Kontsert toimub palmipuudepühal ehk pühapäeval, 2. aprillil kell 17 Tallinna Kaarli kirikus, dirigent on Andres Mustonen. Koorid laulavad kaasa kuut passioonikoraali eesti keeles, vastavalt soovile kas neljahäälses segakooriseades või ühehäälselt. Lisaks on soovi korral võimalus laulda kaasa ka viit saksakeelset koraali (samuti kas nelja- või ühehäälselt). 

Osalevad koorid saavad noodid Kooriühingust meili teel, soovi korral on huvilistel võimalik ka küsida noodinäidist raskusastmega tutvumiseks. 

Peaproov koos orkestriga toimub samal päeval orienteeruvalt kell 14, lisaks on plaanis laupäeval 1. aprillil koori peaproov. 

Kasuta ainulaadset võimalust Bachi suurteose ettekandes kaasa teha! 

Palume soovivatel kooridel registreeruda meiliaadressil [email protected] hiljemalt 10. veebruariks k.a., märkides ära: 
• Koori nimi 
• Koori liik (sega-, mees-, poiste, laste- või naiskoor) 
• Lauljate arv ja sopranite-altide-tenorite-basside arv eraldi 
• Dirigendi nimi ja kontakt (e-post ja telefon) 
• Kontaktisiku nimi ja kontakt (e-post ja telefon) 

Kuna osalejate arv on piiratud, siis – kes ees, see sees! 

Laupäeval, 21. jaanuaril kell 15 toimub Paide Muusika- ja Teatrimajas uute tantsude konkurss, mille eesmärgiks on saada uut, eesti rahvatantsust lähtuvat repertuaari erinevatele rühmaliikidele.

Seekordne konkurss on korraldatud mõeldes Ullo Toomile, kelle sünnist möödus sügisel 120 aastat. Konkursi eelvooru esitasid koreograafid 98 tantsu, millest žürii valis lõppkontserdile 35 tantsu. Avalikul kontserdil tantsivad edasipääsenud tantse rühmad Harjumaalt, Jõgevamaalt, Järvamaalt, Läänemaalt, Lääne-Virumaalt, Pärnumaalt, Põlvamaalt, Raplamaalt, Tallinnast, Tartumaalt ja Viljandimaalt.

Kell 15 algava kontserdi esimeses osas esitletakse publikule ja žüriile lastetantse, teises ja kolmandas osas aga lihtsamaid ja keerulisemaid täiskasvanute rühmadele mõeldud koreograafiaid. Lisaks on enne kontserti ja selle vaheaegadel võimalik tutvuda tantsupeomuuseumi näitusega tantsutaat Ullo Toomist.

Parimate tantsude autoritele on kultuurkapital pannud välja rahalised preemiad. Kontsert on publikule tasuta.

Päkapikud piiluvad, jõulutuled ehivad tänavaid ning kohvikutest möödujaile hiilib ligi hõrk piparkoogilõhn. Advendiaeg on käes, ning jõuluootus on end hubaselt ehitud kodudesse sisse seadnud. Varsti tuuaksegi tuppa jõulukuused, ning ühes kallitega oodatakse lumesajus saabuvat jõulutaati. 

Sel aastal poeb selle soojuse varjus südamesse paraku ka üks pigistav tunne. See tuletab meelde, et paljudelt on jõhkral kombel ära võetud võimalus perega soojas toas jõululaule laulda. Sõda Ukrainas on inimeste elu ja saatused segi paisanud. Vastu talve on ka rahuliku elanikkonna olukord muutunud väga kriitiliseks ning elektrikatkestused jätavad lisaks kodudele külmaks ja pimedaks ka elutähtsad institutsioonid, nende hulgas haiglad ja koolid. 

Hea tegu toob inimesed kokku, ning aitab luua midagi suurt. Taolise ühise ärategemise väge tuletavad meelde näiteks Tartu Maarja kiriku kellad, mis selle aasta jõuludel esimest korda üle 81 aasta uuesti löövad. Koguduse hingehoidja Lea Saar usub, et vajame väga oma ellu selliseid kogemusi, kus inimlikkus on suurem kui ideoloogia või õpetus.  „See annab meile võimaluse leida üles enda tõeline olemus – armastada ja olla armastatud. Jagada head ja hoiduda kurjast.’’ ütles ta, ning lisas: „Jutustan sellest, kuna väga paljud koorid üle Eesti on andnud toetuskontserte ja annetanud Maarja kiriku taastamiseks. Soov toetada ühe vana, sõjas hävinud pühakoja taastamist on liigutav ja annab sama tunde, kui olen tundnud laulukaare all seistes. Koos suudame me kõike!’’

Anna siilile särtsu!

Nii nagu suutsime vaid kolme aastaga kokku koguda vajaliku summa, et ehitada uuesti üles 1941. aasta sõjas hävinud Tartu Maarja kiriku torn, tulgem ka sel jõulukuul kokku, et aidata Ukrainat! Tänuväärse kampaania „Anna siilile särtsu!’’ raames saab igaüks anda oma panuse, et Ukraina elektrita jäetud haiglatesse ja koolidesse generaatoreid saata. Eesti Pagulasabi ja tänavakunstnik Eduard von Lõnguse ühise heategevusliku ettevõtmise tulemusena on  valminud toredad annetusmeened, mille seast saab igaüks valida omale meelepärase. Kogu sealse tulu eest soetatakse generaatorid, mis siis Ida-Ukraina haiglatesse ja koolidesse saadetakse. Rohkem infot siilile särstu andmisest leiate siit:  https://www.pagulasabi.ee/anna-siilile-sartsu. 

Tänavustel jõuludel peame teineteisele veelgi rohkem olemas olema. 2022. aasta on näidanud,  et maailmas toimub palju mõistuse – ning inimsusevastast. Selle kiuste loodame sel aastal, rohkem kui kunagi varem, et tuletaksime kõik endale meelde hoolimise väge, mis inimesi ka pimedamatel hetkedel kokku toob. Meie soovime teile headust ning julgust kinkida hingesoojust oma perele, kuid ka neile, kes seda hetkel enim vajavad.

Ilusat jõuluaega, ja anname kõik koos siilile särtsu! 

„Olles olnud laulupeo toimetajana päris mitme peo juures, usun inspiratsiooni jõusse, sisukuse ja ilu jõusse. Ja tean, et armas on see pidu meile siis, kui me oleme selleks ka koos pingutanud,” mõtiskleb XIII noorte laulupeo lastekooride liigijuht Ave Sopp saabuva peo ettevalmistustest. 

LIIGI KUNSTILINE TOIMKOND:

• Ave Sopp (liigijuht)
• Elo Üleoja
• Mai Simson
• Vilve Maide

KAVA:

• Olav Ehala / Juhan Viiding, Tõeline jõud
• Karin Kuulpak / Ernst Enno, Kodu
• Mari Kalkun / seade Rasmus Puur, Sata-sata!
• vaimulik rahvaviis Ridalast / seade Cyrillus Kreek, Nüüd hingvad inimesed

Saame tuttavaks, Ave Sopp! Palun rääkige, kuidas olete jõudnud muusikani ning mis teid töös täna inspireerib? 

Muusikakoolis käinuna oli väike aim, et muusika võiks olla see, millega end siduda.  Koorijuhtimiseni jõudsin samas täiesti juhuslikult. Kuigi ma algselt plaanisin minna õppima viiulit, aga ei saanud sisse, siis olin kuu aja möödudes koorijuhi usku ja seda tänu minu esimesele erialaõpetajale  – Merike Torole, kes oli ja on headuse kehastus. „On elu juhus vaid, ei maksa rohkem temalt nõuda. Kingiks said Sa kõik, et siniveele jõuda,“ on kirjutanud Enn Vetemaa. Nii ongi.

Minu töös inspireerib mind muusika tegemise värelus, mis võib tekkida Sinu ja lauljate vahel, olgu proovis või kontserdil.  

Millise mälestuse või kogemuse varasematest laulu- ja tantsupidudest võtate liigijuhina kaasa XIII noorte laulu- ja tantsupeole „Püha on maa”?

Dirigendina olen ma olnud laulu- ja tantsupeo protsessis ühe korra, „Maa ja ilma“ peol. Mis mind tookord hämmastas, oli tõdemus, et ükski laulja ei ole anonüümne. Ma mäletasin kõiki ja justkui nägin ka laulukaare all kõiki. Iga laulja hääl ja energia loeb.

Olles olnud laulupeo toimetajana päris mitme peo juures, usun inspiratsiooni jõusse, usun sisukuse ja ilu jõusse. Ja tean, et armas on see pidu meile siis, kui me oleme selleks ka koos pingutanud.  

Kuidas suhestub XIII noorte laulupeo lastekooride repertuaar peo üldise juhtmõttega „Püha on maa”?

Loodan, et hästi. Juhindusime laulupeo kunstilise juhi Pärt Uusbergi mõttest, et püha on maa, aga ka laiemalt – püha on maailm. Kui oma toreda naiskonnaga alustasime mõttetööd, mida me tahaksime lastele öelda, siis väga ruttu jõudsime selleni, et püha on iga inimene. Püüdsime valida väärtuslikke tekste, mis noort inimest toetaks, annaks talle jõudu. 

Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see teie hinnangul osalejatele esitab?

Peo repertuaar sai oma tervikus valmis kaunil ajal 2019. aasta peo järeltuules, kus ei olnud veel uduaimugi järgnevast. Püüdsime ka siis väga jälgida raskusastet. Seda, et laule oleks võimalik laulda erinevatel puhkudel – näiteks kooliaktustel ja jõuludel ning et võimalikult palju laule ühendkoori repertuaarist oleks ka eraldi lauldavad. Usun, et see püüd on ka realiseerunud. Kui kava oleks loodud hiljem, juba arvestades koroonaaja haavatavust, siis ma oleks kindlasti mahtu vähendanud. Repertuaari maht ongi kõige suurem väljakutse. Aga vägivaldselt nüüd lihtsalt midagi tervikust välja võtta ka ei saaks. Iga kivi on hoole ja armastusega laotud. 

Kuidas kollektiivid teie hinnangul koroonapandeemia üle elasid? Kas sel aastal 60. juubelit tähistanud noortepeo traditsioon on piisavalt tugev, et 40 aasta pärast oma 100. juubelit tähistada?

Aus vastus – ma ei tea. Lühemas perspektiivis oleksin märtsis ehk targem, pärast esimesi eelproove. Ka näiteks juba sel õppeaastal on tulnud teha tööd lainetena, kus pool koosseisu on puudu, kusjuures lastekooris on palju lauljaid, kes on jätnud justkui mitu astet vahele, sattudes ühehäälsusest kolmehäälsusesse. Küsimus on, kui palju tuleb neid laineid veel. Kas meil jätkub piisavalt tööaega? Õnneks on heaks abivahendiks häälepartiid, aga need ei asenda iial tegelikku täisväärtuslikku kooriproovi.

Noorte kollektiive haavab minu arvates pandeemiast tugevamalt õpetajate ja soodsa keskkonna puudus. Täiskasvanud kollektiive on pandeemia mõjutanud ilmselt enam. Paljud lauljad on leidnud uued väljundid. On ka koore, kes on tegevuse sootuks lõpetanud. Mingi osa aga kindlasti taastub ka 2025. aasta peo tuules. 

Pidu on tipp. Selles on energia, mis paneb liikuma. Aga seda, mis liigub, seda pidu ise ei loo. Ehk kas noorte peod, kus kõlab erinevalt liikidelt mitmehäälne a cappella laul, on 40. aasta pärast alles – ma ei tea. Sest noorte peo alus, aga tegelikult ka suurte peo alus on „kool, mis laulab“. Kui ei ole koolis koorilaulu soodustavat keskkonda, häid, motiveeritud õpetajaid, siis traditsioon võib olla, aga see on hääletu.
Küsin endalt, mida mina saan teha? Aidata luua jätkuvalt võimalikult sisukaid pidusid, mis puudutaksid. Et tekiks võimalikult palju liikuma panevat jõudu. 

Selleks ajaks, kui XIII noorte laulupeo lastekooride liigijuht Ave Sopp loomekorjetalgutele laekunud lugusid läbi kuulas, oli suur osa liigi repertuaaripuslest juba paika loksunud – vaja oli veel üht kaunist sisukat laulu, soovitatavalt a capella. „Kuidagi on ikka nii, et sulle peab see muusika ja mõte pähe kukkuma ja tänu loomekorjetalgutele see juhtus,” meenutab Sopp. Nii jõudiski temani „Kodu”, mille autoriks Karin Tuul (Kuulpak). 

Karin Tuul räägib, et „Kodu” sai esmalt loodud Eesti Vabariigi aastapäevaks ja originaalversioonis esitas seda Eesti Naislaulu Selts. Tollal otsis Tuul teksti, mis sobiks kodumaa sünnipäeva konteksti ja sattus Ernst Enno luuletuse „Kodu imelisem töö” otsa. „See luuletus on iseenesest hästi lihtne ja siiras – autor maalib looduspildi kodumaast ja selle armastamisest,” võtab helilooja kokku Ernst Enno tekstiga seotud tunde. „Laulu kirjutades lähtun ma tekstist, see on kõige alus, muusika peab kandma edasi teksti sisu,” räägib Tuul.

Liigijuht Ave Sopp kiidab, et Karin Tuul tajub koorijuhina hästi koori ja tema võimalusi. „Ta on teinud oskuslikult kauni meloodia, lisaks on seal väga sisukas tekst. Ja mis kõige olulisem – tal on loomulik minek, kulgemine kulminatsiooni ja sealt tagasi. See muusika ise tõstab koori üles,” räägib Sopp. Ehkki Tuul on kooriheliloojana tegutsenud umbes kaheksa aastat, on see esimene kord, kui tema laul kõlab laulupeol.

„Kõik sai alguse sellest, et me küsisime – kus on sinu tõeline jõud?” räägib Ave Sopp lastekooride liigi repertuaari kujunemisest ja lisab, et kava sündis häbematult kiiresti, ühe inspiratsioonitulega. „Kodu” sobis teiste lugude kõrvale tervikusse. „See laul tõstab esile väärtuse, mis on meie kodus, vanemates. Ja toob esile, et see nii öelda vanemate põlv ei lõpe ära isa ja emaga, vaid on tegelikult oluliselt suurem ja tugevam ring ka nendega, keda meie seas enam ei ole,” räägib Sopp.

Oluliste väärtuste esiletoomist peab tähtsaks ka loo autor. „Minu jaoks on oluline, et see teos ja selle laulmine tekitaks lauljates kodutunde. Mis iganes see kellegi jaoks siis on – on see lapsena peitusemäng, mõni nostalgiline hetk, vanaema küpsetatud pannkookide söömine või perega looduses viibimine. Loodan, et kõik leiavad selle, kuidas laulu oma kodutundega seostada,” räägib Tuul. 

Liigijuht Ave Sopp tõdeb, et lugu ei anna ennast nii kergelt kätte kui oleks võinud arvata, samas on ta juba näinud, et kui ühel hetkel tekib lastel musitseerimise vabadus, siis tegelikult meeldib laul neile väga. „Me kõik hindame oma elus ilu ja selles laulus on lihtsalt nii palju ilu,” sõnab Ave Sopp.

„Mind inspireerib tantsijate individuaalne areng ja kui näen, et nad mõtlevad kaasa,” räägib 3.-4. klasside segarühmade liigijuht Kristiina Siig oma tööst. Vestlesime liigijuhiga, et rohkem teada saada temast, 3.-4. klassi segarühmadest ja repertuaarist ning uurisime, kui tugevana Siig noortepeo traditsiooni jätkumist näeb.

LIIGI KUNSTILINE TOIMKOND:

• Kristiina Siig (liigijuht)
• Helen Reimand (assistent)

KAVA:

• Liigitantsud: Ruttame koos Ene Jakobson/ Piret Laikre „Sportlik kõnd 4 ja 3“/ seade tantsupeole Arno Tamm
• Tantsime pulkadega Kristiina Siig/ Mihail Vaga “Polka” (Muhu), Villem Ilumäe “Leikade Liiso” (Lääne-Nigula)/ seade Arno Tamm
• Pulgatants Elo Unt/ Peeter Piilpärk “Lubja talu omaniku noorema tütre kosjalugu” (Jõelähtme) / seade Matis Leima
• Ühistantsud: Oige ja vasemba Ullo Toomi seade/ rahvaviis; Finaal Üle mere Rasmus Puur/ Indrek Koff

Saame tuttavaks, Kristiina Siig! Jutustage palun, kuidas olete jõudnud tantsuni ning mis teid teie töös täna inspireerib?

Tants on mind terve elu saatnud. Kui sündisin, õppis ema ülikoolis tantsujuhtimise erialal. Suure osa oma lapsepõlvest käisin temaga trennides kaasas. Hiljem hakkasin ise tantsima ja trennides käima ning läksin ka Eesti Tantsuagentuuri tantsukooli, mille esimese lennu vilistlane ma olen. Ülikooli läksin õppima koreograafiat.

Tantsuõpetaja ei ole alati kerge olla. Mõni päev on pingeline, motivatsiooni on vähem ja tundub, justkui kõik käiks üle pea. Kuid kui istun korraks maha ja võtan hetke mõtlemiseks, jõuan iga kord järelduseni, et olen õiges kohas ja see, mida tantsuõpetajana teen, on väärtuslik. Enim inspireerib mind, kui näen, et tantsijad arenevad individuaalselt ja mõtlevad kaasa. Just hiljuti parandasin trennis üht poissi, kelle põlv oli harjutust tehes kõver. Pärast nägin, kui süvenenult ta sama harjutust tegi ja ise oma viga korrigeeris.

Millise mälestuse või kogemuse varasematest laulu- ja tantsupidudest võtate liigijuhina kaasa XIII noorte laulu- ja tantsupeole „Püha on maa”?

Kui olla piisavalt kaua tantsupidudel tantsija või õpetaja, hakkavad mälestused ühte sulama. Keeruline on tuua välja üht mälestust, sest eredaid hetki on olnud palju. Eesootavale noortepeole võtan endaga kaasa mälestused ja kogemused eelmisest noortepeost „Mina jään”, sest just siis oli mul au olla esimest korda 3.-4. klasside segarühmade liigijuht. Vahva on võrrelda sama protsessi erinevatel aastatel ja märgata, mis töötas tookord paremini, mis toimib võib olla see aasta.

Kuidas asetub XIII noorte tantsupeo 3.-4. klasside segarühmade repertuaar tantsupeo etendusse nimega „Sillad”? 

Repertuaari iseloomustab meie liigi tantsijate olemus – julgus, pealehakkamine, mängulisus ja võistlushimulisus. Kuna noorte tantsupeo kontserdi pealkiri on „Sillad”, jutustab iga liik lugu erinevatest sildadest, mida elu jooksul ehitame. Meie liik räägib sildadest õdede-vendade vahel. Kolmandate ja neljandate klasside lapsed ei ole enam väikesed mudilased, kuid samas pole nad ka veel iseseisvad noorukid. Kui täiskasvanutega võib olla sellises vanuses veel veidi keeruline suhestuda, siis vanemad õed-vennad on nende jaoks ehk olulised eeskujud, keda proovitakse jäljendada.

Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see teie hinnangul osalejatele esitab?

Repertuaari valides ja luues pidasin silmas, et see toetaks pedagoogiliselt noorte tantsijate arengut. Koordinatsiooni, täpsust ja üldist osavust aitab eriti hästi arendada tants, milles kasutame rekvisiitidena pulkasid. Samas tantsus esineb paaris pöörlemisega polka, mis arendab üldtantsulisi oskusi. 3.-4. klasside jaoks on polka päris paras pähkel. See vajab harjutamist, kuid ei ole üle jõu käiv. Teises tantsus pakub väljakutset vahelduv taktimõõt – lapsed peavad tantsides ära tajuma rühtmivahetuse ja muusikas püsima.

Kuidas kollektiivid teie hinnangul koroonapandeemia siiani üle on elanud? Kas sel aastal 60. juubelit tähistanud noortepeo traditsioon on piisavalt tugev, et 40 aasta pärast oma 100. juubelit tähistada?

Tallinnas töötades ei ole ma enda ümber näinud, et pandeemia oleks väga tugevalt kollektiive mõjutanud. Küll aga saab öelda, et üle Eesti on rahvatantsu harrastajate arv siiski vähenenud, eriti väikestes linnades-külades. Aga loodan, et see paraneb aegamööda ja inimesed leiavad taas tee rahvatantsuni.

Kui õpetajad ja valdkonna eestvedajad ei kaota oma senist jõudu ning jätkavad samas vaimus, ei kao noortepeo traditsioon. Muidugi on vaja kogu aeg ajaga kaasas käia ning vajadusel luua või parandada erinevaid toetavaid süsteeme. Õpetajate puudust mina hetkel ei taju. Kuid murekohana näen seda, et rahvatantsuõpetaja potentsiaaliga inimesed ei lähe ülikooli tantsu õppima. Arvan, et ei osata ega juleta tantsu, ammugi rahvatantsu pidada tõsiselt võetavaks tööks. Seetõttu ei tule valdkonda piisavalt juurde tantsualase kõrgharidusega õpetajaid. Kõik õpetajad ei pea kindlasti olema lõpetanud koreograafia eriala ja vajame ka väga neid, kes õpetavad rahvatantsu muu elukutse kõrvalt. Aga usun, et valdkond areneks tervikuna veelgi paremini, kui õpetajate hulgas oleks ka just tantsule spetsialiseerunud ja selles valdkonnas elukutselistena töötavaid inimesi.

Pühapäeval, 4. detsembril kogunesid pea paarsada rahvatantsu- ja võimlemisõpetajat üle Eesti hommikust alates oma kodudes arvutite ette, et osaleda tantsupeo mentorseminaridel ning saada liigijuhtidelt kasulikke täpsustusi ja nõuandeid eelproovideks valmistumisel.

Päev algas juba kell 9.30 kõikidele õpetajatele mõeldud mentorkoolitusega, kus räägiti üle see, kuidas teises eelproovis kollektiive hinnatakse ning tutvustati vastvalminud hindamismaatriksit. Edasi kulges päev erinevate rühmaliikide kaupa – iga liigi tantsuõpetajad said veebi vahendusel kohtuda enda liigijuhi ja assistendiga, kes võtsid detailitäpsusega õpitavad tantsud läbi ja vastasid tekkinud küsimustele. Kokku toimusid päeva jooksul üheksa eri liigi mentorseminarid.

Otepää Gümnaasiumi tantsuõpetaja Kaire Ojaveel on noortepeole pürgimas neli rühma, seega veetis ta veebiseminaril mitmeid tunde. „Kõik oli väga hästi läbi mõeldud ja kulges kenasti kellaajaliselt. Liigijuhid vastasid esitatud küsimustele ja olid kokku pannud oma liigitantsude olulised märksõnad, millele veel tähelepanu pöörata, samuti tutvustati hindamiskriteeriume liigisiseselt,” kiitis Ojavee head päevakorraldust. Ka XIII noorte tantsupeo tantsutoimetaja Vaike Rajaste tunnustas meeskonda, kes oli väga põhjalikult repertuaari tutvustused ja täpsustused ette valmistanud – erilist tähelepanu pöörati just sellele, millest sõltub rühma esituse hinne. 

Ehkki võiks eeldada, et veebi teel kohtudes igatsesid õpetajad näost näkku suhtlemist ja võimalust muljeid vahetada, siis tegelikult kostis mitmel korral seda, et just Zoomis korraldatud mentorseminar oli hea idee. „Kuna suveseminar augustis andis mõnusa tunde, hea emotsiooni ja võimaluse suhelda, siis seekord ei tundnud sellest puudust,” räägib Ojavee. Kohila tantsuõpetaja Ulvi Mägi tõi positiivsena välja võimaluse teha märkmeid laua taga istudes, mitte nö põlve peal – see aitas paremini keskenduda. 

XIII noorte tantsupeo pealavastaja Agne Kurrikoff-Hermani sõnul on mentorseminar peole liikumise teekonnal alati üks olulistest etappidest, kuid tavaliselt on selline kohtumine toimunud peoprotsessis ühel korral – kahe eelproovi vahel. Vaike Rajaste lisas, et varasematel aastatel on õpetajatel olnud võimalus pöörduda küsimuste ja muredega liigijuhtide poole isiklikult, kuid nüüd oldi kõik ühes infoväljas ning võimalikele küsimustele ja murekohtadele said vastused ka need, kellel veel ei olnud küsimusi tekkinud või kes olid tõlgendanud repertuaari omamoodi. „Selline seminarivorm andis võimaluse veel enne esimest eelproovi pöörata tähelepanu repertuaari detailidele,” toob Rajaste välja. 

Tantsuõpetajatel jätkus kiidusõnu lisaks toimunud seminarile ka eesootava peo repertuaari kohta. Ulvi Mägi, kes valmistub peoks Kohila Gümnaasiumist lausa kuue rühmaga, kiidab lustlikke ja rõõmsaid tantse, mis lastele hästi sobivad. Vanemate liikide tantsud on Mägi sõnul küll „parajad pähklid”, kuid kui soov peole saada on suur, ollakse pingutuseks valmis. Tartu Miina Härma Gümnaasiumis rahvatantsu õpetava Anita Kreeni sõnul meeldib peo repertuaar ka noortele. „Gümnaasiumirühm ütles, et pusimist on üksjagu, aga see hoiab ära rutiini ja sunnib pingutama.”

Rääkides tantsurühmade olukordadest, ei saa üle koroona-aja mõjust koolinoorte rühmadele. Ehkki kolm õpetajat tõdevad, et neil on olukord hea, sest rühmad, kellega peo poole teel olla, on olemas, ei ole koroonaeelne seis veel siiski päris saavutatud. Ulvi Mägi räägib, et kõik rühmaga seotud tegevused võtavad tavapärasest enam aega. „Kahju on sellest, et meie seas on kogu aeg nii palju haigestujaid. Näiteks pole meil õnnestunud kordagi saada neiduderühmaga kokku täiskoosseisus – ikka on keegi haiguse pärast eemal,” räägi Mägi. 

Aga vaatamata mõnedele murenootidele on nii tantsupeo meeskonnal kui ka õpetajatel silm säramas ja ootus suvise peo ees suur. „Rõõmu tegi väga rohke seminaripäevast osavõtt. Juhendajate pühendumist sel teekonnal tõestasid koha peal esitatud julged küsimused,” räägib pealavastaja Kurrikoff-Herman. Tema sõnul andis kohtumine rõõmu ja rahu südamesse, et ollakse koos teel. Head meelt tegi see, kui juhendajad rääkisid julgelt sellest, kui kaugel õpetamisega ollakse, mis teeb enim muret ja rõõmu, jagati ka nippe õpetamisel või laste meeleolu ja tantsutahte hoidmisel. 

„Kogu seminaripäev tõi meid juhendajate ja meeskonnaga teineteisele lähemale, mis omakorda paneb ootama järgmist kohtumist – sedapuhku siis juba esimeses eelproovis,” võttis Agne Kurrikoff-Herman kokku meeskonda valdavad tunded.

Laulu- ja tantsupeo omaloomingu korjetalgutest saabus tantsupeo repertuaari ka 3.–4. klassi tantsijatele tants „Ruttame koos”. Nii tantsu koreograaf Ene Jakobson kui helilooja Piret Laikre leiavad, et nagu pealkiri ütleb, on tegu ühe rutaka tantsuga. Vestlesime autoritega ja uurisime, kuidas tants ja muusika kokku said ning millised on ootused esitajatele.

Ene Jakobson, kuidas sündis tants „Ruttame koos”?

Tants „Ruttame koos” valmis eritellimusena tantsupeo pealavastaja Agne Kurrikoff-Hermani poolt. Muusika algvariant oli Piret Laikre looming, „Sportlik kõnd 4 ja 3“, millele tegi uue seade muusik Arno Tamm.

Muusika oli lavastusmeeskonna poolt juba eelnevalt valitud. See on hoogne ja värvikas muusikapala. Kokkuvõttes sai palju proovitud ja katsetatud, et sünniks ilus tervik.

Nii pealavastaja kui liigijuht usaldasid minu tunnetust ja ilmselt ka kogemust tajuda muusikat. Sain võimaluse luua muusikale just 3.–4.klassi lastele sobiv koreograafia, mis sobitub kenasti noorte tantsupeo  „Sillad” repertuaari. Antud tantsu loomiseks sain inspiratsiooni eelkõige muusikast, mis on rõõmus ja kerge kõlaga. Tantsu mõtlesin enamjaolt välja kevadel-suvel, kui tantsijad olid suvepuhkusel. Seega väikestele tantsijatele sain oma koreograafiat edastada alles 2021. aasta augustis, Sõlekese treeninglaagris Karepal.

Tantsu õpetamist alustasin päkkadel jooksusammude harjutamisest ¾ taktimõõdus, sest see ei ole lastele just kõige lihtsam. Koreograafiat luues kasutasin ka hüpaksamme, kükki laskumisi ja plaksukombinatsioone. Need on lastele alati arendavad tegevused. Peale väikest harjutamist tundus, et sammustik on eakohane ja loodu kõnetab lapsi. Lastetantse luues mõtlen alati, et tants oleks ühtlasi ka tantsijat arendav ja tooks sära lapse silmadesse.

Millest see tants räägib? Mis tähendus on tantsu pealkirjal?

3.–4. klassi lastes on palju tegutsemistahet ja vallatust, rõõmu joosta ja avastada. Siit ka tantsu pealkiri „Ruttame koos”, sest tantsus on palju rutakust, liikumist erinevates joonistes, plakse, mis tulevad lustist ja sõpradega kohtumisi.

Milliseid väljakutseid see tants tantsijatele esitab?

Teadsin, et selle liigi teine tants, mis oli juba varem valminud, on lastele suurem väljakutse. Seega tundus, et kõrvale oleks oluline luua midagi lihtsamat ja siirast tantsurõõmu pakkuvat. Töötan ise laste kollektiiviga ja teadsin, et pärast pandeemia-aastaid vajatakse natuke kergemat tantsu. On oluline, et liigitantsudel oleks omandamises tasakaal, väljakutset, tantsija arendamist, aga samas ka mõnusat lustimisvõimalust.

Piret Laikre, kuidas teil tekkis idee osaleda laulu- ja tantsupeo loomekorjetalgutel?

Tegelikult osalesin oma südames sajaprotsendiliselt laulupeo lauludele panustades. Saatsin sinna enda paremiku, mis aastatega kirjutatud ja tegin ka ühe kooriloo spetsiaalselt juurde, aga… kahjuks mitte ühtegi ei valitud. See kurvastas mind muidugi väga, aga talgutel otsiti paralleelselt ka tantsupeole uut muusikat. Mõtlesin, et ahh… kuna mul oli värskelt liikumisõpetuse plaadilt “Kollane” kohe instrumentaalpalu võtta, siis võiks ju kaks enda lemmikut sinna saata. 

Sealt ootasin positiivset vastukaja veel vähem kui laulupeolt, kuniks ühel ilusal suvepäeval helistas mulle Agne Kurrikoff-Herman ja andis teada, et minu mõlemad lood on tantsupeo komisjoni poolt tähelepanu pälvinud ning täiesti tõenäoline, et lähevadki käiku. See sõltus siis sellest, kas tantsud hakkavad toimima ja kuidas kava kokku kujuneb. Minu suureks üllatuseks läksidki mõlemad lood läbi –  „Ruttame koos” ja „Labajalg”. See rõõmustas mind muidugi üliväga!

Muusika algne pealkiri oli  „Sportlik kõnd”? Millest selline pealkiri?

See lugu on tegelikult aastatetagune – aastast 2014. Ma juhendasin tol ajal sellist vokaalansamblit nagu Häälemaa. Ja kuna kaks lauljatest, Elo Toodo Jakobs ja Viljar Kuusk, olid ka väga head viiuldajad, siis mõtlesin, et küll oleks tore vahelduseks teha ka särtsakas instrumentaalpala. Seejärel jäi ta mõneks ajaks seisma, kuniks 2018. aastal hakkasin tegema koos Tuuli Jukiga üht liikumisõpetuse plaati  „Kollane”. Seejärel mõtlesingi, et äkki leiab sellele loole ka rakendust. Pealkiri saigi pandud selle järgi, mida selle loo saatel teha saaks – näiteks sportlikult kõndida.

Ja siis muutus  „Ruttame koos” pealkirjaks?

Tõepoolest. Kuna  „Sportlik kõnd” ei kõlanud pealkirjana hästi ja tantsupeo tantsu nimeks sai  „Ruttame koos”, siis olin kohe nõus seda muutma. Üks ruttamine see lugu ju ongi ja pealkirjana väga hea ja tabav. 

Kas muusikat tuli kuidagi tantsule kohandada või seada või on kõik jäänud täpselt nii, nagu see algselt kirjutatud sai?

Pean tunnistama, et ma pole tantsu autoriga kunagi kohtunud ega suhelnud ning tantsu ma pole samuti veel näinud. Ju siis kõik selle loo puhul toimis ning polnud vajadust. Küll aga olen ma suhelnud loo arranžeerija Arno Tammega, kui see lugu oli kujundamisel ja salvestamisel ja olen tema nägemusega väga rahul. Esitajaskond on muidugi palju suurem ja uhkem, kuid loo olemus on väga kodune ja sarnane algsele. Igal juhul on see kõik minu jaoks väga põnev ja ootan seda hetke väga, kui kogu tervikut näen. 

Kas olete veel kokku puutunud väiksematele tantsijatele muusika loomisega? 

Jah! Jõgeva tantsuõpetaja Ave Anslani kaudu oli võimalus kirjutada mõned aastad tagasi kaks tantsu: 2. klassi rahvatantsijatele üks rõõmus lugu “Päiksega” ning III Eesti naiste tantsupeole kirjutatud  „Perelugu”. Ning 2019. ja 2022. aastal olen andnud välja ka kaks liikumisõpetuse plaati  „Kollane” ja  „Sinine”, mis on suunatud samuti väiksematele lastele. See ei ole nüüd rahvatantsuga otseselt seotud, kuid nagu näha, on  „Kollase” plaadilt kaks pala tantsupeole jõudnud. Olen aru saanud, et lood on nagu pere lapsed, mis lähevad laia maailma oma elu elama.

Torupillide liigijuht Katariin Raska räägib, mis teda paelub torupilli juures, miks torupilli mängija peaks rahvamuusika peo teekonna ette võtma ja kuidas repertuaar arendab pillimängijat. 

LIIGI KUNSTILINE TOIMKOND

• Katariin Raska (liigijuht)
• Merike Paberits (assistent)

KAVA:

• Torupillikuninganna kroonimine (uudislooming, autor Margo Kõlar)
• Lutusarvelugu (pärimuslik, mänginud Mihkel Alaver sarvel, Viru Jaagupi khk, Ants Pärna torupilli sõrmilisel, Halliste khk,  Peeter Ots sikusarvel, Urvaste khk/seadnud Tarmo Kivisilla)
• Jaan Ranna labajalad (pärimuslik, mänginud Jaan Rand parmupillil ja kandlel, Kirbla khk/seadnud Katariin Raska)
• Valsid Torupilli Jaak ja Sepp Jaak (pärimuslik, mänginud Torupilli Jaak torupillil, Jämaja khk, Sepp Jaak parmupillil, Anseküla khk/seadnud Katariin Raska)
• Hopastilla ja Trallilugu (pärimuslik, mänginud Tõnu Eslon torupillil, Kuusalu khk/seadnud Merike Paberits)

Tere, Katariin Raska! Jutusta palun, kuidas oled jõudnud rahvamuusikani ning mis teid täna töös inspireerib?

Rahvamuusikani jõudsin torupilli kaudu. Julgen pakkuda, et torupill jäi mulle kõrva kuskilt filmist. Minus on alati suurt huvi äratanud torupilli kõla ja olemus. Teadmata midagi eesti traditsioonilisest muusikast, sattusin põhikooli lõpul šoti torupilli õppima ja edasi viis tee juba eesti pilli ja muusikani.

Minu töös inspireerib mind endiselt minu käsitletav pill (mängin lisaks ka parmupilli ja saksofoni). 

Millise mälestuse või kogemuse varasematest laulu- ja tantsupidudest võtad liigijuhina kaasa XIII noorte laulu- ja tantsupeole „Püha on maa“?

Üheskoos loomise kogemuse. See on see, miks võiks iga torupillimängija selle teekonna ette võtta ja mis mind liigijuhina motiveerib mängijaid innustama. Toon välja siinkohal just torupillimängijad, sest see sektsioon on teistest pisut erinev. Meil moodustavad liigi üksikmängijad, mis tähendab, et mängijad harjutavad ja valmistuvad peoks peamiselt iseseisvalt. Seetõttu peangi neid vahel tagant utsitama meenutades, et see on tõesti seda kõike väärt.

Kuidas suhestub XIII noorte laulu- ja tantsupeo rahvamuusikapeo torupillide repertuaar rahvamuusikapeo üldise juhtmõttega „Päriselt“?

Tahaks loota, et hästi. Lood, mis oma koha repertuaaris leidsid, on enamjaolt sellised, mida on juba varem mängitud või mis on levinud torupilli mängijate seas. Seaded on loodud selliselt, kus igal partiil on oma kindel roll, mis tervikuna loobki selle päris, ühiselt loodud tulemuse. Kusjuures kõlapilt on minu arvates väga kaasaegne, ühendades tänapäeva noored ja vanad pillilood.

Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see teie hinnangul osalejale esitab?

Esiteks tahaks kindlasti välja tuua seda, et kuna meie maal torupillimängijad omavahel üldiselt nii mitmekesi koos ei mängi, siis juba koos mängu kogemus arendab kõikvõimalikke oskusi. Üldiselt mu üheks eesmärgiks repertuaari kokku pannes oli see, et väljakutseid võiks lugudes leiduda erinevale mängutasemele. Kui juba nii mitu torupilli kokku saab, siis tuleb võimalust kasutada ja seda pilli oma täies hiilguses esitleda. Olen kindel, et peale pidu kogeb iga mängija, et on sammu võrra osavamaks mängijaks saanud ja ka mina seal hulgas.

Kuidas kollektiivid teie hinnangul koroonapandeemia siiani on üle elanud? Kas sel aastal 60. juubelit täistanud noortepeo traditsioon on piisavalt tugev, et 40 aasta pärast oma 100. juubelit tähistada?

Torupilliliigi iseärasuse tõttu ei ole ma kollektiividega kokku puutunud, aga julgen arvata, et pandeemia on tänaseks ajalugu. Kõik juba toimetavad saabuva peo rütmis. Peole tahtjaid on ju alati rohkem kui lavale ära mahub ja eks osalemise soov iseenesest on juba omaette motivatsiooniks teekond ette võtta. Jaguks õpetajatele ja juhendajatele vaid veel riigipoolset lugupidamist ja toetust. 

Palun tutvustage ennast meie lugejatele – milline on teie igapäevatöö Hiiumaal ja kuidas teist laulu- ja tantsupeo kuraator sai?

Olen elupõline hiidlane, ning kuraatoritöö juurde sattusin ma läbi enda igapäevaste, rahvakultuuriga seotud tegemiste. Olen Eesti Rahvakultuuri Keskuse Hiiu maakonna rahvakultuurispetsialist ja tantsujuht Kärdla Kultuurikeskuses. 

Tantsu- ja laulupeo protsessiga olen ma tegelikult seotud juba kooliajast, mil tantsijana pidudest osa võtsin. Peo lavastuspoolega olen tuttav aastast 1987, mil Angela Arraste assistendina noorte peol oma esimese väljakukogemuse sain. Aastal 1994 olin ma juba ise lavastajana ja rühmajuhendajana tantsupeol. Lavastasin Lääne-Eesti plokki, kus minu juhendatav nais- ja segarühm kaasa lõid. Seega on mul lisaks ka muid ülesandeid kogunenud. Kolmel toolil muidugi korraga istuda ei saa, ning asjada hõlpsaks toimimiseks on mul abiks meeskond, kellega teeme palju eeltööd, et kõik peol ja väljakul sujuks. 

Mida laulu- ja tantsupeo kuraatori roll teie jaoks tähendab?   

Kuraatori roll on väga oluline just maakonna ja meie puhul saare vaates. Kuraatorina pean märkama registreerimata jäänud kollektiive, et neid peoprotsessiga liituma julgustada – olen olemas kõigile tantsijatele-lauljatele ja pillimängijatele, et nad ikka peole jõuaks. Veel vastutan selle eest, et peolisteni jõuaks vahetu ja õige informatsioon ning igakülgne abi. 

Kui kaua olete kuraatoritööd teinud?

Mina olen seda rolli Hiiumaal juba 1997ndast aastast kanda saanud.

Kuidas ettevalmistused XIII noorte laulu- ja tantsupeoks Hiiumaal on kulgenud? Millised on suurimad väljakutsed järgmise aasta noortepeoks valmistumisel?

Meie eelproovid toimuvad valdavalt Haapsalus. Kuigi neis osalemine on suur ajaline ettevõtmine, on see väärtuslik, et tantsija ja laulja saaksid tunda end osana suuremast seltskonnast. Neid sõpru, kes tantsivad samu tantse või laulavad samu laule on veel – ja tegelikult päris palju. See annab noortele võimaluse teisi omasuguseid näha ja kuulda, ning võimaldab ka õpetajatel võrdlusmomendi tekkimist, sest tihti on Hiiumaal peoliigis ainult üks kollektiiv 

Praegu on ettevalmistuse aeg ja uueks aastaks loodame kõik rivis olla. Võibolla natuke murelikuks teeb asjaolu, et põhikooliastmes on tantsurühmades puudu poistest, kes reeglina rohkem spordiga tegelevad. Need kaks toredat rühma, kus poisid tantsivad, ning kes tantsupeole püüdlevad on gümnaasiumiastmes tekkinud noorte segarühm ja pererühm. 

Kui palju kollektiive Hiiumaalt XIII noorte laulu- ja tantsupeo poole teel on?

Hiiumaalt on liitunud 17 kollektiivi (6 laulukoori, 2 tantsurühma ja 9 võimlemisrühma), mis on meie pisikese maakonna kohta väga hea. Kogu saare õpilaste arv on kuskil 870 ja peoprotsessis on osalejaid umbes 250, ehk kuskil kolmandik meie õpilastest – laulukoorides laulab 138 õpilast ja tantsusaalis on  112 õpilast. 

Maakond näitab end terviklikus ilus laulu- ja tantsupeo rongkäigus – millega Hiiumaa meid sel korral rongkäigus üllatab?

Hiiumaaga on rongkäigus lõbus, sest ta on nii pisike. Me üritame ennast oma maakonna rahvarõivais ikka suuremaks teha, aga juhtub alati see, et laulja ja tantsija on nii elevil, ja lauluväljakule rutates jääb meie väike rongkäigu jupp veel väiksemaks. Silmapilk, ning Hiiumaa on juba möödas. Me peamegi mõtlema, et kuidas see niigi pisikene lõik sel aastal suuremaks saada. 

XIII noorte laulu- ja tantsupeo juhtmõte on „Püha on maa“ . Mis on need kõige erilisemad paigad või lood või väärtused, mida Hiiumaa lapsed võiksid oma kodust pühana oma ellu kaasa võtta?

Hiiumaa laps on õnnelik laps, sest tal on päris oma maakilluke suures meres. See annab hiidlaseks olemise mõnu ja kindluse, et mis ka ei juhtuks, üks lapike maad on alati temaga. See on väärtus, mille saab uhkelt oma seljakotti pista teel suurde ilma.

Palun tutvustage ennast meie lugejatele – milline on teie igapäevatöö Raplamaal ja kuidas teist laulu- ja tantsupeo kuraator sai?

Tegelikult ei töötagi ma enam Raplamaal, vaid hoopis Tallinnas, kus igapäevaselt askeldan IT-valdkonnas, kuraatoritööd teen selle kõrvalt. Varem olin oma kodukandis Raplamaal, kus töötasin Eesti Rahvakultuuri Keskuse rahvakultuurispetsialisti ametikohal. Kuna töötasin selles ametis, tegi omavalitsuste liit mulle ettepaneku noorte laulu- ja tantsupeo kuraatoriks hakata. Võtsin selle pakkumise suure rõõmuga vastu ja nüüd, kui sügisel töökohta vahetasin, otsustasin kuraatoritöö endaga siiski kaasa võtta.

Mida laulu- ja tantsupeo kuraatori roll teie jaoks tähendab?

Minu jaoks on see väga suur au. Laulu- ja tantsupidu on alati mul hinges olnud, alates 2003. aastast olen sellega vähemal või rohkemal määral seotud olnud. Olen osalenud nii laulja, tantsija kui ka vabatahtlikuna. Nooremana vaatasin laulu- ja tantsupeo eestvedajaid suure imetlusega. Nüüd on väga uhke tunne töötada koos nende vägevate inimestega üle Eesti, õppida ja areneda ning panustada millessegi nii pühasse.

Kui kaua olete kuraatoritööd teinud?

Seekordne laulu- ja tantsupidu on minu kui kuraatori jaoks esimene. Töö on minu jaoks uus ja põnev. Kuigi teen kuraatoritööd esimest korda, tunnen end selles rollis hästi, sest olen saanud harjutada. Näiteks 2019. aasta peol „Minu arm” oli mul võimalus olla Raplamaa kuraatori assistent.

Kuidas ettevalmistused XIII noorte laulu- ja tantsupeoks Raplamaal on kulgenud? Millised on suurimad väljakutsed järgmise aasta noortepeoks valmistumisel?

Ettevalmistused on läinud hästi – eelproovid on paigas, rongkäik on kavandamisel ja kokku on pandud meeskond, mis maakonnas noortepeo teemadega tegeleb. Uuel aastal hakkame eelproove läbi viima ja tegelikult alles siis algab kõige mahukama töö tegemine.

Arvan, et suuremad väljakutsed selguvad alles järgneval poolaastal, mil hakkavad toimuma eelproovid ja kätte jõudma peonädal. Minu enda jaoks on ilmselt aga suurim väljakutse see, et kuidas teises valdkonnas töötades seda protsessi võimalikult hästi vedada. Aga usun, et kõik laabub kenasti, sest mulle on toeks inimesed, kes aitavad mind korraldusega.

Kui palju kollektiive Raplamaalt XIII noorte laulu- ja tantsupeo poole teel on?

Noortepeole on meie maakonnast teel umbes 70 kollektiivi. Võrreldes eelmise noortepeoga on see number veidi suurem. Seda on hea näha, et meil on ägedaid inimesi, kes sütitavad lapsi ja noori tegelema laulu, tantsu ja pillimänguga ning et see liikumine on endiselt meie noorte seas populaarne.

Maakond näitab end terviklikus ilus laulu- ja tantsupeo rongkäigus – millega Raplamaa meid sel korral rongkäigus üllatab?

Hiljuti selgus meie maakonna kujunduse ideekonkursi võitja ja nüüd käib rongkäigu kavandamine täies hoos. Kuna kogu kavandamisprotsess on veel algusjärgus, ei saa ma midagi kindlat öelda. Kuid tean, et Raplamaa kujundus tuleb lustakas nagu noortepeole kohane.

XIII noorte laulu- ja tantsupeo juhtmõte on „Püha on maa“. Mis on need kõige erilisemad paigad või lood või väärtused, mida Raplamaa lapsed võiksid oma kodust pühana oma ellu kaasa võtta?

Iga piirkond on Raplamaal omamoodi ja erinev. Mina olen pärit Vigalast, kus on palju pärimust, folkloori ja traditsioone. Meil on pisut säilinud ka Vigala murrakut. Näiteks „kartul on rahke” tähendab keedukartulit, mis on veel poolkõva. Kui sünnikodust ära kolisin, kasutasin edasi sõna „rahke” ja märkasin, et teised minu ümber olid sellest väga hämmingus ning ei mõistnud, mida see tähendab.

See pani mind tagantjärele mõtlema, et igaühe kodukohas on tegelikult nii palju igapäevaseid ja väikeseid, kuid erilisi traditsioone, ütlusi, legende ja palju muud, mida tasub märgata. Loodangi, et Raplamaa lapsed leiavad üles need kodukoha pärlid, mis neid väiksest peale ümbritsenud on, ja võtavad need oma ellu uhkusega kaasa.