Kes on mardi- ja kadrisandid? 

Eesti folkloristid – Mall Hiiemäe, Ülo Valk, Ülo Tedre, Kristi Salve – on rõhutanud mardi- ja kadrisantide kombe kristluse-eelset usundilist tausta. Paljude rahvaste juures on pühad maskeerimise, karnevalide, puhastus- ja kaitsemaagia ning ennustamisega tähistanud muistset aastavahetust. Aastaringide vahelisel pühal ajal on maailma kord nõrgenenud. Seetõttu muutuvad inimeste sotsiaalsed rollid ja liiguvad ringi teispoolsuse asukad. Eesti sanditamiskombed ja -laulud ning maskeering viitavad just sellisele perioodile, seostudes hingedeaja ja jõuludega ning hilissügisese looduse hääbumisega.

Eesti sanditajad moondavad end sageli loomaks või linnuks, meenutades mõneti (eriti Lääne-Eesti) aastavahetusele omaseid näärisokke, karusid, kurgi. Tulijaid kirjeldatakse kohati loomade moodi, kes jooksevad läbi laane lipa-lapa, läbi vee vipa-vapa… Märjaks saanud kadri käitus aga linnu kombel: sinisiibu siputelle, kuldasulgi soputelle…, kargas kase otsa ning maha ai suvitse sule, maha ai kevätse kesta (ajas maha suvised suled ja kevadise kesta). Rahvausundist on teada, et esivanemate hinged võisid võtta looma või linnu kuju. Eesti mardisantidega on võrreldavad paljude teiste rahvaste sügistalviste pühade külalised, näiteks Skandinaavia ja Soome jõulusokk või Bulgaaria kukeri-sandid – karvaseks maskeeritud olendid puust loomamaskidega ja suurte kelladega. Meie sanditamiskommete seosele surnutekultuse ja hingedeajaga võib osutada ka mardipäeva nimetus, mis meenutab vana läänemeresoome sõna mardus, marras tähendusega ’surnu, surnu vaim’, samuti mardikuu (novembri) teised nimetused: Lõuna-Eesti kooljakuu, Soome marraskuu. Siin- ja sealpoolse rahva kohtumine kinnitas vastastikust seost, mõlemalt poolt anti midagi – santidele käegakatsutavaid ande, pererahvale vastu õnne ja edenemist.

Sanditamislauludes jutustavad mardid ja kadrid oma ebatavalisest teekonnast ja rõhutavad, et nad ei tule maa pealt: alt me tullim’ halli ilma, päältä päeva või punase, kõrvasta kuu kumere; ega mart põle maast tulnud, mart on tulnud kõrge’esta, kõrge’esta taiva’asta. Teekond kulgeb mööda imelisi sildu: mööda kullatud kõrendid, õbedasi õrsi mööda, vaskitud väravid mööda; üle viie vikerkaare, üle kuie koeduotsa; märt tuli punast purret mööda, märt tuli sinist silda mööda. Sageli tuleb raskel teekonnal ületada soiseid ja märgi kohti: mart on uppunud ojasse, mart on kukkunud kajusse, soperdanud saviaugus… Kuldne kõrend võib paljudes usundites tähistada silda, mis ühendas siinpoolset maailma teisega, või koguni ilmasammast; vesi aga piiri eri maailmade vahel. 

Vanemad teated, laulusõnad ja viisid rahvaluule arhiivis

Eesti folkloori kohta pärinevad vanemad kirjalikud teatud enamasti sakslastelt. Ajakiri Inland kajastas näiteks, et 11. novembril 1840 peeti Tartus toredasti mardipäeva, kus rida kaunistatud regesid „kõige seikluslikumate maskidega, enamasti üliõpilased, läbi tänavate sõitis“ ja ülikoolis toimus maskiball. Selle ajel kirjutas Johann H. Rosenplänter artikli „Die Sandi Mardid und Sandi Kadrid“ vastavatest eestlaste kommetest (1841), lisades ka laulukatkeid koos saksakeelse tõlkega ja üksikuid eestikeelseid mõisteid, nagu „Mardiks käima“, „Mardi-lust“, anniks antud „keedus“ ja odra- või nisujahust „Mardi-kakud“.

Vanim sanditamisviisi üleskirjutus on arvatavasti 1885. aastal baltisaksa muusiku Ella von Schultz-Adaievsky poolt Pandiverest, Johann Veissmannilt jäädvustatud mardilaul Eesti Rahvaluule Arhiivis Õpetatud Eesti Seltsi kogus (ÕES, SK 520, 7 (4)).

Enamus Eestis kogutud mardi- ja kadrilauludest asub Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis Tartus. Alates 19. sajandist on arhiivi kogutud ligi 150 000 vanema rahvalaulu teksti, nende seas on kalendripühade laule 4000 ringis ja neist umbes pooled on sanditamislaulud. Üks tekst võib seejuures olla mitme lehekülje pikkune või piirduda ainult mõne värsiga – vastavalt sellele, kuidas koguja kirja pani ja laulik laulis. Kalendrilaulude teised suuremad rühmad on vastla- ja jaanilaulud, samuti kiigelaulud, mida lauldi Lõuna-Eestis lihavõtete ajal ja Põhja-Eestis suvistepühadest jaanipäevani.

Kalendrilaulude viise on teada palju vähem. Lisaks nootidele on arhiivis üle 600 mardi- ja kadrilaulu helisalvestuse. Helisalvestusi on nii palju tänu sellele, et traditsioon elas ja vanu regivärsilisi mardi- ja kadrilaule pärandati põlvkonnalt põlvkonnale ka 20. sajandil.

Viisid ja nende esitamine

Mardi- ja kadrilaulude viisid on sageli samad ja samas piirkonnas võidakse nendega laulda muidki regilaule. Lõuna-Eestis ja mõnel pool Kesk-Eestis eristab sanditamislaule muudest lauludest refrään: märti, märti-santi, katri, kadriko-kadriko jne. On piirkondi, kus mardid ja kadrid võisid ka erinevaid viise kasutada. Vanad viisid tunduvad väga lihtsad, neid lauldakse enamasti ainult kolmel kuni kuuel noodil ja nad on ainult ühe või kahe värsi pikkused. Aga kui hakata hoolikamalt kuulama näiteks seda 1938. aastal salvestatud mardilaulu  ja proovida täpselt samamoodi laulda, siis see ei ole sugugi lihtne. Sama nooti lauldakse kord kõrgemalt, kord madalamalt. Lauljad teevad häälega nagu jõnkse, põnevaid väikseid kaunistusi. Laulurütmis pole tugevamaid ja nõrgemaid lööke – laul voolab ja meenutab natuke kõnelemist. Katkematu voolamise tunde tekitab ka see, kui tehakse liegajust, alustatakse laulmist eelmise laulurea viimasel silbil või silpidel. Mõnda neist vana rahvalaulu tunnustest püüdis Veljo Tormis ka regilaulude kooriesitusse üle tuua.

Mardi tantsulaule võidi laulda omaette viisiga, millel oli labajalalaulu kolme peale rütm. Santide tantsimine ja hüppamine oli tähtis, ükskõik, kas seda tehti laulu või lihtsalt (rütmi)pilli saatel. Laulmine loob rituaalset energiat ja ülespoole hüppamine andis rituaalile veel väge juurde. Laulus on näiteks öeldud, et sinna, kus mart hüppab, saavad head hobused ja kus mart kargab, sinna kasvavad kaerad ja odrad.

Kust alustada, kui tahaks minna mardiks või kadriks? Kust rohkem teada saada?

Teadmisi selle kohta, kuidas sanditamas on käidud ja kuidas minna marti või katri jooksma tänapäeval, leiab kõige lihtsamini „Hakkame santima“ veebilehelt https://hakkamesantima.ee/. Mida laulda, kuidas ennast maskeerida ja mida edasi teha, saab teada siit: https://hakkamesantima.ee/abiks-martidele-ja-kadridele/. Kes tahab oma teadmisi veel täiendada, saab samast kätte lingid interneti- ja paberväljaannetele, raadio- ja telesaadetele: https://hakkamesantima.ee/lisamaterjal/. Aga kindlasti tasub küsida oma pere vanematelt liikmetelt ja sõpradelt, kuidas nemad sanditamas käisid, sest oleks ju tore kanda edasi omaenda lähikogukonna pärimust. Ja jätkem siis jälg ka sandirahvaloendusesse, sest see näitab, kas ja kuidas meie ürgsete juurtega traditsioon edasi elab.

– Janika Oras ja Taive Särg

„Muusika on mind terve elu saatnud,” alustab Maret Poll oma teekonna kirjeldamist mudilaskooride liigijuhiks. Rääkisime temaga, mis teda oma töös inspireerib ja millise kogemuse võtab ta eesootavale noortepeole kaasa. Samuti saime teada, milliseid väljakutseid mudilaskooride repertuaar lauljatele esitab ja kuidas on mudilaskoorid pandeemia üle elanud.

LIIGI KUNSTILINE TOIMKOND:

• Maret Poll (liigijuht)
• Annelii Traks
• Jaanika Kuusik
• Niina Esko

Kava:

• Martin J. Sildos / Hanna Grete Rebane, Rõõm on täitnud maa
• Tõnis Kõrvits / Priit Aimla, Hümn päikesele
• Riho Esko Maimets, eesti rahvaviis / Friedrich Kuhlbars, Leelo Tungal, eesti rahvaluule, Me lähme rukist lõikama
• Andres Lemba / Jaanus Vaiksoo, Sokk ja kummik
• Ülo Vinter, Kodulaul

Tere, Maret Poll! Jutusta palun, kuidas oled jõudnud muusikani ning mis Sind täna Sinu töös inspireerib?

Muusika on mind terve elu saatnud. Minu ema, kes on samuti koorijuht ja kontsertmeister, mängis tihti kodus klaverit. Nii läksin minagi Nõmme Muusikakooli klaverit õppima ja sealt edasi Tallinna Muusikakeskkooli koorijuhtimise erialale, millele järgnesid õpingud juba Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. 

Igapäevaselt töötan Püha Miikaeli Koolis muusikaõpetaja ja koorijuhina, Vanalinna Hariduskolleegiumis juhatan samuti lastekoori. Lisaks olen Rahvusooper Estonia poistekoori koormeister ja õppekoori dirigent. Laste ja noortega töötades on iga päev erinev ning alati on midagi uut ja põnevat õppida nii enda kui ka õpilaste kohta. Mind inspireerib oma tööd tegema enim just see areng ja loominguline rõõm, mida ma laste puhul näen. Lisaks innustavad mind väga paljud toredad ja toetavad kolleegid.

Millise mälestuse või kogemuse varasematest laulu- ja tantsupidudest võtad liigijuhina kaasa XIII noorte laulu- ja tantsupeole „Püha on maa“?

Laulupidu tekitab võimsaid tundeid ja ilusaid mälestusi on palju. Minu jaoks on olnud erakordselt toredad, erilised ja meeldejäävad ka piirkondlikud eelproovid. On olnud suur rõõm käia erinevates maakondades, kohtuda sealsete laste ja noortega ning kuulda nende mõtteid elust ja laulupeost. XIII noorte laulu- ja tantsupeole võtan kaasa mõtteviisi „koos oleme tugevamad”.

Kuidas suhtestub XIII noorte laulupeo mudilaskooride repertuaar peo üldise juhtmõttega „Püha on maa“?

Mudilaskooride repertuaari koostades jälgisime, et see oleks eripalgeline ja arendav ning ühtiks „Püha on maa” juhtmõttega. Laulud räägivad meile olulistest väärtustest nagu sõprus, vabadus, kodu ja pere. Juhtmõtet laiendades võime öelda, et pühad on ka meie maa lapsed ja nende õnnelik lapsepõlv. Mudilaskooride lauludest ei ole kindlasti puudu ka lapselik ja soe huumor.

Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see Sinu hinnangul osalejatele esitab?

Mudilaskooride repertuaaris on nii ühe- kui kahehäälseid laule, mis on vokaalselt päris nõudlikud ja arendavad. Omaette väljakutse on mudilaste jaoks kindlasti laulmine a-cappella. Usun ja loodan, et nende laulude õppimine loob mudilaskoori lauljatele hea põhja, et edasi liikuda lastekoori, kus lauldakse juba keerulisemat 3-häälset muusikat.

Kuidas kollektiivid Sinu hinnangul koroonapandeemia siiani üle on elanud? Kas sel aastal 60. juubelit tähistanud noortepeo traditsioon on piisavalt tugev, et 40 aasta pärast oma 100. juubelit tähistada?

Minu arvates ei ole motivatsioon ja soov laulda lastel kuhugi kadunud. Siiski on pandeemia lastekollektiive üsna tugevalt mõjutanud. Kooslaulmise oskust ja viisipidamist on praegu enim vaja arendada. Oluline on, et nüüd pärast pikki pause ja õppeprotsesside aeglustumist saaksid lapsed muusikatundides palju laulda.

Laulupeo lähenemine annab taas võimalikuks saanud ühislaulmisele kindlasti veelgi hoogu juurde. Minu meelest on laulupeotraditsioon hetkel elujõuline ja hääbumise märke ei näita. Muret tekitab koorijuhi ja muusikaõpetaja elukutse vähene populaarsus ühiskonnas, trend, mis on kindlasti ohuks ka laulupidude jätkumisele. 

Maara Vint on eesti graafik, kelle õrn ja naiselik käekiri seob tema joonistustes kokku mitmesuguseid sümboleid loodusest, ajaloost ja inimeste uskumustest. Rikas veealune maailm teosel „Merepõhi“ pakubki rohkesti sümboleid, nagu merekarp ja kala, kristallid ja vesi. Kunstnik on paberile oskuslikult loonud imekauni tasakaalu, milles peituv põnev maailm avab end igale vaatajale erinevalt.

Kunstiteose tutvustus: Eesti Kunstimuuseum

Nädalavahetusel algasid XIII noorte laulu- ja tantsupeo „Püha on maa” sümfooniaorkestrite maakondlikud eelproovid, kus üheskoos noorte laulupeo dirigentide juhatusel harjutati kavas olevat repertuaari. Uurisime Tartu eelproovis osalejatelt esmamuljeid tavapärasest varem algavate eelproovide kohta ning rääkisime suvise peo repertuaari keerukusest.

„Noorte laulu- ja tantsupidu toimub koroona tõttu aasta võrra hiljem ning see avas võimaluse tuua eelproovid varasemaks ja alustada juba novembris,” selgitas XIII noorte laulupeo sümfooniaorkestrite liigijuht Jüri-Ruut Kangur. 

Esmamuljed

Jüri-Ruut Kanguri esmamulje Tartu ja Rakvere eelproovidest on hea – lapsed on tublid ja töökad. „Näha on kaasatöötamist, mis annab hea tunde, et laulupeol saame kõik koos ilusti hakkama!” ütles Kangur. 

Sama positiivne on ka dirigent Ingrid Roose: „Näha on, et kollektiivid pole aasta alguses veel kõigega jõudnud tegeleda, kuid siiski on tase ja üldpilt hea.” Enim oli harjutatud Tõnis Kaumanni teost „Rondo”, kuna see läks ettemängimisele. „Teiste lugudega on vaja natuke vaeva näha aga eelproovi üldine energia on väga hea!“ rääkis Roose.

Tänavuse peo eelis

„Selle peo suureks eeliseks on eelproovide hajutatus. Orkestrid saavad juba varakult esimesed soovitused ja näpunäited. Aega on rahulikult valmistuda ning näeme jälle aprillikuus, kui toimub järgmine eelproov,” selgitas Kangur. „Sügisene proov tekitab juba aasta alguses osalistele kambavaimu, mis motiveerib aasta lõpuni vastu pidama,“ lisas Roose. 

Noored orkestrandid Põlva Muusikakoolist Minna-Emilia (14), Hanna-Lisette (14) ja Miia (14) on ühte meelt, et peo proovidega varem alustamine annab neile rohkem kindlustunnet ja aega pillimängu harjutada. 

Võru Muusikakooli õpetaja Jaan Randvere tõi välja, et muusikakoolides läheb laulupeo tõttu koormus suuremaks ja seega on hea, et muidu lühikest peo ettevalmistusperioodi saab nüüd hajutada.

Anett (23) Tartu Ülikooli Sümfooniaorkestrist, lisas, et ta sai sügisesest eelproovist hea emotsiooni: „Ma arvan, et inimesed juba ootavad, et saaks laulupeole minna, seega sügisene proov on väga mõnus ja tekitab peo tunde.“

Ühiskõla otsinguil

Eelproovides saavad noored suure orkestri kogemuse ning kuulda ja tunnetada ühiskõla, mida kõik igapäevaselt harjutades kogeda ei saa. „Kõige olulisem on see, et orkestrid saavad eelproovides esimese emotsiooni kätte, eriti väiksemad või kollektiivid, mis koosnevad ainult keelpillidest, kes kuulevad tavaliselt puhkpilli osa ainult klaverilt või salvestuselt,“ rääkis Roose. 

Põlva Muusikakooli keelpilliorkestri juhendaja Riivo Jõgi rõhutas samuti, et keeruliseks kohaks on just löökpillide ja puhkpillide puudus orkestritest, sest repertuaar on selline, kus need pillid on väga olulised.  „See teeb ettevalmistuse natuke keerukamaks. Eelproovides on aga kamba peale suurem sümfooniline orkester olemas, tänu sellele saavad noored aimu, mis see tegelikult on,” selgitas Jõgi. 

Just kogemuse mängida suure orkestriga tõi välja ka Põlva orkestrant Miia, kes osaleb esimest korda sümfooniaorkestriga laulupeol: „Väga põnev ja teistsugune on mängida nii suure koosseisuga!”

Liigijuhi Jüri-Ruut Kanguri sõnul ongi laulupeo ühendorkestri missiooniks anda väiksematele kollektiividele kogemust kuidas on mängida suure orkestriga ja samuti pilliharidust.  

Hariv kava

Dirigent Ingrid Roose rääkis, et kava esitab mitmeid väljakutseid aga suure orkestriga mängides klõpsab pusle kenasti kokku. 

Sümfooniaorkestrite liigijuht Jüri-Ruut Kangur peab üheks raskemaks teoseks Heino Elleri sümfoonilist poeemi „Koit”: „See on Eesti sümfoonilise muusika suurteos ja Eesti klassika, mis on kirjutatud professionaalsetele orkestritele,“ ütles Kangur ja lisas: „Samuti on keeruline Tõnis Kaumanni pala „Rondo” .”

Dirigentidega nõustusid ka noored pillimängijad. Flöödimängija Aneti arvates on kava mitmekesine ja väga põnev. „Elleri „Koit“ vajab palju tööd. Seal peab tähelepanelikult kuulama kõiki, et saaks hästi koos mängida, kuid samas see on klassika ja seega veidi tuttav,” ütles Anett. 

Põlva Muusikakooli viiulimängija Minna-Emilia meelest on samuti Elleri „Koit”  väga ilus. Kaumanni „Rondos on teatud kohad raskemad ja vajavad rohkem töötamist kui teised, rääkis Minna-Emilia. 

Liigijuht Kangur leiab, et keerulised lood avardavad maailmapilti ja ühine musitseerimine distsiplineerib lapsi. „Väljakutseid pakkuvate palade mängimine suures orkestris annab lastele tohutult juurde pillimängimise tarkust,“ ütleb ta ja lisab: „nende nelja pala õppimine teeb noortest palju paremad instrumentalistid. Soovime, et lapsed saaksid emotsiooni, mis inspireeriks midagi ilusat koos tegema, eriti praegustel keerulistel aegadel.”

2.–3. klasside liigijuht Ulla Helin-Mengel räägib, kust sai tema tantsutee alguse, mis sõnumiga tulevad seekord tantsupeole 2.–3. klassi lapsed ning kuidas liigijuht ise peoks valmistub. 

LIIGI KUNSTILINE TOIMKOND:

• Ulla Helin-Mengel (Liigijuht)
• Dagmar Aus (Liigijuhi assistent)

Kava:

• Põrand põrub! Andre Laine / Riho Päts „Rõõmulaul“ / seade tantsupeole Arno Tamm
• Mängumops Ulla Helin-Mengel / Martin Müller „Puraviku polka“ / liisusalmide toimetaja Ulla Helin-Mengel / seade Mirjam Kits, Kätlin Kits / orkestratsioon tantsupeole Arno Tamm
• Ühistantsud: Oige ja vasemba Ullo Toomi seade / rahvaviis; Finaal Üle mere Rasmus Puur / Indrek Koff 

Saame tuttavaks, Ulla Helin-Mengel! Räägi palun, kuidas oled tantsuni jõudnud ja mis Sind rahvatantsu juures praegu inspireerib?

Ma alustasin tantsimist 9-aastasena Kirbla külas. Tantsuõpetajat seal ei olnud ja nii ei jäänud meil sõbrannadega midagi üle – tuli ise tants teha, sest esinemissoov oli suur. 

Esimene kokkupuude rahvatantsuga oli algkoolis, kui meile „Oiget ja vasembat” õpetati. Õpetaja oli kuri ja ei meeldinud mulle üldse ning sama suhtumine tekkis ka rahvatantsu. Mu ema oli kultuuritöötaja ja kui ta otsis lastele tantsuõpetajat, oli minu põhitingimus, et mitte mingil juhul rahvatantsu. Saingi võistlustantsuringi ja tegelesin sellega viis aastat. Rahvatantsuni jõudsin alles Viljandi Kultuuriakadeemias.

Juhuslikult sattusin ka 10-aastaselt tantsupeole, sest mu tädi juhitud rühmas oli vaja asendustantsijat. Täpselt sama vana on muide praegu ka minu tütar, kui läheb esimest korda tantsupeole.

Tantsupidudel on väga võimas luua ja näha ühiseid suuri jooniseid – kui väljakutäis tantsijaid teeb ühte sammu ja hingab ühes rütmis. Sinna juurde ka isamaalisus.

Millise mälestuse või kogemuse varasematest laulu- või tantsupidudest võtad liigijuhina kaasa XIII noorte laulu- ja tantsupeole „Püha on maa”?

Teadmise, et enne tuleb hästi suur töö ära teha, et väljakul oleks lihtsam. Et kõik oleks selge ja täpne, joonised arusaadavad. Siis läheb väljakutöö ludinal ja ei ole lastele piin, vaid rõõm. Kui lapsed, õpetajad, assistendid ja nurgajuhid teavad, mida teha, on kõigil hea peol olla. 

Kuidas asetub XIII noorte tantsupeo 2.–3. klassi segarühmade repertuaar tantsupeo etendusse nimega „Sillad”?

Esiteks sellega, et meie lastele meeldib väga mängida. See ei kao nende igapäevaelust veel kuhugi, vaid rõõmustab neid kõige rohkem ja paneb silma särama. 

Teisalt on aga meie lapsed julged unistajad ja uudistajad, neil on alati palju küsimusi. Kui küsida, kelleks nad tahavad saada, siis on vastused superstaariks, linnapeaks, Eesti presidendiks. Nende tants „Põrand põrub” just seda ütlebki – mina tulen, olen julge ja ei karda midagi. Loome silla unistustemaale ja tagasi.

Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see Sinu hinnangul osalejatele esitab?

„Põrand põrub” on tantsupeol üks ainsamaid tantse, kus kasutatakse marsisammu. Tänapäeval on seda tantsudes vähem. Lapsed tõstavad marssides põlved kõrgele ja käed käivad hoogsalt kaasa. Kätekombinatsioon arendab koordinatsiooni. Teises tantsus on peamiselt hüpaksammud, külgsammud ja galopid. 

Ka muusika mõttes on tantsud erinevad. Lapsed saavad tantsudega hästi hakkama ja mõlemad neile väga meeldivad – just mängulisuse poolest.

Kuidas kollektiivid Sinu hinnangul koroonapandeemia tänaseks on üle elanud? Kas sel aastal 60. juubelit tähistanud noortepeo traditsioon on piisavalt tugev, et 40 aasta pärast oma 100. juubelit tähistada? 

Mulle tundub küll, et kui noortepidu on tulemas, lähevad rühmad jälle täis. Isegi, kui enne on olnud mõõn, siis enne pidu leiavad kõik, et tahavad tantsupeole saada. See on ikka asi, mis lapsi, aga ka täiskasvanuid motiveerib. Tantsupeod hoiavad ka rahvatantsutraditsiooni elus. 

2023. aasta suvel teevad tantsupeol autorina debüüdi Ulla Helin-Mengel, kelle tants „Mängumops” jõuab 2.–3. klasside esituses tantsumurule, kui ka Martin Müller, kes tantsu aluseks oleva muusikapala „Puraviku polka” on kirjutanud. 

Lugu algas sellega, et 2017. aastal ilmus Martin Mülleril ja Villu Talsil plaat „Sepa Juliusega jahil”, kus viimaseks looks „Puraviku polka”. „Vaatasime, et plaadile oleks ühte lugu juurde vaja, muidu jääb väheks. Ja nii ma viimane õhtu enne stuudios salvestamist selle loo tegin,” meenutab Martin Müller seda, kuidas „Puraviku polka” sündis. Kuna plaadil on ka teised lugude pealkirjad seotud loodusega, sai ka viimane lugu endale lõbusa nime.

Kui 2020. aastal kuulutati välja XIII noorte laulu- ja tantsupeo omaloomingu korjetalgud, otsustas Martin Müller kaks lugu teele saata. „See oli suur üllatus, et „Puraviku polka” neile kohe väga meeldis,” räägib Müller.

2.–3. klasside liigijuht Ulla Helin-Mengeli sõnul oli „Puraviku polka” muusika hästi hoogne ja kõnetas kohe. „See sobis hästi just meie liigi muusikaks. Aga ma mõtlesin, et selle muusika võiks teha veidi tantsulisemaks, huvitavamaks. Et vorm ei oleks ainult A-osa ja B-osa, vaid ka mingi vaheosa, mõned pausid. Nii saaks tants lustlikum ja mitmekülgsem,” räägib Helin-Mengel. Nii võttis ta „Puraviku polka” kaasa ja läks tuttavate muusikute Kätlin ja Mirjam Kitse juurde.

Kolmekesi koos nuputades sündiski seade pealkirjaga „Mängumops” – vahepeal lisandusid veel ka rahvapärimusest liisusalmid, et lastepärane lugu ei jääks ilma sõnadeta. Need juhatavad erinevad tantsu- või mänguosad sisse. Ka Martin Müller kiidab loo seadet, mis on mänguline ja lastele sobilik ning jääb kohe kummitama.

Kui muusika valmis, tuli tantsuloojal lapsed kokku koguda ja hakata katsetama. „Hakkasime koos minema. Vahepeal sain lavastusmeeskonnalt häid soovitusi ja selle pinnalt veidi tantsu muudetud – nagu see loomeprotsess käib,” räägib tantsu autor Ulla Helin-Mengel. Tema sõnul on saadud tagasiside olnud nii lastelt kui ka teistelt õpetajatelt väga positiivne ning teeb tuju heaks. „Ikkagi minu esimene tants noorte tantsupeol. Kui ma varem olen lavastanud teiste tantse, siis nüüd täitus ka see väike unistus, et ma saan enda tantsu lavastada,” jääb Helin-Mengel põnevusega suvist tantsupidu ootama.

Uurisime rahvamuusikapeo kannelde liigijuhilt Kadri Lepassonilt, kuidas jõudis tema rahvamuusikani, mida peab ta olulisimaks instrumentaalse rahvamuusika juures ning miks on kannelde liik väljakutseks nii liigijuhile, seadjatele kui mängijatele. 

LIIGI KUNSTILINE TOIMKOND

• Kadri Lepasson (liigijuht)
• Pille Karras (assistent)

KAVA:

• Pilli Villemi valss (pärimuslik, Põltsamaa/seadnud Ott Kaasik)
• Antslamehe reilendrid (pärimuslik, mänginud Valter Antsov külakandlel, Urvaste khk/seadnud Kadri Lepasson)
• Ranna ja Hiiopi polkad (pärimuslik, mänginud Jaan Rand kandlel, Kirbla khk, Otto Hiiop viiulil, Urvaste khk/ seadnud Kadri Lepasson)
• Koiküla polka (pärimuslik, Hargla khk/seadnud Kadri Lepasson)
• Kuusalu pulmamarsid (pärimuslik, Kuusalu khk/seadnud Pille Karras)

Tere, Kadri Lepasson! Jutusta palun, kuidas oled jõudnud rahvamuusikani ning mis Sind täna Sinu töös inspireerib?

Rahvamuusika tuli minu ellu 2002. aastal, kui astusin Viljandi Kultuurikolledžisse. Pärast lastemuusikakooli lõpetamist tahtsin mingil moel muusikaga jätkata, kuid ei leidnud endale tollal sobivat väljundit. Keskastmes klassikalise akordioni õppimine polnud minu jaoks ja nii jäi pillimäng mõneks ajaks soiku. Esimesel kursusel ülikoolis loodusteaduste õpetajaks õppides kohtusin aga muusikakooliaegsetest akordionilaagritest tuttava Kulno Malvaga, kes õppis parasjagu Viljandis. Tema innustav jutt oma koolist ja õpingutest mõjus niivõrd inspireerivalt, et otsustasin talle Viljandisse külla sõita ja kultuurikolledžiga tutvust teha. Sealt läks kõik edasi juba väga loomulikku rada pidi. Rahvamuusikaõpingud Viljandis on avardanud tohutult mu maailma ning avanud ukse ääretult mitmekesisesse ja huvitavasse valdkonda, millest on saanud minu armastatud elukutse.

Millise mälestuse või kogemuse varasematest laulu- ja tantsupidudest võtad liigijuhina kaasa XIII noorte laulu- ja tantsupeole „Püha on maa“?

Lapsena olen käinud ühel noorte laulupeol ja sellest on igati toredad mälestused. Nüüd täiskasvanuna olen osalenud oma õpilastega kahel rahvamuusikapeol ning praegu pean olulisimaks, et lastel silmad säraksid. Kui neile meeldib ja nad teevad kaasa rõõmuga, siis ajame õiget asja. 

Kuidas suhestub XIII noorte laulu- ja tantsupeo rahvamuusikapeo kannelde repertuaar rahvamuusikapeo üldise juhtmõttega „Päriselt“?

Instrumentaalse rahvamuusika juures on ilmselt olulisim, et ta kannaks oma peamist funktsiooni – kutsuks tantsima, oleks tantsitav. Ka siis kui traditsioonilise üksikpillimehe asemel mängib terve suur orkester. Kannelde liigi repertuaar ja seaded püüavad seda joont hoida. Erandiks on ainult „Pilli Villemi valss“, kus algselt ilmselt labajalana kõlanud valsiloost on saanud aeglane ja väljapeetud lugu. 

Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see Sinu hinnangul osalejale esitab?

Kannelde liik on eripärane selle poolest, et siin on koos kõik erinevad Eestis mängitavad kandled: nii kromaatilised kandled kui rahvapärastest kanneldest väike-, küla-, rahva- ja päkarauakandled. See seab esimese väljakutse tegelikult liigijuhile ja seadjatele: kuidas panna need erineva ulatusega ja erinevates helistikes pillid koos mängima nii, et kõigil oleks huvitav mängida ja tulemus kõlaks hästi. 

Repertuaari valides pidasin silmas, et oleks kindlasti esindatud nii meie vanem kui uuem kandlemängutraditsioon ning nii väikekandle- kui külakandlelood, mida on minimaalselt seatud ja kus saavad just need kandleliigid esile tõusta. Väga oluline on tunda meie kandlemängulätteid ja neid edasi kanda. Repertuaaris on ka paar krõbedamat ja mitmehäälseks seatud lugu, mille selgeks õppimine on ilmselt veidi rohkem pingutust nõudev. Tulemus see-eest aga pingutust igati väärt. 

Kuidas kollektiivid Sinu hinnangul koroonapandeemia siiani on üle elanud? Kas sel aastal 60. juubelit täistanud noortepeo traditsioon on piisavalt tugev, et 40 aasta pärast oma 100. juubelit tähistada?

Koroona oli muidugi üks väga suur pidur meie tegevuses. Pilliõpingud said siiski ilmselt kõige vähem pihta, kuna individuaaltundidega saime jätkata ka veebis, kuigi ega seegi polnud alati kerge. Koosmängutunnid jäid muidugi kõik ära ja see andis kõvasti tunda. Oli näha, et lapsed igatsesid oma pillimängukaaslasi. 

Pidu püsib siis, kui meil jätkub särasilmseid juhendajaid, kelle eestvedamisel lapsed isukalt rahvamuusika, rahvatantsu ja koorilauluga tegeleda tahavad. Eks see ole veidi kultuuri- ja regionaalpoliitiline küsimus ka. 

Mida pidada silmas rahvamuusikapeo õppematerjalide kasutamisel ning kas ja kui palju vabadust pakuvad peol esitusele tulevad palad rahvamuusikutele, uurisime rahvamuusikapeo õpperaamatu koostajalt ja koondorkestrite liigijuhilt Krista Sildojalt. 

Et rahvamuusikapeo toimkonnas on Krista Sildoja sõnul palju värsket verd, hakkasid ka ideed teistpidi keerlema ning nii said tänased rahvamuusikapeo õppematerjalid pisut teistsugused. Peoks valmistujad saavad kasutada kolme liiki õppematerjale: õpperaamatut „Rahvamuusikapeo lood“, peol esitusele tulevate palade digitaalseid seadeid ja noote ning neist valminud heli- ja videofaile. 

Kuidas aga neid õppematerjale kasutada?

Õpperaamatu koostaja Krista Sildoja ütles, et trükis pakub võimalust minna pärimusse ninapidi sisse ja mõista paremini lugude taga olevat konteksti. Kuigi trükises on palad jaotatud liikide kaupa, julgustab Sildoja mängima kõiki raamatus olevaid 35 pillilugu ükskõik mis pillil ja helistikus, et ammutada inspiratsiooni pärimusest. Kõikidest peol esitusele tulevatest seadetest on valminud ka helifailid. „Me soovisime, et inimesed näeksid-kuuleksid otse, kuidas see muusikaline materjal kõlab,“ kommenteeris Sildoja. Et ei juhendajad ega pillimehed peaks leiutama kohapeal kõla, mida seade ootab, tuleks tema sõnul tehtud lindistusi kindlasti kuulata. Nii ei pea ka jaanuarikuistes eelproovides enam tegelema pilliloo selgitamisega ning kogu tähelepanu saab suunata üksnes pillimängust rõõmu üles leidmisele.

Kas peale jääb vabadus või reeglid?

Sildoja sõnul pakub rahvamuusikapeo koondorkestris osalemine nii mängijatele kui juhendajatele võimalust õppida looma traditsiooni piires. Ta leiab, et ehkki rahvamuusikas on oluline tunda end koosmängus vabalt, nõuab suur pidu reegleid, mis hoiaksid lugu koos: „Me ei ole veel nii kogenud rahvamuusikud, et hoida koosmängu jämmina koos.“ Kuigi vormilistest ja harmoonilistest kokkulepetest tuleb peoseadete abil kinni pidada, muudab Krista Sildoja sõnul loo isikupäraseks siiski iga pillimees ise: „Kui igaüks teeb pisut isemoodi, kõlabki see kuidagi selline ehe ja karvane.“

Palun tutvusta ennast meie lugejatele – milline on Sinu igapäevatöö Võrumaal ja kuidas Sinust laulu- ja tantsupeo kuraator sai?

Igapäevaselt töötan SA Võrumaa Arenduskeskuses kultuurispetsialistina. Minu ülesanneteks on läbi viia ja korraldada maakonnaüleseid tunnustamiskonkursse ja sündmuseid ning arendada maakonna kultuurikoostööd.

Kuraatorina hoian silma peal meie kollektiividel laulu- ja tantsupeo registris, registreerin nad osalema eelproovidesse ning broneerin ruume eelproovideks ja valmistan ette eelarvet. Kuid, mis peamine – püüan olla kollektiividele igakülgselt toeks.

Kui varasemalt tegi ELT SA koostööd otse kuraatoritega, siis nüüd on loodud koostöölepingud omavalitsuste liitudega või arenduskeskustega, mis valivad kuraatoriks nende enda kultuurispetsialisti või palkavad kellegi väljastpoolt organisatsiooni. See aasta osutus valituks just minu ametikoht ja mina ning mul on selle üle äärmiselt hea meel.

Mida laulu- ja tantsupeo kuraatori roll Sinu jaoks tähendab? 

Kuraatori roll on minu jaoks väga tähtis, sest nii saan anda panuse, et meie kultuur ning laulu- ja tantsupeo liikumine edeneks. Samas tähendab see ka vastutust. Kuraator on maakonnas noortepeo kontaktisikuks ja vastutab mitmete oluliste etappide eest. Kuid teisalt tunnen end justkui pereliikmena. Kõik noortepeoga seotud inimesed teevad koostööd, aitavad üksteist ja pingutavad ühise eesmärgi nimel.

Kui kaua oled kuraatoritööd teinud?

Kuraatori rollis olen sel aastal esimest korda. Kõik on uus ja huvitav, muidugi on ka natuke ootusärevust. Kuna oma tavatöös olen pidanud iga-aastaselt korraldama Võru maakonna laulu- ja tantsupidu, siis on mul väga hea ülevaade meie kollektiividest ja usun, et probleeme ei tule.

Lisaks on mulle selles protsessis suureks toeks Võrumaa Arenduskeskus maakonnaülese organisatsioonina ja meie meeskond eelmistest pidudest.

Kuidas ettevalmistused XIII noorte laulu- ja tantsupeoks Võru maakonnas on kulgenud? Millised on suurimad väljakutsed järgmise aasta noortepeoks valmistumisel?

Praegu on kõik kulgenud ladusalt. Kollektiivide andmed said oktoobri keskpaigaks korrastatud ning nüüd algab tihedam töö, mis tähendab, et hakkan ettevalmistama meie maakonna eelproove.

Kõige suurem väljakutse on minu jaoks ilmselt see, et kuidas olla kollektiividele võimalikult suureks toeks ning kuidas teha nii, et kõik tunneksid end eelproovide ajal ja Tallinnas majutuskohtades peo-eelsel nädalal mugavalt ja naudiksid kogu protsessi.

Maakond näitab end terviklikus ilus laulu- ja tantsupeo rongkäigus – millega Võru maakond meid sel korral rongkäigus üllatab?

Rongkäigu jaoks on meil kavas luua Võru maakonnale uus sümboolika, sest pärast 2017. aasta haldusreformi on meie maakonnas üheskoos kaks eriilmelist kultuuriruumi – Võro ja Seto. Meil on küll olemas esialgsed plaanid, kuid kindlat visiooni veel pole. Selle aasta lõpus saame koostöökoguga kokku ja hakkame nuputama. Seda võin ma aga küll lubada, et Võrumaa üllatab kindlasti.

Kui palju kollektiive Võrumaalt XIII noorte laulu- ja tantsupeo poole teel on?

Noortepeole on Võru maakonnast teel 66 kollektiivi. Need numbrid on jäänud suhteliselt samale tasemele, mis eelmisel noortepeol. Näib, et meie noortel on ka pärast koroonapandeemiat huvi laulda, tantsida ja pilli mängida ning soov suurel ühisel peol esineda on tugevnenud.

XIII noorte laulu- ja tantsupeo juhtmõte on „Püha on maa“. Mis on need kõige erilisemad paigad või lood või väärtused, mida Võrumaa lapsed võiksid oma kodust pühana oma ellu kaasa võtta?

Ei teagi, kust otsast alustada – Võrumaal on peidus nii palju, mida endaga kaasa võtta ja südames kanda. Oleme kultuuriliselt rikkad, sest meil on võrokesed ja setod. Mõlemail on oma keel, kombed, laulud-tantsud ja rahvariided. Usun, et meie noored võtavad endaga ellu kaasa armastuse looduse vastu, sest meil on erinevad matkarajad, käänulised teed, imelised rabad ja veesilmad, puhas õhk ning kõrged mäed. Eri põlvkonnad tegutsevad Võrumaal koos ning vanaemade-vanaisade tarkus kandub edasi lastele ja noortele. Põlvkondadevahelise suhtluse elushoidmine on ka üks väärtus, mis on kindlasti oluline.

Võrumaal on inimesed väga hoolivad ja avatud, sõbralikud ning lihtsad. Loodan ja usun, et meie noored kannavad neid omadusi endaga elus kaasas.

Lääne-Virumaa laulu- ja tantsupeo kuraator Ingrid Pärnamäe tutvustab, mille kõigega tuleb kuraatoril peoeelsel aastal tegutseda, mida tähendab temale võimalus olla maakonna kuraator ning millise tunde võiksid kohalikud noored oma kodukandist võtta kaasa Tallinnasse suurele peole.

Palun tutvusta end meie lugejatele – milline on Sinu igapäevatöö Lääne-Virumaal ja kuidas Sinust laulu- ja tantsupeo kuraator sai?

Minu kuraatoriks saamine on meie maakonnas seotud sellega, et Lääne-Viru Omavalitsuste Liit on tantsu- ja laulupeo koostööpartner. Ja kui ma 2018. aastal asusin omavalitsuste liitu tööle haridus- ja kultuurispetsialistiks, oli see töötingimustes kaasas, et olla ka maakonna kuraator. 

Ütleme, et kuraatoritöö on etapiline. Ma ei saa öelda, et ma iga päev 100% ainult sellega tegelen. Ta algab ikka tihedamalt enne pidu, näiteks käesoleval sügisel.

Põhilised tööülesanded on registri korrashoidmine ja paranduste tegemine. Kollektiivijuhtidega suhtlemine ja info vahendamine, samuti info jagamine valdade ja linnade kultuurikorraldajatele. Eelproovide korraldamine. See tähendab – igasugune info vahetamine. 

Kui pidu jõuab Tallinna, siis enne seda koolimajade ööbimiseks ettevalmistamine. Käin need läbi, lepin kokku, mis tingimustel saame maju kasutada. Sealt edasi koolimajades olevate tiimide moodustamine – arstid, turvatöötajad, teised kultuurikorraldajad, kes aitavad seal eluolu korraldada.

Kui on suure peo aasta, siis on tule teekonna ettevalmistus, laste- ja noortepeoga seda ei ole. Küll aga on rongkäigu ette valmistamine, kuhu saab kaasata kõikide valdade kultuurispetsialistid või kultuurikorraldajad. 

Mida laulu- ja tantsupeo kuraatori roll Sinu jaoks tähendab?

See on minu jaoks hästi konkreetne töö. Kuraatoritöö juures mulle meeldib, et praktiliselt saan ma kõikide kollektiivijuhtidega rohkem või vähem isikliku kontakti. Ma saan töö käigus maakonna kultuurikorraldajad koondada kokku ja nendega rohkem suhelda. 

Ma kohtun dirigentide, tantsujuhtidega, peo lavastustiimide, orkestrijuhtidega – see on huvitav. Kuna ma ise olen ka tantsuõpetaja ja pillimängija, siis mul on huvitav ka nende tööd laiemas mastaabis jälgida. 

Kuidas ettevalmistused XIII noorte laulu- ja tantsupeoks Lääne-Virumaal on kulgenud? Millised on suurimad väljakutsed järgmise aasta noortepeoks valmistumisel?

Ettevalmistused on hoo küll sisse saanud. Minu kurvastuseks on ikka päris mitmed kollektiivid välja langenud, eriti tantsukollektiivid. Laste- ja mudilaskooride osas ei ole väga suuri kaotusi. Ma arvan, et neid kollektiive on ka lihtsam koondada. Aga tantsukollektiivide osas on eritingimusi rohkem, täpne inimeste arv jne. Selles mõttes tekitab olukord natuke kurba meelt. 

Samas on hea, et ma näengi olukorda ja võib-olla annab mul ka midagi selle osas teha, et toetada tegevust, aidata otsida uusi juhte. Noorenduskuuri oleks meil nii tantsuõpetajate kui ka koorijuhtide osas peagi vaja. Tantsu- ja laulupidu ei ole ju ainult ühekordsed ettevõtmised, vaid hästi pika perioodiga ja just tulevikku vaatavad. 

Kui palju kollektiive on Lääne-Virumaalt XIII noorte laulu- ja tantsupeo poole teel?

76. Nendest 26 on tantsukollektiivid, ülejäänud on muusika- ja laulukollektiivid.

Maakond näitab end terviklikus ilus laulu- ja tantsupeo rongkäigus – millega Lääne-Virumaa meid sel korral rongkäigus üllatab?

Ma ei ole ausalt öeldes selle peale veel mõelnud. Eks ressursid ole piiratud ja turvalisus seab ka mõningaid piire. Ja kas ongi mõistlik alati üle trumbata. Pigem ma loodan, et meil on nii palju muusikat, et jätkub kõikidele seda rütmi, mille järgi marssida ja kõndida. Võib-olla lasta kollektiividel ka juba ette mõelda, kuidas nad end tutvustavad. Kas neil on mingid hõisked, loosungid, liikumised. 

XIII noorte laulu- ja tantsupeo juhtmõte on „Püha on maa“. Mis on need kõige erilisemad paigad või lood või väärtused, mida Lääne-Virumaa lapsed võiksid oma kodust pühana oma ellu kaasa võtta?

Nad võiksid hoida endaga kaasas seda, kust nad on pärit. Tükikese oma kodukohast viivad nad ju kaasa Tallinna ja vastupidi. 

Ja et nad hiljem suurde maailma ja koolidesse minnes jätaksid meelde ja tunneksid end toetatuna just sealt, kust nad tulevad. Et nad märkaksid võrrelda oma kodukohta teiste paikadega. Võib-olla see, kui nad näevad teisi, annab neile mingit värskust või indu ka taas oma kodukohas tegutsemiseks. Ma loodan, et ka nende oma õpetajad oskavad seda suunata või sellele tähelepanu pöörata. Loodetavasti aitavad ka tulevad maakonnapeod seda ühistunnet tekitada.

Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA-l on igas maakonnas oluline koostööpartner – omavalitsuste liit või maakonna arenduskeskus. ELT SA jagab partneritele informatsiooni peo korralduse kohta ning partnerid teevad selle põhjal oma maakonnas erinevaid ettevalmistusi peoks. Kuidas sihtasutus ja partnerid laulu- ja tantsupeoks valmistuvad, millistes valdkondades nad kokku puutuvad ja kuidas täpsemalt koostööd teevad ning millised on eesootavad väljakutsed? Nendest teemadest ja muust põnevast rääkisime Võrumaa Arenduskeskuse juhatuse liikme Tiit Tootsi ja ELT SA juhataja Margus Toomlaga. 

NOORTEPEOKS VALMISTUMINE VÕRUMAA ARENDUSKESKUSES

Millega SA Võrumaa Arenduskeskus tegeleb?

Arenduskeskuses teeme tööd, et meie maakond areneks. Et seda saavutada, tegutseme mitmetes valdkondades. Näiteks on meil ettevõtlus- ja turismisuund, rahva tervise ja turvalisuse suund ning kultuuri ja haridus valdkond. Kultuuri valdkonnas on meie ülesandeks eest vedada üritusi ja hoida traditsioone elus. Näiteks anname välja maakonna aasta isa ja aasta ema tiitlit ning teenetemärke, korraldame Võru maakonna laulu- ja tantsupidu ning memme-taadi pidu. Just kultuuri valdkonna alla läheb ka laulu- ja tantsupeoks ettevalmistumine. 

Kuidas SA Võrumaa Arenduskeskus valmistub laulu- ja tantsupeoks?

Tegelikult valmistume peoks igapäevaselt – teeme tööd, et meil oleks koore, tantsurühmasid ja pillimängijaid, kes hoiaksid laulu- ja tantsupeo liikumist elus ning läheksid Võru maakonda peole esindama.

Noortepeo ettevalmistuse osas kanname hoolt selle eest, et kõikide kollektiivide juhid annaksid õigeks ajaks oma koosseisu suurusest teada, korrigeerime neid andmeid, vastame juhendajate ja kollektiivide küsimustele ning oleme toeks kuraatorile, kes on meie arenduskeskuse kultuurispetsialist.

Suhtleme omavalitsustega ja paneme nendega koos paika eelarve, sest ettevalmistumine vajab rahalisi ressursse ka omavalitsuste poolt. Paneme kokku ka maakonna koostöökogu, kuhu kuuluvad omavalitsuste haridus-kultuuritöötajad, tantsukollektiivide ja koorijuhtide esindajad. Lisaks on meil võrgustik, kuhu kuuluvad inimesed aitavad meil Tallinnas peoeelsel nädalal ja peo ajal kollektiividele toeks olla. 

Kas laulu- ja tantsupidu ühendab kohalikke omavalitsusi?

Usun, et ühendab. Võru maakonnast viis omavalitsust, mille kõigi ühine eesmärk ja soov on hoida traditsioone. Noortepidu on hea väljund, mis motiveerib noori laulmise ja tantsimisega edasi tegelema. Omavalitsused mõistavad seda ja teavad, et seljad kokku pannes ning valmistumise protsessi rahaliselt ja ideedega panustades, tugevneb meie kultuur nii Võru maakonnas kui ka Eestis üldiselt. 

Mis on XIII noortepeoks valmistumisel suurimateks väljakutseteks?

Koroonapandeemia, mil kollektiivid ei saanud harjutada, on jätnud oma jälje. Kuidas teha nii, et kollektiivid suudaksid võimalikult hästi peoks valmistuda ja taset endisele tasemele tõsta? See on ilmselt suurim väljakutse, millega tuleb ettevalmistumisel arvestada.

Kas valdkond (koorilaul, rahvatants, orkestrid ja rahvamuusikud) on Võru maakonnas tänasel päeval piisavalt toetatud või vajaks veel mingit tuge?

Minu hinnangul on toetatud – omavalitsused aitavad kulusid katta, juhendajad on toetatud ning noortele mõeldud laulmise-, tantsimise- ja pillimänguga seotud huviringe on piisavalt. Samuti on maakonnas palju võimalusi, et end väljendada ja kultuuri edasi kanda. Näiteks on väljunditeks meie iga-aastane maakonna laulu- ja tantsupidu, Vana-Võrumaal „Uma pido” ja Setomaal oma tantsupidu.

Kas on peetud mingeid plaane, kuidas laulu- ja tantsupeo liikumist maakonnas edendada?

Praegu peame plaani, kuidas tagada juhendajate järelkasv. Paljud juhendajad on vanemas eas ja väsivad ükshetk, noored ei tule aga juhendamist üle võtma. See probleem pole mitte vaid meie maakonnas, vaid valmistab muret üle-Eestiliselt. Kui on rohkem eestvedajaid, edeneb ka laulu- ja tantsupeo liikumine maakondades. 

Eelmisel aastal tähistasime 140 aasta möödumist Võru maakonna esimest maakondlikust laulupeost. Laulu- ja tantsupeo liikumine on seni olnud tugev ja loodame, et see jätkub samas vaimus veel vähemalt sama kaua.

Kuidas on sihtasutus korraldanud koostöö maakondadega?

Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutusel on igas maakonnas lepinguline koostööpartner – omavalitsuste liit või maakonnas kultuuritööga tegelev arenduskeskus. Need partnerid aitavad teha peoks ettevalmistusi.

Lisaks on igas maakonnas kuraator – väga oluline inimene, kes on maakonnale esmaseks kontaktiks laulu- ja tantsupeoga seotud küsimustes. Me jagame kuraatorile vajalikku informatsiooni. Näiteks ütleme, millised on vajalikud nõuded, et maakonnas eelproove ette valmistada. Kuraator viib seejärel meie planeeritud tegevusi maakonnas ellu ja omakorda edastab olulisi sõnumeid.

Kuidas ja millistes valdkondades see koostöö toimib ja toimub ning kui tihe see koostöö on?

Koostöö on üsna tihe. Eelkõige toimub koostöö peole registreerumisega seoses. Meil on vaja kuraatoritelt päris palju abi peoregistri haldamisega, kuna meil üksi pole võimalik kaardistada iga maakonna kollektiive.

Kuraatoritel äärmiselt suur roll eelproovide ettevalmistamisel ja harjutamiseks mõeldud ruumide broneerimisel. Omavalitsused aitavad seda kõike korraldada ja ka rahaliselt toetada.

Lisaks panevad kuraatorid kokku korraldustoimkonna, mille liikmed tegelevad maakonna korralduslike küsimustega ja kes aitavad kollektiive Tallinnas peo nädalal. Kuraatoritel on ka oluline roll jagada informatsiooni peo sisu kohta ja kanda peo väärtusi maakonnas edasi.

Kas võrreldes varasemate pidudega on selles koostöös ka mingeid uuendusi?

Meil on plaanis pärast pidu omavalitsuste ja kuraatoritega põhjalikumalt vestelda ning küsida neilt tagasisidet ettevalmistusprotsessi kulgemise kohta. Murekohtadest teada saamine on meie jaoks oluline, sest nii oskame järgmiste pidude tegevusi paremini planeerida ja ka sihtasutuse poolelt süsteemi parandada.

Teine uuendus võrreldes eelmiste pidudega on see, et kuraatoritel on seekord omavalitsustega suurem side kui enne. Kui varem olid kuraatorid rohkem seotud meie sihtasutusega ja tööleping oli tehtud meiega, siis seekord on kuraatoritel tihedam suhtus just nimelt omavalitsuse või arenduskeskusega ning tööleping on nendevaheline.

Millised võiksid olla järgmised sammud selle koostöö osas?

Meil on koostöö 15 maakonna ja kolme suurema linnaga – igas kohas on ettevalmistus ja probleemid veidi erinevad. Järgmiseid samme hakkame partneritega arutama siis, kui eesootav pidu on korraldatud ja murekohad peojärgselt üle vaadatud.

Kas sihtasutuse poolt oleks mingeid sõnumeid, mida on maakondadele soov edastada?

Kõige suurem oht laulu- ja tantsupeo liikumise hääbumisele on see, kui maakondades jääb koorilaul, pillimäng ning rahvatants unarusse. Mida tugevam on liikumine maakondades, seda tugevam on ka peo traditsioon ning seda rohkem on laulu- ja tantsupeol osalejaid. 

Panen igale omavalitsusele südamele, et nad toetaksid igapäevaselt laulu-, tantsu- ja pillikollektiive ja leiaksid lahendusi, kuidas oma maakonnas edendada laulu- ja tantsupeo liikumist.