Neidudekooride eelproovide esimene ring on saanud tiiru peale. Äsja teist korda aasta dirigendi tiitliga kroonitud kirglik dirigent ja hääleseadja Külli Kiivet jagab intervjuus nii tunnustuse pälvimise kui ka eelproovide järgseid emotsioone ja mõtteid. Räägime ka sellest, millised unistused teda saadavad ning millised on tema soovid noortele lauljatele ja juhendajatele.

Esmalt soojad ja südamlikud õnnesoovid aasta dirigendi tiitli puhul! Millised olid teie esimesed emotsioonid, kui tunnustusest kuulsite?

Ma ei osanud seda oodata, sest ma olen aasta dirigenti tiitli juba korra saanud, 2017. aastal. Seda enam on emotsioonid hetkel väga positiivsed, sest võtan tunnustust kui sooja kallistust omadelt ja märkamist, et teen oma tööd pühendumisega. Mulle tõesti meeldib oma tööd teha ja minu jaoks on tähtis, et selles protsessis oleks nii dirigendil kui lauljal hea olla, et ta areneks, naudiks ja mõtleks kaasa.

Mida aasta dirigendi tiitel teie jaoks tähendab? Mis mõtted valdavad?

Aasta dirigendi tiitel antakse ühele inimesele, aga tegelikult antakse see ka selle inimese kooridele ja kolleegidele, kellega koos igapäevaselt proove tehakse: koormeistrile, hääleseadjale, managerile, koorivanemale ja koreograafile. Minu elus on neid inimesi palju. See näitab, et koostöö toimib, ühiselt läbimõeldud plaanid on pakkunud kuulajaile muusikalise elamuse. Samuti kinnitab, et ma ei aja ainult oma kitsast rada, vaid soovin, et minu tegemised aitaksid kaasa ka valdkonna arengule. Olen Eesti Naislaulu Seltsi juhatuse liige ja annan oma panuse ka sealt kaudu, et koorilaulu liikumine areneks ja uueneks, aga et säiliksid ka traditsioonid ega unustataks ära oma õpetajaid, teenäitajaid. Üle-eestilise koori dirigendina tunnen, et saan  hoida elus nende lauljate laulutahet, kes ehk oma maakonnas hetkel näiteks neidudekooris laulda ei saagi, aga kõigil peab olema võimalus laulda, Eesti on koorilaulu maa. Leelod on olnud mulle väga suureks inspiratsiooniks, minu süda kuulub neile jäägitult. Väga naudin laagreid, reise ja esinemisi, mida koos ette võtame.

Eelmine aasta oli mul tegelikult sama toimekas kui paljud eelmised enne koroonaaega. Sinna mahtus üle-eestilise neidudekoori LEELO juubel ja uus CD ning konkurss Veneetsias. Koos Kuno Kergega olin kunstiliseks juhiks Eesti Naislaulu Seltsi ja Eesti Meestelaulu Seltsi ühislaulupäeval „Kodu(L)ootus”, veel korraldasime Tallinna Ülikooli meeskooriga Jüri Rendi 70. sünniaastapäeva kontserdi ning lisaks toimus veel palju kontserte, proove, hääleseade tööd ja loenguid.

Paljudel minu kolleegidel on sarnased toimekad aastad ja kui lugeda nominentide tutvustusi, siis on ikka väga rõõmustav näha, kui palju jõutakse teha nii Eestis kui ka mujal. Koorimuusika areneb, uued lauljad, uued laulud, uued väljakutsed, see on väga vajalik, et elu oleks liikumises.

Olete muude ettevõtmiste seas XIII noorte laulupeo „Püha on maa“ neidudekooride liigidirigent. Kui suur osa I eelproovidest on juba möödas ja kui palju on veel jäänud?

Meil on neidudekoori liigis hetkel tehtud esimene eelproovide ring. Neid proove pole väga palju, sest neidudekoorid tulevad suuremas jaos kokku Tallinnasse ja Tartusse, kus saame harjutada juba n-ö laulupeokoori tundega. 

Milline on seniste proovide taustal teie hinnang, kuidas on proovid läinud? Milline pilt just dirigendivaatest proovides avaneb?

Eelproovid on läinud väga hästi. Neidudekoorid on suurepäraselt oma partiid ettevalmistanud ja töölehtedega on ennast kurssi viidud. Proovides saame sageli ahhetada koori ilusa kõla üle ning tõesti nautida koos laulmist ja nüansside täpsustamist. Probleemid tulevad esile pigem ettelaulmise ajal, mil koorid on oma väiksemates koosseisudes. Aga just ühisealt laulukaare all oleme kõige võimsamad, vaatamata sellele, et koorid on erineva tasemega. Ka ükski väga kõrge tasemega koor ei saa tunda üksi laulupeo tunnet, selleks on vaja kõiki teisi koore ka, ka neid, kes ei laula sama tasemega kui nemad. Laulukaare all oleme üks ja see kõla on neidudekoori puhul vaimustavalt hea – nooruslik, särav ja helge.

Mis meeleolus on noored ja kuivõrd on laulud neil juba selged? 

Meeleolu on olnud positiivselt töine. „Sind ma tahan armastada” ja „Pühapäevasoov” olid meil esimese ettelaulmise lood ja nendega on väga palju tööd ära tehtud, nii harmooniliselt kui kõlaliselt. „Kiigelaulude” liikumisega peavad koorid järgmiseks ettelaulmiseks küll veel ekstra tööd tegema. „Mina ja meri”, mida mina juhatan, kõlab juba väga mõnusa kerge suvise tundega. Ideaalis võiks laulukaare all olla liigilaulud peas. Aga ühendkoori lauludega on veel vaja tegeleda, et need saaksid nii omaseks, et saab pilgu noodist tõsta ja dirigenti jälgida.

Kuidas on koroonaaeg mõjutanud neidudekoore?

Hiljutisest kokkuvõttest selgus, et võrreldes 2017. aasta noortepeoga on neidudekoore Eestis rohkem. See on lihtsalt nii väga hea uudis! Oleme ka praegu ettelaulmistel olnud tunnistajateks mitmete uute neidudekooride esimestele esinemistele ja juurde on tulnud ka koolikoore, mis on eriti oluline muutus. Kindlasti andis nende moodustamiseks tõuke ka 2022. aasta oktoobris toimunud noortekooride festival „Neidudekooride teekond laulupeole”, mida korraldasid Tallinna linn ja Eesti Kooriühing. Festivalil õppisime kõik koos laulupeo laule, tegime koos kontserte ja kuulasime inspireerivaid inimesi. 

Tegelikult võiks olla laulvaid neidusid veelgi rohkem. Minu unistus on, et neidudekoore oleks laulukaare all igast maakonnast, kokku üle 2000 lauljaga!

Kus piirkondades olete eelproovides käinud?

Meie marsruut on olnud hetkel Tallinn-Tartu-Türi. Lisaks on meiega tihti proovis ka ühendkoori dirigendid Triin Koch ja Pärt Uusberg.

Kas mõnes proovis on olnud midagi eriti meeldejäävat?

Üks meeldejääv proov oli Tallinnas, kus Hirvo Surva harjutas neidudekooridega laulu „Legendaarne”. Lauljad tegid kõik nii nagu ta kätega näitas ja oli tunda, kuidas maestro ise ka nautis seda. Vaimustav!

Tartus oli meil ka üks suurepärane proov, kus kooride kõla oli ideaalne! Kirjutasin ka tagasisidesse, et lihtsalt istud ja mõnuled, kui keegi teine teeb proovi, naudid iga sekundit, sest see on muusikaliselt tipptasemel. Koorimuusika kuld.

Mida sooviksite saabuva vabariigi aastapäeva puhul neidudele ja nende juhtidele? Ning mida soovitate järgmiseks eelprooviks hea sõnana neile kaasa anda?

Soovin, et meie kõik hoiaksime oma maad, oma keelt, oma kultuuri ja oma koorilaulu. See on väärtus, mis kandub edasi tulevastele põlvedele. On alati kergemaid valikuid, aga süda peab ära tundma, mis on õige, isegi kui see on vahel raskem tee. Neidudekooride juhendajatele teen suure kummarduse, teete suurepärast tööd! Ja meie tasu on rõõm lauljate silmades! Ootan juba laulupidu!

Helena-Mariana Reimann on kasvanud üles tantsupidudega koos, olles olnud aastate jooksul paljudes erinevates rollides. Seekord juhib ta 7.–9. klassi noorte vägesid ning aitab omakorda neil tantsupeo etenduses kasvada suureks, jõuda arusaamise ja märkamiseni.

LIIGI KUNSTILINE TOIMKOND:

• Helena-Mariana Reimann (liigijuht)
• Kätlin Merisalu (assistent)

KAVA:

Liigitantsud:

• „Kust laulud saadud” Helena- Mariana Reimann/ Kristina Zerning “Kui sie ema minno olli” (Räpina) / ans Duo Ruut
• „Rõõmutsõõr” Ene Jakobson/Jalmar Vabarna, ans Zetod
• „Pulgatants” Elo Unt/ Peeter Piilpärk “Lubja talu omaniku noorema tütre kosjalugu” (Jõelähtme)/ seade Matis Leima

Ühistantsud:

• „Oige ja vasemba” Ullo Toomi seade/ rahvaviis;
• „Finaal Üle mere” Rasmus Puur/ Indrek Koff

Saame tuttavaks, Helena-Mariana Reimann! Rääkige palun, kuidas olete jõudnud tantsuni ning mis teid teie töös täna inspireerib?

Olen üles kasvanud tantsu, loomise ja õpetamise keskel. Minu ema Ene Jakobson alustas peagi pärast minu sündi oma tantsujuhi teed ja mina soovisin alati, kui vähegi võimalik, kõikjal emaga kaasas olla – see oli lihtsalt nii põnev. 

Minu vanemad pidid kodus pea igal õhtul minu loomevälgatustest tulvil tantsukesi nautima. Alates 4. eluaastast osalesin kõige noorema tantsijana Sõlekese lasterühmas. Koolitüdrukuna ei olnud mul mingi probleem ema asemel trenne läbi viia – väga tihti seda muidugi teha ei lubatud. Elu loomuliku jätkuna lõpetasin Tallinna Ülikoolis koreograafia eriala ja hiljem omandasin kunstide magistrikraadi koreograaf-lavastaja erialal. 

Loomulikult on igas töös tõusu- ja mõõnaperioode, kuid peamine, mis mind köidab, on näha, kuidas väikesest inimesest sirgub suur, esimesed arglikud tantsusammud arenevad hoogsateks polkakeerutusteks ja lendlevateks tõsteteks. Tants teeb inimesed kauniks ja hinge ilusaks, maandab pingeid ja toob naeratuse suule. 

Mind koreograafina inspireerivad just eelkõige tantsijad, kes on trenni tulles kogu oma keha ja hingega alati kohal. Kes soovivad väga hästi tantsida. See sütitab minus erilise tunde ja vajaduse neile ikka ja jälle uut väljakutset pakkuda. 

Samuti on hinge paitav näha, kuidas sinu loodud koreograafiaid tantsib rõõmust rõkkava südamega nii väike Sõlekese tantsija kodukontserdil kui terve staadionitäis tantsijaid erinevatel tantsupidudel. Siis tunned, et oled tõesti kasvõi veidikenegi aidanud kaasa meie oma eesti tantsu hoidmisele, tantsupidude püsimajäämisele.

Millise mälestuse või kogemuse varasematest laulu- ja tantsupidudest võtate liigijuhina kaasa XIII noorte laulu- ja tantsupeole „Püha on maa”?

Esimest korda olin tantsijana tantsupeol 1985. aastal. Varem osalesin pidudel ema käekõrval, jälgides hoolega tema ja kolleegide tegemisi. Gümnasistina (1993) viisin tantsupeole juba oma esimese mudilasrühma. Peagi järgnesid assistendi ja liigijuhi rollid. Seega võin öelda, et alates sünnist kuni tänaseni olen olnud osaline kõikidel tantsupidudel. Iga tantsupidu on väga eriline ja meeldejääv. Emotsioonide ja kogemuste pagas aina kasvab. 

Olen olnud liigijuht 2.–3. klassi rühmadel, kaks korda noorte segarühmadel ja S1-rühma liigil. Sel korral on minu hoolde usaldatud 7.–9. klassi rühmad. Olen õppinud, et ei ole vahet, millise vanuserühmaga töötad – kõiki tantsijaid tuleb hinnata, austada ja armastada nagu oma lapsi. Tantsimine peab pakkuma rõõmu. Tantsija peab tundma, et on oodatud. Pingutus, töö ja vaev peavad olema põhjendatud. Meie töötame koos ühise eesmärgi nimel. Armastame ja hoiame seda, mida teeme.

Kuidas asetub XIII noorte tantsupeo 7.–9. klasside segarühmade repertuaar tantsupeo etendusse nimega „Sillad”?

7.–9. klassi liigi repertuaaris on sel korral kaks väga eriilmelist tantsu „Kust laulud saadud“ ja „Rõõmutsõõr“. Poistel tuli õppida lisaks „Pulgatants“  millest tõotab tulla väljakumurul üks mõnus vaheldust pakkuv poiste ja noormeeste pulkadega trallimine.

Kui „Rõõmutsõõr“ väljendab noorte siirast elurõõmu ja ühist tantsulusti, elu nautimist, siis „Kust laulud saadud“ on vastupidiselt rahulik ja mõtlik. Räägib otsimisest, leidmisest, arusaamisest ja mõistmisest – ühtsuses peitub jõud ja suurem energia. Mina, sina ja meie. Koos on kindlam edasi minna.

Meie roll tantsupeo etenduses „Sillad“ on kasvada suureks, jõuda arusaamise ja märkamiseni.

Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see osalejatele esitab?

Nagu juba eelpool mainitud, on meie repertuaar väga eriilmeline, erinevat emotsiooni nõudev. 7.–9. klassi noor omandab ja lihvib mitmed olulised eesti tantsu põhisammud (kõnnisamm, jooksusamm, voorsamm, hüpaksamm, luiskhüpak, sääretõstehüpak, viristamine). Põnevust lisab kindlasti setuainelise „Rõõmutsõõri“ õppimine, kus olulisel kohal üle kanna vetruv kõnnisamm ja kargussamm. Samuti on meie tantsudes palju erinevaid võtteid ja kätetööd. Lubame, et seljad saavad sirgeks, ninad on püsti ja siiras rõõm tantsust nakatab kõiki.

Kuidas on kollektiivid teie hinnangul koroonapandeemia tänaseks on üle elanud? Kas sel aastal 60. juubelit tähistanud noortepeo traditsioon on piisavalt tugev, et 40 aasta pärast oma 100. juubelit tähistada?

Paratamatult on jätnud pandeemia märgid maha kõikjale. Kuid usun, et kui tantsija saab rõõmu talle pakutavast tantsurepertuaarist, tunneb end olulisena, hingates koos ühes rütmis pea 10 000 tantsijaga, tahab ta seda kogeda veel ja veel. See hoiab teda rahvatantsuharrastuse juures, rikastab ja annab uusi kogemusi ning kasvatab ka uusi rahvatantsujuhte. 

Sest kõige tähtsam on meie väikeses riigis hoida oma maad, keelt ja kultuuri. Tantsida eesti tantse ja laulda eesti laule. Teha seda kogu aeg, mitte ainult tantsu- ja laulupidudel. Teha seda oma pereringis, sõpradega, külalistega. Vaid nii saame pärandada oma traditsioone lastele ja lastelastele, ja peod jäävad alatiseks kestma.

Tantsupeol 7.–9. klassi segarühmade repertuaaris olev „Kust laulud saadud” sai esimese impulsi XIII noorte tantsupeo pealavastajalt Agne Kurrikoff-Hermanilt. Tema palve peale lõi Duo Ruudu samanimelisele loole tantsu Helena-Mariana Reimann.

Tantsupeo pealavastaja Agne Kurrikoff-Herman meenutab, et ansambel Duo Ruut ja nende looming oli üks esimesi muusika tunnetusi, mis seoses tulevase tantsupeoga temani jõudis. „Nende muusikas on juured nii sügaval, minu jaoks väga täpse koha peal südames,” kirjeldab Kurrikoff-Herman. „Lisaks on sellel lool sügav tekstiline sõnum, mis võtab kokku just selle, mida meie sildade lugu tol hetkel öelda soovib.”

Tantsu autori Helena-Mariana Reimanni sõnul räägib „Kust laulud saadud” otsimisest ja leidmisest, mõistmisest ja arusaamisest. „Noored püüavad olla juba täiskasvanud, teismelise mässumeelsus on taandumas, perekonna ja pereväärtuste tähtsus tõuseb,” räägib ta. Ka Kurrikoff-Herman leiab, et tants aitab viia mõtted ja tunded hetke, kus noore elus on aeg küps mõistmiseks, kui oluline roll on meie kujunemisel sellele, kust me tuleme ja kes on meie eelkäijad. „Küsides, kust olen ma oma laulud saanud,” selgitab Agne.

7.–9. klasside liigijuht Helena-Mariana Reimann meenutab, et pealavastajalt saadud muusika tundus esmasel kuulamisel kohe väga inspireeriv. Samas tegid mitmed taktimõõdu vaheldused ärevaks. „Luues tantsupeole tantsu, pead arvestama juba ette sellega, et see oleks tantsitav kõikidele rühmadele üle Eesti, et see kõnetaks antud vanuserühma ja hakkaks hiljem ka väljakul tööle,” räägib Reimann. „Samas on minu meelest kohati väga mugav luua koreograafiat ette antud muusikale ja juba ette lahti räägitud sõnumile, lavastaja soovile. Nii ei rända oma mõtetega sihitult siia-sinna, ei pea otsima tunnet ja lugu mida jutustada, vaid saad kohe olulisele keskenduma asuda,” lisab ta.

Nii nagu mitmete sellele peole loodud tantsudega, jäi ka selle loomine pandeemia kõrgperioodi, kui tantsutreeningud toimusid veebis või lubati saali vaid pooled tantsijad. „Olen muidu pigem kiire looja ja mind inspireerivad just tantsijad, sel korral aga toppas vahepeal ka minu loomelend ja -ind,” meenutab Reimann. Kuid nüüd, kui tants ammu valmis ja seda esitavad juba kümned rühmad üle Eesti tõdeb tantsulooja, et on näha, et rahulik ja mõtliku joonega tants kõnetab noori.

Kuigi tantsupeoni on jäänud veel pea viis kuud, siis esimesed eelproovid on nüüdseks juba toimunud ja kollektiivid said liigijuhtidele näidata esimesi õpitud tantsusamme. Vestlesime Vähiga pikemalt esimeste eelproovide rõõmudest ja proovikividest, et teada saada, kuidas kollektiividel seni ettevalmistused kulgenud on.

Jaanuari teises pooles said alguse XIII noorte laulu- ja tantsupeo eelproovid. Kuidas seni tantsupeoks ettevalmistavad eelproovid kulgenud on?

Tantsupeo esimene eelproovide ring on nüüdseks tehtud – kõik peole kandideerivad tantsurühmad on üle vaadatud ning liigimeeskonnad on pildi silme ette saanud, mis seisus ollakse. Rõõmustav on näha, et peole soovijate hulk on endiselt nii suur, et väljakute tühjaks jäämist kartma ei pea. Kuivõrd aga peoni on veel pea viis kuud aega, on mõistetav, et rühmad on erinevas seisus: on neid, kes oleksid juba praegu valmis publiku ette astuma, aga on ka neid, kellel ootab veel ees suur tööpõld tantsude lihvimisel ja ühtlustamisel.

Arvestades, et pandeemia tõttu on paus tantsupidude vahel noortele tantsijatele ja juhendajatele tavapärasest pikemaks veninud, siis kas esimestes eelproovides oli näha ka koroonapausist tingitud mõjusid?

Näiteks 5.–6. klasside puhul on väga selgelt näha seda, et teatud tehnilised oskused on rühmadel jäänud vaheaastatel omandamata ja see teeb ka repertuaari omandamise raskemaks. Osaliselt on tegu kindlasti koroonamõjudega, kuid eks peame arvestama olukorda ühiskonnas laiemalt. Inimesed väärtustavad oma vaba aega aina rohkem ja nii võimegi olla silmitsi olukorraga, kus juhendaja enam ei soovi teha nädalavahetustel lisatrenne tantsupeoks valmistumisel või lapsed sõidavad just tantsupeo ajal vanematega puhkusereisile.

Milline oli tantsijate meeleolu esimestes proovides?

Meeleolu oli väga positiivne ja igal pool vaatasid vastu särasilmsed noored. Meile endale vähemalt tundus, et oma liigis (K. Vähi on 5.-6. klasside segarühmade liigijuhi abi – toim.) suutsime lapsi veelgi enam innustada ning nägime ka nende valmisolekut ja tahet pingutada, et veelgi paremaks saada.

Aga meeleolud juhendajate seas?

Eks juhendajate näos on alati näha muret oma rühma pärast. Võtsime teadlikult eesmärgi seda juba varakult leevendada ja anda omalt poolt kõik, et juhendajatele ja tantsijatele oma oskuste ja teadmistega appi tulla. Koos oleme ju kõik tugevamad ja paremad.

Mis pakub eelproovides kõige rohkem rõõmu?

Saada tuttavaks kõigi nende tuhatkonna lapsega, kes koos meiega suvel Kalevi staadioni murule mustreid joonistama hakkavad. Pean väga oluliseks, et nemad saaksid teada, kes oleme meie ja mida neilt ootame. Samas on vägev tunne ka teadmine, et olen ise saanud neile kõigile enne silma vaadata. Püüdsime nii mõnelgi korral ka lastelt uurida, mida nad ise arvavad valitud repertuaarist ja tegelikult tegi rõõmu, et neile tantsud meeldivad. See motiveerib ju neid ka rohkem pingutama ja raskusi seljatama.

Kas on ette tulnud juba ka esimesi proovikivisid? 

12–13-aastastel noortel on oma elus ka muid ahvatlusi, kui tulla iga nädal rahvatantsutrenni ning teha seda, mida keegi ees käsib. Rühmad on tantsu järjekorra üldjoontes kenasti omandanud, aga nüüd tuleks keskenduda ka tantsuoskuse arendamisele. 

Oli teil mahti ka teiste liikide proovides käia, et näha, kuidas teistel läinud on?

Vaatasime mõnes maakonnas gümnaasiumirühmade eelproove. Nemad tantsisid kadestamisväärselt hästi, juba esimese eelproovi kontekstis. Kohati tekkis kahtlus, et nende tase on veel kõvem, kui oli neli aastat tagasi, kui sain ise selle vanuse valmistumist peoks jälgida. Teiste liigimeeskondadega vesteldes tuleb aga tegelikult välja üsna sarnane olukord nagu ennist mainisin: on väga-väga häid rühmi ja on neid, kellel tuleb veel palju tööd teha, et teistega samale tasemele jõuda. Samas, hooaja vaates on rühmad viis kuud tantsupeoks valmistunud ja viis kuud on veel minna – ma ei näe tegelikult ühtegi takistust, miks Kalevi staadionile jõudvad rühmad ei peaks võetud eesmärgiga väga edukalt hakkama saama.

Juhan Uppin, rahvamuusikapeo üldjuht ja lõõtspillide liigijuht avas meile, mis teda oma töös inspireerib ja millist rolli rahvamuusikapidu tema elus mängib. Lisaks tutvustas ta lõõtspillide liiki ja selle repertuaari ning jagas palju muudki põnevat.

LIIGI KUNSTILINE TOIMKOND:

• Juhan Uppin (liigijuht)

KAVA:

• Eesti polka lõõtsale (pärimuslik, mänginud August Teppo, Põlva khk, Arnold Pärnamets, Hargla khk lõõtspillil/seadnud Juhan Uppin)
• Loosu valss (pärimuslik, mänginud August Teppo lõõtspillil, Põlva khk/seadnud Juhan Uppin)
• Vabakäigu reilender (autor Juhan Uppin/seadnud Juhan Uppin)
• Kuldne õhtupäike (pärimuslik/seadnud Juhan Uppin)
• Ma tahaksin kodus olla (pärimuslik/mänginud Aivar Teppo ja Richard Reino lõõtspillil/muusika autor Johanna Zerning/tekst Helmi Koff/seadnud Juhan Uppin)

Saame tuttavaks, Juhan Uppin! Jutustage palun, kuidas olete jõudnud rahvamuusikani ning mis teid täna teie töös inspireerib?

Veidi enne esimest klassi alustasin kandleõpingutega. Kuna minu isa oli rääkinud, et mängis noorena kannelt, tundus selline valik õige. Tänu kandlele ja oma õpetajale armusingi rahvamuusikasse ning peagi hakkasin omal käel õppima ka lõõtspilli. 

Mind inspireerib enim muusika ise – see eneseväljendusvahend on kujunenud aja jooksul hobist elukutseks. Rahvamuusikapeo juures paneb mul alati silmad särama see, et näen, kui palju on Eestis toredaid ja omanäolisi pillimängijaid. Proovin oma tööd teha nii, et ka teised inspireeruksid rahvamuusikast ja näeksid selles seda võlu, mida minagi. Omamoodi sütitab mind ka muidugi ka rahvamuusikapidude pikk ja kirev ajalugu.

Millise mälestuse või kogemuse varasematest pidudest võtate lõõtspillide liigijuhina kaasa XIII noorte laulu- ja tantsupeo rahvamuusikapeole „Päriselt”?

Mul on üldjuhina hetkel seljataga juba kolm rahvamuusikapidu. Olen olnud nii koondorkestri kui ka lõõtspillide liigijuht, seega mälestusi ja kogemusi on kuhjaga. Eks kõik need kogemused ole minuga ka eesootaval peol kaasas, kuid tegelikult jäävad need ka nii-öelda igapäevaellu – rahvamuusikapeo protsessi juhtimine on kindlasti aidanud kaasa ka minu kujunemisele muusiku ja kultuurikorraldajana. Nii on liigijuhiks olemine toonud mind näiteks lähemale õpetajatööle. Olen õppejõud nii Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias kui ka Heino Elleri Muusikakoolis. Eelmisel aastal sai minust ka esimene doktorikraadiga eesti rahvapillimängija ja -uurija. 

Kuidas suhtestub rahvamuusikapeo lõõtspillide repertuaar peo üldise juhtmõttega „Päriselt”?

Kogu rahvamuusikapeo repertuaari valimisel on ühendavateks märksõnadeks saanud näiteks pidulikkus ja pidutsemine. Pidu tähendab ju pidamist, millegi tähistamist, pühitsemist või ülistamist ja siin avaldub muide ka seos kogu seekordse peo juhtmõttega “Püha on maa”.

Rahvapillimuusika on olnud ajalooliselt tihedalt seotud pidutsemisega – ilma pillimänguta ei toimunud pidu ega tantsu, muusika lõigi selle piduliku õhkkonna. Lõõtspillide repertuaar erineb teistest võib olla enim selle poolest, et see on kõige vähem seatud, töödeldud. Soovime mängida ka rahvamuusikapeol nii, nagu see simmanitel päriselt kõlaks. 

Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see teie hinnangul osalejatele esitab?

Peamine mõte on muidugi see, et osalejad ja nende eeskujul ka lõõtspillimängijate kogukond laiemalt saaks oma repertuaari uusi lugusid. Repertuaar arendab loodetavasti noorte mängijate tehnilisi oskusi ja avardab nende stiilitunnetust. Õpime lugusid süvitsi, laskume detailidesse ja lähtume paljuski originaalesitajate käekirjadest. Kuna lõõtspill on traditsiooniliselt eelkõige sooloinstrument, võiks väljakutseks olla see, et mängijad peavad õppima arvestama ka teistega. 

Kuidas kollektiivid teie hinnangul koroonapandeemia siiani üle on elanud? Kas sel aastal 60. juubelit tähistanud noortepeo traditsioon on piisavalt tugev, et 40 aasta pärast oma 100. juubelit tähistada?

Näib, et rahvamuusikakollektiivid ei ole saanud nii tugevasti räsida kui laulu- ja tantsukollektiivid, kuna kahe viimase tegevus põhineb grupitööl. Rahvamuusikas ja pilliõppe valdkonnas laiemalt on aluseks aga individuaalõpe, mida piirangud niivõrd ei puudutanud.

Jah! Usun, et laulu- ja tantsupeo liikumine on piisavalt tugev. Kui vaadata rahvamuusika poolelt, siis noorte pealekasv on võimas, nad on kirglikud ja loomingulised. Muidugi tuleb arvestada sellega, et mõni valdkond on ühel hetkel populaarsem kui teine. Laulukooride ja rahvatantsurühmade jätkusuutlikkuse aspektist olen end tabanud muremõtetelt – kas need väljundid pakuvad noortele ikka piisavalt loomingulist vabadust ning kas nad saavad end läbi selle väljendada nii, nagu just nemad tahaksid. Laulu- ja tantsupidu pole loomulikult moe- vaid südameasi, aga kardan, et kui pidu jääb peamiseks väljundiks, miks kooris või rahvatantsu trennis käia, võib tekkida muresid.

Traditsioonilise muusika valdkonnas pole rahvamuusikapeost õnneks sellist pea- või ainuväljundit kujunenud. Pidude järjepidev ja mitte liiga pika intervalliga toimumine on traditsiooni kestmise võtmeks. 

Põhja-Eesti pillimängijad kogunesid 28. jaanuaril Viimsi kooli, Lõuna-Eesti omad aga 29. jaanuaril Ülenurme Gümnaasiumisse, et harjutada esimestes piirkondlikes eelproovides XIII noorte laulu- ja tantsupeo rahvamuusikapeoks. Sellest, kuidas eelproovid läksid, rääkis meile rahvamuusikapeo üldjuht ja lõõtspillide liigijuht Juhan Uppin.

Kuidas maakondlikud eelproovid välja näevad? Kuidas need läksid?

Kuna rahvamuusikapeost on vähem osavõtjaid kui laulu- või tantsupeost, siis pole meil mõtet teha proove igas maakonnas. Nii oleksid koosseisud liiga väiksed, kuid eelproovide peamine mõte on harjutada koosmängu massides. Kuna rahvamuusikapeol võib mängija soovi korral osaleda ka mitmes pilliliigis, tuli kõikide nende seitsme liigi proovid mahutada ühte päeva ja kohta. Proovid läksid väga hästi! Mängijad kõlasid kokku suurepäraselt, ruumipuudust ei olnud ja liigijuhid andsid endast 150 protsenti. 

Mida oli eelproovides eriti suur rõõm näha või kuulda?

Lõõtspillide liigijuhina oli mul kõige suurem rõõm selle üle, et osalejaid oli palju ja kõik olid lood üsna hästi selgeks õppinud. Eriti suur kummardus tuleb teha nendele, kes õppisid lugusid iseseisvalt, ilma õpetajata. Lõõtsamängijate puhul ongi see iseõppijate osakaal ilmselt suurim – vaid umbes viiendik mängijatest oli õppinud koos juhendajaga, ülejäänud harjutasid aga üksi peamiselt õppevideote, mõni üksik ka nootide põhjal.

Mis esitas noortele väljakutset?

Ma arvan, et kõige keerulisem oli ehk oli noorte jaoks tunnetada seda suurt koosseisu. Üks asi on kodus iseseisvalt mängida ja tunda seda vabadust, aga hoopis keerulisem on harjutada eelproovis suure koosseisuga, kuulata kaasmängijaid ja osata seada end tagaplaanile.

Kui palju noori võttis eelproovidest osa? 

Algselt oli noortepeol osaleda soovivate mängijate arv umbes sama suur, kui oli eelmisel üldpeol täiskasvanuid ja noori kokku. Seega on puhas rõõm näha, et noorte seas on rahvamuusika hinnatud ning üha enam mängijaid leiab tee ka rahvamuusikapeole. Kokku käis rahvamuusikapeo esimestes eelproovides veidi üle tuhande mängija.

Saame tuttavaks meie tööka Ida-Virumaa kuraatori Anne Uttendorfiga, kellel on heameel, et saab olla üks väike, aga oluline osake ning anda oma panuse Eesti rahva tähtsündmuse laulu- ja tantsupeo korraldamisse.

Palun tutvustage ennast meie lugejatele – milline on teie igapäevatöö Ida-Virumaal 

Töötan Eesti Rahvakultuuri Keskuse rahvakultuurispetsialistina Ida-Virumaal alates 2022. aasta maikuust. Juba üle kolme aastakümne, Viljandi Kultuurikooli lõpetamisest tänaseni, olen olnud tegev kultuuri valdkonnas. Peale esimest üsna lühikest tööperioodi Lääne-Virumaal naasesin kodumaakonda ja seal olen edendanud kultuurielu nii Kohtla-Järvel kui ka Jõhvis, samuti olen alati panustanud oma aega ja energiat maakonna ühistesse tegemistesse. Praegu rahvakultuurispetsialistina tuleb Ida-Virumaal seista eelkõige selle eest, et Eesti rahvakultuur siinses mitmerahvuselises keskkonnas püsiks ja tingimused rahvakultuuriga tegelemiseks oleksid tagatud igale inimesele ning igas maakonna paigas.  

 Kuidas sai teist laulu- ja tantsupeo kuraator?

Laulu- ja tantsupeo kureerimine on Ida-Virumaa Omavalitsuste Liidu pädevuses ning  peale sealse kultuurispetsialisti töölt lahkumist pakuti mulle võimalust asuda täitma laulu- ja tantsupeo kuraatori rolli. Kuna olen ka varasemalt aktiivselt osalenud laulu- ja tantsupidude ettevalmistusprotsessis oma vallas ja samuti maakonna tasandil  ning  olnud mitmeid aastaid vastutav majutuskoolimaja staabis, siis nõustusin meelsasti.    

Mida laulu- ja tantsupeo kuraatori roll teie jaoks tähendab?

Laulu-ja tantsupeo kuraatori roll on väga vastutusrikas ülesanne. Terve maakond loodab sinu peale. See on järjepidev töö olla kogu aeg protsessiga kaasas, korraldada maakonnas eelproove, tagada kõigi osalejate heaolu peo ajal majutuskohtades ja veel tuhat muud pisiasja. Ühesõnaga olla kõikide jaoks kogu aeg olemas, sest kõike on vaja kohe ja praegu.  Samas olen uhke, et saan olla üks väike, aga oluline osake ja anda oma panuse Eesti rahva tähtsündmuse laulu-ja tantsupeo korraldamisse. 

Kui kaua olete kuraatoritööd teinud?

Olen Ida-Virumaa kuraator alates 2022. aasta oktoobrist, seega umbes pool aastat.

Kuidas ettevalmistused XIII noorte laulu- ja tantsupeoks Ida-Virumaal on kulgenud?

Ida-Virumaal kulgevad peoks ettevalmistused plaanipäraselt. Esimesed eelvoorud on edukalt läbitud. Osa proove on kenasti läbi viidud ka koos Lääne-Virumaaga. Liigijuhtide tagasisidest võib välja lugeda, et kollektiivid on hästi ettevalmistatud, veel pisut harjutamist ning peole sõit võib alata. Muidugi enne veel tuleb läbida ka teine eelproovide voor. Aitäh kõigile koolidele ja kultuuriasutustele lahke ja abivalmis vastuvõtu eest! On hea meel, et laulu- ja tantsupeo liikumine on seal väärtustatud. Kui eelproovidest veel rääkida, siis eriti sooja ja südamliku tunde tekitasid pererühmad. See, millise mõnuga tantsisid koos lapsed ja vanemad on imetlusväärne!    

 Millised on suurimad väljakutsed järgmise aasta noortepeoks valmistumisel?

Kuna olen esmakordselt kuraatorina peole viimas meie maakonna lapsi ja noori, siis kindlasti on minu jaoks suurim väljakutse peonädal Tallinnas. Peame kindlustama, et majutuskohtades oleks kõigil hea ja turvaline olla, et kõhud oleksid täis ja tervis püsiks korras. Et tihedas liikluses meie väiksemadki osalejad jõuaksid tantsuväljakule ja laulukaare alla rõõmsalt ning õnnelikult. Ootan kõikidelt osapooltelt head koostööd ühise eesmärgi ja meeldejääva peo nimel. 

Kui palju kollektiive Ida-Virumaal XIII noorte laulu- ja tantsupeo poole teel on? 

Ida-Virumaalt alustas suvisele laulu-ja tantsupeole teel 54 kollektiivi. Kahjuks on erinevatel põhjustel mõned kollektiivid siiski pidanud loobuma. Teise eelproovi poole liigub praegu 51 kollektiivi, nendest 24 koori, 2 rahvapilliorkestrit, 2 sümfooniaorkestrit, 19 rahvatantsurühma ja 4 võimlemisrühma. Muidugi vähem kui varasematel aastatel. Aga võttes arvesse vahepealseid väga keerulisi aegu, mis meie piirkonda veel eriliselt räsisid, siis igati tubli tulemus. Tunnustan ja kiidan kõiki meie juhendajaid, kes vaatamata kõigele on järjepidevalt tegutsenud ning innustanud ja motiveerinud oma õpilasi harjutama laulu- ja tantsupeole pääsemise nimel.   

Maakond näitab end terviklikkus ilus laulu- ja tantsupeo rongkäigus – millega Ida-Virumaa meid sel korral rongkäigus üllatab? 

Kuna on tegemist noorte laulu- ja tantsupeoga, siis planeerime ka rongkäigu kujunduses kasutada noortepäraseid lahendusi. Paraku on praegu sellest täpsemalt veel vara rääkida ja jäägu see ka üllatuseks. 

XIII noorte laulu- ja tantsupeo juhtmõte on „Püha on maa“ . Mis on need kõige erilisemad paigad või lood või väärtused, mida Ida-Virumaal lapsed võiksid oma kodust pühana oma ellu kaasa võtta?

Ma arvan, et nii nagu mujalgi, on ka Ida-Virumaa lastele kõige püham oma kodu koos ema, isa, õdede-vendade ja miks mitte ka lemmikloomadega. Kindlasti ka kodusoojus, hoolivus, ühtehoidmine ning armastus oma kodukoha vastu. Üheskoos tegutsemiseks pakuvad suurepäraseid võimalusi Ida-Virumaa imelised paigad, metsad, rabad, meri ja Peipsi järv koos rikkaliku kultuuripärandiga. Eesti keel ja kultuur on püha, mida peab iga Ida-Virumaa laps kandma hinges ja südames. Ka siis, kui elutee teda siit kaugemale ära viib. Ja hiljem tagasi toob.

Jõgevamaa kuraator Tiina Tegelmann on igapäevaselt pühendunud Jõgevamaa kultuurielu edendamisele, tänaseks juba 42 aastat. Sellest peaaegu poolest sajandist on tänavune aasta aga erakordne selle poolest, et Tiinale sai osaks erakordne tunnustus, millest kuulis just meie intervjuupäeval – president Alar Karis määras talle Valgetähe IV klassi teenetemärgi kultuurielu edendamise eest Jõgeva vallas ja Jõgevamaal.

Palju õnne presidendi teenetemärgi puhul! Millised mõtted valdavad vahetult pärast nii suurt tunnustavat uudist?

Aitäh! Päev on olnud täis emotsioone, see võtab sõnatuks! Teenetemärgi taga pole aga üksnes minu töö, see on kõigi-kõigi kultuuriinimeste töö ja pühendumine!

Palun tutvustage ennast meie lugejatele – milline on teie igapäevatöö Jõgevamaal ning kuidas teist laulu- ja tantsupeo kuraator sai?

Igapäevaselt juhin sihtasutust Kuremaa Turismi- ja Arenduskeskus, kus tegeleme pärandkultuuriga, eeskätt mõisakultuuriga. Olen tänaseks juba 42 aastat pühendunud kultuuritööle ja seotud paljude kultuurivaldkonna projektidega. Näiteks, ajal, mil olin Palamuse rahvamaja juhataja, asutasin lavastaja Raivo Adlasega Palamuse amatöörteatri ning tõime lavale mitmeid etendusi, sealhulgas Ain Kalmuse „Juudas“. Samuti on olnud kokkupuude muusika-, laulu- ja tantsumaailmaga. Kuidas aga jõudis minuni laulu- ja tantsupeo kuraatoriamet? Minu poole pöörduti ja pakuti kuraatoritööd, võtsin mõtlemisaja ja lõpuks andsin jah-sõna.

Mida laulu- ja tantsupeo kuraatori roll teie jaoks tähendab? 

Kui mulle kuraatoriametit pakuti, siis esmalt tekkis palju küsimusi ja mõtlesin, kas ma saan hakkama. See on auväärne amet, aga ka tohutu vastutus, eriti põhjusel, et tegu on laste ja noorte peoga. See on ka põhjus, miks mõtlemisaeg oli pikk, tunnetasin, et tegu on vastutusrikka ülesandega. Kuraatoril on oluline roll hoidmaks koosööd nii lauljate, tantsijate, rahvapillimängijate, õpetajate, toetajate ja kõigi teiste vahel. Oluline on tagada, et Jõgevamaa õpetajad ja kollektiivid oleksid püsivalt positiivses mõtteväljas. Peangi koostööd, kaasamist ning inimeste hoidmist ja veelkord hoidmist kuraatoritöö olulisimateks märksõnadeks.

Kui kaua olete kuraatoritööd teinud? 

Kuraatoritööd teen esimest korda.

Kuidas ettevalmistused XIII noorte laulu- ja tantsupeoks Jõgevamaal on kulgenud? Millised on suurimad väljakutsed noortepeoks valmistumisel?

Päevad on mitmenäolised, juhtub igasugu asju, aga lõpuks kõik laabub. Kiidan meie koolijuhte, kollektiivide juhte, abistajaid ning Jõgevamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskust kui otsest partnerit koolinoorte peol. Õpetajate, tantsijate, lauljate ja pillimängijate tahe on väga-väga suur. Ühes meie kollektiividega hoiame laulu- ja tantsupeo rongkäigus Jõgevamaa (rahva)kultuuri lippu suure auga väga kõrgel!

Kõige suurem väljakutse on olnud laulupeo juhtmõtte „Püha on maa“ ja tantsupeo teema „Sillad“ lahti mõtestamine. Selles peitub tohutut palju – olulised rollid on keelel, eesti kultuuril, meie puhul Jõgevamaa loodus ja eluolu, meie vanemad, minevik ja tulevik. Püstitatud teema annab kogu tegevusele mõtte. Mind väga liigutas, kuidas tantsupeo pealavastaja Agne Kurrikoff-Herman mõtestas lahti teemat „Sillad“, helgelt ja rõõmsalt.

Kui palju kollektiive Jõgevamaalt XIII noorte laulu- ja tantsupeole teel on? 

Jõgevamaalt alustas XIII noorte laulu- ja tantsupeole „Püha on maa” teekonda 36 kollektiivi ja üle 700 osaleja. Nende seas 11 koori, 1 sümfooniaorkester, 2 puhkpilliorkestrit, 15 tantsurühma, 5 võimlejaterühma ja 2 rahvamuusikute kollektiivi.

Maakond näitab end terviklikus ilus laulu- ja tantsupeo rongkäigus – millega Jõgevamaa meid sel korral rongkäigus üllatab?

Rongkäigu kujundus ja kontseptsioon on hetkel veel töös, märksõnadeks on Jõgevamaa eripära, taaskasutus ja „Püha on maa“.

XIII noorte laulu- ja tantsupeo juhtmõte on „Püha on maa“. Mis on need kõige erilisemad paigad või lood või väärtused, mida Jõgevamaa lapsed võiksid oma kodust pühana oma ellu kaasa võtta?

Jõgevamaa lapsed kasvavad looduse ja põldude keskel, see on nende loomulik ja looduslik elukeskkond ning ilmselt moodustab osa nende kujunemisloost. Aga see, mis paneb lapsi ja noori harjutama laulu- ja tantsupeoks, on töötahe, koostöö ja üksteisest hoolimine. Need omadused saavad nad kaasa oma õpetajatelt ja kodudest. Nendesamade töötahte ja hoolimise väel läheb nende selg pärast iga harjutuskorda sirgemaks, silmad säravamaks ja teekond laulu- ja tantsupeole siledamaks. Jõgevamaalt soovime anda lastele kaasa traditsioonid ja juured. Soovime lasta neil kogeda „oma, meie“ tunnetust ning luua positiivseid võimalusi rääkida oma kodukoha nimel, laulu- ja tantsupidu on selleks suurepärane võimalus.

Aive Aus-Hagag kirjeldab end kui sihtasutuse tugiisikut või kardinatagust jõudu, kes teeb seda, mida vaja, ja aitab seal, kus võimalik. Nii on tema hoidev käsi mängus väga paljus, millega teel laulu- ja tantsupeo poole kokku puutume.

Palun tutvustage end kõigepealt veidi meie lugejatele!

Mina olen Aive, laulu- ja tantsupeo sihtasutuse sekretär kohe-kohe 17 aastat. Ma seda eriala pole küll õppinud, aga olen laulu- ja tantsupidude sees olnud eluaeg – esimene oli 1987. aasta tantsupidu, hiljem olen laulnud koorides.

Mida teie töö tähendab, mida te siin teete?

Ma vaatan, et igapäevaelu sujuks – et kõigil oleksid töövahendid, et koosolekuteks oleks vajalik olemas, aitan tehniliselt. Kui telefon heliseb, siis see tuleb mulle, samamoodi on sissetulnud kirjadega. Ma tean, kellele mis küsimused edasi suunata.

Lisaks muidugi laulu- ja tantsupeo registriga toimetamine, kollektiivide ja nende liikmete andmete korrigeerimine, õppematerjalide saatmine, laulu- ja tantsupeo kollektiivide toetusprogrammiga tegelemine. Olen sihtasutuses natuke nagu tugiisik.

Kui palju on 17 aastaga siin teie töö ja tegemised muutunud?

Ma mäletan, et kui ma 2006 jaanuaris esimest korda siia tulin, olid aknalaudade peal suured köitjad täis maakondade kaupa kollektiivide ankeete, mida pidi valdade järgi tähestiku järjekorda panema. Nüüd on meil digitaalne register, mida me pärast 2009. aasta pidu ehitama hakkasime. Ja suurtes kogustes Exceli tabeleid. Aastast 2011 pole paberkandjal enam suurt midagi. Kõik on läinud süsteemsemaks ja ülesanded selgemaks.

Samas on kõik muutumises, et igavaks või üksluiseks ei lähe?

Iga päev on uus. Arvad küll, et tead, mida teed, aga jälle tuleb mõni uus knihv sisse ja on vaja leida lahendusi, kuidas seda või teist asja teha. Lisaks laulu- ja tantsupeole tuleb aeg-ajalt ka muid, pidudega seotud üritusi, millega on vaja kõrvalt toimetada, näiteks mõni konverents või konkurss. 

Toetame üksteist pidevalt – kui keegi langeb tervise või millegi muu pärast ootamatult ära, saab teine appi või asemele tulla, et asjad ei jääks ära. Meil on siin nagu teine pere. Enne pidu veedame koos rohkem aega kui kodus oma perega.

Teie töö nimetus on sekretär, aga ma kujutan ette, et sellises loomingulises kollektiivis tähendab sekretär kindlasti palju muud kui lihtsalt juhiabi.

Kindlasti. Meil on nii, et suure laua ääres mõeldakse suured mõtted valmis ja mina saan hakata seda infona edasi jagama või täitma konkreetseid ülesandeid. 

Sageli palutakse mul midagi üle lugeda, enne kui info saadetakse laiali üle Eesti. Siis ma aitan teksti toimetada, et mõte kõlaks selgemalt – olen selline värske pilk seal vahel. Teksti koostajate jaoks on sõnastus hästi selge ja loogiline, aga võib juhtuda, et mina saan asjast hoopis teisiti aru.

Laulu- ja tantsupeod tulevad fookusesse peoaastatel, aga sihtasutuses toimub ju töö igapäevaselt.

Jah, seda küsitakse iga kord, et kas tuledki iga päev tööle? Loomulikult. Ühe peo ettevalmistus kestab kolm aastat. Ja praegu on eriti tihe, sest praegu on korraga ettevalmistuses kaks pidu – 2023. aasta noorte laulu- ja tantsupidu ja 2025. aasta üldlaulu- ja tantsupidu. Inimesed, kes laua taga istuvad, võivad olla samad, aga nende rollid vahetuvad. 

Kogu aeg on midagi teha. Ettevalmistused, arendusteemad või teeme oma kontoris muudatusi, vaatame, kuidas töökeskkonda parandada, näiteks leida mugavamaid tehnilisi lahendusi.

Kui jõuab kätte peonädal – mida see teie jaoks tähendab?

See tähendab, et minu pere mind ei näe ja ma olen nädal aega ära – varahommikust hilisõhtuni. Ma olen infostaabis, kuhu tulevad näiteks infotelefoni kõned. Mul on oma inimesed ümber, kes esimestel päevadel kuulavad, kuidas mina vastan ja siis hakkavad ise vastama. Ja mina siis omakorda aitan tantsuväljakut või laulukaare alust, kui neil on midagi vaja. Paljundame, teeme dokumente ja silte, toome ja viime, mida vaja. Toestame niimoodi taustalt.

See nädal on küll nii, et alustad hommikul kell 7 ja lõpetad öösel kell 2. Mul on staabis alati abiks noored, kellest osadega saame juba igal peoaastal kokku. Nad teavad, mida tuleb teha, mida kuulata ja tähele panna ja kuidas rasketel hetkedel toeks olla. Kui peonädalal on tekkinud mõni eriti pingeline hetk, on meeskond mu kõrval olnud, toetanud. Kui oled mitu aastat ühe peo sees olnud, siis võib vahel olla raske väljast tulnud kurjustamist mitte isiklikult võtta.

Peonädala alguses on ärevus, aga pühapäevaks on emotsioonid juba nii laes, et iga asi toob heldimuspisara. See on positiivne stress, mis seal taga on. Oma 20 000 sammu päevas pole asigi.

Kas sihtasutuses töötamisega on teie jaoks laulu- ja tantsupeolt mingi maagia või müstilisus ka kadunud? See on ju argitöö.

Tegelikult üldse mitte. Pidu vaatame me üldiselt ekraanilt oma staabis, aga lõpus ühendkooride ajal läheme me kõik välja ja saame sellest osa. Sa kasvad sellega koos, oled nende rõõmude ja valudega koos ja näed, kuidas see lõpuks välja tuleb – kuidas need inimesed on nii õnnelikud. See on nii suur asi.

Maagia ei kao, lihtsalt ise ei jõua enam osa võtta ja kooris laulmas käia. Sellest ma tunnen puudust, aga eks siis tuleb ise laulud selgeks õppida ja kaasa laulda – laulikud on meil ju olemas. (Naerab).

Mida see seekordne pea juhtmõte „Püha on maa” teie jaoks tähendab?

Eesti on mulle püha, kodu on püha. Seepärast ma ei ole siit läinud, kuigi oleks võinud. Olen hoopis oma pere siia jätnud ja võtnud. Ma ei suudaks kuskil mujal elada. See on mu kodu.

Kas on ka mõtteid, kuhu need peod võiksid liikuda? Kogu aeg on ju mingi muutus.

Väikesed muutused ikka – kaasas peab olema, et olla atraktiivne kõigi jaoks, aga muutustega ei tohi üle võlli minna. Meie ülesanne on hoida väärtusi, mis on läbi aastate Eesti laulu- ja tantsupidudega kaasas käinud. Neid, mille peale välismaalased jäävad uskumatult vaatama. 

Mäletan, kui aastal 2004 olid meie kooril külas sakslased. Nemad rääkisid, et „oh, meil on neid suurüritusi olnud küll.” Aga kui nad jõudsid lauluväljakule ja nägid koori, kus 25 000 inimest laulab ühte ja sama laulu… Üks asi on olla rokkfestivalil suure massi sees, aga midagi sellist nagu meil, ei osanud nad isegi ette kujutada. Ja sellepärast ongi meil tekkinud fännkoorid, kes käivad igal suurel laulupeol ja kelle dirigente me juba tunneme. 

Eks ikka on tantsu- ja laulupidudel neid välismaa gruppe, kes kirjutavad, et on tegijad ja tahaksid tulla meie festivali rikastama. Aga siis me seletame, et tantsupeol on Eesti tantsud, kohalikes rahvarõivastes. Laulupidudel lauldakse eestikeelseid koorilaule. See ei ole lihtsalt üks festival, inglise keeles nimetame seda „celebration”. Varem pidi seda hästi palju selgitama. 

Just traditsioonid on olulised ja lihtsuses peitub võlu.

On eesti kirjanduse päeva eelne pühapäev, 29. jaanuar. Sügisel uksed avanud uus koolimaja Tallinna kesklinnas, mis tavaliselt tervitab muusika- ja belletiõpilasi, võõrustab laulu- ja tantsupeo kõnevõistlusel osalenuid ja nende juhendajaid. Muusika- ja Balletikoolis (MUBA) algab lõpugala, kus 33 žürii ja kunstilise toimkonna tunnustuse pälvinud kõne autorit saavad võimaluse panna kohaletulnute jaoks kõne helisema omaenda hääle ja esinemisoskusega ning vastu võtta korraldajate tänu ja kingitus. Tunnustuse pälvinud kõnesid paremusjärjekorda ei seatud. Neid on kavas kasutada suvise laulu- ja tantsupeo vahetekstides. Üleriigilisel kõnevõistlusel osales kokku 112 noort.

Käes on keskpäev, sündmust juhtiv Uku Uusberg tervitab kohaletulnuid ja kuulutab sõbralikul toonil gala alanuks ja tunnustab humoorikal, aga soojal toonil neid, kes 33 hulgast välja jäid, mõistulooga sellest, kuidas hea kõne on suhteline mõiste ja iga kõne on omamoodi hea.

XIII noorte laulu- ja tantsupeo kõnevõistluse lõpugala. Uku Uusberg tutvumas noorte kõnemeistritega. Foto: Rene Mitt

Uku Uusberg kutsub kõne esitama asuvad noored lavale ja selmet teatada, millises järjekorras kõned esitamisele tulevad, laseb kõnemeistritel ükshaaval öelda nende lemmikkoha Eestis. Kui igaüks on avaldanud saladuse oma lemmikpaigast, tuleb noortel end rivistada lemmikkoha tähestikulises järjekorras. Lõpuks saab lahendatud ka müsteerium – mänguliselt on paika saanud kõnede esitamise järjekord. Kelle lemmikpaiga nimi algab a-tähega, on esimene. 

Nüüd aga võtab sündmus väärikalt aupakliku tooni. Järgnevad kõned ja MUBA õpilaste muusikalised vahepalad.

Noored teavad vabaduse hinda

Kõned on lihtsalt jälgitavad, pidulikud ja kaunid ning meenutavad esivanemate unistusi vabadusest, teavad selle nimel valatud verd ja ennastsalgavat tööd. Noortele on tuttav looduse võlu, üksteisest hoolimise ja armastuse kõikvõimsus. Kuuldust jääb selgelt kõlama, kui hästi noored tajuvad, et esivanemate kätte võidetud vabadus pole iseenesestmõistetav.

Kõneldi laulukaare all kogetud erilisest täidetud vaikusest ning viidati ka valusa argipäeva ükskõiksusele. Näiteks Eke Madis Habakuk (Vanalinna Hariduskolleegium, 12K): „Me ei lase päikest laotusse, sest me usume, et valgust pole inimestele vaja.“ Autor kommenteeris oma kõne öeldes, et sünge toon on elu osa ja väga vajalik, nagu seda võib näha Viivi Luige loomingus; aeg-ajalt tuleb kogeda negatiivset, et saavutada helgus ja õndsus, sarnane asi on pühadusega.

Eke Madis Habakuk. Foto: Rene Mitt

Vabaduseiha on eestlases jäädav

Mida noorte arvates saame tänapäeval üheskoos teha, et vaevaga kätte võidetud vabadus kestaks. „Iga väiksem tegu, mis toob sind lähemale teisele inimesele on see, mis on oluline,“ ütleb Eke Madis Habakuk. Marta Liise Demjanov (Püha Johannese Kool, 10K kl) lisab, et vabaduse ja pühaduse püüdlus on inimeste teadvuses justkui salajalne info, mida iga inimene tunnetab ja mis kandub esivanemate suhtumise ja kodus kuuldu kaudu põlvest põlve.

Marta Liise Demjanov. Foto: Rene Mitt

Hea ettevalmistus kindlustab õnnestumise

Pabin oli ikka sees, käed värisesid ja mõned sõnad läksid sassi, tunnistavad mitmed noored pärast esinemist, lisades, et lõpuks läks ikkagi hästi, oli meeles vaadata publikusse, kõneleda just nendega ja olla esituses veenev. Rasmus Kristofer Randla (Vanalinna Hariduskolleegium, 12H kl) ütleb, et teda aitas kuulajaga isikliku kontakti saavutamisel teatrikassis esinemise kohta õpitu. Anna-Magdalena Peterson (Vanalinna Hariduskolleegium, 12H kl) lisas, et pidas ettevalmistuses oluliseks, et laused oleksid lühikesed ja mõte võimalikult lihtsalt kokku võetud: „Peol on peomeeleolu ja inimestel arusaadavalt raskem keskenduda,“ põhjendab ta.

Kõnevõistluse teekonnal saadi esimene hoog õpetajalt

Kõnevõistlusele toonud lugu on igaühel pisut erinev, kuid üldjuhul konkursile jõudmise ahela käivitas õpetaja (peamiselt eesti keele ja kirjanduse õpetaja), kes andis konkurssist teada või palus tunnis kirjutada kõnevõistluse teemal kõne. Galal osalenud õpilased ütlevad kui ühest suust, et neil tekkis teemaga side ja äratundmine, et neil oleks midagi öelda küll. Õpetaja abiga sai kõne lihvitud ja teele pandud. Rõõmustavast lõpugalal esinemise uudisest kuuldes lihviti õpetaja abil ka kõne esitamise oskust, millest oli abi täna ja on kasulik oskus ka tulevikus.

Pärt Uusbergi üllatas noorte lavaline julgus ja karisma

Laulupeo kunstiline juht Pärt Uusberg ütles pärast kõnevõistluse lõpugalat, et tema jaoks täitis kõnevõistlus igati oma eesmärki. „Väga huvitav oli lugeda laste ja noorte kõnesid ning veelgi huvitavam oli neid kuulata. Lõpugalal sai selgeks, et lapsed ja noored on väga isiklikult oma mõtete taga ning paljud noorte mõtted kumisevad peas veel tänaseni.“ Pärt Uusberg ütleb, et teda üllatas heas mõttes paljude noorte lavaline julgus ja karisma oma kõnede esitamisel. Uusberg tunnistab, et alguses ta natukene kõhkles, kas kõik lõpugalale valitud kõned ikka mõjuvad terviklikuna ka kuulates, aga nüüd, kus kõned kuulatud, kinnitab, et mõjusid küll. „Oli meeldiv, et tõesti iga kõne oli igati jälgitav nii lugedes kui ka hiljem kuulates. Au ja kiitus terase vaimuga lastele ja noortele, kes kõnevõistlusel osalemisega rikastasid meie teekonda noorte laulu- ja tantsupeo poole!“

Oma mõtteid ja kogemust kõnevõistluselt jagasid meiega ka kõnevõistluse osalejad Mark Metsa ja Laura Potter

Mis noored kõnevõistluse juurde üldse tõi? Marki paelus eelkõige just kõne formaat. „Koolis puututakse üldiselt sellega palju vähem kokku, kui näiteks kirjandi ja esseega, mistõttu tundus see hea võimalus luua midagi uut ja anda edasi oma sõnum laiemale publikule,’’ ütles ta, ning lisas: „keel on justkui tuumik, mis võimaldab luua kirjandust, ja üheskoos peegeldavad nad kultuuriruumi, rahvast ja inimest.’’ Niisamuti arvab ta, et hariduselus on oluline pöörata tähelepanu erinevate eneseväljendusoskuste arendamisele ja seda võiks teha rohkem. „Inimene on loomult sotsiaalne olend ja tihti sõltubki just eneseväljendusoskusest meie heaolu. Arvan, et kõige olulisem on omada häid eneseväljendusoskusi argiolukordades suhtlemiseks ja selle poole saab tüürida just hariduselus mitmekülgsete kirjutamisülesannete ja arutelude kaudu,’’ lisas ta.

Kuigi Mark kõnedega koolis nii palju kokku ei puutu, siis Laura kõne just kirjandustunnis sündiski, kui noored klassijuhataja entusiastlikul algatusel oma mõtted meie maa pühaduse kohta kirja said panna. „Varem olen ikka kirjutanud kirjandeid ja päris palju luuletusi. Kirjutamisülesanded on minu jaoks alati päris kerged olnud ja pole olnud probleemi, et mõttelõng kinni jookseks,’’ ütles Laura. Enne kirjutamist luges õpetaja klassile ette Lennart Meri imeilusa kõne, millest inspireerituna sündiski Laura paarilauseline, kuid hingestatud mõttelend, mis end Meri ja teiste noorte kõnede kõrval laulu- ja tantsupeo südameasjana tulevaste põlvede tarvis sisse seab.

MUBAs toimunud lõpuürituse kohta oli mõlemal noorel vaid positiivseid muljeid jagada. Laurat paelus kõnevõistluse gala juures ikka kõige rohkem teiste enda eakaaslaste kõned, mõtted ja arusaamad teemast „Püha on maa.” „Minu arvates oli MUBA väga hea koht selle ürituse korraldamiseks. Enne gala algust oli ka väike maja tutvustus, mis andis minule kindlasti palju rohkem motivatsiooni muusikakoolis hästi õppimiseks,’’ sõnas Laura. Teiste kõned mõjusid positiivselt ka Markile. „Üldiselt olin väga liigutatud kõigi kõnedest ja MUBAs toimunud lõpuüritus oli suurejoonelisem, kui oskasin oodata. Igati positiivne kogemus,’’

Inspireerituna teiste mõtetest ja enese loomistahtest, plaanivad mõlemad noored ka tulevikus loominguga jätkata. „Kindlasti tahaksin ise kunagi midagi suuremat luua, kuid kui see mõte teoks ei saa, siis tean, et vähemalt minu kirjutatud kõned ja luuletused on juba 13-aastaselt mitmeid tunnustusi saanud,’’ lausus tulevane kirjanik Laura. Sarnaselt on Markilgi plaanid tulevikus midagi mõjukat luua. „Ma tunnen, et just loomingu kaudu jõuan ma kõige lähemale põhitõdedele, mis puudutavad inimnatuuri ja põhiväärtusi. Looming on minu jaoks inimese sisemaailma ja mittemateriaalset osa elust puudutav eneseväljenduse vorm. Jan Kausi sõnadele toetudes võiks öelda, et looming on justkui must auk ja suur pauk – midagi, millel on tugev vaimne gravitatsioon ja mis võib esile kutsuda elumuutva plahvatuse,’’ ütles ta lõpetuseks.
Hoidke oma silmad ja kõrvad lahti, sest meie noored kavatsevad eesti keelt ja meelt hoida, ning lisaks ühislaulmistele ja tantsimistele talletada meie kultuuri ka kirjanduses ja luules, suurkujude kõrvale vaikselt oma radu ja sildu luues.

29. jaanuaril toimus Tallinna Muusika- ja Balletikoolis XIII noorte laulu- ja tantsupeo „Püha on maa” kõnevõistluse lõpugala, kuhu kutsuti kõik võistlusel osalenud noored koos oma juhendajatega.

Möödunud aasta lõpus toimunud kõnevõistlus algatati soovist teada saada, mida tähendab lastele ja noortele Hando Runneli sõnastatud XIII noorte laulu- ja tantsupeo väärtussõnumit kandev juhtmõte „Püha on maa“. Lõpugalal kõlasid laste ja noorte loodud kõned, mida žürii ja kunstilised toimkonnad on tunnustanud ja esile tõstnud?

Noorte siiras hoolimine Eestimaast

Laulupeo kunstilise juhi Pärt Uusbergi sõnul peegeldus kõnedest noorte siiras hoolimine Eestimaast ja selle iseseisvusest ning mõistmine, et viimases pole midagi iseenesestmõistetavat. „Noored on hästi kursis Eesti ajalooga, oskavad väärtustada esivanemate tegusid ja näevad laulupidude traditsioonis võimalust olla seotud üle inimpõlvede ulatuvate juurtega. Rõõmu tegid nii kõnedest kumama jäänud siiras hoolimine Eestimaast kui ka laste ja noorte kordumatud isiklikud vaatenurgad ja põnevad teemaga seonduvad mõtted. Eriti nauditavad olid hetked, mil avastasin noorte kõnedest selliseid ideid, millele polnud ise osanud varem mõeldagi,“ tõdes Uusberg.

Tantsupeo „Sillad“ pealavastaja Agne Kurrikoff-Hermani sõnul oli kogu kõnevõistlus väga positiivne ja meeliülendav ettevõtmine, mis võiks saada laulu- ja tantsupeo traditsiooniks. Tema sõnul oli väga südantsoojendav näha, kuidas erinevas vanuses noored haakusid kaasa mõtlema. Samuti väga hinge avav oli tema jaoks lugeda noorte siiraid mõttelendusid ja julgust rääkida valupunktidest ning välja tuua ka teravamaid kohti, mida võib-olla täiskasvanud muidu mõtlevad enda jaoks ilusamaks..

„Püha on maa”

Pärnu Sütevaka eesti keele õpetaja ja kõnevõistluse žürii liige Kalle Viigi avaldas kartust, et kõnevõistluse teema „Püha on maa” oli omajagu abstraktne õpilase jaoks, kuna ilmselt pole suurem osa ka täiskasvanutest pühaduse üle juurelnud, rääkimata noorest inimesest. Samuti arvab ta, et maa otseses tähenduses jääb tänapäeva noortele üha kaugemaks, kuna pigem on tuttav linn või linnalähedane keskkond, ent see ei seostu enamasti pühaga.

 „Nii võib kergesti kõne kujuneda klišeedest ja pateetikast küllastunud tekstiks. Oli nii klišeesid kui ka pateetikat, ent õnneks ka siirust ja omanäolisi mõtteid ning kujundeid,” rääkis laekunud kõnedest Viik.  

Ta märkas ka, et Eestit ja siinset elu hindavad rohkem need noored, kes on elanud välismaal ning lisas, et meenutused laulu- ja tantsupeol käimistest panevad noortel silmad särama ja on tunda ehedat vaimustust.

Julgus tulla kõnelema

Pealavastaja Agne Kurrikoff-Herman hindas noorte julgust tulla kõigi ette kõnelema. „Eriti siirast tunnet tekitas see, kui esinema tuli selline noor, kes ilmselt tavaliselt ei ole aktiivne kõneleja aga, et ta siiski võttis julguse ning tuli ja rääkis rahva ees,” rääkis Kurrikoff-Herman. 

Samuti kiitis ta tublisid juhendajad, kes võtsid lapsed kokku ning rääkisid ja julgustasid neid oma mõtteid avaldama. 

Kõne tantsupeol

Kurrikoff-Herman selgitas, et kuna tantsupeo etendusel ei kasutada niivõrd kõne formaati, vaid pigem dialoogi, siis nemad jälgisid kõnevõistlust sellisest vaatepunktist, et välja noppida ilusaid mõtteterasid või sõna kasutusi, mida kasutada tantsupeo etendusel. Lisaks kinnitas pealavastaja, et noorte mõtted saavad kindlasti tantsupeol kõlama!

Kõnesid hinnati neljas vanuseastmes: 1.-4. klass, 5.-9. klass, 10.-12. klass ja noored vanuses 20-27 eluaastat. Kõnevõistluse korraldajaks oli Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus. Töid hindava žürii liikmeteks olid kutsutud emakeeleõpetajad, asjatundjad Eesti Keele Instituudist, ajalehest Postimees, ajakirjast Hea Laps ning XIII noorte laulu- ja tantsupeo loominguliste toimkondade esindajad. Korraldajad tänavad kõiki võistlusel osalenuid, nende juhendajaid ning samuti žüriid.