2023. aasta Euroopa Rohepealinnas toimuv XIII noorte laulu- ja tantsupidu on võtnud missiooniks vähendada prügi tekkimist. Selle eesmärgi teeb aga võimalikuks Eesti Pandipakend, kellega koostöös pakutakse noortepeol osalejatele välisööklates toite korduskasutatavatest nõudest. Eesti Pandipakendi tegevjuht Kaupo Karba räägib, milline on nõude teekond, milline on iga osaleja panus ning kuidas tagatakse nõude puhtus. 

Pandipakend pakub Panditopsi brändi alt korduskasutatavate nõude teenust avalikele üritustele ning seda on tehtud juba neljandat hooaega järjest. XIII noorte laulu- ja tantsupeo puhul on aga korduskasutatavate nõude kasutuselevõtmine Eestis täiesti esmakordne. Kaupo Karba ütleb, et nõude ringlusse suunamise kiirus on ülimalt oluline. „Meie peamine ülesanne noortepeol ongi kohapeal kõik nõud kokku korjata ja nii kiiresti kui võimalik pessu suunata,” ütleb Karba. Ta lisab, et Pandipakendist sõltub see, et osalejad saaksid nii harjutuspäevadel kui peol oma toidukorra kätte. „Kõik 150 000 toidukorda, mis on väga suur maht, toimub korduskasutatavate nõudega,” lisab ta. 

Kausside-topside teekond on läbimõeldud väga efektiivselt. „Kui noortepeol nõud kätte jagatakse ja osaleja on oma imelise supi ära söönud, võtab nõud üle Pandipakend,” ütleb Karba. Seejärel suunatakse kasutatud nõud Panditopsi pesukeskusesse, kus kausid-topsid hoolikalt puhtaks pestakse ja ära kuivatatakse. “Nõud pestakse tööstuslikus pesumasinas ja kuivatatakse üle 90 kraadise kuuma õhuga, et tagada täielik puhtus. Lisaks kasutame pesemiseks eelfiltreeritud vett, et nõudele ei jääks soolatäppe – nende tekkimist väldib ka kuuma õhuga kuivatamine,” selgitab Karba pesemisprotsessi. Puhtad nõud lähevad seejärel hommikul uuesti noortepeole, misjärel algab kogu ring uuesti. 

„Et kõik toimiks nii nagu peab, on märgilise tähtsusega iga osaleja ja pealtvaatajate endi panus,” rõhutab Pandipakendi tegevjuht. Noortepeo korraldusmeeskond hoolitseb selle eest, et märgistada viitade ja siltidega kohad, kuhu osaleja nõud tagastada saab. Väga tähtis on see, et inimesed viiksid oma kasutatud nõud selleks ettenähtud kohta. „Kui osaleja viib kasutatud nõud sinna, kuhu vaja, saame oluliselt kiiremini suunata toidunõud ringlusesse. See tähendab meile väga palju,” rääkis Kaupo Karba. 

Kui jätta kõrvale noad-kahvlid, võetakse korduskasutavaid anumaid noortepeol kasutusse kokku üle 225 000 korral. Kokku nõusid, mis noortepeol ringlusesse läheb, on seega umbes 10–11 tonni. „Kui mõelda sellele, et tavaline sõiduauto kaalub 2–3 tonni, siis anumad kaaluvad kokku umbes sama palju nagu 4–5 sõiduautot,” ütleb Pandipakendi tegevjuht Kaupo Karba. 

Lisaks rõhutab Karba, et ehkki korduskasutatavate nõude laialdane kasutamine on uus ja harjumatu, on see uus trend ja normaalsus. “Kõik vajab harjumist, kuid tuleb silmas pidada, et korduskasutatavaid nõusid kasutatakse vaid ülla eesmärgi nimel – looduse ja keskkonna hoidmiseks,” lisab ta. 

Alates 1. juunist 2023 peavad kõik Tallinnas toimuvad üritused serveerima toitu vaid korduskasutatavatest nõudest.

– Maria-Johanna Vompa

Näppepillide liigijuht Tanel Sakrits tõstab repertuaarist esile loo „Rumalad isandad”, mis on näppepillide repertuaari avalugu. „See lugu on labajalapõimik, millesse on kaks lugu kokku pandud. Põimik seob kokku minu ühed läbi aegade lemmikumad labajalad,” kirjeldab Sakrits lugu. Teoses „Rumalad isandad” on esindatud „Aablinna isandate lugu” ja „Rumala isa peatükk”. „Aablinna isandate lugu” on parmupillilugu, mida on mänginud Villem Ilumäe ning „Rumala isa peatükki” on viiulil mänginud Jüri Tiits. 

Sakrits räägib, et loo seadmisel sai ta inspiratsiooni talle hinge pugenud ansamblist Gjangsta, kus musitseeris ka tema õpetaja Villu Talsi.  „Mulle väga meeldis see idee võtta kaks lugu, mida Gjangsta on mänginud ja panna need omavahel kuidagi natuke teistmoodi kokku. Soovisin luua sellist värskuse momenti,“ ütleb Tanel Sakrits. Põhimeloodiates on tuginetud kindlalt noodistustele, harmoonias lihtsalt ja mugavalt mängitavusele. Sekka lisatud ka mõned vahvad seade-elemendid. Ta selgitab, et lugu „Rumalad isandad” kokku pannes mõtles ta eelkõige sellele, mida mingid pillid teha saavad ning kuidas need ilusti loo vältel ära jaotada. Samas oli eesmärk, et lugu saaks mängida mistahes pillidel. „Seadet on võimalik mängida nii, et pole vahet, kas mängitakse vaid kitarril või ukulelel või hoopiski mandoliinil –  igal juhul saab lugu hästi mängitud,” lisab Sakrits. Loos „Rumalad isandad” on esindatud kahe pala ühine keel, mis kokku teevad ühe terviku. 

Näppepillide liigijuht ütleb, et loo pealkirja peale tuldi suhteliselt kiiresti. „Katsetasime ja sulatasime väikses ajurünnakus liigijuhtidega lihtsalt kahe labajala pealkirjad kokku – väikene sõnademäng,“ ütleb ta. Liigijuht toob välja, et mõlemate originaallugude pealkirjad olid tema arvates väga vahvad ja ägedad ning seda sooviti ka uues pealkirjas edasi anda. Palal „Rumalad isandad” on Sakritsa arvates ühiseid jooni muinasjutuga „Keisri uued rõivad”. Tanel Sakrits lisab: „Mul kangastub see lugu silme ette Eesti tänavakunstniku Edward von Lõnguse loomingu, kus on kujutatud keisrit tema uues rõivais.”

„Rumalad isandad” on Sakritsa hinnangul väga kaasahaarav lugu. Ta ütleb, et labajalavalssi tantsivad endiselt nii rahvatantsijad kui inimesed folkfestivalidel. „Lugu mängides tekkis mul südames selline soe tunne ja usun, et lugu seob hea tundega selle maa inimesi kokku, “ lisab näppepillide liigijuht. Ta toob välja, et „Rumalad isandat” mängides ja kuulates saab kätte selle päris õige pärimusmuusika tunde.

– Maria-Johanna Vompa

Vaevalt leidub kedagi teist, kellel oleks praegusel hetkel nii head ülevaadet kogu Eesti rahvatantsust ning laste- ja noorterühmade olukorrast kui XIII noorte tantsupeo meeskonnal ja pealavastaja Agne Kurrikoff-Hermanil, kes tunnistab, et suure ja olulise etapi lõpus on tunda pingelangust, ent peoteekonnal on tegu vaheetapiga.

Jaanuarist märtsini väldanud eelproovides, millega tehti sõna otseses mõttes tiir Eestile peale, said peo tegijad vaadata otsa nii noortele kui nende õpetajatele. „Nüüd me jääme paikseks ja keskendume selle sabaotsa kokkupanemisele – tegeleme väljakujooniste ja kõige sellega, mis peonädalal toimuma hakkab,” räägib Kurrikoff-Herman.

Ehkki eelproovide lõpp tekitab tahtmise uurida konkurentsi ja peolepääsenute kohta, toob pealavastaja välja, et seekord ei konkureerinud rühmad, tantsijad ja juhendajad omavahel, vaid konkursil oli kõige olulisema tegelasena hoopis covid. „Kui tavaliselt toimetame me teekonnal lõppu jõudmiseks sellega, et saada tantsusammud selgeks, seljad sirgu ja jalad ühte rütmi astuma, siis seekord tuli juhendajatel lisaks kõigele tegeleda esmalt sellega, et tuua noored üldse tagasi rahvatantsu juurde,” rääkis Kurrkoff-Herman. „Müts maha kõikide õpetajate pühendumise ja töökuse eest, kes on tänaseks oma rühmad peole toonud.”

Sellesuvist noorte tantsupidu nimetab Agne Kurrikoff-Herman päästjaks. „Kui oluline, et see pidu potsatab meile just selle hooaja lõppu,” tõdeb Kurrikoff-Herman, nimetades noorte tantsupidu suureks ja üllaks väljundiks, mille poole pürgida. „Ma mõtlen, milline oleks meie valdkonna seis tänaseks, kui pidu poleks tulnud,” mõtiskleb pealavastaja.

Aga kas noortes, kellest paljud pole kunagi varem tantsupeol käinudki, on üldse näha tahet peole pääseda? Kurrikoff-Herman leiab, et küsimuse vastus on kahe ettetantsimise vahele jäänud ajas ja teisel kohtumisel avanenud pildis, mis soojendas südant. „Teisele ringile tuli see laps ja noor juba teistsuguse õhinaga, sest ta oli esimesel kohtumisel näinud, et peale tema on veel hulk rühmi ja lapsi, kes on sedasama õppinud. Tekkis kontakt peoga, ja tunne, et oled üks paljudest.” Mainimata ei saa jätta ka seda, et just need lapsed ja noored, kes suvel Kalevi staadionil kohtuvad, saavadki tulevikus tantsupidude traditsiooni ja järjepidevuse edasikandjateks.

Agne Kurrikoff-Herman tõdeb, et kuna tal on olnud õnn olla ka varasemalt mitmel korral tantsupeo meeskonnas, siis võib ta öelda, et mitte ükski etapp teel seekordse peosuve poole pole olnud selline, nagu tavaliselt. „Kogu aeg on tulnud millegagi rinda pista, ümber mõelda ja sõnastada või otsida paremat lahendust. Otsida seda, et kui miski on maha kukkumas, siis kuidas teha nii, et ta ei kukuks. See on päris vastutusrikas ajastu, kus ma olen sattunud oma tööd tegema,” räägib XIII noorte tantsupeo „Sillad” pealavastaja Agne Kurrikoff-Herman.

– Triinu Sikk

Kevad on käes ja loodus ärkab taas talveunest. Tartu ülikooli ökoloog, professor Aveliina Helm rääkis meile, mida kevade saabumine looduse jaoks tähendab ja mida igaüks saab looduse heaks teha. Lisaks jagas Helm soovitusi, mida kevadel tähele panna.

Mida tähendab kevade tulek looduse jaoks?

Iga kevad on suur algus, uus ärkamine ning siinsele põhjamaisele loodusele taas uus võimalus. Aga mitte ainult looduse, vaid ka meie jaoks – kõike seda, mis jäi looduse heaks eelmisel aastal tegemata, saab sel aastal ette võtta.

Mida saab igaüks kevadel looduse heaks teha?

Igaüks saab panustada looduse käekäigu parandamisse, eriti oma kodu ümber. Kevaditi saab elurikkuse suurendamiseks kodumaiste liikide seemneid külvata, kas lillekasti või koduaia peenrale, ja siin-seal, eriti just liigirikkamates kohakestes, muru niitmata jätta. Soovitan hoolikalt tähele panna, et kevadiste kraamimistööde käigus kellegi poolt veel asustatud talvekorterit kogemata ära ei korista. Nimelt võivad kõrretuustid, talvel püsti jäänud sarikaliste varred, sügise jooksul kogutud oksahunnik olla kuni soojade ilmadeni veel erinevate putukate poolt asustatud.

Julgustan kõiki olema sel aastal pisut laisemad aednikud. See, mis meie silmale tundub hooldamata ala, võib paljudele meiega eluruumi jagavatele liikidele olla kaunis kodu. Elurikkust soosib niitmata aianurk, mahalangenud ja kõdunev tüvi, surnud puu püstine tüvi, vana kiviaed, lehehunnik, oksakuhil või sammaldunud kivi. Soovitan uurida ka Rohemeetrit (www.rohemeeter.ee) ning leida sealt veel erinevaid näpunäiteid, mida oma ümbruskonnas looduse heaks teha.

Mis teile kevade puhul enim meeldib?

Minu kõige sügavam elamus kevaditi on see kiire n-ö plahvatus, mis looduses esimeste soojade nädalate jooksul, eriti just pärast esimesi soojasid vihmasid toimub. Milline tormamine! Taimekesed kiirustavad mullast välja, putukad asuvad tegutsema, linnud hõiskavad ja mulle tundub, et eelkõige justkui suurest rõõmust kevade ja elu üle.

Enne, kui silmigi jõuad pilgutada, on lopsakus taas meie ümber nagu võluväel. Mõnikord mõtlen sellele kogusele veele, mida puud asuvad kevade saabudes maast võrasse pumpama. See hulk juurtest teistesse taimeosadesse liikuvat vett ja mineraalaineid on võimas ning see tohutu liikumine toimub kõik meie silma eest varjatult. 

Mida soovitaksite kevadel märgata?

Kevadel tasub hakata kirja panema esimesi kohtamisi-märkamisi: esimene kuuldud kuldnokk, musträstas, kiivitaja, lõoke ja ööbik; esimene õitsev sinilill, ülane, paiseleht, võilill ja nurmenukk; esimesed lehed ja õied toomingal, mustsõstral, kasel ja vahtral; esimene liblikas, kimalane, erakmesilane, esimene soe kevadvihm ning esimene ööpäevane keskmine temperatuur üle 5 kraadi ja esimene soe päev üle 13 kraadi. Loodusvaatlused pakuvad rõõmu ja aitavad iga möödunud kevadet meenutada. Oma vaatlusi soovitan lisada ka Loodusvaatluste andmebaasi. Sellega aitad Eesti looduse mitmekesisust kaardistada.

Vaata lähemalt:

• https://loodusveeb.ee/et/themes/teemad/kuidas-aidata-kaasa-looduse-kaitsmisele
• https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/igauhe-loodus/
• https://elfond.ee/maaelu/juhend-iga-aed-saab-olla-vaike-looduskaitseala
• https://rohemeeter.ee/rohemeetrist/

– Lisl Harriet Mikko

XIII noorte laulu- ja tantsupeo korraldajad koostöös Euroopa rohelise pealinna ning Eesti Tööõpetajate Seltsiga ootavad 15. aprillil Solarise keskusesse perepäevale lillekaste meisterdama. 

Perepäeval osalejad on oodatud lillekaste meisterdama Solarise keskuse terrassile, kus on olemas tööks vajalikud vahendid. Valminud kastidesse saavad perepäevalised külvata lilleseemneid, mis tulevikus pakuvad vajalikku elukeskkonda ja meekorje võimalusi putukatele ning annavad õisi laulupeopärgadesse punumiseks.

Solarise terrassil toimuva kogupereüritusega algab XIII noorte laulu- ja tantsupeo elurikkuse hoidmise projekt “Iga ruutmeeter loeb” Algatusega kutsutakse igaüht rajama ja hoidma oma kodu juures lapikest elurikkust. Selleks sobib suurepäraselt aianurgas välja valitud laiguke, kus niita vähem ja lasta kodumaistel lilledel õitseda ning putukatel toimetada. Kel maad rohkem, võib rajada kodumaistest liikidest terve lilleniidu, kust järgnevatel laulupeo-aastatel korjata pärjapunumiseks sobivad õied.

Kui oma maalappi pole, võib külvata lilli kastidesse, ka nii saab toetada tolmeldajate ja teiste putukate elujärge ning pakkuda õiteilu inimestele.

Looduskeskkonna hoidmisele ja väärtustamisele juhib tähelepanu ka selleaastase noortepeo juhtmõte „Püha on maa”, samuti on elurikkuse säilitamine ning rajamine nii üle-eestilise talgupäeva „Teeme ära” kui ka Tallinna Euroopa rohelise pealinna üks fookusteemasid.

15. aprillil kell 11.00 – 15.00 toimuval elurikkuse perepäeval juhendavad lillekastide meisterdamist tööõpetuse õpetajad Tõnu Tammar ja Märt Tammisaar. Elurikkuse päeval esinevad Tallinna Poistekoor, Tallinna huvikeskus „Kullo“ rahvatantsuansambel Sõleke ja INGER. 

Elurikkuse olulisusest ja igaühe võimalikust panusest jagab mõtteid Tartu Ülikooli elurikkuse ja ökoloogilise jätkusuutlikkuse nooremteadur Oliver Kalda. Loodusest fotograafi pilgu läbi räägib Sven Zacek. Meisterdajatele pakub magusaks vahepalaks laulu- ja tantsupeo jäätist XIII noorte laulu- ja tantsupeo suurtoetaja AS Balbiino.

Noor, aga kogenud ja andekas muusik Valter Soosalu usub kindlalt, et noorte laulupeo traditsioon on piisavalt tugev, et ligi 40 aasta pärast oma 100. juubelit tähistada ning kavatseb seal tingimata kohal olla! Mida aga arvab ta seekordse noortepeo segakooride repertuaarist ning kuidas on tema hinnangul koroonapandeemia keelud mõjunud noormeeste häälele?

LIIGI KUNSTILINE TOIMKOND:

• Valter Soosalu (liigijuht)
• Raul Talmar
• Ksenja Grabova
• Markus Leppoja

KAVA:

• Veljo Tormis / rahvaluule, seade Ülo Tedre, Küla kuuleb
• Olav Ehala / Juhan Viiding, Kodulaul
• Ester Mägi / Kalle Muuli, Vaikne lauluke
• Erkki-Sven Tüür / Leelo Tungal, seade Valter Soosalu, Väike eestimaine laul
• Mihkel Lüdig / Friedrich Kuhlbars, Koit
• Fredrik Pacius / Johann Voldemar Jannsen, Mu isamaa, mu õnn ja rõõm
• Pärt Uusberg / Hando Runnel, Valgust!
• Mariliis Valkonen / Ly Seppel-Ehin, Elu on voolamine (teos on kirjutatud XIII noorte laulupeole)
• Karl August Hermann / Mihkel Veske, Ilus oled, isamaa!
• Peeter Konovalov / Heiti Talvik, seade Tõnu Kõrvits, Legendaarne
• Pärt Uusberg / Hando Runnel, Kõige all (teos on kirjutatud XIII noorte laulupeole)
• Peep Sarapik / Juhan Liiv, Ta lendab mesipuu poole
• Gustav Ernesaks / Lydia Koidula, Mu isamaa on minu arm
• Silver Sepp, Mu rõõm on lõputu

Valter Soosalu, olete tänavusuvisel laulupeol segakooride liigijuht. Rääkige palun, kuidas olete jõudnud muusikani ning mis teid täna teie töös inspireerib? 

Olen muusika sees olnud nii kaua kui mäletan. Ma ei pidanud kunagi otsustama, et hakkan muusikuks. Tänapäeval jätkan lihtsalt seda, mida olen alati teinud.

Millise mälestuse või kogemuse varasematest laulu- ja tantsupidudest võtate nüüd segakooride liigijuhina kaasa XIII noorte laulupeole „Püha on maa”? 

Nagu teisedki dirigendid, võtan kaasa kõik oma eelnevad laulupeokogemused. Läbi nende põimumiste tekitame aina uusi, mis loodetavasti rajavad väga pika teekonna laulupidude tulevikku.

Kuidas teie meelest suhestub XIII noorte laulupeo segakoori repertuaar peo üldise juhtmõttega „Püha on maa”? 

Seekordset segakooride repertuaari on võimalik vaadelda mitut moodi. Mulle meeldib mõelda, et tõepoolest see tilluke laik maakeral, mida nimetame Eestiks, on meile püha. Pühad on meie puud ja metsamüha. Püha on meie kodu, mille lõhn on eriline. Ka laulmine on püha. Laulame seda kava nii, et mitte ainult küla, vaid kogu Eesti kuuleb.

Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see teie hinnangul osalejatele esitab? 

Eesti koorimuusika paneb noori lauljaid kõvasti pingutama ning sellega kaasneb tohutu areng. Mõned koolikoorid on loodud alles möödunud sügisel ning see, et nad on juba suutelised laulma eesti kooriklassikat, teeb suurt rõõmu. Arvan, et seekordne segakooride kava nõuab tõsist tööd, aga on kõigile osalejatele täiesti kättesaadavas kauguses. Kõige olulisem on, et lauljad saaksid seda protsessi ka ise nautida.

Kuidas kollektiivid teie hinnangul koroonapandeemia tänaseks on üle elanud?  

Neid mõjusid on veidi tunda küll. Vahel pole viimastel aastatel häälemurde läbinud noormehed piirangute tõttu piisavalt hääletrenni saanud. Nii võtab neil oma uue hääle leidmine veidi kauem aega. Aga juba on ka kuulda, kuidas noored hääled siiski jõudsalt arenevad. Tuleb anda piisavalt aega ja asjaga tegeleda.

Kas sel aastal 61. aastapäeva tähistav noortepeo traditsioon on piisavalt tugev, et ligi 40 aasta pärast oma 100. juubelit tähistada? 

Kindlasti on! Kavatsen seal tingimata kohal olla!

– Karmen Kaukver

Seekordse, XIII noorte laulupeo segakooride liigijuht Valter Soosalu, kes on muuhulgas ka ansambli Põhja Konn laulja ja klahvpillimängija, räägib, mille poolest on Erkki-Sven Tüüri teos „Väike eestimaine laul“ eriline ja kuidas laulupeol teistkordselt kõlav laul temani jõudis.

Valter Soosalu, juhatate laulupeol Erkki-Sven Tüüri teost Leelo Tungla sõnadele „Väike eestimaine laul“. See on kirjutatud 2009. aasta laulupeo jaoks ja nüüd 14 aastat hiljem jõuab see taas laulupeole. Mis selle laulu teie meelest eriliseks teeb?

Minu jaoks on see laul haruldane kombinatsioon suurepärasest tekstist ja väga leidlikust helikeelest. Leelo Tungal suudab väga põhjapanevad mõtted väga lihtsasti välja öelda. See on suur kunst. Erkki-Sven Tüür oskab hoida harmoonilist põnevust, mis täpselt õigel hetkel vajaliku lahenduseni jõuab.

Olete selle valinud ka oma bändi Põhja Konn repertuaari. Kuidas see pala teieni jõudis?

Leidsin selle laulu seoses laulupeo repertuaariotsingutega. Tundsin kohe, et Tüürile omaselt sobiks see laul ka rokkansambli kontseksti nagu valatult.

Kas laulupeo repertuaari esitasite selle pala teie või kuidas see laulupeo palade hulka jõudis? 

Kogu laulupeo kava kokkupanek on üks suur koostöö. Kõik dirigendid näevad vaeva, et leida võimalikult palju häid laulukandidaate. Konkreetselt selle laulu mõttele tulin antud peo puhul küll mina, aga tegelik lõpptulemus on meie kõigi ühistöö summa. Kogu kunstiline toimkond mõjutab üksteist risti-rästi ning üksteist toetatakse väga ka väljaspool oma koori- või orkestriliiki.

Millest lähtusite sellele laulule seade tegemisel? Mille poolest see erineb 2009. aasta laulupeol esitatust? 

Seekordse seade suurim erinevus on koosseisus – varasema lastekoori asemel laulame teost nüüd segakooriga. Samuti on koosseisumuutusi saatepartiis, orkestrile on lisandunud ka bänd. Originaalvariandist see seade väga palju ei erine, kogu meloodia-, harmoonia- ja rütmipilt on sama, mis aastal 2009.

Lisaks sellele, et olete teinud laulule seade, juhatate seda ise laulupeol. Kuidas proovisaalides kuuldu põhjal koorid selle laulu õppimisega hakkama saavad?

Laulu tehniline keerukus peitub pikkades nootides. Seotud maneeri ja mahlaka tooniga laulmine nõuab head vokaalset ettevalmistust. Kuna paljud meie lauljad on väga noored, tuleb neid aeg-ajalt julgustada ka selles, et nad julgeksid oma häält rohkem kasutada.

Mida sooviksite lauljatele, keda laulupeol juhatate?

Soovin kõigile laulupeol osalejatele tööindu, aga lõpuks laulukaare all kõige enam ikka rõõmu koos laulmisest. See vaev, mida me kõik ettevalmistusperioodil näeme, tasub end seal alati kuhjaga ära.

– Karmen Kaukver

„Su Põhjamaa päikese kullast” on igas mõttes väga eriline lugu. Vaid paar kuud peale laulu loomist, pälvis lugu 1934. aastal koorilaulude võistlusel K. Türnpu nimelise auhinna. Alo Ritsing ütleb aga, et auhinna saamine ei tähenda alati laulu püsima jäämist. „Selle laulu väärtus seisneb selles, kui kaua on lugu laulupidude tähelepanu all olnud. „Su Põhjamaa päikese kullast” on ette kantud väga mitmetel üldlaulu- ja noortepidudel,” lisab Ritsing. Ta räägib, et lugu pole alati noormeestekooride repertuaaris olnud – nii nagu on see XIII noortepeol. Laulu on laulupidudel ette kandnud nii üld- kui segakoorid ja isegi lastekoorid. 

Laulu iseloomustab Ritsing aga kahe väga märgilise sõnaga: laulupeolik ja hümnilik. „Laulupeolik laul on selline, mis ühendab endas heli- ja luulekunsti ning mõlemad on võrdselt väga heal tasemel. „Su Põhjamaa päikese kullast” ongi just selline laul, mistõttu on see ikka ja jälle laulupidude repertuaaris,” ütleb Ritsing. Ta räägib, et hümnilik laul on aga selline lugu, mis ülistab kodumaad, selle rahvast ja rahvust. „Hümnilik laul peab olema heas mõttes lihtne, seal ei tohi olla väga palju hüppeid, sest lugu peavad saama laulda kõik riigi kodanikud,” lausub Ritsing. Maestro toob välja ühe huvitava fakti „Su Põhjamaa päikese kullast” kohta: „1930ndatel oli lugu üks Eesti hümni kandidaate, aga ilmselt jäi ta ikkagi muusikalisel põhjusel valimata – loo ulatus on päris suur, muidugi ka rütmiline eripära.”

Alo Ritsing on meie vestlusele kaasa võtnud mitu laulikut, mis on kõik erinevatel aastatel välja antud. „Sõnadega on selline huvitav segadustekitav lugu,” lausub Ritsing, kui näitab 1938. aasta laulikut, “Eesti ajal oli kolmandas salmis fraas „riik Põhjamaa riikide peres”, kuid nõukogude ajal muudeti sõnad ära ja lauldi „riik töörahva riikide peres.” Ritsing räägib, et inimesed pidid ise laulikus sõnad ära muutma, et laulu üldse laulda saaks. “Alles 90ndate alguses, kui juba sinimustvalget lippu julgeti välja panna, muudeti sõnad tagasi,” lisab ta. 

Ritsing räägib veelgi loo erilisusest. „Laul ise on väga ilusa fraasikujundusega. Tunnen, et loo lõppedes mõjub kõik see, mida lauluga öelda soovime,” ütleb Ritsing. Ta lisab, et lugu kruvib pinget ka dünaamilises mõttes ning nii laulja kui kuulaja tunneb, et lugu aina kasvab kuni jõuab kulminatsioonini. „Muusikaline ülesehitus peab olema väga selge ja selle loo puhul on see kindlasti nii,” ütleb Ritsing. 

2007. aastast, kui Alo Ritsingu juhatusel seda pala X noortepeol koorid esitasid, on möödas juba palju aastaid, kuid Ritsing mäletab selgelt, mis tunne oli dirigendipuldis seista. „Mäletan eredalt, kui mõnus ja hea oli seda laulu juhatada. Kõik tuli väga loomulikult, ma ei pidanud koori juhtides mingeid imevigureid tegema, et kõik kaunilt välja tuleks,” jutustab Ritsing enda mälestustest. Ta räägib, et pidi väga hoolega mõtlema, kuidas „Su Põhjamaa päikese kullast” tempoliselt, dünaamiliselt ja fraasikujunduselt toimida võiks. „Mõte oli laulu ette kanda nii, et seda oleks lauljal meeldiv laulda, samal ajal pakkudes talle muusikalist pinget,” sõnab Ritsing. „Kõik see tegevus sai tolleaegselt kunstiliselt juhilt Aarne Saluveerilt positiivse hinnangu, mis tõi minus väga tugeva emotsiooni esile,” ütleb Ritsing. 2007. aasta noortepeol liitusid noormeestekooridega ka üliõpilasmeeskoorid. Ritsing ütleb, et nad täiendavad ja annavad tuge. “Seltskond peab laulukaare all olema suur ja võimas,” lisab ta. 

Meeskooride repertuaari lauluvalikut kiidab Ritsing väga. „Su põhjamaa päikese kullast” poeb tema arvates kindlasti nii lauljale kui kuulajale hinge, sest laulu tähendus on suur, kuid samas väga selge. “Laulupeo laulu tekst ei tohiks olla peidetud mõttega – kuulaja peab kohe laulu mõttest aru saama. Peidetud mõte ei ole paraku laulupeol kohane,” sõnab Ritsing. 

Lõpetuseks loeb Alo Ritsing ette Tuudur Vettiku sõnad, mille sõnum võtab väga hästi kokku ka Ritsingu enda mõtted: „Laul, koorilaul, on muusikapala, mille kaudu me pääseme inimhingele kõige lähemale. Otsekohe, siiralt. Kuna see koosneb kahest väga mõjuvast vahendist –  helikunstis ja luulekunstist.”

– Maria-Johanna Vompa

2020. aasta alguses, kui teekond XIII noorte laulu- ja tantsupeo poole oli äsja alanud, kutsusid XIII noorte laulu- ja tantsupeo kunstilised toimkonnad ning Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA kõiki autoreid osalema omaloomingu korjetalgutel. Soovisime üheskoos leida 2022. aastal toimuva XIII noorte laulupeo kavasse uut repertuaari ning otsida muusikalist inspiratsiooni koreograafidele XIII tantsupeo kavasse tantsude loomiseks. Et autoreid inspireerida küsisime tol korral erinevatelt inimestelt ühe esmapilgul lihtsa küsimuse: „Milline on üks hea laulupeo laul?“

Alo Ritsing on legendaarne laulupidude dirigent, koorijuht, helilooja ja pedagoog. 

Alo Ritsing on üks Eesti viljakaim koorimuusika loojaid ning Tartu muusikaelu aktiivne organisaator. 2004. aastal pälvis Ritsing Kultuurkapitali Rahvakultuuri sihtkapitali preemia meestelaulu arendamise eest Tartus ja mujal Lõuna-Eestis. Ta on pälvinud Valgetähe III klassi teenetemärgi ja 2012. aasta dirigendi tiitli.

Alo Ritsing omandas muusikalise hariduse Tartu Muusikakoolis ja Tallinna Konservatooriumis üliõpilasena professor Gustav Ernesaksa kooridirigeerimise klassis. Nii tutvustatakse Alo Ritsingut Eesti Kooriühingu koduleheküljel.

Alo Ritsing mõtestas üht head laulupeo laulu selliselt: 

Küsimusele, milline võiks või peaks olema laulupeo laul, ei ole seni vist keegi ammendavat vastust andnud ja ega minagi seda ei suuda, aga ma võin ju oma arvamust avaldada. 

Üks korralik helilooja, kes tahab kirjutada laulupeole laulu, lähtub ennekõike tekstist. Tekst peaks olema selline, millest kuulajad esmakordselt laulu kuulates kohe aru saavad, millest on jutt. See tähendab seda, et see mõte ei oleks peidetud, ei oleks allegooriline, vaid kohe arusaadav. Ei maksa peljata laulu loomisel unisooni. Unisoon kõlab väga uhkelt suure koori esituses, nii nagu näiteks „Ta lendab mesipuu poole” või Villem Kapi „Põhjarannik” või Edvard Griegi „Uus isamaa”. Need lõigud on väga teretulnud laulupeol. 

Ei maksa toppida igale poole harmooniat – kõik oleneb muidugi sellest, et see oleks sisuliselt põhjendatud. Harmoonilised peensused, mis kontserdisaalis mõjuvad väga uhkelt, laulupeol eriti mõjule ei pääse. Selline harmooniline komplitseeritus ei lähe kõlama, võiksime öelda laulupeol. 

Rütm on väga tähtis muusikaline väljendusvahend. Teatavasti Eesti koorilaulus rütm ei ole rohkelt tarvitatav. Tähendab selline rütm, mis on ere, ergas ja väljendusrikas. Rütm on muidugi siis ka, kui kõik on veerandnoodid. Rütmile kahtlemata tuleks tähelepanu pöörata, et ta oleks huvitav, aga samal ajal ei tohi olla väga erinev erinevates häältes. Eriti siis kui tempo kipub kiirem olema, siis hakkab see muusika erinevate häälte vahel loksuma ja logisema ning dirigendil on väga suuri raskusi seda laulu koos hoida. 

Meloodia on võib-olla viimasel ajal jäänud vaateväljalt välja, kas siis ei ole leidlikku lahendust leitud heliloojate poolt, kuid meloodia on siiski võib-olla üks peamisi muusika väljendusvahendeid. See peaks olema meeldejääv, meeldiv ja loogiline. Kui lauljad esmakordselt kohtuvad lauluga, siis proovist lahkudes peaks meloodia neid saatma jääma, heas mõttes kummitama.

Üks tähtsamaid asju on muidugi kõlavus. Selle teose või laulu kõlavus, mis laulupeol kõlab. Tähendab see puudutab siis akordikat, tessituuri tingimusi ja registreid. Tuleks vältida nö mudaseid tihedaid akorde madalas registris. Need kahtlemata ei pääse laulupeol mõjule ja kõlavad seal veel hullemini, kui nad kõlavad ühe koori ettekandes.

Peaks õppima tundma erinevate kooriliikide erinevaid väljendusvahendeid, et mis on iseloomulik naiskoorile, mis segakoorile, meeskoorile, laste-, poistekoorile. Millised väljendusvahendid neid koore ennekõike iseloomustavad. 

Kirjutades siis vastavale kooriliigile peaks loodava laulu raskusaste vastama laulupeo keskmiste kooride tasemele. Tähendab, et koorid, kes on oma võimekuselt keskmisel tasemel. Ei tohiks kirjutada ja siis ka mitte kavva võtta selliseid laule, mida võib-olla ainult antud kooriliigi neli-viis parimat koori laulda suudavad. Teised näevad siis kurja vaeva või ei saavuta üldse mingit tulemust sellel laulu õppimisel. 

Intonatsiooniprobleemid on kahtlemata igas laulus olemas, aga kui võtta seda arvesse, et laulupeol on väga erineva tasemega koore, siis ei tohiks need intonatsiooniprobleemid olla sellised, mida ei suuda ületada. 

On ka nii, et tuleks vältida ülikiireid temposid. Kui te teate näiteks Glinka „Matkalaulu” – neid sõnu on võimatu välja rääkida, seega see laul ei kuulu laulupeol laulmiseks. 

Mida veel noorele heliloojale soovitada? Mina ei ole nüüd see õige inimene, kes jagab soovitusi, aga väga kasulik on mõni aasta laulda ise kooris. Veel parem on kui saab kätt proovida koorile ise laule õpetades. Väga paljud tuntud heliloojad, kes on koorile hästi ja tulemuslikult kirjutanud, on ka eelnevalt või samal ajal koorides laulnud. Nad saavad sealt sellise kogemuse, mida ei ole võimalik raamatust õppida. Isegi mitte õpetajalt õppida.  

Võib-olla võiks veel soovitada seda, et analüüsida neid laule, mis on laulupidude kavades püsivalt või mitmeid kordi olnud, et mis on siis nendes lauludes erilist, et neid on nii mitmel korral laulupidude kavadesse valitud. Nii imelik kui see ka on, nende hulgas on ka väga palju neid laule, mille vastu ma praegu rääkisin, et tempod, intonatsioonid jne. Aga siiski, need on niivõrd head ja meeldivad laulud, et neid on laulupidudele valitud ja võiks öelda, et laulupeole tulebki valida hea laul. Hea laul, mis on hea laul enne laulupidu kooridel laulda, see on ka hea laul laulupeole. 

Viimase aja laulupeo lauludest ma siiski nimetaks, mis on mulle meelde jäänud näiteks Tõnu Kõrvitsa „Puudutus”. Sellega nägime vaeva, aga vaeva tasub näha lauluga, mis on tõeliselt hea. Samuti Pärt Uusbergi „Igaviku tuules”. Tema laul, muusika, lihtsus ja headus – kui need on koos, siis see on geniaalsuse tunnus. Raskete, kuid heade laulude nimel on lauljad ja koorijuhid nõus pingutama. 

Villem Velmet on tubli koorilaulja poistekoorist Kalev

Villem Velmet vastas küsimusele nii:

Hea laulupeo laul võiks olla vaheldusrikas, vahepeal kiire ja vahepeal aeglane nagu Queeni „Bohemian Rhapsody”.

Minu lemmiklaul laulupeol oli Pärt Uusbergi „Igaviku tuules”, sest selles oli rahvaluulet ja  tavalist luulet. See mulle väga meeldis, see oli mõnes kohas ka kiire ja palju aeglast ning ilusat muusikat. 

Ja mulle meeldib ka väga laul, mida ma poistekooris laulan ja mille nimi on „Sääl igatsedes hilju”. Seal on soprani jaoks mõnusalt madal ja seal läheb ka mõni kord kiireks ja mõnikord aeglaseks. 

Laul peaks eelkõige olema huvitav lauljale, et ta tahaks seda õppida, sest muidu ei tule mitte midagi välja ja siis ei ole ka kuulajal ilmselgelt huvitav. Aga võiks olla ka kuulajale huvitav, sest ma ei taha laulda tühjale väljakule. 

Mõlemad intervjuud on salvestatud 2020. aasta kevadel. Intervjuusid on võimalik järele kuulata siit: https://www.youtube.com/watch?v=KS_YyTivEE0 ja https://www.youtube.com/watch?v=6199P6_Rbs8. 

– Liisa Kaseorg

„Seda tunnet on raske seletada, aga kogeda on väga võimas,“ meenutas neidude tantsurühmade liigijuht Elo Unt varasemaid tantsupidusid. Loe lähemalt, mis roll on neidude liigil tantsupeo etenduses, mis on kõige keerulisem aspekt repertuaaris ja kuidas mõjus koroonapandeemia neidude tantsurühmadele. 

LIIGI KUNSTILINE TOIMKOND:

• Elo Unt (liigijuht)
• Liisa Laine (assistent)

KAVA:

Liigitantsud:

• Kaokene Elo Unt/ Jalmar Vabarna „Mahlane II”, ans Gjangsta/ seade tantsupeole Lauri Lüdimois
• Illos illotelles Maria Uppin- Sarv/ Miina Hermann “Ilus ole” (Põlva), ans Rüüt „Ilus ole“

Ühistantsud:

• Oige ja vasemba Ullo Toomi seade/ rahvaviis
• Finaal Üle mere Rasmus Puur/ Indrek Koff

Saame tuttavaks, Elo Unt! Rääkige palun, kuidas olete jõudnud tantsuni? 

Tantsuni jõudsin ma pigem hiljem kui varem. Lapsena tegelesin võimlemisega, kuid tantsuga tegin lähemalt tutvust alles ülikoolis, kui asusin õppima Tallinna Pedagoogikaülikooli koreograafia erialale.

Eriala valik tuli mul üsna spontaanselt. Otsustasin minna koreograafia eriala katsetele ainult proovima, laenasin pinginaabrilt retuusid, seadsin endale katseteks vajaliku tantsulise etteaste ja läksin. Ülikoolis selgus, et tants on hoopis midagi muud, kui olin võimlemises kogenud. Tantsus on vabadust tunnete, elamuste ja suhtumise väljendamiseks.

Olen ütlemata tänulik kõigile enda õpetajatele ja juhendajatele, kes meid ülikooli ajal suunasid. Meil oli väga tugev kursus, saime väga palju erinevaid tantsustiile proovida ning huvitavates projektides osaleda.

Tantsupeoni jõudsin läbi eesti tantsu õpetaja Angela Aarraste, kes võttis mu endale assistendiks. Sealt sattusin omakorda teisele liigijuhile assistendiks ja siis järgmisele ning nii ta sujuvalt läks. Nüüdseks olen tantsupeo meeskonnas ja erinevate liigijuhtide assistendiks olnud juba päris pikka aega. 

Millise mälestuse või kogemuse varasematest laulu- ja tantsupidudest võtate liigijuhina kaasa XIII noorte laulu- ja tantsupeole „Püha on maa”?

Üks tore mälestus on minu esimesest tantsupeost „Talismani tantsud” aastal 1999, kui ma sattusin tantsima täiesti tühjal platsil soolot Märt Aguga. See on tõesti siiamaani suur elamus ja tekitab toredat tunnet. 

Lisaks see ilus tervik, mis tekib, kui kogu töö ja vaev, aga samas ka rõõm ning nauding moodustavad ühtse ringi, mis peo lõpuga täis saab. Seda tunnet on raske seletada, aga kogeda on väga võimas.  

Kuidas asetub XIII noorte tantsupeo neidude tantsurühmade repertuaar tantsupeo etendusse nimega „Sillad”?

Neidudel on sellel tantsupeol isegi kaks rolli. Kõigepealt on nad suuremaks õeks ja eeskujuks väikestele tantsulastele. Väiksemad tahavad olla nende moodi, sest nagu ikka suure õe sõpradel ja sõbrannadel on hoopis põnevamad suurte tegemised. Väikeste suur soov on neid väljendada ja olla sama osavad ning ettevõtlikud.

Teine roll on seotud Maria Uppin-Sarve loodud tantsuga „Illos illotelles”, mis räägib noore neiu olemasolemise ilust ja julgusest seda välja näidata. Neidude tants on lavastuse lõpu poole ning sellega tuleb lavastusse selgus, kindlus, julgus ja ilu. Kõik  vägevad ja olulised märksõnad ning tunded. Tantsuga toovad neiud lavastusse paraja annuse enesekindlust ja ilu. 

Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see osalejatele esitab?

Kindlasti on väljakutseid. Nüüd kui oleme üle Eesti kõik tantsurühmad läbi vaadanud, on näha, et kõik, kes on endale südameasjaks võtnud tantsude ära õppimise, on ka ilusti sellega hakkama saanud.

Ma tooksin taaskord välja Maria Uppin-Sarve tantsu „Illos illotelles”, kus autori käekiri  ja tantsu esitamise ilu vajavad head kehakooli. Tantsu muusika ja koreograafia on suurepärases kooskõlas ja see omakorda nõuab rühmalt väga head ja viimistletud rühmatunnetust. Nägime, et tantsijad on näinud vaeva ning tõesti ilusti harjutanud ja püüdnud lihvida keerulisemaid kohti, et ka need tuleks kenasti välja. See panus teeb meele väga rõõmsaks.

Kuidas on kollektiivid teie hinnangul koroonapandeemia tänaseks on üle elanud? Kas möödunud aastal 60. juubelit tähistanud noortepeo traditsioon on piisavalt tugev, et 40 aasta pärast oma 100. juubelit tähistada?

Kindlasti see, mis on olnud [koroonapandeemia, mis tugevalt mõjutas tantsuliikumist – autori märkus] mõjutab praegust olevikku, kuid õnneks neidude liigis kaotused ei ole väga suured. Lootus oli alguses, et me ikka kasvame ja meid on rohkem, aga meid ei ole ka vähem. Võrreldes eelmiste pidudega on rühmade arv jäänud samaks.

Küll aga tundub, et tantsupeoks valmistumine on olnud sellel korral keerulisem. Raskem on olnud kokku saada erinevate viirushaiguste leviku tõttu. Ettevaatusest pigem ei julgeta ka kerge nohuga proovides osaleda. Rühmatants vajab aga koos tegemist ja harjutamist. Need, kes ikka enne tantsisid ja on asja ette võtnud, jäid  raskustest hoolimata tantsima ning pingutavad lõpuni välja. Tore, et neidude liigis on ka tublisid uusi tulijaid, kes esimest korda tantsupeole pürgimise teekonna ette võtsid. Oleme rõõmsad ja tänulikud kõigile tantsuõpetajatele üle Eesti, kes lapsi ja noori tantsu juures hoiavad. Olete kuldaväärt!

– Liisa Kaseorg

Tantsupeo ülevaatused on tehtud ning tantsurühmad, kes saavad võimaluse osaleda tantsupeo „Sillad’’ etendusel on selgunud. Sel aastal tutvustasime esimest korda ka saadikrühmasid, kes sotsiaalmeedias oma teekonda peole jagavad. Uurisimegi ülevaatuste järel, kuidas nemad selleaastase tantsupeo repertuaariga rahul on, mis emotsioonid neid peo eel valdavad ning mõtteid, mida ehk veel jagada tahetakse.

Kuidas teile selleaastased tantsud meeldivad ja kuidas neid tantsida on?

Teisel pool Eestit pürgib kolmandat korda peo poole Valga Kultuuri-ja Huvialakeskuse neiduderühm Piiripealsed, kelle sõnul on selleaastased tantsud tantsijatele meeltmööda – neis on karakterit ning meeleolu, samas ka piisavalt keerukust, et üheskoos vaeva näha ja pingutada. Kuigi tantse on veel tarvis viimistleda, on piirilinnas kõik üldiselt rahul.  „Neidude tantsude puhul on hea, et nad on niivõrd erineva karakteriga. Saame olla nii õrnad tuulest viidud õied kui ka elulustist säravad sõbrannad,’’ kirjeldas tantsude olemust tantsija Alina-Lisett. 

Sõlekese Stuudio I rühma arvates on tänavused tantsud niisamuti väga toredad – igaühel on jutustada oma lugu, ning kokku moodustavad need tervikliku ja meeleoluka peo. 7.-9. klassi segarühmade tantsud on kindlasti väga tehnilised, kuid seda rohkem lusti pakub nende tantsimine just üheskoos. Nende sõnul lisab meeleolukust  juurde ka kahe tantsu väga erineva emotsiooniga tantsimine. 

Tartu tantsurühm Tantsutallad arvas, et tantsupeo pealkiri „Sillad” ja täpsemalt noore inimese kasvamise ja kujunemise temaatika sobib noortepeoga väga hästi. „Tegu on olulise teemaga, mis annab tantsijatele võimaluse end väga mitmekesiselt väljendada. C-rühmade puhul on seda ka innukalt repertuaari valikul ära kasutatud – tantsud on eriilmelised ja emotsioonirikkad, nii et igaüks leiab repertuaarist midagi, mis teda kõnetab. Meil on hea meel, et C-rühmade repertuaarist leiab ka parajaid pähkleid (nt „Jalad maas”), mis on nii noortele kui ka natuke kogenumatele tantsijatele mõnusateks väljakutseteks.’’

Tarbatu noorte seas valitseb üksmeel – selle aasta noorte tantsupeo tantsud meeldivad meile väga! „Eriti hindame tantsude eriilmelisust ning erinevaid emotsioone, mida kogeme tantsides ise ja püüame edasi anda ka publikule. Alguses tundusid nii mõnelegi meist tantsud üsna keerulised, kuid nüüd, kui oleme kõvasti harjutanud, tantsime neid kerguse ja mõnuga.’’

Niisamuti ootavad suvist tantsupidu pingsalt ka Karksi-Nuia segarühm Winge ja Hopser Võrust. Selleaastast repertuaari kirjeldavad nad tempokate ja lõbusatena. „Proovides on vahva neid koos tantsida, aga on ka palju detaile, mida on võimalik veel enne tantsupidu parandada ja täiustada,’’ ütlesid tantsurühm Winge tantsijad. Ka Hopseri noored leiavad, et selle aasta tantse on mõnus tantsida ning tantsud on mitmekülgsed, sest saab „panna hullu”, aga olla emotsionaalne.

Kuidas te selle aasta repertuaariga rahul olete? Millise aasta repertuaar on enim meeldinud?

Neiduderühma repertuaari kirjeldavad Piiripealsed kui noorest neiust sirgumise teekonda ning selle teekonnaga kaasnevat ilu, mis on harmooniline ja rõõmsameelne. „Repertuaari omandamine nõudis küll palju tööd ja vaeva, aga praegu tantsides tunnen, kuidas terve rühm naudib seda, mida teeme,’’ lisas kommentariks tantsija Lilli Maire Adsoni. 

Winge tantsijad kirjeldavad selleaastast repertuaari tempoka ja lõbusana. „Proovides on vahva tänavusi tantse koos tantsida, kuigi on veel palju detaile, mida on võimalik veel enne tantsupidu parandada ja täiustada. Eriti meeldivad meile tantsumuusika valikud, milleks on tuntud folkbändide lood. Selleaastane repertuaar on nooruslik ja täiskasvanulikum kui varasemalt, ning tantsudele annab palju juurde nende taustalugu,’’ ütlesid nad. 

Selleaastane repertuaar on pugenud ka Tarbatu noorterühma südametesse. „Mõnele meeldib tantsida võimsa mässulise energiaga tantse, teisele rahulikke ja helgemaid tantse, õnneks sellel aastal leidub repertuaaris midagi igale maitsele. Varasemalt tantsupidudel osalenute mälestustesse on meile jäänud nii 2011. aasta „Maa ja ilma” kõrvetav suvekuumus ja 2014. aasta peo „Puudutus”. Meeles on ka 2017. aasta peol „Mina jään” kullakera kandmine. 2019. aasta peost „Minu arm”, on meeles, kui c-rühmade tantsu olid põimitud tänusõnad oma tantsupartnerile: poiste meisterdatud sõled oma neidudele ja neidude punutud sukapaelad oma poisile,’’ meenutasid nad varasemate aastate mõtteid. 

Hopseri noored ütlesid, et tantsupeo tantsud sobivad neile, kui noortele imeliselt. Kõige rohkem raskusi on neile pakkunud „Labajalg’’, kuid mida aeg edasi, seda paremaks on lood läinud. „Algajale tantsijale võib selle aastane repertuaar isegi veidi raske olla, kuid tänu sellele toimub areng ruttu. Meile tundub, et hitiks kujuneb siiski poiste ‘’Pulgatants’’ ja pisaraid meelitab „Elotähti’’. Varasematest tantsupidudest on nende treenerile meelde jäänud Ülo Luhti lavastatud Meri ja Mait Agu kodutantsud. Noortel on aga meeles tants „Saatusesepad”, mida peeti väga ägedaks.”

Varsti on pidu käes – mis tundeid see teis tekitab? 

Suvine pidu tekitab kõigis saadikrühmades elevust. „Tarbatu noorterühm on juba väga põnevil ja ootab tantsupidu, et raske töö vilju täiel rinnal nautida!’’ õhkasid nad. Niisamuti leiavad Hopseri noored, et kõik tantsupeo tantsud on väga südamelähedaseks saanud. „Ootame juba tantsupidu väga, et nautida toredat seltskonda ja melu.’’

Alina Lisett Piiripealsetest arvab, et rahvatants annab imelise võimaluse areneda kehaliselt ja samal ajal luua tugevaid sidemeid oma rühmakaaslastega. „Suvine pidu tuleb seetõttu kindlasti tore ja meeleolukas, et me kõik läheme sinna koos oma erilise grupiga ja omandame ka teiste tantsurühmadega ühise hingamise’’. „Sel aastal meeldib mulle eriti, et laulupeol ja tantsupeol on ühendav number ja ma loodan, et seda tehakse tuleviku laulu- ja tantsupidudelgi,’’ lisas tema rühmakaaslane Alice.

Muidugi oodatakse peo juures legendaarset tantsupeo suppi! Lisaks pikkadel proovipäevadel hästi maitsevale supile ootavad Sõlekese tantsijad tantsupidu, et veeta koos aega nii armsate trennikaaslastega, kui ka teiste tantsijatega, kes rahvatantsu ja proove armastavad ja naudivad, sest viimane pidu toimus ju pea 5-6 aastat tagasi. 

– Annabel Parts