast, rääkis meile oma tööst kuraatorina ning sellest, kuidas esimese laulupeo sünnilinnas ettevalmistused noortepeoks kulgenud on ja millega plaanib linn rongkäigul peolisi üllatada.

Milline on teie igapäevatöö Tartu linnas ja kuidas teist laulu- ja tantsupeo kuraator sai?

Töötan koorimuusika peaspetsialistina Tartu linna kultuuriasutuses nimega Tiigi Seltsimaja. Korraldan kooriliikide piirkondlikke laulupäevi ja tseremoniaalüritusi ning olen seotud ka mitmete Tartu linna oma laulupidude korraldamisega. Lisaks olen Tartu Noortekoori üks dirigentidest. 

Koorimuusika ja laulupidudega olen olnud seotud tegelikult juba alates 1976. aastast, mil läksin muusikaõpetajaks praegu Miina Härma gümnaasiumi nime kandvasse kooli. Esimese laulupeo kogemuse koorijuhina sain aasta hiljem. Mul on olnud õnn seista ka laulupeo dirigendipuldis 1993. ja 1997. aasta noortepidudel.

Alates 2014. aastast, mil asusin Tiigi Seltsimajja tööle, olen seotud laulu- ja tantsupidude Tartu-poolse korraldamisega. Nimelt aitasin teenekat kuraatorit Liidia Konsat. Kuna Konsa suundus aga pensionile, olin 2019. aastal esimest korda üksi Tartu linna kuraator. Seega olen sel aastal teist korda kuraatori, mitte vaid abistaja rollis.

Mida laulu- ja tantsupeo kuraatori roll teie jaoks tähendab?

Kuraatori vastutusrikas roll on peo eel mõnda aega minu teiste ametite kõrval kõige olulisem. Eelkõige tähendab kuraatori roll enda kodukoha kollektiivide ja nende juhtide abistamist. Lisaks on kuraator väga oluline laulupeo dirigentidele ja lauljatele, sest peab looma head tingimused eelproovideks.

Kuidas ettevalmistused XIII noorte laulu- ja tantsupeoks Tartu linnas on kulgenud? 

Suures plaanis on kõik väga hästi läinud. Kõik 35 piirkondlikku eelproovi, millest kaks toimus Ülenurmel, on edukalt toimunud. Suurema osa proovidest saime korraldada Vanemuise Kontserdimajas. Vanemuise teatrist saime rentida eelproovideks suuremaid pille, sest näiteks timpaneid ei ole mõttekas mõnest teisest linnast Tartusse transportida. Minuni jõudnud tagasiside on olnud igati positiivne.

Millised on suurimad väljakutsed järgmise aasta noortepeoks valmistumisel?

Natuke rohkem tööd nõudis eelproovide ettevalmistus – pidin leidma vabad ruumid, mis sobiksid proovideks ettenähtud kuupäevadega ja tingimustega. Kuna proovid toimusid koolipäevadel, oli veidi keeruline leida koolides tühje ruume. Küll aga ei olnud see väga suur probleem, saime kenasti hakkama ning neli kooli – Hansa kool, Descartes’i kool, Mart Reiniku kool ja Hugo Treffneri gümnaasium – võimaldasid meil paar proovi oma ruumides läbi viia.

Praegu komplekteerime turva- ja meditsiinimeeskondasid, kes oleksid peonädalal Tallinnas abiks. See on olnud küll väljakutse leida vajalikul arvul pühendunud inimesi, kes oleksid nõus põhimõtteliselt 24/7 toeks olema. Aga varsti on kõik meeskonnad, vajalikud inimesed olemas ja ootame põnevusega peonädalat!

Kui palju kollektiive Tartu linnast XIII noorte laulu- ja tantsupeo poole teel on?

Tartus on üle nelja tuhande osaleja. Peole on loodetavasti minemas 137 kollektiivi, kõik kollektiivid ei ole veel ametlikku kinnitust saanud.

Maakond näitab end terviklikus ilus laulu- ja tantsupeo rongkäigus – millega Tartu linn meid sel korral rongkäigus üllatab?

Liiga palju ei tahaks ma saladuseloori kergitada. Küll aga võin öelda, et oleme mõelnud rongkäigu jaoks kaks teemat – Tartu kui 2024. aasta Euroopa kultuuripealinn ja Tartu kui laulupidude sünnilinn.

XIII noorte laulu- ja tantsupeo juhtmõte on „Püha on maa“. Mis on need kõige erilisemad paigad või lood või väärtused, mida Tartu lapsed võiksid oma kodust pühana oma ellu kaasa võtta?

2019. aasta üldpeo raames korraldasin Tartus tule teekonda. Kui mõtlen paikadele, mida tuli Tartus läbis, võiksidki need laulupidude ja muusikategelastega seotud kohad olla need, mida Tartu lapsed saaksid oma ellu pühana kaasa võtta. Näiteks liikus tuletõrvik Tartu Maarja kiriku juurest läbi. See on laulupeo ajaloo vaates tähendusrikas kirik, seal toimus esimese Eesti üldlaulupeo peaproov.

– Lisl Harriet Mikko

Läbi ja lõhki kultuurile pühendunud Pärnu linna kuraator Jekaterina Eensalu räägib, et kuraatori roll oli tema jaoks loomulik samm ning nüüd on saanud osaks tema elust. Loe lähemalt Eensalu rollist laulu- ja tantsupeol ning kuidas läheb Pärnu linnal ettevalmistustega noortepeoks.

Palun tutvustage ennast meie lugejatele – milline on teie igapäevatöö Pärnu linnas?

Töötan igapäevaselt Pärnu linnas Audru osavallas Audru Kultuuri- ja Spordikeskuse direktorina. Sisuliselt korraldan kolme asutuse tööd – Audru Kultuurikeskus, Audru Spordikeskus ja Audru Muuseum. Minu töö hulka kuuluvad ka osavalla traditsiooniliste kultuuri- ja spordisündmuste korraldamine. Juhendan ka kahte Audrus tegutsevat täiskasvanute rahvatantsurühma – segarühma Tuuletallajad ja naisrühma Hoiuspuu. Olen läbi ja lõhki pühendanud ennast kultuurile.

Kuidas sai teist laulu- ja tantsupeo kuraator?

Olen vabatahtlikuna korraldanud Pärnu maakonna tantsupidusid ning laste- ja koolieelikute laulupidusid. Kuna eelmine kuraator lahkus töölt ja tuli leida uus inimene, kes selle ülesande enda peale võtaks, tehtigi mulle Pärnu Linnavalitsuse kultuuriteenistuse poolt ettepanek. Ilmselt rääkis minu kasuks eelnev kogemus ning seeläbi ka Pärnu linna kollektiivide ja juhtide üsna hea tundmine.

Mida laulu- ja tantsupeo kuraatori roll teie jaoks tähendab?

Eelkõige tähendab see minu jaoks väga suurt vastutust, kuid samas tunnen, et see on justkui minu elu loomulik osa. Olen olnud laulu- ja tantsupidudega seotud nii kaua kui ma end mäletan – lauljana, tantsijana, juhendajana, abilisena. Kuraatorina jätkamine on minu jaoks loomulik jätk. Tunda end kogu selle protsessis justkui suure pusle ühe tükina, on vaieldamatult ka väga uhke tunne.

Kui kaua olete kuraatoritööd teinud?

XI noorte laulu- ja tantsupeol „Maa ja ilm“ 2011. aastal olin Pärnumaa kuraator. Töötasin siis Rahvakultuuri Keskuses Pärnumaa rahvakultuurispetsialistina ja asendasin samal ajal ka Pärnu Maavalitsuse kultuurinõunikku, kes tegi varasemalt kuraatori tööd. Peale seda jäin ise lastega koju. Nüüd olen ringiga tagasi, aga seekord Pärnu linna kuraatori rollis.

Kuidas ettevalmistused XIII noorte laulu- ja tantsupeoks Pärnu linnas on kulgenud?

Siiani on kõik väga hästi kulgenud. Eelkõige on see tänu väga heale koostööle Pärnumaa kuraatoriga Kristel Ernitsaga. Veame seda protsessi koos, sest eesmärk on meil ju ühine ja koos tehes on ikka lihtsam. Koostöö kollektiivijuhtidega on olnud samuti väga hea ja oleme

saanud kõik tekkinud probleemid kenasti lahendatud. Rõõmu teeb muidugi see, kui saab teada, et meie kollektiivid on oodatud peole. Antud hetkel on teada, et kõik Pärnu linna ja maakonna tantsupeo kollektiivid on pääsenud peole. See teeb ikka tohutult rõõmu! Teiste kollektiivide osas ei ole veel täit selgust ja peame natukene veel kannatlikud olema.

Millised on suurimad väljakutsed noortepeoks valmistumisel?

Mulle tundub, et selle protsessi kõige suurem väljakutse on see aeg, kui kõik meie kollektiivid on juba Tallinnas. Tahaks ju nii väga, et kõik sujuks plaanipäraselt ja hästi – ilm oleks ilus, kõik oleksid terved ja rõõmsad. Loodetavasti nii ka läheb, kuid nii suurte rahvamasside puhul tekib ikka ettenägematuid olukordi. Näiteks olukord, millega kindlasti tuleb noortepeo puhul silmitsi seista, on meie kõige pisemate osalejate koduigatsus, mis võib peonädala jooksul tekkida. Õnneks on kõik meie juhendajad vilunud peolised ja loodetavasti saavad nende olukordadega hakkama.

Kui palju kollektiive Pärnu linnas XIII noorte laulu- ja tantsupeo poole teel on?

Pärnu linnast on XIII noorte laulu- ja tantsupeole teel 75 kollektiivi.

Maakond näitab end terviklikus ilus laulu- ja tantsupeo rongkäigus – millega Pärnu linn meid sel korral rongkäigus üllatab?

Sellel korral on meie kogu Pärnumaa, sealhulgas Pärnu linna, rongkäigu kujunduse märksõnadeks taaskasutus, loodus ja meie juured. See kõik haakub tänapäeva noorte murega planeedi Maa tuleviku pärast. Oma suuruses näitame ikka, et Pärnu linn on jätkuvalt Pärnumaa keskuseks.

XIII noorte laulu- ja tantsupeo juhtmõte on „Püha on maa“. Mis on need kõige erilisemad paigad või lood või väärtused, mida Pärnu linna lapsed võiksid oma kodust pühana oma ellu kaasa võtta?

Sellele on mul keeruline teiste eest vastata, sest kõikide kodud ja keskkonnad, kus lapsed kasvavad, on erinevad. Kuna need mõjutavad tihti meie väärtushinnanguid, siis see, mida keegi pühaks peab, on samuti väga erinev. Küll usun ma seda, et see laps, kes laulab, tantsib või mängib pilli, tunnetab maailma teisiti, kui kõik teised. Loodetavasti läbi selle hindab ta rohkem meie kultuuri ja keelt ning nendega koos meie väikest Eestit.

– Liisa Kaseorg

Järvamaa kuraator Eva Linno rääkis meile, millisena näeb tema kuraatori rolli ning kuidas on ettevalmistused noortepeoks edenenud. Lisaks jagas Linno, milliseid väärtuseid Järvamaal tähtsaks peetakse.

Palun tutvustage ennast meie lugejatele – milline on teie igapäevatöö Järvamaal ja kuidas teist laulu- ja tantsupeo kuraator sai?

Igapäevaselt töötan Koeru kultuurimajas ja Sihtasutuses Järvamaa kultuurikoordinaatorina.

Ütleksin, et maakondliku koostöö koordineerimisest kasvas välja XII noorte laulu- ja tantsupeo maakonna kureerimise osa. Arutasime maakonnas, kes võiks seekord kuraator olla ning nii mulle ettepanek tehti. Kui ma ausalt ütlen, siis ega ma ei unistanud sellisest lisakoormusest, sest teadsin, kui suur töö ja vastutus see on. Küll aga on mulle väga suureks toeks oldud, nagu lubati. Olen äärmiselt õnnelik, et saan neid hindamatuid kogemusi jagada kõigi teekaaslastega.

Mida laulu- ja tantsupeo kuraatori roll teie jaoks tähendab?

Kuraatori roll tähendab minu jaoks maakonna lauljate, tantsijate ja pillimängijate toetamist sellel suurel peol ja teekonnal sinna. Teine osa kuraatori rollist on olla sillaks või isegi sildadeks, nagu on seda tantsupeo pealkiri, maakonna laste, õpetajate, omavalitsuste, maakonna meeskonna, laulu- ja tantsupeo sihtasutuse ja kunstilise toimkonna vahel. Neid sildu on palju. Maakonnas ei pea ma iseennast kõige tähtsamaks, vaid pigem näen selles protsessis, et juhendajad, õpetajad, tantsijad-lauljad ja liigijuhid on need, kes suure töö ära teevad. Kuraator on maakonna kõneisik ja loob tingimused asjade edukaks korraldamiseks. 

Kui kaua olete kuraatoritööd teinud?

Maakonna kuraator olen esimest korda ehk see kogemus on minu jaoks täiesti uus. Küll aga olen kolmel varasemal peol olnud majutuskoolis, neist kahel korral staabijuht. Seal oldud nädala jooksul nägin osalejate igapäevaelu väljaspool pidu – kuidas on korraldatud sadade ja tuhandete inimeste toit, magamine, turvalisus ja tervishoid.  Kindlasti toetab minu kuraatori tööd ka minu töö Järvamaal. Laulu- ja tantsupeo kuraatori töö juures on hetki kus infotulv ja ülesanded on ees nagu suur sein ja kui see kivi-kivi haaval õigesti ümber laotud saab, on õnnetunne ja rahulolu väga vägev. Ja uued inimesed selles protsessis, kellega kohtun reaalselt või kirja teel – need meeldivad mulle väga.

Kuidas ettevalmistused XIII noorte laulu- ja tantsupeoks Järvamaal on kulgenud? Millised on suurimad väljakutsed selle aasta noortepeoks valmistumisel?

Kogu seda pikka ettevalmistusprotsessi jälgides olen näinud, kui suur on kollektiivide tahe peole minna. Nad tõepoolest on väga palju pingutanud! Eks ikka on olnud väljakutseid, näiteks mõnes vanuserühmas oli raske tantsurühma kokku saada või on mõni muu mure näiteks esinemisriietega – lapsed ju kasvavad hoogsalt. Kuid üldises plaanis on meil kõik hästi läinud. Ilmselt mängib siinkohal olulist rolli see, et maakonna sisene koostöö sujub ning kõik toetavad üksteist selles protsessis. Õpetajad on samuti väga kohusetundlikud ja toimekad, neist on olnud väga palju abi. 

Kui palju kollektiive Järvamaalt XIII noorte laulu- ja tantsupeo poole teel on?

Järvamaal on kolm omavalitsust: Türi vald, Paide linn ja Järva vald. Paide linnast on noorte peole teel 25 kollektiivi, Türi vallas 17 ning Järva vallast 13 kollektiivi. Maakonnas kokku soovib meil peole minna 55 kollektiivi.  21 neist on minemas laulupeole,  29 tantsupeole ja rahvamuusikapeole on teel viis kollektiivi. 

Maakond näitab end terviklikus ilus laulu- ja tantsupeo rongkäigus – millega Järvamaa meid sel korral rongkäigus üllatab?

Laulu- ja tantsupeo rongkäigu kujundust oleme maakonnas pikalt mõelnud. Me soovime, et kõik kollektiivid saaksid välja paista ja olla omanäolised, kuid samas luua sinna juurde ka ühtne maakonna kujundus. Oleme ka mõelnud taaskasutuse peale – kasutada eelmiste pidude elemente, mis on väga meeldinud. Osad ideed jätan aga saladuseks sest kõik ei ole veel lõpuni valmis. 

XIII noorte laulu- ja tantsupeo juhtmõte on „Püha on maa“. Mis on need kõige erilisemad paigad või lood või väärtused, mille Järvamaa lapsed võiksid oma kodust pühana oma ellu kaasa võtta?

Kindlasti soovin esile tuua Järvamaa looduse, rahu ja vaikuse. Püha on maa ja seda peab hoidma! Järvamaal peame tähtsaks inimlikkust, väärikust, töökust ja elurõõmu. Leian, et lapsed võiksid endaga kaasa võtta just töökuse ja pingutuse jõu, mis on oluline ka noortepeo kontekstis ja igapäevaelus. Vahel on vaja seda teadmist, et ma saan ja suudan, et siis toredast tulemusest rõõmu tunda.  XIII noortepeo repertuaari omandades õpivad noored väga palju uut. Õpivad keelekasutust ja teksti edasi andma. Õpivad rütmi, ajaarvestust ja teistega arvestamist. Õpivad enesega toime tulema. Eelproovides oli mitmeid hetki, kus repertuaari kuulates-vaadates ning ette kandes läksid silmad märjaks. Liigutavaid hetki oli tohutult palju. Usun, et nendest noortest, kes peost osa võtavad, saavad kindlasti väga head inimesed, kes oskavad hoida oma kodukohta ja kanda endas rahvakultuuri pärandit. Laulupidu kannab endas palju head ja loob mälestusi nii esinejatele kui publikule. Järvamaa noored, kes üheskoos peole tulevad, on väga töökad, väärikad ja rõõmsameelsed

– Maria-Johanna Vompa