Oktoobris toimus esmakordselt Tallinnas noortekooride festival  „Neidudekooride teekond laulupeole”. Uurisime festivali eestvedajalt ja kunstiliselt juhilt Aarne Saluveerilt, kuidas festival õnnestus ja kas tulevikus on oodata sarnaseid üritusi ka teistele kooriliikidele.

Kuidas sellise festivali idee sündis?

Neidudekoorid on pakkunud väga kõrgetasemelist ja nauditavat muusikalist elamust, aga olnud pigem väikesearvulised. Kui hakkasime uurima, milline on olnud neidudekooride hulk ja osavõtjate arvu dünaamika laulu- ja tantsupeol tabas meid üllatus – kooride ja lauljate hulk on viimastel pidudel vähenenud ja olnud oodatust oluliselt väiksem. 

Võib arvata, et põhjusi selleks oli mitmeid. Näiteks haldusreform ja kooride arvukuse vähenemine. Kohati ka koorijuhtide ebapiisav huvi, vastutus koori kui rahvuskultuuri alusekeskkonna loomisel ja dirigentide madalad palgad. Kahetsusväärselt märkasime, et kooriliikumise katusorganisatsioonides Kooriühingus ja Eesti Naislaulu Seltsis pole sellele piisavalt tähelepanu pööratud ja puudus olukorra analüüs ja tegevusplaan.   

Olime veendunud, et peame kahanemise pöörama pigem kasvuks. Selgitasime, kuivõrd oluline on, et just keskkooliealised neiud, kes on laulupeol osalenud varem mudilas- ja lastekoorides, jätkaksid laulmist. Sest ainult nii saab laulmisest elukestev harjumus, mida antakse edasi oma lastele ja lastelastele.

Seega pakkusin välja idee kutsuda koorid ja dirigendid sügise algul Tallinnasse koolitus- ja motivatsiooniüritusele, et õpetada intensiivsete häälerühmaproovidega laulupeo repertuaari ning saada ka esimene kogemus, kuidas laulud suure kooriga kõlama hakkavad.

Mis oli festivali eesmärk ja mida Teie kui festivali üks eestvedaja ja kunstiline juht festivalilt ootasite?

Eelkõige soovisime muuta laulupeo repertuaari õppimist ühiseks meeldivaks kogemuseks ja saada kinnitust, et muusika ja sõnumid kõnetavad nii lauljaid kui dirigente. Väga väärtuslikud olid ka kaks festivalikontserti, kus oli kõigil osalenud kooridel võimalus üles astuda kas Jaani kirikus või EMTA Kontserdisaalis. 

Kas festivali võib pidada üheks täienduseks õppeprotsessis teel XIII noorte laulupeo poole või on mõttes festivalist teha iga-aastane ettevõtmine?

Tagasiside festivalist on olnud väga positiivne. Näiteks tuli välja, et lauljatele oli meeltmööda mitmekülgne ja hariv kultuuriprogramm. Ka festivali raames toimunud Kadri Voorandi töötuba oli populaarne ja osalejad küsisid hulgaliselt küsimusi. Estonian Voices’i kontserdi lõpetas maruline aplaus. Oleks igati hea, kui selline festival leiaks aset ka laulupidudevahelisel ajal. 

Hetkel olid fookuses neidudekoorid, kuid kas mõni kooriliik vajaks veel sellist festivali?

Ilmselt on meie algatus igati jätkusuutlik ja inspireerinud teisi kooriliike. Olen kuulnud, et Kooriühingul on mõte ka teiste kooriliikidega järgnevatel aastatel sarnast festivali katsetada. Tore, kui meie algatusest saab kooriliikumist tugevdav traditsioon. 

Kuna laulmisharjumusele tuleb panna alus võimalikult noorena, siis arvan, et eelkõige tuleks tegeleda mudilaskooridega. 2007. aastal toimunud X Noorte laulupeo „Ilmapuu“ kavas tulid esimest korda laulukaare alla 1. ja 2. klassi mudilaskoorid. Näeme, et just suuresti tänu nende kaasamisele kasvas kümne aastaga uus kõrgetasemeline lauljate põlvkond ning tajusime muusikalise kvaliteedi tõusu ka laulupidudel. Eriti tähtis on just algklassides lapsi kaasata, sest see loob laiapõhjalise vundamendi laulupidude kestvuse tagamiseks.

Mis seos on festivalil UNESCO Muusikalinn Tallinnaga?

Oleme õnnelikud, et festival  „Neidudekooride teekond laulupeole” oli esimene laialdane kaasav suur muusikasündmus UNESCO Muusikalinn Tallinn kavas. Täname kõiki, kes toetasid, osalesid ning kutsume koos lauljatega lauluväljakule, et üheskoos tunda ja kinnitada – püha on maa….

Kooriühingu eestvedamisel saab noortekooride festival UNESCO muusikalinn Tallinna traditsiooniks. See hakkab toimuma igal sügisel – ka juba tuleval aastal, 13.-15. oktoobril 2023 oodatakse Tallinna festivalile noorte segakoore.

Kultuuriminister Piret Hartman tutvustas 8. novembril Riigikogus esimesel lugemisel eelnõu, mille kohaselt saab 30. jaanuarist eesti kirjanduse päev ning ühtlasi lipupäev. Samuti täiendatakse lipupäevade loetelu üldlaulu- ja -tantsupeo ning noorte laulu- ja tantsupeo toimumise päevadega.

„Kirjandus aitab tunnetada ja mõista elu meie ümber, rikastab sõnavara ning ühendab inimesi ja põlvkondi. Eesti kirjandus hoiab elus ja rikkana meie keele ning on aidanud kujuneda meie identiteedil. On aeg anda ka kirjandusele päris oma päev ning kuulutada 30. jaanuar riiklikuks tähtpäevaks ja lipupäevaks,“ ütles kultuuriminister Piret Hartman. „Niisamuti väärib sinimustvalgega tähistamist meie rohkem kui 150 aasta vanune laulu- ja tantsupidude traditsioon. Juba praegu on väga rõõmustav näha, kuidas pidude ajal on riigilippe ka vabatahtlikult heisatud – austame siis oma pidusid lipupäevaga üheskoos,“ lisas minister.

Eesti kirjanduse päeva tähistamise otsus riikliku tähtpäevana, mil heisatakse riigilipud, kannab endas sõnumit, et kultuur ja sõnakunst on ühiskonnas väärtustatud. Uus riiklik tähtpäev oleks Anton Hansen Tammsaare sünniaastapäeval, 30. jaanuaril. Eesti kirjanduse päeva lipupäevaks muutmise ettepaneku esitas Tallinna Kirjanduskeskus.  

Lisades lipupäevade loetellu üldlaulu- ja -tantsupeo ning noorte laulu- ja tantsupeo toimumise päevad, avaldatakse austust kõigile neile, kes seda traditsiooni 150 aasta jooksul on hoidnud ning tunnustatakse neid, kes traditsiooni edasi kannavad. Ettepaneku lipupäevade loetelu täiendamiseks tegi Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus.

Vastavalt Eesti lipu seadusele heiskavad lipupäevadel Eesti lipu riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused ning avalik-õiguslikud juriidilised isikud.

Juba täna võid ennast peomeeleollu viia ja vaadata sobivad märgid, särgid, pusad välja! Käesoleva peo meenete valikul jälgisime, et noortepeo särgid-märgid-kotid ja paljud muud asjad oleksid lustlikult rõõmsavärvilised, sobituksid kokku ja mis kõige peamine leiaksid kasutust ka peale pidu pikemaajaliselt.

Iga kingipoes olev toode on tehtud jälgides fair trade tootmise põhimõtteid ja kasutatud võimalikult palju taastoodetud materjale. 

Lisaks rõõmutegemisele ja silmailu on läbivaks jooneks ka praktiline meel – läbipaistvad vihmakeebid kaitsevad suurema ja väiksema vihmasabina puhul märjakssaamise eest. Piknikutekk on aga selline, et kokkupanduna sobib istumisaluseks, eesolevasse taskusse mahub laulik ja kui jahedaks läheb saad piknikuteki kasvõi ümber võtta, et peomeelelu ei raugeks. 

Mis veel – loomulikult noorte laulu- ja tantsupeo märgid! Valikus on konservatiivsemale meelele märk ja siis uhkelt roosa laulu- ja tantsupeo märk mis paistab oma erilisusega silma. 

Pusad ja särgid, mis oma värvirõõmsate lahendustega, seljakotid kuhu mahub kõik peole kaasaminev kraam. Pisemaid ja suuremaid meeneid ja kingitusi saad juba tellida. Kingipoodi saad SIIT ja vahet ei ole millises Eesti või maailmanurgas elad-õpid-oled – pakid jõuavad kohale igale poole. 

Kui aga soov on teha tervele grupile näiteks särgitellimus ja e-poodi pole aega minna saada oma soov [email protected]. Siis saame ka meili teel tellimuse vormistada ja välja saata. Kui sul on veel küsimusi, saad meile ka helistada E-R 9-17 numbril +372 555 10 994.

Veerandsada Põltsamaa koolinoort valisid Orkla Eesti Põltsamaa tehases välja suvise noorte laulu- ja tantsupeo supid. Suurpeo väärilisteks tunnistati Põltsamaa kodune seljanka, frikadellisupp ja kanaborš, mida serveeritakse suvise laulukaare all peolistele ligikaudu 162 000 portsjonit.

Kokku mekkisid Põltsamaa kogukonna laulu- ja tantsulapsed viit Põltsamaa purgisuppi, mille hulgast tuli eelistus anda kolmele. Laste vaieldamatuks lemmikuks osutus kodune seljanka, millele pakkusid tihedat konkurentsi frikadellisupp ja boršisupp kanalihaga. Valikust jäid sel korral välja rassolnik ja hernesupp. Noortele, kes liha ei söö, pakutakse suvisel peol Põltsamaa lihata borši ja nuudli-köögiviljasuppi.

„Suuri üllatusi esikolmiku osas ei olnud, sest neid kolme suppi armastavad ka eestlased kõige rohkem,“ märkis Orkla Eesti juht Kaido Kaare ja lisas, et supi söömisest on saanud laulupeo tule süütamise, rahvariiete ja rongkäigu kõrval tore traditsioon.

Laulu- ja tantsupeo Sihtasutuse teabejuhi Sten Weidebaumi sõnul serveeritakse suvisel laulu-ja tantsupeol eeldatavasti ligikaudu 162 000 portsjonit suppi. „Soe laulupeosupp annab meile kõigile pingelistel peopäevadel nii vajalikku jõudu ja energiat, mis aitab meil vastu pidada. Täname Põltsamaad selle puhta ja eestimaise energia eest ning lubame, et kasutame seda ainult parimal viisil, et luua üheskoos laulukaare all imelist muusikat ja staadionil ilusaid tantse,“ lisas Weidebaum.

Aasta-aastalt on ka peosupid muutunud oluliselt tervislikumaks ja kestlikumaks. Suppides kasutatud liha ja köögivili on suures osas ehk ligi 70% ulatuses pärit Eestist ja sisaldavad kümnendiku võrra vähem suhkrut ja soola kui viimasel noorte laulu- ja tantsupeol pakutavad supid.

„Lisaks mitmekülgse ja tervisliku toidu pakkumisele mõtleme ka sellele, kuidas supitegemisel üle jäänud jääkidele uus elu anda. Nii jõuavad Põltsamaa supiteost üle jäänud köögiviljakoored rohegaasijaama, kus nendest valmistatakse gaasi, mille peal sõidab näiteks Tartu linna ühistransport,“ lisas ta.

XIII noorte laulu- ja tantsupidu „Püha on maa“ toimub 30. juunist 2. juulini 2023.

XIII noorte laulupeo sümfooniaorkestrite liigijuht Jüri-Ruut Kangur jagab oma mõtteid eesootava peoga seotud ootustest ja repertuaarist ning mälestusi varasematest laulupidudest.

LIIGI KUNSTILINE TOIMKOND

• Jüri-Ruut Kangur (liigijuht)
• Ingrid Roose
• Kaspar Mänd
• Imre Rohuväli

KAVA:

• Heino Eller, Sümfooniline poeem „Koit“ 
• Harri Otsa, Eesti tants
• Rasmus Puur, Tuuline eleegia
• Tõnis Kaumann, Rondo

Tere, Jüri-Ruut Kangur! Jutusta palun, kuidas oled jõudnud muusikani? Mis Sind Sinu töös täna inspireerib?

Huvi muusika vastu tekkis minus ilmselt seetõttu, et laulsin lapsena Revalia poistekooris. Kuid minu teekond muusikani algas tegelikult päris hilja. Klaverit hakkasin õppima alles kolmeteistaastaselt, kui tavaliselt alustatakse umbes seitsmeaastaselt.

Teismeeas läksin Otsa kooli koorijuhtimist õppima. Õpingutega paralleelselt hakkasin ka orkestrit dirigeerima. Nimelt otsiti Haapsalus muusikakooli dirigenti, kes juhiks muusikateatri orkestrit. Otsa koolist soovitati sinna mind ja nii ma 1994. aastal Haapsallu tööle läksin, kuigi ma ei olnud enne orkestri dirigeerimisega üldse kokku puutunud. Aga eks ma siis asja käigus õppisin. Kuidagi sobis see ala mulle hästi, hakkas meeldima ning nii see on jäänudki. Hiljem muusikaakadeemias õppisin nii koori-, kui orkestridirigeerimist.

Kõige rohkem inspireerib mind minu töö juures areng, mida noortes näen. Laulupeo protsessis on alguses paljudel raske uut repertuaari õppida, harjutamine võtab palju aega. Pillimängija peab üksinda harjutama, siis teistega koos orkestris ja seejärel harjutavad kõik orkestrid koos. See protsess on pikk ja teinekord päris vaevaline, aga kui kõigil mängimine lõpuks välja tuleb, siis see pakub rõõmu ja ma näen, kui palju paremateks mängijateks noored on saanud.

Millise mälestuse või kogemuse varasematest laulu- ja tantsupidudest võtad liigijuhina kaasa XIII noorte laulu- ja tantsupeole “Püha on maa”?

Mulle meenub laulupeoga väga palju mälestusi, sest olen sellega pikalt seotud olnud. Enne, kui ma ise laulupeo dirigendiks sain, osalesin ka koorilauljana seal juba 1985ndal. Aga kõige värskemad mälestused meenuvad mulle kahest viimasest laulupeost.

Me pidime ilma tõttu mängima laululaval üsna keerulises asetuses, kuna oli vihmaoht. Vihm on orkestrile vaenlane, sest pillid, mis on sageli väga kallid, ei tohi märjaks saada. Kontrabassid olid meil eelmisel laulupeol näiteks kilekottidesse mässitud. Teinekord olid aga väga suured tuuleiilid. Noodid lendasid, keegi pidi aitama neid kokku korjata ja mängijad pidid noodipulte kinni hoidma. See oli mängijatele raske, sest nad ei mängi lugu peast, vaid vaatavad noodipuldist nooti ja peavad samal ajal suutma ka dirigenti jälgida.

Õnneks on aga läinud nii, et vaid proovides on sadanud ja tuul möllanud. Kuid igaks juhuks tegime ka kontserdi ajaks mängijate asetuse ümber nii, et kõik oleksid laulukaare all, tagumiste astmete juures, mitte lava keskel nagu tavaliselt. See oli minule ja orkestrile katsumus, sest mul puudus selgem kontakt mängijatega ja orkester ei näinud mind hästi. Aga kui hakkasin juhatama, mängisid nad kõik kenasti koos. See oli täiesti fenomenaalne!

Loodan, et järgmisel laulupeol on ilm hea ja me ei pea sellises keerulises asetuses enam mängima. Kuid vähemalt oleme selle läbi proovinud ja teame, et ka rasketes situatsioonides saame hästi hakkama.

Kuidas suhtestub XIII noorte laulupeo sümfooniaorkestrite repertuaar peo üldise juhtmõttega “Püha on maa”?

Kindlasti kõige iseloomulikum on Heino Elleri sümfooniline poeem “Koit”. See on just kõige ehedam põhjamaine ja eestilik lugu, mis loob silme ette meie looduse. Heino Eller, kes kirjutas looduslüürilist muusikat, kirjeldab selle teosega päiksetõusu, kuid seal on tunnetatavad ka meie metsad ja meri.

Aga ka teised sümfooniaorkestrite repertuaari kuuluvad lood on eestilikud. Harri Otsa “Eesti tants” on vahva Eesti lugu, Rasmus Puuri “Tuuline eleegia” on loodud spetsiaalselt laulupeoks keelpilliorkestritele ja see oleks kirjutatud justkui mere ääres. Seekord on repertuaaris ka täiesti teistmoodi uudisteos – Tõnis Kaumanni “Rondo”. Tegu on väga põneva ja omapärase helikeelega looga. Ma isegi ütleks, et see on natuke müstiline, muinasjutuline või isegi filmimuusikalik teos.

Kaumanni “Rondot” juhatab laulupeol Kaspar Mänd, kellega meenub mulle üks vahva lugu. Mänd laulis kunagi Rahvusooper Estonia poistekooris, mille dirigendiks mina olin. 2001. aastal tõime kooripoistega Estonia teatri lavale lasteooperi “Pomm”, mille muusika kirjutas Tõnis Kaumann. Lapsed mängisid ooperit – oli olemas lavastaja roll, lauljad, kunstik jne. Juhuse tahtel sattus noor Kaspar Mänd mängima dirigendi rolli. Muusikaline orkestri osa oli Estonia orkestri poolt salvestatud ja tuli lindilt, poisid laulsid aga elavas esituses. Ütlesin Kasparile, et kuigi pillimuusika tuleb lindilt, võiks ju oma rolli rohkem sisse elada ja natuke uurida, kuidas dirigeerimine käib. Poisil oli huvi ja nii ta 12-aastatelt minu juures orkestridirigeerimist õppima hakkaski. Nüüd eesseisval laulupeol saavad 22 aastat hiljem Tõnis Kaumanni muusika ja Kaspar Mänd taas kokku.

Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see Sinu hinnangul osalejatele esitab?

Sümfooniaorkestrite repertuaar ja harjutusprotsess ei ole kindlasti kerge. Repertuaari eesmärk on alati olnud pakkuda lugusid, mis arendavad noorte pillimänguoskusi. Suuri sümfooniaorkestri lugusid võib olla väiksematel koosseisudel keeruline esitada, sest näiteks mõnel 12-liikmelisel ainult keelpillidega orkestril ei ole kõiki pille, mida lugu ette näeb. Kuid klaverile kirjutatud puudulike pillide osa saatel on võimalik harjutada.

Laulupeol puutuvad pillimängijad kokku erinevate karakterite ja stiilidega, helistike ja taktimõõtudega. Repertuaaris on tantsulist ja meloodilist osa, uusi võtteid ja štrihhe, millega nad pole võib-olla oma eriala pillitunnis või kohalikus orkestris varem kokku puutunud. Lisaks õpivad noored koosmänguoskuste kohta – kuidas mängida viiekümnekesi või tuhandekesi ning kuidas jälgida dirigenti, teisi mängijaid ja oma pillirühma. Kui nad hakkavad pärast laulupidu mängima oma repertuaarist järgmisi lugusid, siis on olnud näha, et nad loevad noodist paremini ja mängivad kiiremini käigud ära.

Kuidas kollektiivid Sinu hinnangul koroonapandeemia tänaseks on üle elanud?

2014. ja  2017. aasta noortepeod olid minu arvates hiilgeaeg, mängijate tase oli väga hea. Nüüd pärast neid sulgemisi täis aastaid on keeruline aimata, kuidas pillimängijate tase tegelikkuses on. Tegime kevadel nii Tartus kui Tallinnas esimese proovi, et vaadata, kuidas olukord on. Ausalt öeldes ei olnud seis väga hea, oli märgata, et mängutase on alla läinud. Aga eks see on ka loomulik võttes arvesse seda, et kolm hooaega ei ole saadud normaalselt tööd teha. 

Ma tean, et mõned kollektiivid on jäänud virelema ja mõnede orkestrite arvud on päris palju vähenenud. Lisaks näen, et ka juhendajad on väsinud. Aga eks me peame teineteist hoidma ja motiveerima, kuigi lihtne see kindlasti ei ole. Kindlasti võtab aega, et saavutada see tase, mis meil kahel viimasel peol oli.

Kas sel aastal 60. juubelit tähistanud noortepeo traditsioon on piisavalt tugev, et 40 aasta pärast oma 100. juubelit tähistada?

Seda on keeruline öelda, sest ohtusid on tegelikult päris palju. Probleem on selles, et orkestrite tegevus koondub Tallinnasse või Tartusse ja väiksemates kohtades, isegi mitte enam valla tasemel, vaid juba ka maakonnakeskuse tasemel on väga raske orkestreid koos hoida. Oma osa selles on riigigümnaasiumitel. Varem olid eraldi gümnaasiumid ja igaühel oma segakoor. Nüüd, kui on üks ühine gümnaasium, siis ei tähenda see, et seal oleks viis segakoori või 200-liikmeline segakoor. Seal tegutseb ikkagi seesama 40-liikmeline koor ehk protsentuaalselt laulab väga palju vähem noori.

Traditsiooni jätkumise jaoks on oluline, et muusikat hinnataks rohkem. Mulle näib, et üldharidus on alati olnud olulisem, kui saavutused muusikas, spordis või kunstis. Kuid ka need on hariduse osad. Ma olen oma orkestriga reisidel käies mõnikord kokku puutunud sellega, kus öeldakse, et matemaatika kontrolltöö pärast saa ei noor kontsertreisile tulla. Minus tekitab see tunde, justkui arvataks, et lähme lõbureisile, kuid tegelikult on see väga hariv, mängime maailma suurtes saalides arvukale publikule.

Lisaks on muidugi aktuaalne õpetajate ja juhendajate palgateema. Peame kuidagi tagama selle, et meil oleks tulevikus eestvedajaid ja pilliõpetajaid, kes on ka finantsiliselt motiveeritud ja kellel oleks abilisi. Eestis on näiteks mitmeid dirigente, kes juhatavad nelja orkestrit, kuid see koormus on liiga suur.

Kui sellised tendentsid jätkuvad, siis on raske loota, et noortepeo traditsioon jääb püsima. Aga me ise ei ole liiga ettevaatlikud, vaid ka nõuame ja oleme julged, siis see kindlasti jätkub. Meie jõud ja entusiasm on niivõrd tugev, et kuidagi saame ikkagi hakkama. Hoiame lippu kõrgel!

Milline on 1.-2. klasside liigijuht Liina Eero tantsutee ja mis teda täna inspireerib? Loe, kuidas saavad tantsuplatsil kokku Hargla, Suure-Jaani, Muhumaa ja Kihnu pärimused, ning kuidas sündis nendest liigi tants „Laulumäng“. „Tantsusamme võib ju õppida, aga läbi mängu on see ju palju lõbusam. See, kas tantsupidu jääb kestma, oleneb meist. Kas me teeme selle tantsu nii tantsijatele kui juhendajatele meeldivaks“, ütleb Eero.

LIIGI KUNSTILINE TOIMKOND 

• Liina Eero (Liigijuht)
• Kristi Aitsam (Liigijuhi assistent)

KAVA : 

• Laulumäng seade Liina Eero/ Põhineb pärimuslikel laulumängudel “Miterjonilind” (Hargla), “Lambamäng” (Suure-Jaani) ja “Till-lill-lippu” (Muhu) ja Jaan Palu mängitud “Aadu polkal” (Kihnu)/ seade Karoliina Kreintaal, Arno Tamm ja Mari Kalkun
• Vikerkaart otsman Liina Eero/ Anu Taul/ Hannela Taul/ seade tantsupeole Maimu Jõgeda
• Ühistantsud: Oige ja vasemba Ullo Toomi seade/ rahvaviis; Finaal Üle mere Rasmus Puur/ Indrek Koff

Saame tuttavaks, Liina Eero! Jutusta palun, kuidas oled jõudnud tantsuni ning mis Sind täna Sinu töös inspireerib?

Tantsinud olen kogu oma teadliku elu. Alustasin Sõlekeses ja sinna ma olengi jäänud. Nüüd olengi maast madalast kõik sammukesed läbi teinud, kuniks olen jõudnud liigijuhiks.  Täna inspireerivad mind inimesed, kellega ma koostööd teen – ükski tants ei sünni ilma nendeta ja repertuaar on täpselt nende nägu, kelle tantsida see on. 

Millise mälestuse või kogemuse varasematest laulu- ja tantsupidudest võtad liigijuhina kaasa XIII noorte laulu- ja tantsupeole „Püha on maa“?

Selle tunde, mida tantsijana koged väljakul. Ma ise ei mäleta oma esimestest pidudest neid tantse ega liigijuhte, vaid seda, mis platsil toimus ja kui tore meil seal oli. See mälestus, oma rühma sees ja selle ümber, mille väljakult kaasa võtad kutsubki sind sügisel uuesti tantsusaali. 

Eelmine kord sain liigijuhina ka nii positivse laengu, sest ma töötasin inimestega, kes olid ülivõrdes tublid. Tänu nende ettevalmistusele tuli väljakuproovis kõik kohe välja ja kõigile jäi nendest päevadest tanstuplatsil hea tunne.

Kuidas asetub XIII noorte tantsupeo 1.-2. klassi segarühmade repertuaar tantsupeo etendusse nimega „Sillad”? 

Iga inimene loob oma sildu ja meie esimene sild ongi oma pere ja koduga. Mõni sild ehk laguneb ja mõni on tugevam, aga kõige olulisem on kodusild. Kui see on tugev, siis sa võid käia eemal, isegi vikerkaart otsimas, aga saad kogu aeg tulla tagasi. 

Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see Sinu hinnangul osalejatele esitab?

1.-2. klassi repertuaar on hästi eakohane ja neile sobiv. Mängimine on ju nende põhitegevus, ning nende esimene tantski on tegelikult mäng, mida õppida on lausa lust. Ka vikerkaare laulu sõnade autor oli kirjutamise ajal ka 1.-2. klassi tirts. Kogu see repertuaar on läbi ja lõhki nende enda teema ja me ei suru neid kuhugi. Laseme neil olla täpselt nii nagu nad on. 

Kuidas kollektiivid Sinu hinnangul koroonapandeemia tänaseks on üle elanud? Kas sel aastal 60. juubelit tähistanud noortepeo traditsioon on piisavalt tugev, et 40 aasta pärast oma 100. juubelit tähistada?

Pandeemia ajal jäid edasi käima need, kes olid varem juba tegelenud tantsuga. Uusi enam nii palju ei tulnud, aga see aasta tuleb neidki juurde. Ma ise mõtleks, et äkki on mingi seos tantsupeoga.

Sisimas ma arvan, et see traditsioon jääb kestma. Võibolla see muutub, kasvõi tantsijate arvult, aga see oleneb juba meist – kas me teeme selle tantsu nii tantsijatele kui juhendajatele meeldivaks, sest sunniviisiliselt seda teha ei saa.

LIIGI KUNSTILINE TOIMKOND:

• Krista Sildoja (liigijuht)
• Ott Kaasik (assistent)

KAVA:

1. Ruhnu pulmamarss (pärimuslik, mänginud Elias Schönberg viiulil, Ruhnu / seadnud Ott Kaasik)
2. Siil, kost sa silmä’ sai’ (pärimuslik, laulnud Pauline Pehlak, Hargla khk / seadnud Krista Sildoja)
3. Nipet-näpet (autor Ülle (Jantson) Ots / seadnud Ott Kaasik)
4. Vändra metsas, Pärnumaal (pärimuslik, laulnud Robert Kalbek, Kullamaa khk ja Peeter Trumm, Rõuge khk / seadnud Krista Sildoja)
5. Lõbus labajalg (autor Krista Sildoja / seadnud Krista Sildoja)

Tere, Krista Sildoja! Jutusta palun, kuidas oled jõudnud rahvamuusikani ja mis Sind täna Sinu töös inspireerib?

Mina olen juba sündinud rahvamuusikasuguvõssa. Minu vanaisa oli külaviiuldaja, isa külapillimees-akordionist. Seitsmeaastaseks saades pandi mind muusikakooli. Seega on minu jaoks kõrva järgi musitseerimine ja muusikakoolis õppimine olnud paralleelselt kaks väga head sõpra. Kogu oma teadliku elu olen mänginud ka rahvamuusikaansamblites. Tallinna Pedagoogikakoolis muusikakasvatajaks õppides kohtusin Kukerpilli muusikutega, kelle mõjul jõudsin edasi Leegajuse pillirühma ning Õie Sarve juurde. Seejärel läksin Viljandi Kultuuriakadeemiasse rahvamuusikat õppima ning magistritöö kirjutasin Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias juba rahvapärasest viiulimängust. Nüüdseks olen ma valdkonnas töötanud varsti juba kolmkümmend aastat. Kuna ma olen ka etnomusikoloog, inspireerib mind, kuidas, miks ja mis olukorras tehakse muusikat. Viimased kümme aastat olen teinud ka oma rahvamuusikakooli ning on tohutult inspireeriv näha, kuidas rahvapärane musitseerimine läheb veel kellelegi korda. 

Millise mälestuse või kogemuse varasematest laulu- ja tantsupidudest võtad liigijuhina kaasa XIII noorte laulu- ja tantsupeole “Püha on maa”?

Kui ma ise noorena muusikakoolis käisin, tegin kaasa ülevabariiklikes viiuliorkestrites, millega mängisime ka tantsupeol täitsa elavat muusikat tantsijatele saateks. Nüüd olen oma õpilastega teinud kaasa ka paaril-kolmel nii üld- kui noortepeol rahvamuusika liigis ja see on mulle väga meeldinud. Tõenäoliselt see, mida me oma õpilastega rahvamuusika koondorkestris tegime, inspireeris ka peo juhti Juhan Uppinit mind kutsuma liigijuhiks. Kui sa oma õpilastega peol käid, su silmad säravad, asi meeldib ja kaasa teed, siis on võimalus, et sind kutsutakse ka pidu korraldama. 

Kuidas suhestub XIII noorte laulu- ja tantsupeo rahvamuusikapeo koondorkestrite repertuaar rahvamuusikapeo üldise juhtmõttega “Päriselt”?

Päriselt tähendab minu jaoks seda, et pala, mis kõlab peol ka niiviisi seatud vormis, oleks ikkagi päris selles stiilis, nagu ta traditsiooniliselt on olnud. Et kui me mängime pulmamarssi, siis see kõlabki nagu pulmamarss, mille saatel noored tahaksid abielluda. Või siis labajalavalss on nii päriselt labajalavalss, et kontserdi kuulajad ei saa muudmoodi, kui peavad püsti tõusma ja hakkama labajalavalssi keerutama. See on minu jaoks kõige tähtsam. 

Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see Sinu hinnangul osalejatele esitab?

Meie koondorkestri kava on üles ehitatud nii, et kolm lugu viiest on sellised krõbedad, mis panevad rahvamuusiku hirmsasti tööle ja nõuavad pühendumist. Ülejäänud kaks on puhtalt rõõmu lood, mis tulevad lihtsasti kätte. Pillimängutehniliselt on pärimusmuusikas võimalus interpreteerida üht ja sama meloodiat nii lihtsakoelisemalt kui virtuoossemalt. Algaja viiuldaja võib mängida ühehäälset viisi, edasijõudnum võtta aga rahvapäraseid akorde, lahtisi keeli, poogendada. Nii nagu ikka pärimuses. Ehk selle ühe meloodiaga saame pakkuda kõigile väljakutseid, nii sellele väikesele kui edasijõudnule.

Kuidas on kollektiivid Sinu hinnangul koroonapandeemia siiani üle elanud? Kas sel aastal 60. juubelit tähistanud noortepeo traditsioon on piisavalt tugev, et 40 aasta pärast oma 100. juubelit tähistada?

Loomulikult kokkumängu teha ei saanud ning see jättis tohutu tühimiku, kuid võrreldes kooride või tantsurühmadega läks rahvamuusikutel koroonapandeemiaga paremini. Kollektiivi asemel on minu arvates rahvamuusiku põhiliseks eesmärgiks olla ise rahvapillimehena tugev, tore ja hea interpreet ning koroonaajal individuaalsete pillitundide tegemine on päästnud meid väga kenasti ära. 

Kui noored ise tahavad, siis küll. See kõik sõltub sellest, kas noortel ja juhendajatel silm särab, kas nad tahavad seda ühist asja ajada. Meie ei saa liigijuhtidena öelda, et see kõik on maruäge ja teeme edasi. Noored peavad ise leidma pillimängurõõmu üles. 

Rahvamuusikute seas palju tähelepanu pälvinud õpperaamat „Rahvamuusikapeo lood“  pakub võimalust teha lähemat tutvust peol esitusele tuleva pärimusega ning tänaste rahvamuusikutega. Uurisime trükise koostajalt Krista Sildojalt, kuidas raamat sündis, mida sealt leida võib ning miks oli selle väljaandmine oluline.

Et peoprotsess pikenes aasta võrra, avanes rahvamuusikapeo korraldustiimil võimalus avaldada laulupeost suurema ja pikaajalisema mõjuga trükis, mis tutvustaks lähemalt pärimusmuusikat. Nii saigi tänase koondorkestrite liigijuhi Krista Sildoja pikaaegne töö arhiivimaterjalidega vormistatud peo tarbeks raamatuks. Kui esmalt said õpperaamatu endale tellida üksnes juhendajad, siis nüüdseks on see jõudnud ka teiste harrastajate ja üksikpillimeesteni. Kuna huvi teose vastu on suur, avaldas Sildoja lootust, et ehk võiks pärast pidu teha veel ühe kordustrüki, et raamat jõuaks kõigi huvilisteni. 

Mida võib leida raamatust?

Raamatu autori sõnul ei ole pärimus kunagi lihtsalt muusika. Sellega käib alati kaasas kontekst. Seega võib õpperaamatust lisaks kõigi 35 peol esitusele tuleva pala originaalnootidele leida ka pilte ja mälestusi vanadest laulikutest ning pillimeestest. Nootide kõrval olevad QR-koodid avavad aga kirjandusmuuseumi arhiivikeldrite väravad ning pakuvad võimalust kuulata just selle pala originaalesitust. Esmakordselt Eesti kultuuriloos avaldatakse trükises Juhan Uppini kirjutatud põhjalik käsitlus August Teppost ja Teppo lõõtsast. Lisaks võib üllatada rahvamuusikuid ikoonilise Kuusalu pulmamarsi pisut teistsugune viis. „Kui ma kuulasin 1913. aasta Eduard Aamani viiuliesitust, selgus, et ühes taktis on hoopis teine meloodianoot, kui oleme siiamaani teadnud Herbert Tampere raamatust,“ rääkis Sildoja. 

Vana ja uus käsikäes

Kunagiste pillimeeste ja laulikute kõrval saavad raamatus tähelepanu ka tänased rahvamuusikamaailma kujundajad: liigijuhid, assistendid, autorid, seadjad. Sildoja sõnas, et meie tänased tegijad on täpselt sama olulised: „Saja aasta pärast räägitakse meist, nagu mina täna räägin saja-aastatagustest inimestest.“ Lisaks vanale pärimusele on raamatus ka spetsiaalselt peoks kirjutatud uudisloomingulist repertuaari. Nii võib trükisest leida näiteks Margo Kõlari kolmele torupillihäälele kirjutatud teose „Torupillikuninganna kroonimine“ hoopis ühehäälse variandi. „Minu jaoks on põnev eksperiment, kas kaasaegsest teosest võib saada pärimus,“ ütles Sildoja ning lisas, et kui meil on olemas teose algvariant, on tõenäolisem, et see läheb rahva sekka. 

Kuid miks ikkagi oli trükise väljaandmine oluline?

Sildoja sõnul võib õpperaamatut pidada ajalooliseks dokumendiks, mis aitab luua elava sideme teostega. „Et need ei ole mingid muusikapalad kuskilt vanast ajast, vaid nende palade taga on laulik, pillimees, materjali koguja, arhiveerija, talletaja,“ ütles Sildoja. Kui pillimees või kollektiiv tunneb maailma, kus lugu on sündinud, annab see tema sõnul esitusele hoopis teise värvingu. „See on meie ajalooline mälu. Me peame seda tundma!“ rääkis Krista Sildoja. „Kes siis veel tunneb oma ajalugu, kui mitte meie.“

Andrus Johani (1906–1941). Maastik. 1926. Eesti Kunstimuuseum
Andrus Johani oli Tallinnas sündinud agulipoiss, kes õppis maalimist Riigi Kunsttööstuskoolis ja hiljem Pallases ning sai juba enne viimase lõpetamist tunnustatud kunstnikuks. Peale realistlike agulielu kujutavate maalide paistis ta silma ka oma tabava ja lopsaka joonistusstiiliga. Oma arvukate reiside jooksul jäädvustas Johani inimesi ja paiku nii koduses Eestis, Pariisis kui ka Venemaal.

Andrus Johani teoseid näeb 2021. aastal avatud Kumu kunstimuuseumi püsinäitusel „Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945“.

Oskar Hoffmann (1851–1912). Maastik taluga. 1889. Eesti Kunstimuuseum
Baltisaksa kunstnik Oskar Hoffmann oli õppinud Saksamaal Düsseldorfi Kunstiakadeemias, kus pakkus suurt eeskuju 17. sajandi Hollandi olustiku- ja maastikumaal. Hollandi maastikud aitasid hinnata samalaadset tasast ilu ka Eesti looduses. Düsseldorfi koolkonna kunstnikud tõid pildile Põhja-Eestile iseloomulikud madala silmapiiriga vaated ja kivised rannad, mis said tähtsaks osaks eesti kultuurimälust.

Oskar Hoffmanni tuntud maale eesti talurahvast näeb 2021. aastal avatud Kumu kunstimuuseumi püsinäitusel „Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945“.

Friedrich Sigismund Stern (1812–1889). Maastik taluga. 1851. Eesti Kunstimuuseum
19. sajandil kasvas kogu Euroopas huvi kohalike maastike vastu. Ka siinsed baltisakslased hakkasid avastama ja jäädvustama oma kodukoha loodust ning tundma huvi eesti ja läti talurahva etnograafia, eluolu ja kommete vastu. Need pildid on hiljem mõjutanud eestlaste ja lätlaste rahvusmaastike kujunemist. Friedrich Sigismund Stern oli 19. sajandi keskpaigas Kuressaares joonistusõpetaja.

Tema tööd „Maastik taluga“ näeb 2021. aastal avatud Kumu kunstimuuseumi püsinäitusel „Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945“.

Kaljo Põllu (1934–2010). Saatus. Sarjast „Taevas ja maa“. 1987. Eesti Kunstimuuseum
Graafik Kaljo Põllu (1934–2010) on tuntud soome-ugri ekspeditsioonide algatajana 1970. aastatel. See päranditalletamisele suunatud tegevus toimis ka vaikse vastupanuna Nõukogude venestamispoliitikale, rõhutades soome-ugri rahvaste materiaalse ja vaimse kultuuri omapära. Eri perioodide pärandit uurides huvitas Põllut eelkõige nende sümboolne tähendus. Kivilabürint, mida on säilinud ka Eesti aladel, näiteks Aegnal, muutub tema käsitluses saatuse kehastuseks, mille kohal kummitab tundmatu hiiglaslik vari.

Kunstiteoste tutvustused: Eesti Kunstimuuseum