„Kui repertuaari kokku panime, tundusid lood väga head nii tekstilises kui muusikalises mõttes. Täna tajume, et lugude valikud on muutunud lausa prohvetlikeks,” lausub noormeestekooride liigijuht Kuno Kerge. Rääkisime veel Kerge teekonnast muusikani ning kuidas suhestub noormeestekooride repertuaar noortepeoga.

LIIGI KUNSTILINE TOIMKOND:

• Kuno Kerge (liigijuht)
• Pärt Uusberg
• Andrus Siimon

KAVA:

• Tuudur Vettik / Markus Univer, Su põhjamaa päikese kullast
• Veljo Tormis / „Kanteletar” I: 90, tõlge August Annist, Väinämöise tarkussõnad
• Rein Rannap, seade Tõnu Kõrvits / Urmas Alender, Rahu

Tere, Kuno Kerge! Jutustage palun, kuidas olete jõudnud muusikani ning mis teid täna teie töös inspireerib? 

Oma lapsepõlvest mäletan, et meie kodus on muusika ja laulmine alati au sees olnud. Vanaema õppis ise kuulmise järgi erinevaid pille mängima ning isa oli kohalikus orkestris trompetist. Igapäevane kontakt muusikaga oli aluseks minu muusikukarjäärile, see köitis mind juba noore poisina. 

Inimene, kes mind veel muusikuks saamise teel inspireeris, oli Helmut Kostabi. Mul tuleb meelde seik ajast, mil esimest korda Kostabiga kohtusin. Uurisin temalt peale kontserti, kas saaksin samuti orkestriga liituda. Ta vastas mulle, et selleks tuleb minna muusikakooli, mille peale omakorda küsisin, kas kuidagi teisiti ei saa. Nii ma siis muusikat õppima läksingi. 

Tänases töös inspireerib mind väga kontakt noortega. Näha, kuidas noored lauljad edusamme teevad, kasvavad ja arenevad, teeb südame soojaks. Lisaks innustab mind tööd tegema see, et mul on võimalus hoida elus esivanemate pärandit ja koorilaulu kultuuri. Kahtlemata inspireerib mind ka kogu laulupeo kunstiline meeskond, koorid üle Eesti ja see pidu, „Püha on maa”, mida üheskoos loome. Mul on tohutult vedanud, et saan noormeestekooride liigis töötada koos Andrus Siimoni ja Pärt Uusbergiga. Tajun, et meil on vägagi sarnane muusikaline vereringe ja nägemus meeskoorist kui ühest erilisemast ja kaunimast kooriliigist.

Millise mälestuse või kogemuse varasematest laulu- ja tantsupidudest võtate liigijuhina kaasa XIII noorte laulu- ja tantsupeole „Püha on maa”? 

Varasematest laulu- ja tantsupidudest võtan liigijuhina kaasa igati positiivsed kogemused. Eks laulupeo koor olegi suuresti dirigendi peegliks. See millise emotsiooni ja taotlusega juht dirigendipulti astub, taolise peegelduse ta sealt enamasti ka saab.

Kuidas suhtestub XIII noorte laulupeo noormeestekooride repertuaar peo üldise juhtmõttega „Püha on maa”? 

Noormeestekooride liigi repertuaaris on oluline koht väärtustel ja rikkustel, mida meie esivanemad on oluliseks pidanud oma lastele puhtana hoida. Meid igapäevaselt ümbritsevad inimesed, imelised paigad ning side juurte, pärimuse ja kultuuriga on püha – seda kõike peame me hoidma. 

Maailm on muutunud tohutult palju ajast, kui repertuaari kokku panime. Tol hetkel tundusid need laulud väga head valikud nii tekstilt kui muusikaliselt. Ent täna tajume, et lugude valikud on muutunud lausa prohvetlikeks. Endalegi teadmata saime inspiratsiooni muusikast, mis tänasel päeva ütleb meeletult palju. 

Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see teie hinnangul osalejatele esitab?

Repertuaari valik noormeestekoori liigis on üks keerulisemaid küsimusi ja seda seetõttu, et noored mehed on suures osas ülemineku liik – üleminek poistekoorist meeskoori. Repertuaari valik on võtmeküsimus just hääleliikide kontekstis. Samuti peab repertuaar olema selline, et lauljad areneksid, samas pakkudes neile muusikalist pinget. Mida lihtsam muusikaline materjal on, seda suurem oht, et see on vähem köitvam. Noormeestekooride repertuaari puhul võib osutuda keeruliseks aga kõlalise rikkuse hoidmine. Samas ongi see just selline positiivne pinge, mis lauljat arendab. 

Kuidas kollektiivid teie hinnangul koroonapandeemia siiani üle on elanud? Kas möödunud aastal 60. juubelit tähistanud noortepeo traditsioon on piisavalt tugev, et 40 aasta pärast oma 100. juubelit tähistada?

Inimestele on iseloomulik kohaneda kõikide muutustega. Paraku kohaneme ka olukorraga, mis meile pikas perspektiivis võib-olla nii kasulik pole. Just seda näen kahjuks koroonapandeemia järgsel perioodil. Selline pooleldi kinni-lahti olnud kultuurmaastik on jätnud oma jälje. Me – dirigendid ja koorijuhid – oleme võtnud eesmärgiks distsipliini tagasi saada.  Paraku pean tõdema, et koroonapandeemia on ka kollektiivide arvu vähendanud. Siiski, ehkki mõningaid tagasilööke on tunda, on kollektiivid laias plaanis pandeemia hästi üle elanud. 

Kui rääkida traditsioonidest, siis arvan, et kindlasti toimub noorte laulu- ja tantsupidu ka 40 aasta pärast, ega see ära ei kao. Küll aga tuleb ise n-ö käed mullaseks teha ja panustada oma energiat sinna, et traditsioonid jätkuks. Ma usun, et noored väärtustavad meie kultuuripärandit ja hoiavad traditsioone elus!

– Maria-Johanna Vompa

Laulja ja laulukirjutaja Mari Kalkuni loodud lugu „Sata-sata!“ on sellel peol küllaltki eriline laul. Nimelt tuleb see esitusele nii laulupeol lastekoori repertuaaris kui tantsupeol noorte segarühmade tantsus nimega „Elotähti“. Uurisime autorilt lähemalt, kuidas võrukeelne laul sündis, millest see räägib ja kas tantsupeo pealtvaatajad kuulevad teistsugust versiooni kui laulupeo kuulajad.

Kuidas lugu „Sata-sata!” sündis? 

„Sata-sata!” sündis kodus Võrumaal ühe juulikuise äikesetormi ajal. Vägevad loodusnähtused on mulle alati lugude jaoks inspiratsiooni andnud ning mulle meeldib lauludes tõmmata ühendusniite looduse ja inimese vahele. 

„Sata-sata!” sõnad on võru keeles. Mina võru keelt ei oska. Kas saaksite mõne sõnaga rääkida, millest see laul räägib? 

Võru keel on minu kodukandi keel ja mulle väga südamelähedane. Võru keeles on sees mulle kodused kuppelmaastikud ja võrokese lahke meel, Lõuna-Eestile iseomane soojus. 

Tegelikult kõneleb „Sata-sata!” hakkamasaamisest ja eneseusust. Sellest, kuidas me saame hakkama ka keerulistes oludes, raskuste, tuulte-tormide või halva ilma kiuste. Selles laulus ongi sees igiomane positiivne maailmavaade – ükskõik, mis ka ei juhtuks, siis ma saan hakkama, kui vaatan maailma avatud pilguga, julgen koguda endasse elukogemust ja -tarkust, võtta vastu kõik selle, mida elul on pakkuda. Samas on „Sata-sata!” ka justkui ühe neiu kasvamise lugu. 

See on tegelikult ju küllaltki tuntud laul. Kas peo jaoks tuli laulu kuidagi kohandada, luua pisut teistsugune seade?

Tantsupeol kõlab „Sata-sata!” ju tegelikult oma originaalvariandis minu ja Vanalinna Hariduskolleegiumi keelpilliorkestri esituses. Laulupeo jaoks tuli luua kooriseade, aga sellega tuli lahkelt appi Rasmus Puur, kes on ka keelpilliseade autoriks. Seega ta oskas väga hästi säilitada kooriseades selle, mis loos algselt juba olemas oli. 

Kas laulupeo „Sata-sata!” erineb kuidagi tantsupeo „Sata-satast!”? Kuulevad tantsupeo pealtvaatajad teistsugust lugu, kui laulupeo kuulajad?

Jah, kindlasti erineb. Tantsupeol kõlab lugu oma algses versioonis minu vokaali ning VHK keelpilliorkestriga, kuid ma arvan, et kõigi pilgud on ju ikkagi tantsijatel ja tantsuseadel. 

Laulupeol kõlab laul kooriseades ning seal saan ka ise kuulajana publikus olla. Ootan seda hetke juba väga! 

– Karmen Kikas

Märts on kauni ja kõlava emakeele kuu. Seetõttu on paslik teha juttu korduvalt auhinnatud lastekirjaniku Jaanus Vaiksooga, kelle sulest on seekordse laulupeo repertuaaris kahe teose sõnad. Üks neist lustakas ja südamlik laul „Sokk ja kummik“, teine „Kõik on alles ees“. Rääkisime tema loomingust, eesti keelest ja loodusest ning muidugi ka noortest.

„Sokk ja kummik“ on Andres Lemba viisistatud teos, mis on kirjutatud XIII noorte laulupeole. Kuidas oli aga teise teosega „Kõik on alles ees“, mille viis on Kadri Voorandilt, kas see on ka uudisteos ning valminud just seekordsele noorte laulupeole?

Selle lauluga on minu jaoks tore lugu. „Kõik on alles ees“ algne pealkiri oli „Poiste laul“ ja sellele tegi  viisi samuti Andres Lemba, mida laulis „Estonia“ poistekoor. Luuletus ilmus hiljem mu lasteluulekogus „Kolm sügist“, kust Kadri Voorand selle leidis ja nüüd omakorda uue viisi lõi, pealkirjaks „Kõik on alles ees“. Olen uut tõlgendust korra poistekooride esituses kuulnud ja see oli väga äge ja hoogne! Igal juhul on mul hea meel, sest Andres Lemba ja Kadri Voorand on mõlemad suurepärased ja väga andekad heliloojad.   

Iga kuulaja ja laulja saab leida oma seosed ja tõlgendused kuuldud paladele, aga palun tutvustage uudiskirja lugejale, millest need lood kõnelevad ja mis on nende laulu-/luuleridade sõnum teie kui autori poolt?

„Sokk ja kummik“ on laul sõprusest ja märkamisest. Panna tähele, kui sul endal on kõik hästi, aga kellelgi teisel mitte. Kummik tõmbab üksinda nukrutseva soki sügavast masendusest välja ja elu saab siitpeale hulga rõõmsamad toonid. „Kõik on alles ees“ ongi poiste lugu, sellised nad on oma meeletu energia ja optimismiga. Võib öelda, et see luuletus on minu tagasivaade poisipõlvele. 

Millest selline huvitav paar – sokk ja kummik? Kuidas sellise idee peale tulite?

Tegelikult ongi sokk ja kummik ju lahutamatud, sest kevadel ja sügisel on kummikutega ainult siis mõnus käia, kui jalas on villased sokid. Mul on see motiiv veel ühes luuletuses – „Onu Heino kummikud“.

Eelmise küsimuse jätkuks, kas kohe kirjutasite read teadmisega, et need viisistatakse?

„Sokk ja kummik“ ilmus kümmekond aastat tagasi lasteluulekogus „Supipotikarneval“. „Kõik on alles ees ehk siis „Poiste laulu“ kirjutasin teadmisega, et Lemba teeb sellele viisi.

Olite te heliloojatega juba varasemalt tuttavad? Varem koostööd teinud?

Mõne aasta eest kirjutasin tekstid „Estonia“ poistekoori etendusele „Kastanid tulest“, millele tegi muusika Andres Lemba. Nii sündis meil terve hulk ühiseid laule. See oli üks lõbus ja hoogne etendus, mille lavastas Uku Uusberg, ja mida poistekoor kammersaalis mängis. Kadri Voorandiga on see esmakordne ühislaul ja olen selle üle rõõmus.  

„Sokk ja kummik“ kõlab mudilaskooride, „Kõik on alles ees“ aga noormeeste- ja poistekooride esituses. Milline suhe on teil endal laulmisega, kas olete kunagi kooris ja laulupeol laulnud?

Jah, ma olen laulnud oma kooli – Tallinna 32. keskkooli – poistekooris ja RAMi ettevalmistuskooris. Poistekoori häält oma kordumatuses on alati rõõm kuulata ja see läheb hinge. Vahel ikka kripeldab, et võiks üle aastakümnete jälle mõnes meeskooris laulda, aga ajapuudusel pole selleni kuidagi jõudnud. Olen käinud kahel koolinoorte laulupeol: 1977 poistekooriga ja 1982 akordionistide ansambliga.  

Eelmise aasta sügisel toimus laulu- ja tantsupeo kõnevõistlus „Püha on maa“, selle žüriis olite ka teie. Millised muljed teil sealt on?

Selliste võistluste puhul saab kinnitust, et me ei pea tuleviku pärast üleliia muretsema. Noortel on väga tugev sotsiaalne närv, nad on rohkem maailmale avatud ja liberaalsemad, kuid samal ajal armastavad väga oma kodu, kodumaad ja eest keelt. Noor põlvkond on ühtaegu avatud ja salliv, kuid hindavad ka traditsioonilisi väärtusi ja tunnevad oma riigi üle uhkust. Ühesõnaga, mul on tunne, et noored lähtuvad rohkem põhimõttest: ela ise ja lase teistel elada. Kõnevõistluse töödest ma kirjutasin mõned mõtted endale välja. Näiteks väga ilusti ja julgelt kõlas Pärtel Miksoni üleskutse kõigile peolistele: “Armastage enda kodumaad nii, kuidas saate, sest igavene pole elu ja riik.“  

Lastekirjanikuna kohtute sageli laste ja noortega üle Eesti. Kas lapsed ja noored eri paigus on ka erinevad?

Lapsed ja noored on ikka igas paigas lapsed ja noored. Käies aga Eestis väiksemates kohtades, siis on märgata, kuidas väikekoolides on pühendumist rohkem, seal on alati kodune tunne ja igale õpilasele jagub tähelepanu.  

Tulles tagasi emakeelepäeva juurde, milline on teie kogemusel noorte eesti keel ja eneseväljendus?

Eneseväljendus on jah paraku muutunud eesti keeles märksa vaesemaks ja isikupäratumaks. Mul on ammu üks ettepanek, kuidas parandada eesti keele õpetamise kvaliteeti ja pöörata rohkem tähelepanu õpilaste eneseväljendusele. Eesti keele tunnid tuleb võrdsustada võõrkeelte õppega, st terve suure klassi asemel peavad olema ka eesti keele ja kirjanduse õpetamiseks rühmatunnid. Kõik emakeeleõpetajad töötavad koolides ülekoormusega ja pole lootustki, et suures klassis tundi andes saaks arendada kõigi õpilaste eneseväljendusoskust nii kõnes kui ka kirjas.  

Teil on mitu ametit, muu hulgas olete ajakirja Eesti Jahimees peatoimetaja ja ka ise jahimees. Mis teid jahil käimise juures kütkestab või mida see pakub?

Jahimeeste ajakirja tegemine viib mind kokku väga paljude loodusinimestega ja see on ütlemata rikastav kogemus. Jahimehed on üldse üks loodust põhjalikult tundev ja hoidev seltskond, kes mõistavad, kui oluline on säilitada looduses tasakaalu ning liigirikkust. Mu isa on olnud eluaeg jahimees ja tema kõrval kasvades olen võtnud jahipidamist kui üht elu loomulikku osa. Mina ise käin siiski väga harva jahil, aga elan maal ja loodus kuulub mu igapäevase elu juurde.  

Laulu- ja tantsupeo „Püha on maa“ üheks oluliseks väärtussõnumiks on looduse ja keskkonna hoidmine. Milline vaatepilt teile metsas käies Eesti looduse olukorrast avaneb?

Kahtlemata on Eesti loodus väga ilus ja mitmekesine, ükskõik, kus paigas me parasjagu oleme. Me peame tõesti püüdma seda rikkust iga hinna eest hoida ja kõik oma tegevused mitu korda läbi mõtlema, enne kui looduses toimetama hakkame. Inimene on metsas aastasadu enda tarbeks puid teinud ja teeb seda ka edaspidi, kuid tänane tööstuslik metsaraie riivab sageli silma just oma räpakusega, nagu oleks sügavad haavad metsa sisse lõigatud, ja metsaveomasinad jätavad endast maha sügavad mudakraavid. Kuid rohepöörde vaimustuses peame jälgima sedagi, et meie põlde ja metsi ja merd ei ehitataks täis kahe-kolmesaja meetriseid telemasti kõrgusi tuulikumonstrumeid.   

Millega te veel tegelete, milliseid ameteid ja hobisid teil on?

Armastan väga enda lõbuks suusatada ja käia teatris, Eestis tehakse palju huvitavat etenduskunsti ja püüan sellel pilgu hoida.

Kas laulu- ja tantsupidu on sattunud ka teie raamatutesse või kui ei ole, kas „King nr 42“ viib äkki tegelased laulu- ja tantsupeole?

Veel ei ole. Aga „King nr 42“ on igal juhul plaanis.

Kui saate avaldada, millal teie järgmine raamat ilmub ja millest see räägib?

Mul sai äsja valmis „Lendoravaraamat“, pole jõudnud veel trükkigi. See ei ole lasteraamat, vaid raamat lendoravast lugemiseks kõigile, kel selle haruldase looma vastu huvi. Kirjutasin selle meie lendoravate uurijate Uudo Timmi, Liisa Renneli jt eestvõttel ja ärgitusel. Üks tõesti huvitav ja põnev töö.

– Karmen Kaukver

„Laulu- ja tantsupidu on nii tugev ja pikk traditsioon, et sellist suurt liikumist peatada, peab juhtuma midagi väga erakordset,“ arutas C-noorte segarühmade liigijuht Maido Saar tantsupeo traditsiooni üle. Rääkisime Saarega lähemalt, kuidas ta leidis tee tantsuni, mis teda töös inspireerib ja kuidas noorte segarühmade repertuaar on seotud tantsupeo etenduse ideega.

LIIGI KUNSTILINE TOIMKOND:

• Maido Saar (liigijuht)
• Marius Aave (assistent)

KAVA:

Liigitantsud:

• Vat nii! Agne Kurrikoff- Herman/ Niks Suns „Kandletegu“/ seade tantsupeole Aare Külama
• Jalad maas Aveli Asber/ Piret Laikre „Labajalg“/ seade tantsupeole Tonio Tamra
• Elotähti Maido Saar/ Mari Kalkun „Sata, sata!“/ seade Rasmus Puur
• Pulgatants Elo Unt/ Peeter Piilpärk “Lubja talu omaniku noorema tütre kosjalugu” (Jõelähtme)/ seade Matis Leima

Ühistantsud:

• Oige ja vasemba Ullo Toomi seade/ rahvaviis
• Finaal Üle mere Rasmus Puur/ Indrek Koff

Saame tuttavaks, Maido Saar! Rääkige palun, kuidas olete jõudnud tantsuni ning mis teid teie töös täna inspireerib? 

Esimene kokkupuude tantsuga oli mul seitsmendas klassis. Ma olen pärit Lõuna-Eestist ja sealses küla kultuurimajas oli tantsuring, kus oli nagu ikka poistest puudus. Kuna ma olin juba seitsmendas klassis väga liikuv ja tantsuline, siis kutsuti mind tantsurühma tantsima. See oli üsna naljakas kogemus ja ega ma sealsest tantsust väga midagi ei mäletagi. Sel ajal tants ei olnudki niivõrd oluline, vaid pigem sealne kambavaim ja seltsielu, mis tantsuringiga kaasnes. Kaheksandas klassis läksin Viljandi Kultuurikooli õppima ning ka seal kutsuti mind tantsurühma tantsima ja just selle rühmaga käisin ma ka oma esimesel tantsupeol.

Peale seda otsustasin minna õppima Tallinna Pedagoogilisse Instituuti tantsujuhtimist.

Eelkõige inspireerib mind selle töö tegemise rõõm ja lisaks hoiavad mind üleval värsked ideed, mis selles protsessis tekivad. Samuti mind väga inspireerib saavutuste rõõm, mille saame, kui me näeme peale pikka protsessi noorte arengut.

Millise mälestuse või kogemuse varasematest laulu- ja tantsupidudest võtate liigijuhina kaasa XIII noorte laulu- ja tantsupeole „Püha on maa”?

Olles pikka aega olnud seotud tantsupidudega, on mul kogemusi väga palju. Ma usun, et me elamegi nende kogemuste pealt. Iga kogemus on alati väga hea, olgu see nii positiivne kui ka negatiivne. Ma tean millised ohud võivad mingis situatsioonis varitseda ja ma oskan noorematele anda soovitusi, mida teha teatud olukordades. Kuna aeg on väga limiteeritud, siis lavastust kokku pannes on mõned nipid ja teadmised, mida ma olen õppinud kasutama. 

Samuti on mulle väga palju soovitusi ​​andnud vanemad pedagoogid, kes on enne olnud tantsupeol. Näiteks Ülo Luht on mulle väga-väga palju kogemusi jaganud.

Kuidas asetub XIII noorte tantsupeo C-noorte segarühmade repertuaar tantsupeo etendusse nimega „Sillad”?

Meie repertuaar on väga mitmekülgne ning erinevate emotsioonidega. Meil on kolm põhitantsu. Esimeses tantsus „Vat nii!” ollakse justkui väikesed vasikad, kellel ei ole veel kindlust ning seal lastakse kõik emotsioonid valla, mis noorel inimesel veel on. Teine lugu „Jalad maas” on juba selline, kus tõesti ollaksegi jalad maas ja siht silme ees. Noor teab, kuhu ta läheb ning mida ta tahab. See iseloomustab keskkooli viimases klassis olevat noort. Kolmas tants „Elotähti” on justkui tõdemus ja arusaam, kui olulised on noorele sillad, mis me loome oma pere, kodu ja kaaslastega.

Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see osalejatele esitab?

Tantsupidu alati oodatakse sellepärast, et siis tuleb uus repertuaar. Uut repertuaari koostades panime teadlikult raskusastmed paika ja arvestasime neid raskeid aegu [koroonapandeemia, mis tugevalt mõjutas tantsuliikumist – autori märkus] , mis meil olid. Me vaatame alati üle, et repertuaar oleks jõukohane, ta peab väljakutseid esitama aga samas ka ei tohi üle jõu käiv olla. 

Me võime ju teha väga raske tantsu, aga sellel ei ole mõtet. See matab motivatsiooni maha ja lisaks poleks see õpetajale metoodiliselt ka õige. 

Kuidas on kollektiivid teie hinnangul koroonapandeemia tänaseks on üle elanud? Kas möödunud aastal 60. juubelit tähistanud noortepeo traditsioon on piisavalt tugev, et 40 aasta pärast oma 100. juubelit tähistada?

Kindlasti see periood mõjutab meid. See töö, mida me teeme on järjepidev ja iganädalane ning seega kui see tsükkel läheb natukenegi katki, siis tekivad väikesed augud. Kõige raskem on väikestel ehk esimestel ja teistel klassidel, kellel tahes-tahtmata ära jäänud tundide tõttu on jäänud kaks esimest astet vahele. 

Muidugi see raske aeg jättis oma jälje ja mõjutab meid, aga ta ei jäta sellist suurt ja rasket auku, et me peame nüüd peast kinni hoidma. Me saame sellest kindlasti üle!

Laulu- ja tantsupidu on nii tugev ja pikk traditsioon, et sellist suurt liikumist peatada, peab juhtuma midagi väga erakordset. Mina usun, et seda ei saa keegi kunagi kinni panna, kuna see ratas veereb juba nii tugevalt.

 – Liisa Kaseorg

Rahvamuusikapeo akordionite liigijuht Kristel Laas kinnitab, et seekordne pidu on kantud muusikalisest õhinast ja armastusest nii oma eriala, repertuaari kui inimeste vastu ning usub, et ka 40 aasta pärast armastame ikka oma väikest Eestit, laulame eesti keeles, tantsime eesti tantse ja mängime eesti muusikat, kõik koos.

LIIGI KUNSTILINE TOIMKOND:

• Kristel Laas (liigijuht)
• Cathlen Haugas (assistent)

KAVA:

• Udune ilm (tekst pärimuslik/muusika autor Kristjan Priks/seadnud Kulno Malva)
• Rõuge valss (autor Tuulikki Bartosik/seadnud Tuulikki Bartosik)
• Märkamatu mööduja (pärimuslik, mänginud Johannes Piirsoo akordionil/seadnud Maimu Jõgeda)
• Mardi ja Mihkli polkad (mänginud Mihkel Toom ja Mart Männimets viiulitel, Tori khk/seadnud Lee Taul)
• Minu ilus Eesti (uudislooming, autor Tiit Kalluste)

Saame tuttavaks, Kristel Laas! Jutustage palun, kuidas olete jõudnud rahvamuusikani ning mis teid täna teie töös inspireerib? 

Minu juured on Pärnus, kus ka oma muusikateed alustasin. Mul oli maailma kõige toredam esimene õpetaja Reet Nurming ning ägedad koolikaaslased, kellega sai palju nii pilli mängida kui esineda. Mängisime väga erinevat repertuaari, erinevate maade rahvamuusikat sealhulgas. Olen tüdrukupõlvest peale laulnud erinevates koorides, palju eesti koorimuusikat ja rahvalaule. See kõik on pannud rahvuslikkuse minus helisema ja oma maa muusikat armastama.  

Millise mälestuse või kogemuse varasematest pidudest võtate akordionite liigijuhina kaasa XIII noorte laulu- ja tantsupeo rahvamuusikapeole „Päriselt”? 

Laulupidudel olen käinud koolilapsest saati – mäletan päikeselisi ja palavaid proove või kontserte, kuid ka vihmakeep pea kohal laulukaare all laulmist. Ja alati, kui jõudsin tagasi koju Pärnusse, tormasin põllule esimesi maasikaid sööma. Kahjuks pole ma viimastel pidudel enam lauljana osalenud, sest olen paralleelselt olnud rahvamuusikapeo akordionite liigijuht. Tantsupeol olen käinud nautijana. 

Minu esimene, endise nimetusega pillipidu, oli aastal 2009, kus olin esimest korda akordionite liigijuht. See oli väga eriline ja suure õhinaga tehtud pidu. Seda muusikalist õhinat, armastust oma eriala, repertuaari ja inimeste vastu on jagunud ka seekordse rahvamuusikapeo jaoks. 

Nii rahvamuusikapeol kui laulupeol on kõlanud ka minu seaded. Need on samuti väga erilised mälestused.

Kuidas suhtestub rahvamuusikapeo akordionite repertuaar peo üldise juhtmõttega „Päriselt”? 

Selle aasta lugude valik sisaldab endas akordionile omast mitmepalgelisust. Repertuaar on pidulik ja suursugune ning päris oma inimeste loodud. See leevendab kurbust ja mitmekordistab rõõmu, rikastab üksiolemist ja kutsub noored kokku, haarab kaasa ja lennutab kaugustesse ning seda loodetavasti nii mängijale kui kuulajale meelepärasel viisil. Mängime südamest südamesse ja päriselt.

Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see teie hinnangul osalejatele esitab? 

Akordionitele on sel aastal lood seadnud oma erialal silmapaistvad muusikud, kellest üks on viiuldaja ja neli akordionistid. Kontserdil kuuleb autoriloomingut ja seadeid nii noorematelt kui vanematelt tegijatelt.

Akordionite liigi mitmepalgelisuse kujundajad on sel aastal heatujuliselt tantsuline Tuulikki Bartosik, mõnusalt läbipõimunud ja südamlik Maimu Jõgeda, omamoodi leebelt äge ja krutskitest tulvil Lee Taul, ürgselt mõjuv rokilik Kulno Malva ning rütmi- ja meloodiameister, muhe Tiit Kalluste. Nõnda saab sel korral mängida palu, mille järgi jalga keerutada, rokkida, tantsida, laulda ja end lihtsalt mõnusalt tunda.

Akordionite liigi lood pakuvad mängijatele erinevaid tehnilisi väljakutseid, uudseid lähenemisi, huvitavaid karaktereid, ilusaid meloodiaid, erinevaid stiile, head tunnetust ja koosmänguoskust ning meeldivat musitseerimist.

Kuidas kollektiivid teie hinnangul koroonapandeemia siiani üle on elanud? Kas möödunud aastal 60. juubelit tähistanud noortepeo traditsioon on piisavalt tugev, et 40 aasta pärast oma 100. juubelit tähistada? 

Koroonapandeemia on meid kõiki mõjutanud, nii juhendajaid kui lauljaid, tantsijaid, pillimängijaid. Ühelt poolt on see meid raputanud, teiselt poolt pannud hindama kooskäimise, suhtlemise, koosmängu või -laulu võlu. 

Ma usun ja loodan, et 40 aasta pärast armastame ikka oma väikest Eestit, laulame eesti keeles, tantsime eesti tantse ja mängime eesti muusikat, kõik koos. Plaanin isegi sellel juubelil osaleda. 

 – Triinu Sikk

Seekordsel rahvamuusikapeol mängivad akordionid lugu „Minu ilus Eesti”. Loo autor Tiit Kalluste räägib, kuidas ja miks sündis sellise pealkirjaga pala mida kõike võib ühe loo seest tegelikult leida. 

Tiit Kalluste akordionitele kirjutatud „Minu ilus Eesti” sündis tegelikult juba aastal 2021, kui riik oli tavapärasest enam lukus ning kõige selle keskel läksid mõtted Eestimaale. „Kui laste mänguväljakutele tõmmati lindid ette ja kohvikusse inimesi ei lastud, ammugi mitte siis kinno, tekkis minus kerge nostalgiatunne või igatsus selle ilusa Eesti järele, kus me elame,” rääkis loo autor. 

„Eestlastena on meil paljud filmi- või raamatutsitaadid peas ja me kasutame neid igapäevaselt. Nii ma mõtlesingi, et teen samamoodi muusikaliselt – kui põimin loosse sisse 3–4 takti „Kaera-Jaani”, siis selle tunnevad kõik ära,” meenutab Kalluste loo sündi. Nii koosnebki „Minu ilus Eesti” lüürilisest peameloodiast, millele on muusikaliste tsitaatidena vahele põimitud äratuntavad eesti meloodiad, näiteks filmidest „Kevade” või „Viimne reliikvia”, üles saab leida Ülo Vinteri „Laulu Põhjamaast” ja mõned tuntud rahvaviisid – need kõik on peameloodia vahel justkui meenutused. 

Kalluste räägib, et loo valmimise ajal hakkas ta mõtlema sellele, mis moodustab selle meie ilusa Eesti. „See on keel, rahvas ja muusika. Ja needsamad igipõlised filmi-, teatri- ja rahvamuusika meloodiad, mis jäävad ilmselt üle põlvede kestma. Sellest ka pealkiri „Minu ilus Eesti”.”

Kalluste ise kirjeldab lugu kui lüürilist popp-ballaadi, mida soovitab vaadata kui tervikut, kus inimesed, maa ja rahvas on ühe asja eest väljas, mitte ei võistle esikoha pärast nagu spordivõistlustel või valimistel. „Ühelt poolt on see lugu loodud protestiks jama vastu, mis meie ühiskonda on paari-kolme aasta jooksul tabanud. Ja teisalt on seal ka suurem filosoofia, et meie püsiväärtused säiliks ja läbi muusikaliste tsitaatide jääks mälupilt, mis kanduks põlvest põlve edasi.”

– Triinu Sikk

Valgamaa pikaaegne kuraator Eha Mandel rääkis meile, kuidas on ettevalmistused suureks noortepeoks Valgamaal edenenud ja millisena näeb tema kuraatori rolli ning jagas palju muudki huvitavat.

Milline on teie igapäevatöö Valgamaal ja kuidas teist laulu- ja tantsupeo kuraator sai?

Igapäevaselt töötan Eesti Rahvakultuuri Keskuses rahvakultuuri spetsialistina ja kannan hoolt selle eest, et rahvakultuur oleks maakonnas hoitud ja jätkusuutlik.

2021. aastal helistas mulle Valgamaa Omavalitsuste Liidu esimees Agu Kabrits ja tegi ettepaneku olla meie maakonna kuraator. Võtsin pakkumise suure rõõmuga vastu.

Mida laulu- ja tantsupeo kuraatori roll teie jaoks tähendab?

Kuraatorina olen justkui tugiisik meie kollektiividele ja oluline vahelüli või sild Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse ning maakonna vahel. Minu jaoks tähendab kuraatori roll eelkõige suurt vastutust ja au. Laulu- ja tantsupidu on nagu suur ja uhke taimede kogu – iga maakond paneb oma kodukohas seemne mulda ja kasvatab oma taime, et suvel Tallinnas teiste maakondadega koos kõigile seda ilu pakkuda. Kuraatorid on need, kes aitavad neid taimi hooldada ja väetada.

Rahvakultuur on mulle väga südamelähedane ja kuraatori töö tegemine paneb silmad särama. Nii hea on näha, et meil on Valgamaal palju inimesi, kes soovivad kultuuri arendada.

Kui kaua olete kuraatoritööd teinud?

Olen laulu- ja tantsupeoga seotud juba ligi 15 aastat. 2007. aastal olin esimest korda kuraator koos tolleaegse Valga Maavalitsuse peaspetsialistiga kultuuri alal ning sellest ajast peale olen igal laulu- ja tantsupeol andnud kuraatorina enda panuse. 

Kuidas ettevalmistused XIII noorte laulu- ja tantsupeoks Valgamaal on kulgenud? 

Ettevalmistused on kulgenud rahulikult ja plaanipäraselt – esimene eelproov on läbitud, praegu käib ettevalmistus teiseks prooviks, tantsupeo komisjon on moodustatud,  täiendame eelarvet ja teeme palju muud.

Millised on suurimad väljakutsed järgmise aasta noortepeoks valmistumisel?

Kogu laulu- ja tantsupeo protsess on üks suur väljakutse. Kuid midagi konti murdvat pole – kõik laabub alati ilusti.

Kui palju kollektiive Valgamaalt XIII noorte laulu- ja tantsupeo poole teel on?

Praegu on nimekirjas pea 30 kollektiivi, umbes 550 osalejat. On rõõm näha, et noortel on suur soov ja kirg laulu- ja tantsupeo liikumises osaleda ning anda enda panus kultuuri ja traditsioonide säilimisse.

Maakond näitab end terviklikus ilus laulu- ja tantsupeo rongkäigus – millega Valgamaa meid sel korral rongkäigus üllatab?

Üllatus ei üllataks, kui selle praegu välja räägin. Meil on palju vahvaid ideid, kuid peame veel arutelusid pidama. Kindel plaan selgub lähiajal.

XIII noorte laulu- ja tantsupeo juhtmõte on „Püha on maa“. Mis on need kõige erilisemad paigad või lood või väärtused, mida Valgamaa lapsed võiksid oma kodust pühana oma ellu kaasa võtta?

Igal Valgamaa noorel on kindlasti oma kodukohas südamelähedane paik või inimene, kelle-mille juurde alati tagasi tulla. Meie maakond on eriline, sest Valgamaa sees kohtuvad mitme kihelkonna piirid – maakonnas on Hargla, Otepää, Sangaste, killuke Mulgimaad ja Läti poolelt on Valga maakonna all ka Luke kihelkond. Igal paigal on oma kultuurilised eripärad ja lood. Loodan, et noored võtavad oma kodupaiga erilisuse kaasa ja annavad tulevikus tükikese sellest edasi ka oma lastele, lastelastele.

– Lisl Harriet Mikko

„Ma armastan enda tööd meeletult palju. Vahel isegi ütlen, et töö ja hobi on mul täitsa segamini, “ ütleb Saaremaa kuraator Krista Lember. Lisaks Lemberi põnevale tööle rääkisime ka sellest, kuidas noortepeo ettevalmistused kulgenud on ning mida Saaremaa lapsed oma kodukohast pühana tulevasse ellu kaasa võiksid võtta. 

Palun tutvustage ennast meie lugejatele – milline on teie igapäevatöö Saaremaal ja kuidas teist laulu- ja tantsupeo kuraator sai?

Igapäevatöö on mul Eesti Rahvakultuuri Keskuses ning ametilt olen Saare maakonna  rahvakultuurispetsialist, seda juba aastast 2001. Üldises plaanis hõlmab minu töö peaaegu kõike, mis on seotud rahvakultuuriga Saare maakonnas. Muidugi eeldab töö ka palju läbirääkimisi, sest soovin, et maakonnas toimuks võimalikult laiapõhjaline tegevus. Seega võib öelda, et olen läbi ja lõhki seotud rahvakultuuri, tantsu ja lauluga.  Ma armastan enda tööd meeletult palju. Vahel isegi ütlen, et töö ja hobi on mul täitsa segamini. Ehkki ma hetkel ise ei laula ega tantsi, julgen ikkagi nimetada enda tööd hobiks. 

Kuraatoriks kasvasin aga läbi komisjoni töö. Olen juba eelmise sajandi lõpust olnud laulu- ja tantsupeo komisjoni liige. Nüüd saan aga olla XIII noorte laulu- ja tantsupeo Saare maakonna kuraator. 

Mida laulu- ja tantsupeo kuraatori roll teie jaoks tähendab?

Minu jaoks tähendab kuraatori amet pidevat tööd ja protsessi. Laulu- ja tantsupeoks ettevalmistamine ei ole pelgalt valmistumine üheks peoks, vaid see on järjepidev sündmuste kulg. Minu eesmärk kuraatorina ongi kaasata sellesse protsessi võimalikult palju inimesi, et kõik sujuks nii suurepäraselt kui võimalik. Mul on äärmiselt hea meel, et saan kuraatorina kõikide Saaremaa liigi- ja kollektiivijuhtidega seda laulu- ja tantsupeo teekonda läbi käia. 

Sümboolses mõttes on aga kuraatori roll tohutult suur privileeg. Võimalus teha koostööd eriliste ja suurepäraste inimestega, teeb mind väga rõõmsaks. 

Kui kaua olete kuraatoritööd teinud? 

Ehkki laulu- ja tantsupeo komisjonis olen olnud juba väga pikka aega, sai minust Saare maakonna kuraator 2018. aastast. 

Kuidas ettevalmistused XIII noorte laulu- ja tantsupeoks Saaremaal on kulgenud? Millised on suurimad väljakutsed järgmise aasta noortepeoks valmistumisel?

Üldjoontes võib öelda, et ettevalmistused on läinud hästi. Esimesed eelproovid oleme me edukalt ära teinud. Kollektiivid on olnud väga töökad ning need, kes vaatavad juba teise eelproovi poole, on eriti tublid. Küll on aga kurb tõdeda seda, et tantsukollektiive on jäänud väheseks. Ilmselt on siin natukene tunda ka koroonaviiruse mõjusid. Ütleksin, et see peaks kindlasti olema teema, millega maakonnas sügavalt tegeleda tuleks. Sooviksin, et kollektiivid oleksid meil tulevikus rohkem jätkusuutlikumad. 

– Maria-Johanna Vompa

Esmakordselt kuraatoritööd tegev Eneli Vaasna naudib suhtlemist väliskollektiividega ja tunnet, kui teab, et saab inimesi aidata. Lapsest saati laulu- ja tantsupeo maailmas sees olnuna tunneb ta eriti suurt rõõmu selle üle, et saab nüüd anda kogu protsessi oma panuse.

Palun tutvustage ennast meie lugejatele – kuidas sai teist väliskollektiivide kuraator?

Kui kuulsin võimalusest panustada laulu- ja tantsupeo korraldamisse väliskollektiivide kuraatorina, olin rõõmsalt nõus. Kuna ma töötan igapäevaselt rahvusvahelises ettevõttes, kus mu töökeeled on inglise ja soome keel, uskusin, et saan anda oma panuse.

Kuna ma olen lapsest saati tantsimisega tegelenud ja ka ise varasemalt tantsupeol osalenud, siis ei ole tantsu- ja laulupeo maailm mulle võõras. Eelmisel tantsupeol osales esimest korda mu vanem laps ja mina sain selles protsessis olla kaasas nende rühma saatjana, mis oli mulle uus kogemus. Kui nüüd avanes võimalus panustada kuraatorina, siis rõõmustasin, et saan veel kolmandast küljest olla selle kõigega seotud.

Mida see väliskollektiivide kuraatori igapäevatöö üldse teile tähendab?

Mina olen vahelüli noorte laulupeo muusikatoimetajale Kersti Seitamile ja noorte tantsupeo tantsutoimetajale Vaike Rajastele, et nende töökoormust vähendada. Ma vahendan infot, vastan kollektiivide tekkinud küsimustele, aitan neid registreerimisega, võtan kandideerimisvideod vastu. Samuti olen nendega peonädalal – jagan näiteks käepaelu ja aitan nii, kuidas vaja.

Kui kaugel on väliskollektiivid hetkel oma ettevalmistustega?

Väliskoorid on oma esimesed videod juba ära esitanud ja aprilliks peavad nad ülejäänud laulude videod esitama. Tantsupeoliste tähtaeg videote esitamiseks on 20. märts. Peole pääsemise kohta saavad nad teada aprilli alguses, umbes samal ajal kui Eesti kollektiivid. 

Kuidas on seni väliskollektiivide tagasiside olnud? Millised on nende mured ja rõõmud ning suurimad väljakutsed?

Kõik on üldiselt väga positiivsed ja hästi meelestatud, eriti kuna vahepeal oli koroonaaeg. Alati mainitakse ära, et neil on väga hea meel jälle koos olla, õppida laule ja tantse. Nad ootavad juba väga aega, et saaksid tulla Eestisse laulu- ja tantsupeole. Samas on koroonaaeg ka negatiivset mõju avaldanud, sest proove ei ole saanud piisavalt teha ja seetõttu tuntakse, et ollakse veidi hädas. Aga kõige suurem on ikka peo-ootus.

Kui palju väliskollektiive peole pürgib ja kust nad tulevad?

Hetkeseisuga on meil kaks orkestrit, kümme laulukoori ja neli tantsukollektiivi. Pooled neist on varem meie pidudel osalenud ja pooled on uued. Peamiselt on tegu väliseestlastega. Esindatud on Rootsi, Soome, Saksamaa, Luksemburg, Austria, Ameerika Ühendriigid, Belgia ja Läti.

Kuna te teete seda tööd esimest korda, siis kuidas see tundub?

Ega ma ei osanud väga täpselt midagi oodata, aga mulle väga meeldib see, mida ma teen. Mulle on loomupärane, et ma tahan inimestele abiks olla. Ma naudin seda protsessi. Kui kellelgi on mingi mure, siis tean, et saan aidata ja leida lahenduse – näiteks aitan praegu leida majutust, sest väliskollektiivid peavad endale peonädalaks ise öömaja leidma. Kuna kõik on väga positiivselt meelestatud, on kogu suhtlus väga tore. 

Kas selles protsessis töötades on see pannud kogu laulu- ja tantsupeo liikumist teisiti vaatama või mõtestama?

Kuna mu ema on aastaid selles protsessis töötanud, siis seda kõrvalt nähes on mul tekkinud tohutult suur austus kogu meeskonna vastu, kes selle kõik suudab ära korraldada. See on aukartust äratav. 

– Triinu Sikk

Naistepäevakuul teeme juttu kahe tubli naisega, keda võiks hellitades, samas liialdamata, nimetada väliköökide jumalannadeks: Airi Tooming ja Elle Vinni. Laulu- ja tantsupeost on Eestis raske ette kujutada suuremat sündmust – päevane toiduportsjonite arv küündib üle 50 000 ja seda võrdlemisi kitsa ajaakna sees. Naiskodukaitse on aastaid siin õla alla pannud ja teeb seda ka tänavu. Uurisime, kes need jumalannad on, kes sellise tööga toime tulevad ja mida see kõik nende jaoks tähendab?

Olete mõlemad end pühendanud suuresti kodukaitsesse. Airi, olete Naiskodukaitse esinaine, ja Elle, teie Alutaguse maleva Naiskodukaitse instruktor. Mis inspireeris teid Kaitseliitu astuma ja mis on olnud teie kõige uhkemad ja erilisemad hetked selles valdkonnas?

Airi: Liitusin Naiskodukaitsega juba üle 20 aasta tagasi. Soovisin panustada vabatahtlikuna Eesti riigikaitsesse. Isiklikus plaanis on olnud emotsionaalseimad hetked need, kui on õnnestunud midagi ennastületavat korda saata. Näiteks olen osalenud erinevatel väga rasketel sõjalis-sportlikel võistlustel, nagu Erna retk ja Pitka retk. Kui pingutad mitmeid ööpäevi inimvõimete piiril, siis on hilisem rahulolu ja heaolutunne mõõtmatu.

Organisatsiooni juhina on kõige uhkemad ja meeliülendavamad kogemused olnud viimaste aastate kriisides tegutsemine. See entusiasm, omakasupüüdmatus ja valmisolek, mida olen naiskodukaistjate puhul näinud, on tõeliselt liigutav. On olnud hetki, kus on väga kiiresti tarvis saada appi kümneid või sadu inimesi ja olen näinud, et vaid loetud minutid pärast üleskutset on vajalik abijõud leitud. See annab kindlust, et naiskodukaitsjate näol on Eestil tugev ja kõrges valmisolekus ressurss, mis on heal tasemel välja õpetatud, organiseeritud ning valmis omakasupüüdmatult tegutsema mistahes kriisis.

Elle: Mina astusin Kaitseliitu 1995. aastal koos väga hea tuttavaga. Tema astus seepärast, et pidi tegema isiklikel põhjustel relvaeksami ja ei tahtnud üksi eksamile ega Kaitseliitu minna – koos ikka turvalisem ja parem. Nii me koos organisatsiooniga liitusime ja Kaitseliidu üritustel käima hakkasime. 1997. aastal tegi toonane esinaine ettepaneku taasasutada Naiskodukaitse Alutaguse ringkond. Tollase malevkonnapealiku Aivar Raudsepa õhutusel me siis Milvi Krekkeriga otsustasime, et olgu, teeme ära. Ja tehtud ta saigi!

Millega tegelete, kui riigikaitsega seonduvast aega üle jääb?

Airi: Pean tunnistama, et tegelikult on kogu mu elu tugevasti seotud ja mõjutatud sellest, et olen naiskodukaitsja. Seega aja, mis tööst üle jääb, pühendan üldjuhul ikkagi kodukaitsele. Olen see õnnelik inimene, kelle töö on ta hobi ja vastupidi. Siiski samavõrra oluline on mulle mu perekond – abikaasa ja neli last, kellest noorim on hetkel 3-nädalane.

Elle: Mina püüan olla vanaema ja vahel teen käsitööd.

Mis paneb teid oma abikätt ulatama laulu- ja tantsupeo toitlustuses?

Airi: Pragmaatilisest vaatest oleme ikka öelnud, et laulu- ja tantsupidu pole ainult toitlustamine, vaid ennekõike ulatuslik logistline operatsioon. Selles protsessis on rohkelt detaile, millega tuleb samaaegselt arvestada. Näiteks on vaja spetsiifilist varustust (katlad jms), tuleb tagada, et katlad ja muu tehnika tõrgeteta töötaks, et kõik ajagraafikud jookseksid, et iga inimene teaks täpselt oma töölõiku, et kõik oleks valmis täpselt õigeks ajaks ja samas mitte liiga vara. Seejuures peame arvestama, et meie inimesed on ennekõike vabatahtlikud ning peavad saama sellest kogemusest niivõrd positiivse elamuse, et tahaksid igal järgneval korral taas panustada. Niisiis on laulu- ja tantsupeol toitlustamine naiskodukaitsjate väljaõppe seisukohast praktiline harjutus, kus saame kogemuse tohutu rahvahulga toitlustamisel võrdlemisi keerulistes tingimustes: kitsas ajaraam, samaaegne tegevus erinevates asukohapunktides jne. Sellised kogemused annavad väärtuslikke õppetunde ja kindlustunde, et saame sarnase ülesandega vajadusel hakkama ka eri kriisides.

Teisalt soovime panustada, sest laulu- ja tantsupeo ning selle tegijate väärtusruum kattub suurel määral meie organisatsiooni olemusega. Kuigi oleme riigikaitseorganisatsioon ning valmistume ennekõike selleks, et oleksime väljaõppinud ressurss kriisi- ja sõjaajal, siis sidusus kultuurirahvaga on minu meelest üks osa kaitsetahtest. Laulu- ja tantsupeol valitsev vaimsus ja ühtehoidmise tunne on üks alustala selleks, et rahva tahe oma riiki kaitsta püsiks kõrge.

Isiklikust vaatest olen alati olnud laulu- ja tantsupidude fänn. Minu kolm poega tantsivad tantsuansamblis Sõleke ning osalevad ka tänavusel tantsupeol. Side peo sisulise küljega annab mulle samuti soovi peo õnnestumisele kaasa aidata.

Elle: Minu jaoks on see keeruline küsimus. Kunagi olin fakti ees – juhtus nii, et lihtsalt tuli teha. Töö on töö ja teha tuleb. Mulle tegelikult meeldivad uued väljakutsed, ma ei karda põruda. Näiteks võtsin kunagi üleöö vastu pakkumise vastutada Erna retke toitlustamise eest. Enne mind tegi seda üks kaitseväe naine koos ajateenijatega ja ma olin selles köögis abiks. Imetlesin selle naise oskust alati rahulikuks jääda, olla alati viisakas ja ülisõbralik. Siis aga juhtus, et ta pidi minema inglite juurde. Mina olin piisavalt hull ja julgesin võtta vastutuse ja vedada eest ligikaudu viiesaja inimese toitlustamist pea kaks nädalat toimuval sündmusel keset lagedat välja primitiivsete töövahenditega, abiks vabatahtlikest naised, kes alles õppisid välikokkadeks. Tegin seda tööd kümme aastat igal suvel, kusjuures ükski suvi ei sarnanenud eelmisele. Kui Airi küsis minult, mis ma arvan, kas võiksime enda kanda võtta laulu- ja tantsupeo vastutusrikka toitlustamise, siis ma vist pikalt ei kõhelnud ja vastasin, et eks teeme proovi. 

Mis peoliste menüüs sel korral on ja kas saite menüü ise välja pakkuda või teile öeldakse menüü ette?

Elle: Ise valida ei saa, see öeldakse meile ette. Menüüs on seljanka, borš kanaga, frikadellisupp, lihata boršisupp ja lihata nuudli-köögiviljasupp.

Kuuldavasti jagatakse XIII noorte laulu- ja tantsupeo nädalal välja ligikaudu 160 000 portsjonit suppi. Mida see teie jaoks täpsemalt tähendab?

Elle: Näiteks reedel tuleb meil suppi valmistada 27 500 portsu, mis tähendab, et kokku peame sel päeval keetma peaaegu 10 000 liitrit suppi. Rongkäigu päeval peab keetma aga ligi 56 000 porstu suppi, mis on ligi 19 000 liitrit ja päeva jooksul tuleb ühe katlaga valmistada suppi koguni 42 korda.

Kui palju katlaid on töös ja millega neid köetakse?

Elle: Tegemist on Hollandi kateldega ja neid köetakse lennukikütusega. Ühe katlaga saame valmistada 450 liitrit suppi ja katlaid peaks tööle panema neli-viis. Kahe tunniga saame valmistada enam-vähem 1800 liitrit suppi.

Kas laulu- ja tantsupeo toitlustus on kõige mahukam ja keerulisem sündmus, kus toitlustanud olete? Kuidas ületate takistused?

Elle: On rakse välja mõelda midagi suuremat. Peo ajal tekkinud takistused lihtsalt tuleb ületada – ükskõik, mis hinnaga – nii, et see väljapoole näha ei ole. Enne pidu tuleb mõelda iga pisiasja peale, et välistada võimalikult palju probleeme peo ajal. Ma ei tea teist nii stressirohket tööd oma elus ja ometi olen seda teinud, kuna annab teadmise, et see on võimalik ja suudan sellega hakkama saada.

Millal ettevalmistused algavad ja kui palju on veel järeltööd pärast laulupidu?

Airi: Ettevamistused juba käivad. Üks esimesi tegevusi on endile n-ö suure plaani selgeks tegemine, sest kuigi meil on laulu- ja tantsupidudega juba pikaajaline kogemus, on igal korral võrreldes varasemaga midagi uut. Näiteks sel korral on ühekordsete nõude asemel korduvkasutatavad toidunõu ja supipõhjade pakendid on teistsugused, nende käitlemine on keerukam ja töömahukam. 

Samuti oleme juba avanud registreerimise naiskodukaitsjatele, kes soovivad panustada, et nad teaksid varakult oma puhkuseid planeerida, toitlustamiseks vajaliku tervisetõendi hankida jne. Juba esimese üleskutse peale registreerus 120 naist Tallinnast ja Harjumaalt ning sellega on n-ö toidujagajate vajadus praktiliselt kaetud. Edasi toimub juba spetsiifilisema rolliga meeskondade komplekteerimine, näiteks nagu valdkondade juhid ja katlameeskonnad. Personalitööd jätkub peoni.

Üks suuremaid ettevalmistavaid tegevusi on veel varustuse ja kõikvõimalike vahendite hankimine ning tagamine, et katlad oleksid töökorras. 

Pärast pidu tuleb kogu varustus puhastada, hooldada ning ladudesse tagasi viia. Seegi on mahukas töö, sest juba ainuüksi nn potte, milles suppi enne jagamist hoiustatakse, on sadu.

Elle: Lisaks tuleb välja arvutada, kui palju tuleb päevas suppi keeta. Selleks, et päeva vajadus paika saada, tuleb omakorda arvutada, mitu katelt töös peab olema, on vaja koostada tabelid täpsete kellaaegadega, millal mitu katelt tööle panna, et kõik ikka õigeks ajaks valmis saaks. Kuna päeva jooksul tuleb teha erinevaid suppe, siis peab ka selle ära jagama, kes millist suppi teeb, lihaga või lihata. Tuleb valmistada ette dokumendid Põllumajandus- ja Toiduameti jaoks. Tuleb välja arvutada liinide arv, kust inimesed süüa saavad, et järjekord võimalikult kiirelt liiguks. Samuti tuleb välja arvutada, kui palju on vaja kateldele kütust tellida ja kui palju kõikvõimalikke kuluvahendeid varuda (nt kummikindad, mütsid, desovahendid, kilepõlled jne).

Milline on teie laulu- ja tantsupeo nädal? Kas viibite mõlemad ise ka kohapeal köögis?

Airi: Minu roll on olla vahelüli staabi ja väliköögi vahel. Osalen vajadusel peo staabi koosolekutel ja vahendan välitoitlustusse puutuvat infot, probleeme ja küsimusi. Samas olen viibinud päris palju ka väliköökides kohapeal. See annab võimaluse naiskodukaitsjatega suhelda, neid motiveerida ja ka ise tööle käed külge lüüa. Vajadusel saan aidata lahendada probleeme ning teha täpselt seda, mida vaja on.

Elle: Ühe sõnaga kokku võttes on see nädal kohutav! Olen ise kohapeal ja kuna tunnen end vastutavana kõige eest, mis köökides toimub, siis kuidagi teisiti see tunduda ei saagi. Ükskõik, kui palju ette valmistada, ikka juhtub midagi, mida ette näha oli keeruline ja siis tuleb kiiresti lahendus leida. Kokkuvõttes ei ole vahet, kas kõik sujub või tekib keerulisi olukordi, tunne on nagunii pingeline ja ärev, tahame ju, et kõik laabuks hästi ja ka kõik osapooled rahule jääksid. 

Kas ja kui palju abilisi teil on toitlustuse pakkumisel laulu- ja tantsupeol?

Airi: Varasematel pidudel on olnud kaasatud kokku suurusjärgus 130 inimest. Mõni saab tulla vaid üheks päevaks, mõni on kohal terve nädala. Spetsiifilisemaid oskusi nõudvad rollid on aga sellised, kus tuleb kindlasti kõik päevad kohal olla. Näiteks katlaoperaatorite ja kokkade koormus on ikka väga suur, nad alustavad varahommikul ning lõpetavad hilisõhtul. 

Suurem osa väliköökide personalist on naiskodukaitsjad, ent on ka mehi – kaitseliitlasi. Mehi on väga vaja muu hulgas füüsiliselt raske töö juures, näiteks nagu supipottide vedamine jagamiskohtadesse. Samuti on tehnikud ja katlaoperaatorid peamiselt mehed. 

Kuidas on teie kaitseliidu kogemus mõjutanud teie lähenemist toiduvalmistamisele või toitlustamisele?

Airi: Mina ise olen ikka ennekõike koordinaator ja eestvedaja. Eksperdiks välitoitlustamise osas end ei pea. Kõrvaltvaatajana on minus aastate jooksul kasvanud tõeline austus kõikide välikokkade suhtes. Tihtipeale peetakse ka sõjaajaüksuste kontekstis toitlustust kuidagi marginaalseks ja toetavaks tegevuseks. On justkui pärissõdurid eesliinil ja siis „need teised”. Tegelikkuses on välikoka töö väga raske, pingeline ja vastutusrikas – temast sõltub kogu üksuse võitlusvõime.

Elle: Kui ma organisatsiooni astusin, siis ütlesin kohe, et mina küll süüa tegema ei hakka. Esimesed aastad eriti ei teinud ka, aga elu on veider. Kuidagi märkamatult hakkasin toitlustamisel osalema, alguses maleva üritustel, edasi juba vabariiklikel üritustel. Mida aeg edasi, seda suuremad üritused tulid ja üha enam võtsin vastutust. Nüüd tunnen, et see kõik on väga palju mind inimesena muutnud ja meeletult olen nendest kogemustest saanud ka enesekindlust. Aga iga asi saab kord otsa ja tuleb lahtise pilguga otsida uut vastutajat.

Kui saaksite laulu- ja tantsupeo toitlustuses midagi muuta, mis see oleks?

Elle: Ega siin midagi pakkuda ei oskagi, ilmselt on see laulu- ja tantsupeo supp nii pikk traditsioon, et siin midagi uut pakkuda on keeruline.

Mis teid inimesena õnnelikuks teeb ja millest unistate?

Airi: Minu jaoks on kõige olulisemaks käimalükkavaks jõuks tunne, et minu tegevus on ühiskondlikus plaanis oluline. Et mu pingutus on mõtestatud ning loob lisandväärtust nii väiksemas mastaabis, nagu näiteks perekonnas, kui suuremalt, s-o riiklikus vaates.

Elle: Mind teeb õnnelikuks töö, mis pakub rahuldust. Meeskonnad kellega koos tööd teeme, on sõbralikud ja alati abivalmid, ükskõik kuhu Eestis satud või peaks hätta jääma, nii palgalised kui vabatahtlikud ulatavad sõbrakäe ja aitavad. Olen õnnelik, sest mul on lapsed ja lapselapsed ning meil ei ole sõda. Unistan sellest, et rumalus, õelus ja sõda kaoks ning et kõikides riikides saaksid inimesed rahus elada.

Mida võiks lugejad teile soovida, et laulu- ja tantsupidu õnnestuks teie vaatest?

Elle: Eestlastel on tore ütlemine „kivi kotti“, usun, et seda võib meilegi soovida. „Kivi potti“ ei oleks just kuigi mõistlik. Või „piisavalt supipõhja“, et saaks hea paksu supi keeta.

– Karmen Kaukver