Tantsupeo loovad tantsijad, rahvariided ja tantsumustrid, aga ka muu, mis esmalt kohe tantsupeoga ei pruugigi seostuda. Näiteks sõnad. Ritta seatud sõnad mängivad asendamatut rolli peo tervikuks sidumisel, etenduse dialoogid panevad unustama argimured ja liigutavad sügavalt. Uurime tantsupeo sõnadesse seadjalt Indrek Koffilt, tõlgilt ja kirjanikult, mis inspireerib teda kirjutama läbi laste ja noorte silmade, millised on tema mälestused tantsupeost ning mis tantsupidu ja sillad tema jaoks tähendavad. Lõpetuseks saame teada, miks just Indrek Koff tantsupeo tekstide loojaks valiti.

Osalete suvisel tantsupeol läbi tekstide, kas mingil moel veel?

Mul on rõõm ja au, et noorte tantsupeo loojate seltskond tõmbas mind oma seiklusse kaasa. Miks just mina, seda ma pole julgenud küsida, aga mul on väga hea meel, et niisugune koostöö võimalikus sai. On olnud väga huvitav ja ilus teekond, mille jooksul olen saanud teritada oma peamist tööriista – sõna. Olen ka väga palju õppinud, sest nii suure sündmuse tekstilist poolt ei ole ma varem loonud, aga tantsupeo toimkond oma tohutute kogemustega on andnud väga head nõu ja suunanud etenduse tekste leebe, kuid konkreetse käega just niisuguse etenduse tarvis kohandama.

Rahvatantsuga ei ole ma ise tegelnud, aga nagu enamikul eestlastel, nii on ka minul sõpru ja tuttavaid, kes on tantsinud kogu elu ja esinenud ka paljudel tantsupidudel. Väga lähedasi sõpru-sugulasi mul seekordsel tantsupeol ei ole, aga olen päris kindel, et üht- või teistpidi tunnen tantsijatest vähemalt pooli – niisugune see meie Eestimaa ju on.

Milliseid mälestusi teil on tantsupeoga seonduvalt?

Kõige elavamalt mäletan seda tantsupidu, mis peeti tavapärase toimumispaiga asemel hoopis lauluväljakul ja toimus koos laulupeoga. See oli 2011. aasta noorte laulu- ja tantsupidu „Maa ja ilm“. Minu vanem poeg oli siis algkoolipoiss ja tantsis kaasa. Muidugi võttis kogu see ilu silma märjaks.

Mida tantsupidu teie jaoks tähendab?

Tantsupidu on tähtis osa eesti rahva suurest peost. Laulu- ja tantsupidu pole võimalik teineteisest lahutada, need kuuluvad kokku ja moodustavad ühtse organismi. See annab meile kõigile võimaluse tegelda oluliste asjadega, mõtiskleda suurte küsimuste üle ja tuletada meelde, mis on need väärtused, mida tähtsaks peame. Tantsupidu teeb rõõmsaks ja samas võib väga sügavalt liigutada. Kui tantsupidusid ei oleks, siis elaksime vist edasi ikka, aga palju-palju vaesematena.

Olete kirjutanud tekstid läbi eri vanuses laste silmade – kust saate inspiratsiooni?

Lastele kirjutamine on mulle ääretult tähtis, võtan seda väga tõsiselt ja üritan teha nii, et minugi tekstid aitaksid kaasa uue lugejatepõlvkonna sünnile. Samas aga ei võta ma ülearu tõsiselt iseennast ja üritan maailmas ikka leida ka üht-teist naljakat. Õieti polegi vaja väga otsida, meie ümber toimub tohutult palju naljakaid asju, mis panevad mu kas mühinal naerma või siis vähemasti muigama küll. Mulle meeldib asju naljaks pöörata ja elada nii, nagu oleks elu mäng. Selles mõttes olen vist küll igavene laps.

Lapsi on mul neli ja see on kindlasti üks põhjus, miks mulle lapsed nii kangesti meeldivad ning miks ma tahan kirjutada ennekõike lastest ja lastele. Kui see mõnikord hästi välja kukub ja lastele korda läheb, siis võin oma tööga rahule jääda.

Kuidas mõtestate sildu või tantsupeo teemat „Sillad” iseenda jaoks?

Sildade mõte oli tekkinud juba ammu enne seda, kui mina tantsupeo kunstilise seltskonnaga liitusin, aga ma haakusin sellega algusest peale üpris hästi. Kõige olulisem, mis minul silla mõistega seostub, on ehk avatus. Kui hakkan ehitama silda, et kuhugi pääseda, siis tunnistan, et mulle iseendast ei piisa. Et ma ei ole kõikvõimas ja ammendav, vaid pean ammutama eluks ja vaimseks edenemiseks vajalikku peale iseenda ka kusagilt mujalt. Teiselt kaldalt.

Mida sooviksite laulu- ja tantsupeolistele saabuvateks jõulupühadeks ja aastavahetuseks?

Jõuludeks soovin kõigile seda, mida jõulude puhul sageli soovitakse: soojust ja rahu. Hingetõmbepausi üleüldisest kiirustamisest ja südamerahu. Aga rahu sõna otseses mõttes, sõja lõppu. Kui siinsamas meie kõrval möllav kuri sõda õnnelikult lõpeks, siis see oleks meile kõigile parim jõulukingitus.

Indrek Koff märkis, et ta pole söandanud küsida, aga uurime siis ise – tantsupeo pealavastaja, Agne Kurrikoff-Herman, miks tegite just Indrekule pakkumise luua tantsupeo tekstid?

Tantsupidu hakkab sel korral  jutustama lapse ja noore kasvamise lugu läbi tema enda tunnete, mõtete ja suhestumise. Läbi sillakaarte, mida ta elus loob.

Selleks, et hoolega vormitud mõtted lapse tunnetesse ja sõnadesse seada, vajas pidu sõnaseadjat, kes tunnetaks maailma läbi eri vanuses laste pilgu ja tunnetuse ning paneks selle kõik sõnadesse.

Mina jõudsin oma otsinutega Eesti Lastekirjanduse Keskusesse, kus mulle siis, kui olin oma mõtted ära öelnud, anti kindlal meelel soovitus, et see võiks olla Indrek Koff.

Ma olen ääretult  tänulik ja õnnelik selle kohtumise üle, sest leidsime enda kõrvale just sellele inimese, kellel on oskus sõnum vahvalt ja lastepäraselt, laste endi sisse vaadatuna sõnasse seada. Hiljem tuli välja, et ka temal on neli last nagu minulgi. Vähe sellest, me mõlema peredes sirguvad kaksikud.

Indreku meeskonda tulemisega, tuli ka rahu, mis andis kindlustunde meil oma looga edasi liikuda. Läbi meie peo esitluskontserdi, mis toimus eelmisel kevadel, jõudsid Indreku esimesed tekstid ka juhendajateni ning said väga sooja ja positiivse tagasiside.

Koos Indrek Koffi läbi laste silmade kirjutatud tekstidega asub tantsupidu suvel rõõmuga oma lugu jutustama.

Tuleval noorte laulupeol kõlab mudilaskooride esituses laulumäng „Me lähme rukist lõikama” pisut uudsel moel – kaheosalise lauluna. Kui teine osa on paljudel peas juba eelkoolieast, siis esimene osa kõlab uudisteosena – valminud kahasse Riho Esko Maimetsa ja Leelo Tungla sulest. Uudisteose sõnad põimivad üheks tänapäeva laste ja vanavanemate lapsepõlve leides neis ka ühisosa.

Leelo Tungal, kuidas sündis see uus tore seade vana tuntud laulumängu „Me lähme rukist lõikama” juurde?

Riho Esko Maimetsa laulust oli pool – nimelt see vana ringmängulaulu tekstiga osa – juba valmis, kuid Pärt Uusbergile ja mudilaskooride üldjuhile Maret Alangole tundus, et laulumängu tuleks kuidagi kaasajaga siduda. Võib tunduda kummaline, aga kohe, kui leidsin selle laulu oma e-postkastist, tundsin, et olen valmis kampa lööma. „Me lähme rukist lõikama“ oli üks esimesi ringmängulaule, mille ma mudilasena ära õppisin.

Kas teil on selle laulumänguga endalgi isiklikke mälestusi? Kui jah, siis milliseid?

Minu lapsepõlves olid ringmängud väga populaarsed, neid mängiti suurematel rahvapidustustel ja ka koolipidudel peotantsude vahele. Sageli lõid kaasa ka täiskasvanud. Minu isa, kes oli küll võimlemis-  ja joonistamisõpetaja, mängis paljusid pille ja õpetas pillimängu koolilastelegi. Ja kui oli tema kord olla korrapidaja-õpetaja, siis istus ta vahetundide ajal saalis klaveri taha ning mängis igasuguseid ringmängumeloodiaid. Enamjagu lastest lõi lustiga kaasa, sest kellelegi ei meeldinud vahetundide ajal koolisaalis kahekaupa ringiratast kõndida, nagu tollal kombeks oli. Õppisime suuremate laste järgi ära terve rea ringmängulaule, millest mõned olid üsna keerulised ja mitmeosalised: „Üks peremees võttis naise“, „Need kosjad tulid saarest“, „Üks jahimees läks metsa“, „Üks ühte“… Ja üks popimatest oli seesama „Me lähme rukist lõikama“. 

Tegelikult ei lõigatud juba minu lapsepõlve ajal rukist sirbiga ja linapõlde nägin ma esimest korda alles tudengina Ahja sovhoosis olles – seal, muide, töötasime linaropsimismasina juures koos kursusevenna Ivo Linnaga, keda tollal veel TV ja raadio polnud ülikoolist ära meelitanud. Nii et kõiki neid töid, mida selles laulumängus mainitakse, oskasid teha ainult väga vana aja lapsed, kuid sõbra leidmine on tähtis ka praegustele arvutipõlvkonna lastele: 

Ka meil on lillepärjad peas,
me sööme rukkileiba.
Ja igaüks ka meie seast
head sõpra soovib leida.

Ootan põnevusega, kuidas see vana ringmängulaul suvisel laulupeol kõlab! 

Tuleval laulupeol kõlavad teie kirjutatud sõnadele ka poistekoori repertuaaris Andres Valkoneni pala „Las jääda ükski mets” ja Erkki-Sven Tüüri „Väike eestimaine laul”. Need tekstid on kantud tugevatest Eestiga seotud tunnetest. Milline on nende tekstide lugu? 

„Las jääda ükski mets“ sündis veidi hiljem kui mu vanim tütar. Olin parajasti lapseootuspuhkusel, kui Andres Valkonen tõi mulle noodipaberil meloodia, millele ta soovis teksti, et osaleda aastalõpu lauluvõistlusel. Andres jättis teema valimise minu hooleks, ja see teema tuli minu juurde hilissügiseses metsas – täpsemalt öeldes vanas mõisapargis – ringi kõndides. Külarahvas kõneles murega sellest, et mitšuurinlikud looduse ümberkujundajad kavatsevad meie maalilise jõesopi kraaviks süvendada ja pargist teha kolhoosilehmade karjamaa. Karjamaadest polnud küll niigi puudust, kuid kohaliku rahva arvamusega tollal ei arvestatud, nii et vaatasin murelikult põlispärni, vahtraid ja kõrgeid kaski, mille külge mu isa varakevaditi mahlatila kinnitas. Laulusõnad, mis olid kantud murest oma kodukandi pargi ja metsa pärast, tulid südamest ja võistluskontserdil laulis Tõnis Mägi selle laulu ka kuulajate südametesse. Ilmselt kuulsid seda ka metshaldjad – igatahes jäid põlispuud minu lapsepõlvemaale alles, kuigi jõgi muudeti kraaviks… 

„Väike eestimaine laul“ sai kirjutatud 2009. aasta laulupeo jaoks, kuid vahepeal on seda laulnud näiteks Hele Kõre ja ansambel Põhja Konn. Erkki-Sveniga oleme vanad sõbrad, mõnda aega isegi sugulased. Nimelt kutsus Erkki-Sven kogu meie peret endale Hiiumaale külla, kuid nõukogude ajal oli Hiiumaa piiritsoon ning sinna oli mandri-inimestel raske pääseda – selleks tuli taotleda piirivalveametilt eraldi luba, mida anti tavaliselt ainult sugulastele. Nii et kindluse mõttes teatas Tüüri pere, et Kangro-Tungla pere kuulub tema sugulaste sekka. Eks me omal viisil olemegi Erkki-Sveni ja ta perega hingesugulased, nii et ka seda laulu luues olime ühel meelel. 2023. aasta laulupeo tarbeks tegi Valter Soosalu laulule uue seade, mida on meil, autoritel, põnev kuulata. Loodetavasti on seda ka tore laulda!

Neidudekooride esituses kõlab teie sõnadele kirjutatud Sirje Kaasiku laul „Sind ma tahan armastada”, mis võib-olla just neidudekooride esituses viib alguses mõtte kahe inimese vahelisele kirglikule suhtele, kuni kuuleme-loeme viimast rida „talveräänne isamaa“… Kumb oli enne, kas soov kirjutada üks pühendus isamaale või leitmotiiv „talveräänne“, mis meile kõigile mõistetava talvemotiiviga väga kaunilt ja kargelt vastandub sõnaga suveräänne, millel aastaajaga ju mingit pistmist ei ole. 

See luuletus on üks nendest värssidest, mis kirjutasid ennast ise – nimelt valutas enamjagu eestlastest nn üleminekuajal südant Eestimaa saatuse pärast. 80ndate aastate lõpul oli lootus nõukogude ikkest vabaneda paisunud juba üpris suureks ja tuliseks, kuid siiski polnud kadunud oht, et kõik meie priiusepüüdlused võidakse julmalt maha suruda. Tundsime end siin Maarjamaal küll ühise perena – merepiiskadena meres, verepiiskadena veres, räitsmetena lumesajus – , kuid aeg-ajalt tundusid meeleolud talviselt jahedatena. Kui laulupidudel laulsime: „Mu isamaa on minu arm“, siis pühkisime silmanurgast pisaraid, nii et suveräänsusest mõeldes kippuski keelele isevärki sõna „talveräänne“…  Sirje Kaasiku meloodia andis sellele 1988. aastal kirjutatud luuletusele uue elu. Ja kui järele mõelda, siis on praegusel ajal kõik maad ja rahvad mingil kombel üksteisest sõltuvad, lahkhelide ja murede kajad ulatuvad kõikjale ning kõigil tuleb õppida elama talveräänsuses.

Samast laulust leiame ka põneva sõna „uibuhäitse“ – mida see tähendab? 

Uibuhäitse on ilus nähtus – nimelt õunapuuõis!

Kuidas teie looming sünnib? Mis teid inspireerib? Kumb on enne, pealkiri või pala? 

Pealkiri on minu jaoks tavaliselt ikka kõige viimane osa luuletusest, nii mõnigi kord leian, et pealkiri polegi vajalik ja panen luuletuse algusse lihtsalt kolm punkti. Luuletusi kirjutama panevad ikka elamused – nii head kui ka sellised, mis teevad haiget. Mõnikord käivitab kirjutamistahtmise mõni ootamatult kuuldud lause või kujund. Juhtub ka seda, et suure tuhinaga kirja pandud tekst tundub päev hiljem kohmakana, kuigi selles olev mõte pole justkui aegunud või vananenud. Siis aitab vahel see, kui jätta kirjutatu seisma ja settima. Oma triloogiat „Seltsimees laps“ alustasin ma kolm korda, enne kui enda meelest õige võtme leidsin. Ka lõpetamata jäänud luuletusi on mul päris palju – vahel jäävadki nad sinnasamma, vahel tuleb teine pool aasta pärast ja mõnikord hiljemgi. 

Mis on see, mis paneb teksti elama, kõlama või n-ö helisema? 

Seda ei oska ma öelda – igatahes ei kuulu ma nende kirjanike hulka, kes algul panevad mõtte lihtlausena kirja ja hiljem hakkavad neid lauseid täiendades tekstile „iluravi“ tegema.  Minu jaoks algab luuletuse kirjutamine tundest – kui see on õige ja ehtne, siis hakkab ta ka kõlama. 

Teil on tulnud palju kordi tõusta laulupeol dirigendipulti, et autorina lauljate ja publiku tänu vastu võtta. Kuidas seda tunnet kirjeldaksite?

Mäletan, et väikesest peast ei saanud ma aru, miks laululavalt hüütakse: „Auto! Auto!“ – ju ma siis veel ei teadnud sellist sõna nagu „autor“. Ja muidugi ei osanud ma mudilasena aimatagi, millise erilise tunde see koorilauljate hüüd tekitab. Kõige rohkem närveerisin siis, kui pidin 2007. aasta noorte laulupeo „Ilmapuu lävel“ alguses esinema tervitusega: sain sellest ülesandest küll kava kokkupanijalt Margus Kasterpalult teada tervelt kuu aega varem ja tervitus ei pidanud olema pikk – ainult paar-kolm lauset, kuid igaks juhuks panin oma teksti siiski paberile kirja, sest ka paari lausega võib ju omadega rappa minna. Olime sellel laulupeol neljakesi kõneisikuteks: Gerli Padar, Marko Matvere, Tõnis Mägi ja mina. Tõnis laulis oma suursugust „Koitu“ ja Gerli ning Marko olid teadustajateks. Peo alguses kiikasin korraks üle Gerli õla teadustaja teksti – ja leidsin oma jahmatuseks, et minu nime juurde oli kirjutatud „Tervituskõne – 5 minutit“. Plaanides oli mõneminutiline muudatus, millest ma kahjuks varem teada ei saanud… Paberile pandud kolme  lausega poleks ma kuidagi osanud viit minutit täita, aga põgeneda polnud võimalik, nii et võtsin pastapliiatsi ja panin kiiresti kirja poole lehekülje jagu uut teksti. Kõnepulti minnes oli pabin nii suur, et kartsin, et ei saa sõnagi suust, aga õnneks läks kõik korda – mu tütred, kes olid publiku seas, väitsid, et pabistamist polnud märgatagi. Aga kui aus olla, siis võtab ka ainult kummardama minnes dirigendipulti tõusmine jalad veidi värisema küll! Kuid samas pole võimalik sõnadega kirjeldada seda ülevat tunnet, mis tekib sealt puldist alla vaadates – ühel pool on imekaunites rahvarõivastes lauljate meri, teisel pool lauljatele aplodeeriv rahvaookean! Sellel hetkel tunned, kui hea on olla osake sellest ilusast ja ühtehoidvast rahvast. Küll oleks tore, kui sedasama tunnet jätkuks ka meie argipäevadesse laulupidude vahelisel ajal! 

Mida sooviksite noortele lauluõppijaile või nende juhendajaile laulupeo ja peatselt saabuvate jõulupühade eel? 

Ikka vaprust ja meelekindlust ning üksteise ja oma dirigentide usaldamist! Uskuge, iga laulupidu jätab jälje nii teie kui ka teie lähedaste südametesse! Muusika on see, mis ühendab!

Aga peatselt saabuvate pühade ajal oleks tore korraldada ka väikesi koduseid laulupidusid – ükskõik kui rikas plaadivara meil kodus ka poleks, tõeline jõulutunne tekib ikka siis, kui me ise mõnele vanale heale jõululaulule oma hääle anname. Rõõmsalt helisevaid pühi!

Seekordse laulu- ja tantsupeo kujundus koosneb selle looja Mart Andersoni sõnul neljast peamisest elemendist – tüpograafia, värvid, ornament ja Eesti graafika. Just viimase kasutamine on kujundaja arvates ainukordne võimalus tuua need teosed, mis muidu kunstisaalide sügavuses või hoopis muuseumi hoidlates peidus on, korraga väga paljude inimeste ette. See on Andersoni tänukummardus oma õpetajatele. 

Rääkige palun üldidentiteedist – millest te lähtusite selle loomisel? Oma värvide ja jõulisuse poolest erineb see tublisti viimastest pidudest. Kuidas see sündis?

Mart Anderson: „See identiteet kujunes neljast erinevast elemendist, mis on omavahel tihedalt põimunud. Esimest korda üle pika aja ei ole meil konkreetset logo. Kuna peo nimetus on nii pikk, siis oli loogiline lahendada see tüpograafiliselt. See kiri ise on minu tehtud, ta ei ole kuskilt võetud. Algimpulss tuli ühelt Eesti-aegsest maiustusesildilt Tartust 1930ndatest. See oli mul tööprojektina tükk aega seisnud ja kui laulu- ja tantsupeo konkurss tuli, mõtlesin, et prooviks seda siin kasutada. Ma lisasin sinna täheseosed – tähed suhtlevad omavahel nii nagu tantsides, üks astub sammu edasi, teine tagasi, tekib dialoog. Lisaks on siin sees peo juhtmõtte „Püha on maa“ motiiv, kus maa on küngas „o“-tähe all ja seal peal vokaal on see kõla, mis laulukaare all tekib. Erinevad tähekombinatsioonid mõjuvad ka nagu peanupud rongkäigus ja laulukaare all.“

Ornament, mida kasutate erinevatel kujunduselementidel on esmapilgul lihtsalt moekamaks stiliseeritud arhailine muster. Mis selle taga on?

Mart Anderson: „Ornament on tegelikult koodiga muster, mis edastab peo järjekorranumbrit. Number 13 on lahti võetud Rooma X ja III kujule ja nendest moodustuvad mustrid.“

Peo värvid on julged ja noortepärased. Kuidas see valik sündis?

Mart Anderson: „Kuivõrd meie rahvariided on kirevad ja kogu lauljate ja tantsijate seltskond on kirju, siis on põhimõtteliselt kaks võimalust, kuidas selle taustal silma paista. Üks tee on see, et sa oled monokroomne, nii tagasihoidlik, et ongi mustal taustal valge kiri või valgel taustal must kiri. Teine tee on see, et keerata veel vinti peale. See tähendab, et oled veel kirjum kui kogu see kamp kokku. Nii saigi valitud veel kirjum maailm, mis paistab välja. Siin on teadlikult võetud tähendusega värvid – öösinine, ehakuma roosa, mereroheline, rukkilillesinine, mururoheline, ploomililla. Et ei oleks toidupoe reklaami primaarvärvid. See on ikkagi noortepidu ja pole vaja halli pusa, millega kartuleid võtma minna. Tegemist on suvise noortepeoga. Samas ma ei tee mingit pioneerilaagrit, et kõik on ühte värvi! Sa saad valida, kas sul on mustriga särk, logoga särk, kollane, lilla või roosa pusa. Kui tõesti ei julge värve kanda, siis võta see tumesinine pusa!“

Kui vaatame, kuidas noored praegu riides käivad, siis need tugevad värvid on ikkagi midagi muud?

Mart Anderson: „Jah, kahvatud ja pastelsed värvid on praegu moes. Aga meil tuleb ikkagi luua mingisugust trendi, mitte sörkida sabas. Meie väljakutse ongi olla natuke julgem.“

Neljas element on Eesti klassikaline graafika, mis on oma olemuselt ja valikult palju konservatiivsem, kui teised kujunduselemendid. Kuidas see pildile sattus?

Mart Anderson: „Tekkis küsimus, et mis siis juhtub nende värvidega, kui meil on tarvis kasutada pilti. Kuna ma olen Günther Reindorfi fänn, siis mul on digitaalselt olemas pilte väga suurest osast tema loomingust. Katsetasin tema töödele värvifiltrite lisamisega. TLP SA poolt tuli idee kasutada ka Kaljo Põllu töid, siis pakkusin juba välja, et miks mitte seda autorite ringi veelgi laiendada ja kasutadagi seda ainukordset võimalust need tööd muuseumide hoidlatest välja  ja korraga väga paljudele inimestele lähedale tuua. Nii saigi valitud kümmekond Eesti graafikut erinevatest ajastutest, kelle teosed illustreerivad nüüd erinevate kooriliikide laulikuid, tantsumustrite ja rahvamuusika kogumikke. Ma ei tahtnud võtta seda graafikat üks-ühele, siis ta mõjuks praegu vanamoodsalt. Tuli leida mingi tänapäevasem lähenemine ja seda tegin siis koloreerimise ja kadreerimise kaudu. Iga raamatu puhul on kasutatud ühe kunstniku koloreeritud teost kaanel ja selle suurendatud detaile lauliku sees. Esindatud graafikud on Maara Vint, Viive Tolli, Kaljo Põllu, Günther Reindorff, Eduard Rüga, Eduard Wiiralt, Kristjan Raud, Ilse Leetaru, Nikolai Triik, Eduard Hoffmann ja Andrus Johani. Teoste valik lähtub peo juhtmõttest „Püha on maa“ – ikkagi veidi paatoslik ja harras.“

Selle suuresti sõjaeelse graafika keel on üsna suures kontrastis moodsa ja noortepärase kirjatüübi ja värvivalikuga.

Mart Anderson: „Ma pean arvestama, et peol on 150-aastased traditsioonid ja need on ka siin noortepeol olemas. Tantsupeo sildade kontseptsioon tähendab ka, et minevik ja tänapäev on seotud, et tuleb arvestada minevikuga ja ei saa lihtsalt mürgeldada. Aga meil pole mõtet ka seda mustjaspruuni maailma kogu aeg korrata, me oleme vahepeal ikkagi sajandit vahetanud. Natuke provotseerisin ülla eesmärgi nimel – piltide kadreerimine, värvimine, ornamendiribade kasutamine nende vahel ja kõrval.“

Mis oli kõige keerulisem selle kontseptsiooni loomise juures?

Mart Anderson: „Keerukus on see, et tegelikult on meil kaks väga erinevat pidu. Pärt Uusberg väitis ise, et tema oli koolis nohik ja tema teebki nüüd niisugust sissepoole vaatavat ja harrast laulupidu. Aga tantsupidu on samal ajal hästi ekspressiivne. Meil on nii-öelda katus „Püha on maa“, aga selle all on kaks täiesti erineva kontseptsiooniga pidu. Kui meil on külluslik värvipalett, siis sellest saab teha nii kirjut asja, kui kasutada seda ka rahulikumalt. See annab võimalusi arendada erinevaid lähenemisi.“ 

Riigikogu võttis 7. detsembril 2022  vastu valitsuse algatatud pühade ja tähtpäevade seaduse ning Eesti lipu seaduse muutmise seaduse (635 SE), mis muudab lipupäevadeks üldlaulupeo, üldtantsupeo ja noorte laulu- ja tantsupeo toimumise päevad.

Seadusemuudatuse poolt hääletas 70 saadikut. Üle riigi heisatud lipud näitavad laulu- ja tantsupeo liikumise üleriigilist ulatust ja tähendust. Soov on avaldada austust kõigile, kes on laulu- ja tantsupeo traditsiooni 150 aasta jooksul hoidnud, ja tunnustada neid, kes traditsiooni edasi kannavad. Lipupäevadel heiskavad Eesti lipu riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused ning avalik-õiguslikud juriidilised isikud.

Ettepaneku üleriigiliste laulu- ja tantsupidude ning noorte laulu- ja tantsupidude toimumise päevad muuta lipupäevadeks tegi Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus.

Oleme riigikogu poolt vastu võetud seadusemuudatuse üle väga rõõmsad ja leiame, et laulu- ja tantsupidude toimumispäevade lisamine riiklike lipupäevade loetellu on igati põhjendatud. Lipupäevad räägivad Eestile olulistest sündmustest ja väärtustest: omariikluse loomisest, võitlusest vabaduse eest, pereväärtustest, hariduspüüetest, kultuurialustest ja demokraatia tähtsusest. Kõiki neid väärtusi kannab ja lausa kehastab laulu- ja tantsupeo traditsioon. Igal laulu- ja tantsupeol hoitakse Eesti lippu au sees ning see on sündmus, kuhu nii külalised kui esinejad kõige meelsamini ka ise Eesti lipu kaasa võtavad, väljendades seeläbi rõõmu oma riigi ja austust riigi ühe tähtsama sümboli suhtes. Samuti on laulu- ja tantsupidude programmi kuulunud ka Eesti lipu päeva tähistamine ning näiteks 2009. aastal kinkis toonane president Toomas Hendrik Ilves kõigile laulu- ja tantsupeol osalevatele kollektiividele Eesti lipu 125. aastapäeva puhul oma lipu. 2017. aasta suvel toimunud noorte laulu- ja tantsupeo ajal tegid peo üldjuhid ettepaneku ja avaliku üleskutse heisata laulu- ja tantsupeo nädalavahetusel Eestis riigilipud. Üleskutsega liitus ka president Kersti Kaljulaid. 2019. aasta juubelilaulu- ja tantsupeo toimumise päevad olid Riigikogu kultuurikomisjoni eestvedamisel samuti lipupäevad ning nii 2017. kui ka 2019. aastal leidsid üleskutsed sooja vastuvõtu ja said positiivset tähelepanu avalikkuselt.

Laulu- ja tantsupeo traditsioon on saanud lahutamatuks osaks eesti identiteedist. Traditsiooni 150 aastase ajaloo jooksul on laulu- ja tantsupidudest saanud mitmekihiline ning laia tähenduse ja mõjuväljaga liikumine mis on edendanud hariduselu, olnud rahvuslike põhiväärtuste hoidjaks ja isamaalise maailmavaade kujundajaks ning millel on oluline roll eesti kultuuriruumi kujunemisel. 

Traditsioon toetub laulu- ja tantsupeo talgulaadsele liikumisele, mida kannab edasi osalejate ja juhendajate pühendumine ning korraldajate ja eestvedajate tihe koostöö.

Esimest korda heisatakse uue seaduse alusel lipud 30. juunil 2023, mil algab XIII noorte laulu- ja tantsupidu „Püha on maa“. Seaduses on küll öeldud, et lipupäevadel heiskavad Eesti lipu riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused ning avalik-õiguslikud juriidilised isikud. Samas usume ja loodame, et laulu- ja tantsupeo päevadel saab meie kaunis trikoloor ehtima ka kõiki kodusid üle maa.

Silver Lumi juhatab Helsingi Eesti mudilaskoori missioonitundest, et säiliks rahvas ja kultuur: „Kultuur ei säili, kui seda ainult kuulajana-vaatajana tahetakse tarbida. See säilib ainult seda ise aktiivselt ja iga päev tehes.“ Tema koor – 15 eesti peredest pärit last – on laulupeole tulemas juba teist korda. Nii nagu veel 9 koori erinevatest Euroopa riikidest ja 4 tantsurühma siit ja sealt poolt Atlandi ookeani.

Kui varasemalt on laulupeole tulnud väliskooride seas olnud ka puhtalt „välismaiseid“, siis seekord on kõik Eesti juurtega kollektiivid, selgitas väliskooride koordinaator Kersti Seitam. Helsingi mudilaskoor on üks selline, kus dirigent Silver Lumi sõnul laulavad Eesti juurtega lapsed, sest koori mõte ongi eesti keele ja kultuuri säilitamine. 

Lumi selgitab, mida peole pääsemine talle ja koorile tähendab: „Kuna mu enda laps laulab ka selles kooris, siis lapsevanemana on mul hea võimalus ning samas ka kohustus anda talle võimalus osa saada ühest meie kultuuri suursündmusest, mis on maailmas siiski üsna unikaalne nähtus. Kuna meie kodune keel siin Soomes elades on eesti keel ning me identifitseerime endid ka eestlastena, siis on ääretult oluline, et eestlus kanduks edasi ka meie laste kaudu. Seetõttu ei saa ma piirduda mõttega, et minu lapsed peavad osa saama sellistest kultuuriüritustest. Tähtis on istutada neisse mõte, et ühel hetkel saabub nende kord hoida elus ja viia edasi seda kõike, mille nimel mina täna vaeva näen. Muidu hääbub kõik. Vaikselt ja hoomamata. Selleks aga tuleb rohkem teha, kui esmaspäeviti talle laulupeolaulik pihku suruda ning proovi saata.“

Dirigent tutvustab lastele laulupidu ja räägib kogu teekonnast laulupeorepertuaari valmisest kuni laulupeolt koju minemiseni: „Olen püüdnud seda kõike teha suure õhinaga, sest lastel endil ju veel laulupeokogemus puudub. Seepärast hakkavad nad laulupeo vastu huvi tundma, seda väga-väga ootama ja ka vaimustuma peamiselt minu juttudele tuginedes.“

Koorijuhi väljakutsed välismaal

Igale dirigendile tähendab laulupeole pääsemine töövõitu. Lumi kirjeldab oma väljakutseid: „Esiteks laulavad mudilaskooris ju lapsed, kes mitmehäälse laulmisega pole varem kokku puutunud. See aga tähendab, et laulupeo-valmis tuleb saada üsna tagasihoidliku ettevalmistusega lauljate rühm. Siinkohal ongi mul au ja ka kohustus teha algust lastele mitmehäälse laulmise tutvustamisega. Kui kõik läheb õigesti, jätkavad need pisikesed laulumaiad kunagi ju ka täiskasvanutena harrastus- ja profikoorides. Oleme loonud Soome eestlaste ajalooraamatusse uue peatüki sellega, et oleme esimene eestlastest mudilas- ja lastekoor, kes on läbinud tiheda konkursisõela ja saanud iseseisvate kooridena laulupeole. Selle üle on mul eriti hea meel.“

Dirigent Lumi jaoks on teel laulupeole kolm suuremat väljakutset: „Repertuaar – mulle näib, et Soomes elavat last ei köida ilusad ja helged laulud vabast Eestimaast. Nende jaoks sellist teemapüstitust ei eksisteerigi. Vabadust ja iseseisvust nad veel ei taju. Aga see ei ole kindlasti laste viga. Arvan, et kõik algab siiski kodudest – kuidas räägitakse Eestimaast, selle inimestest, headest suhetest sõprade ja naabritega jne. Kogu see kultuuriline taust formuleerub lõpuks selles, milliseid laule lapsed tahavad laulda – kas pokemonidest või millestki palju olulisemast. Teiseks – lastel on harrastuste valik palju suurem kui 30 aastat tagasi. Kui koorilaulu kõrvutada mõne muu harrastusega, võib tabada end mõttelt, et hea laululine tulemus tähendab üsna suurt tööd ja pühendumust. Tänapäeval aga on keskendumine millelegi aeganõudvale üsna tülikas tegevus. On ju väga lihtne alustada telefonis uut mängu, kui eelmine tuksi läks või siis lörri läinud sõprussuhe sinnapaika jätta ja haakida endale netist uued kamraadid külge. Laps valib endale mõne sellise harrastuse, kus tulemus saavutatakse kiiremini ja vähema vaevaga. Kolmandaks on peredel raske mõista lauluproovi olulisust. Juhtub, et lapsed ei tule proovi, kuna nad lähevad nädala ainukesel proovipäeval sõbra sünnipäevale või osalevad perega just sel päeval mõnel teisel üritusel. Lapsevanemad ei pruugi alati päris täpselt aru saada, missugust pingutust nõuab ühe koori laulupeole viimine. Lauluproov seatakse võrdlusesse iga teise üritusega ning osaletakse siis selles ettevõtmises, mis hetkel kõige toredam tundub. Niimoodi talitades aga võidakse halvemal juhul võtta võimalus laulupeole pääseda ka teistelt lauljatelt.“  

Lisaks missioonitundele motiveerib Silver Lumi ka see, et koor on üks ilusamaid muusikainstrumente ning sellel mängimine on üks suur nauding. Ta lisab: „Kooris laulmise kaudu on leitud enne meid ja leitakse pärast meid palju uusi sõpru. Mulle meeldib üks Saksa vanasõna, mis ütleb nii: kui sa kuuled, et kusagil lauldakse, mine sinna – seal on head inimesed! Heade inimeste seltskonnas on alati meeldiv olla ja on ju ütlemata tore, kui meil on ühine harrastus – muusika ja koorilaul.“ 

Peole tahavad pääseda nii Eesti juurtega lauljad kui tantsijad

Ka välismaal tegutsevad koorid peavad läbima kuulamised, et peole pääseda. Praeguseks on koorid saatnud oma esimesed videod komisjonile esitamiseks. Lisaks Soomele soovivad laulupeole tulla koorid Luksemburgist, Rootsist, Saksamaalt ja Austriast. Kersti Seitam räägib, et nii Rootsist kui Luksemburgist on tulemas lausa kolm koori: „Anneli Aken on Luksemburgis juba aastaid neid koore eest vedanud ja lapsed on liikunud mudilaskoorist lastekoori ja edasi neidude koori.“ Suurem osa koore on juba ka esimese tagasiside saanud ja saavad oma reisi plaanima hakata ning edasi harjutada, et siis aprillis juba kogu repertuaari salvestused kuulamiseks komisjonile saata.

Tantsupeo poolt suhtleb välismaal tegutsevate rühmadega Vaike Rajaste, kelle sõnul on hetkel neli tantsurühma osalemiseks soovi avaldanud – Lätist, Hollandist, Belgiast ja USAst. Tantsurühmade peamine väljakutse on tervikliku grupi kokkupanek, seetõttu on uue pererühmade liigi kaasamine paljudele abiks olnud. Näiteks Hollandi naisrühm tahab nüüd peole tulla koos lastega. Tantsurühma loomine ja tantsupeol osalemine on paljude välismaal elavate eestlaste jaoks viis oma sidet Eestiga hoida ja kinnitada. Rajaste selgitab: „Tantsupeol on väljaku keel ikkagi eesti keel, ilma selle mõistmiseta läheks mustrid ju kohe sassi. Seetõttu ei saa ka kellelegi hinnaalandust teha, sest tantsujoonised on ju vaatajal nagu peo peal.“

Lapsevanem Maris Kalda: „Laulupeole pääsemine tähendab meie pere jaoks midagi suurt! Neljast liikmest kaks on juba osalenud sellel vahval üritusel ning pere pisem avaldas samuti soovi olla kasvõi kordki laulukaare all laulmas. See tunne, mis kaasneb koos laulmisega, on imeline.“

Lapsevanem Kady Milk: „Meie perele tähendab lapse pääsemine laulupeole võimalust tugevdada lapse sidet Eestiga. Kui laps on sündinud ja kasvanud välismaal, on vaja teha palju tööd, et laps tunneks oma päritolu. Laulupeole pääsemine aitab seda teha kogemuse teel, mis on kõige parem võimalus. Olen veel Eestis elades osalenud mitmetel laulupidudel ja saanud iga kord kustumatu elamuse. Püüdes oma elamust ja tundeid lapsele edasi anda tunnen, et see ei ole piisav. Sõnadega laulupeol osalemise tunnet ikka päris edasi anda ei saa, seda peab ise kogema.“

Aasta vahetusega algabki lõpuks meie kauaoodatud noorte laulu- ja tantsupeo aasta ning on aeg hakata end tasapisi teele asuma. Algavad maakondlikud eelproovid ning müügile tulevad ka XIII noorte laulu- ja tantsupeo piletid.

Piletimüük algab 10. jaanuaril. Pileteid on võimalik soetada Piletilevi.ee ja laulupidu.ee veebilehtedelt ning kõikidest Piletilevi müügipunktidest üle Eesti.

Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA juhataja Margus Toomla paneb kõigile südamele, et piletite ostmist viimasele minutile ei jäetaks. „Kogemus näitab, et parimad kohad broneeritakse üsna kiiresti ning seetõttu saavad just varajased piletiostjad endale parimad soovitud kohad,” ütleb Toomla ning lisab, et tõenäoliselt müüakse esimesena välja tantsupeo kõrgemate pingiridade piletid ning laulupeo pingisektorid. Kui kiiresti parimad kohad otsa võivad lõppeda, mees öelda ei oska.

Varakult eelmüügist piletite soetamisel on aga veel eeliseid. „Kuigi pileteid saab osta ka kohapealt, aitab eelmüük vältida pikkasid järjekordasid peopäeval,” räägib Toomla. Ta lisab, et eelmüügis on ka hinnad odavamad, kui kohapeal.

Piletite soodushindadega eelmüük kestab maikuu lõpuni.

Piletimüügi algusest teavitame jaanuaris nii laulu- ja tantsupeo kodulehel, meie sotsiaalmeedias kui ka meedia vahendusel.

Meil on suur rõõm olla laulu-ja tantsupeo jäätisepartner 2023 ja rõõmustada kõiki osalevaid kollektiive ning pealtvaatajaid spetsiaalselt selleks peoks loodud jäätisega.

Jäätise maitset said valida peol osalejad ise kolme erineva koorejäätise maitse vahel, milleks olid:

• Vanillijäätis kommitükkidega glasuuris
• Maasikavahu jäätis glasuuris
• Šokolaadijäätis glasuuris

Kollektiivid, kes jäätist valisid, pidid eelnevalt saatma toreda jutu oma kollektiivist ning pildi kodukoha erilisest paigast. Meid kõnetasid kõige enam laekunud avaldused järgmistelt tantsu- ja laulurühmadelt:

• Eesti Raadio Laste Laulustuudio 
• Tartu Tamme Kooli 3.c muusikaklass
• Jõelähtme neiud 
• Viimsi Gümnaasiumi segakoor 
• Tantsurühm „Sõprus“

Jäätiste hindajad olid Eestimaa erinevatest paikadest ning vanuserühmadest. Maitsete hindamine tekitas palju rõõmsat elevust – kõik pidid kolm pulgajäätist ära sööma.

Kokku kogusime ~ 200 vastust, valdavalt 8-19 aastastelt poistelt ja tüdrukutelt. Hääletus kujunes vägagi pingeliseks ja otsustavateks said Viimsi Gümnaasiumi segakoori hääled, mida salvestas ka TV3 Stuudio võttegrupp. Võidujäätise valis ~50% vastajatest, maasikajäätise poolt hääletas ~34%  ja šokolaadi poolt ~26% vastajatest.

Noorte laulu-ja tantsupeo jäätiseks on Balbiino koorejäätis kommitükkidega glasuuris.  

Suur tänu kõikidele juhendajatele ja mängus osalejatele ausate vastuste eest ning tootearendus- ja tootmistiimile, et maitsvad jäätised õigeks ajaks degusteerimisele jõudsid!

Nüüd algab kibekiire pakendi kujundamise töö.

PS Meeleolukaid pilte jäätise valimisest jagame meie sotsiaalmeedia kanalites – püsige lainel!

– Balbiino

2023. aasta noorte laulu- ja tantsupidu on varsti käes! Peo meenete valikul jälgisime, et  meened-särgid-märgid-kotid oleksid lustlikult rõõmsavärvilised, sobituksid kokku ja mis kõige peamine leiaksid kasutust ka peale pidu pikemaajaliselt nii osalejate kui pealtvaatajate seas. 

Lisaks rõõmutegemisele ja silmailu on läbivaks jooneks ka praktiline meel – läbipaistvad vihmakeebid kaitsevad suurema ja väiksema vihmasabina puhul märjakssaamise eest. Piknikutekk on aga selline, et kokkupanduna sobib istumisaluseks, eesolevasse taskusse mahub laulik ja kui jahedaks läheb saad piknikuteki kasvõi ümber võtta, et peomeeleolu ei raugeks. 

Mis veel – loomulikult noorte laulu- ja tantsupeo märgid! Valikus on konservatiivsemale meelele märk ja siis uhkelt roosa laulu- ja tantsupeo märk mis paistab oma erilisusega silma. Iga kingipoes olev toode on tehtud jälgides ausa kaubanduse tootmise põhimõtteid ja kasutatud võimalikult palju taastoodetud materjale. 

Pusad ja särgid, mis oma värvirõõmsate lahendustega, seljakotid kuhu mahub kõik peole kaasaminev kraam. Pisemaid ja suuremaid meeneid ja kingitusi saate juba tellida e-poest. Tee kingipoodi leiate SIIT ja vahet ei ole millises Eesti või maailmanurka meeneid tellida – pakid jõuavad kohale üle maailma. 

Kui aga soov on teha tervele grupile näiteks särgitellimus ja e-poodi pole aega minna saab soovi saata [email protected]. Siis saame meili teel tellimuse vormistada ja välja saata. Küsimuste puhul on kingipoe klienditeenindus vastamas  E-R 9-17 numbril +372 555 10 994.

Peol näeme! 

2023. aastal korraldab Eesti Kooriühing kaks õppereisi:

• 24.-30. aprillil 2023 Maailma Koorimuusika Sümpoosionile Istanbuli (Türgi)
• 5.-13. juulil 2023 festivali EUROPA CANTAT junior Study Tourile Genti (Belgia)

Need on sisuliselt üsna erinevad – sümpoosion on mõeldud koorijuhtidele, -heliloojatele ja -organisatsioonijuhtidele, kuulda saab maailma tippkoore ning osaleda kõrgetasemelises õppeprogrammis.

EC junior on suunatud laste ja noortega (vanus 8-20) töötavatele koorijuhtidele ning organisaatoritele, õpitoad puudutavad peamiselt laste ja noorte kooritöö metoodikat, nende motiveerimist, erinevaid muusikastiile jne. Sealgi on spetsiaalselt koorijuhtidele mõeldud õppeprogramm.

Istanbuli tulla soovijatel palume registreeruda hiljemalt 20. detsembriks, Genti huvilistel on oma soovist teatamisega aega 31. jaanuarini 2023. Täpsema info leiad SIIT!

Teatri- ja Muusikamuuseum kutsub osalema eesti koorimuusikale pühendatud kontserdisarja „Kullaprooviga koorimuusika“ ideekonkursil. Ideekonkursi tähtaeg on 24. detsember 2022.

Pakume võimalust koostada oma kooriga just teile esitamiseks väljakutseid pakkuv kontserdikava.

Kava pikkus on vaba ning loomulikult on oodatud ka kooride koostöös sündivad ideed. 

Muuseum pakub esinemisvõimaluse – alates 1. oktoobrist on just Teatri- ja Muusikamuuseumil võimalus täita endise Otsa kooli, nüüdne Peeter Süda saal pulbitseva kultuurieluga! See mugav kontserdisaal Tallinna vanalinnas mahutab 120 kuulajat ning võib tõesti öelda, et need seinad on aastakümnete jooksul muusikast „läbi imbunud“. Koor saab saali tasuta kasutamiseks ning kuulajad pääsevad kontserdile muuseumipiletiga. 

Muuseum on välja valinud 10 eesti heliloojat, kelle loomingus koorimuusika ja vokaalmuusika olulist osa on mänginud ning kel täitub 2023. aastal ümmargune sünniaastapäev. Nende loomingut võiks kontserdiidee või repertuaari valikul silmas pidada. 

Täpsema info leiad SIIT!

Täna on mardipäev! See tähendab, et on tarvis kasukas tagurpidi selga tõmmata ja mardilaule lauldes naabritele ukse taha ilmuda, kas pole? 

Traditsiooniliselt koosnes mardirituaal mitmest osast. Algas see sissepalumislaulu ja koputamisega, millele järgnes tantsimine ja tantsulaul ning kõiksugu mõistatused ja mängud. Peale tantsimist uuriti, kas pererahval on kõik tööd tehtud, ning paluti ande, millele vastavalt neid kas õnnistati või sajatati. Martide külaskäik lõppes alati hüvastijätulauluga, mida lauldi kas uksest väljudes või hoovis. 

Uurisime, mida meie rahva häält esindavad eksperdid Ruben ja Brita mardisantidest teavad? 

„Mardisandid laulavad ja loevad luuletusi, vahepeal küsivad mõistatusi ja saavad kommi,” tuli Rubenil meelde. „Tavaliselt riietuvad mustadesse riietesse ja näevad välja, nagu neil oleks külm, sest nad tulevad kuskilt külmast kohast – näiteks Lapimaalt. Nad laulavad „laske sisse mardisandid – katri, katri!’’ Aga ma ei tea väga palju nendest,’’ jutustas ta veel. Ka Brita oli mardipäeva traditsioonidega kursis. „Kadripäeval riietutakse naisteks ja mardipäeval meesteks. Lapsena oli ikka tore sõpradega santida ja õppisime lauludki pähe. Praegu ma neid küll ei mäleta, aga need olid need, mida koolis ka kuulsime,’’ rääkis ta. 

Jutu käigus selgus, et ei Brita ega Ruben olnud isegi kindlad, kas marti jooksma lähevad. „Mulle ei jää see laul pähe kindlasti,’’ muretses Ruben, ning Brita ei teadnud, kas santijaid isegi oma ukse taha ootab. „Ma halloweeni jaoks ostsin kommipaki, aga keegi ei tulnud. Loodetavasti ei tule mardipäeval ka. Läheb päris kalliks tudengina kolmel tähtpäeval teiste lastele igasuguseid maiuseid kokku osta’,’ jutustas ta. Ka Rubeni jutust jäi kõlama, et komme käidi „santimas’’ pigem halloweenil. „Mida väiksemad lapsed majas on, seda rohkem halloweeni tähistatakse. Ma ise käisin ka halloweeni jooksmas ja olin kuri mardisant,’’ jutustas ta lõbusalt. „Ja kui mardisandid meie juurde jõuavad, siis ma küsin neilt mõistatusi ja annan neile kommi,’’ ütles Ruben. 

Millise näoga on mardipäev täna?

Santijaid on olnud ajaloos mitmeid, kuid tänaseks on just mardi- ja kadrisandikombestik kõige paremini säilinud, ning sellest on saanud justkui meelelahutus. Kuigi mardijooksjate arv väheneb, rääkis Kristi Pumbo, Eesti Folkloorinõukogust, et mardisandid on alati ajaga kaasas käinud, ning inspiratsiooni ammutanud ümbritseva keskkonna muutustest. „See on loomulik protsess – kui komme muutub, siis tähendab, et see on vähemalt elus. Ajal, mil veel noored mehed käisid marti jooksmas, olid nad nii hirmuäratavad, et lapsed põgenesid sageli hirmust nuttes voodi alla peitu, tänapäeval võib aga kohata hoopis mardisant James Bondi,’’ lausus ta. 

Selle jaoks, et need kaks kalendripüha ei kaoks, alustas Eesti Folkloorinõukogu 2018. aastal aktsiooniga „Hakkame santima!’’, mille eesmärk on elavdada moodsas maailmas üha enam oma päevakajalisust kaotavaid santimistavasid. Kas teadsid, et kui 2020. aastal loeti mardisantide rahvaloendusel kokku 2939 marti, siis aasta hiljem oli see number pea 600 võrra väiksem? Ka sellel aastal toimub 9. novembrist 30. novembrini iga-aastane mardisantide rahvaloendus, kuhu julgustame kõigil santijatel end kirja panema. 

Folkloorinõukogu kodulehele on kokku kogutud palju huvitavaid nippe ja tavasid, mida santimisel meeles hoida. Kui aga ise ei taha marti jooksma minna, siis soovitab Kristi Pumbo tõsta au sisse traditsioon istuda perega ühise peolaua ääres, süüa koos mardihane, teha lauale temaatiline lilleseade või hoopis korraldada hirmsaima mardikostüümi konkurss. 

Soovime teile toredat mardipäeva!